"Siioni tarkade protokollid" 1 / 5

"Siioni tarkade protokollid" on õieti loengud, mida keegi juudi juhtidest pidas 1897.a. Baselis I sionistide kongressil. On põhjust arvata, et loengupidaja oli sionismi isa, juriidilise haridusega ungari juut, tegelik ajakirjanik Theodor Herzl (1860-1904). Alguses nähtavasti ükskõikne juudiküsimuse asjus, sai ta 1890.a. ümber tõuke tõusvast juudivastasest liikumisest ja prantsuse juudi ohvitseri Dreyfussi protsessist, kes riigiäraandmise eest oli mõistetud Kuradi saarele. 1896.a. avaldas ta oma juudi poliitika kava raamatus "Juudi riik" ("Der Judenstaat"), mille peanõudmine on iseseisva juudi riigi asutamine. Lääne-Euroopa juudid osutusid selle sihi vastasteks, teades, et puhtrahvuslik riik ei sobi juudi vaimule. Kuid juudi noorsugu ja ida juudid (Vene, Leedu, Poola, Galiitsia, Ukraina jt.) pooldasid juudi riigi mõtet väga. Th. Herzli algatusel peeti I sionistide kongress 1897.a. Baselis. Seitsme järgmise aasta jooksul reisis Herzl väga palju, pidas hulga läbirääkimisi riigimeeste ja juudi rahameestega ja organiseeris oma mõtte pooldajaid ning kandjaid nii hoogsalt, et enne maailmasõja lõppu (1917.a.) lord Balfour oma kuulsas deklaratsioonis lubas juutidele Palestiina Inglise kaitse all. See lubadus täidetigi. Inglismaa kui mandaadi pidaja maksab selle "õiguse" eest ka suured summad juurde.

Protokollid ilmusid esimest korda 1905.a. vene keeles Sergei Niiluse sulest, lisana raamatule "Suur väikeses ja Antikristus kui lähedane poliitiline võimalus". Teises trükis ilmus raamat 1911.a. Kolmas trükk rööviti ja põletati 1917.a. revolutsiooni ajal juutide poolt Peterburis Aleksander Nevski kloostrist, kus seda raamatut trükiti.

Materjal oli Niilusel juba 1901.a. käes. Kuni 1905.aastani püüdis ta Vene riigi juhtivaid isikuid hoiatada ähvardava juudi hädaohu eest. Tema hoiatus ei leidnud tähelepanu. Lääne-Euroopa keeltesse tõlgiti Niiluse raamat alles peale sõda (1920.a.) ning äratas suurt tähelepanu.

Juutide keskel tekitas "protokollide" avaldamine suurt ärevust, eriti seepärast, et raamatu sisu ja kokkukõla ajalooliste sündmustega oli väga silmatorkav, seda enam, et suur osa neist sündmustest oli ligi 20 aastat juutide poolt ette kuulutatud. Lisandusid veel teised ennustused, nagu 1890.a. inglise lehes "Truth" avaldatud Euroopa kaart hulga uute vabariikidega (Soome, Saksa, Poola, Tshehhi jt.), Poola koridoriga ja Venega praegusel kujul. Ilmus terve kirjandus vabamüürlaste (massoonide) - juutide ja jesuiitide kohta.

Kõik see materjal kokku laskis nii selges ja arusaadavas valguses näha maailmasõja ettekavatsust juudi vabamüürlikul algatusel, nii et koguni paljudki vaimselt pimedad nägijaiks said, kuigi liiga hilja. Poliitilised telgitagused kaotasid järsku kõik oma mõistatuslikkuse ja salapärasuse. Imestust äratas aga plaanide kauge ettenägelikkus, poliitiliste, riiklikkude, majanduslikkude ja organisatsiooni küsimuste saatanlikult järjekindel käsitlus.

Loomulik, et kõike seda ei võinud juudid veel oma arvele kirjutada lasta. Eriti piinlik oli, et üks "protokollide" venekeelne eksemplar juba 1906.a. 10.augustil oli Briti Muuseumi antud ja nr. 3926 d-17 all registreeritud. Ka oli võimatu ümber lükata eespool-nimetatud ettekavatsust. Mitmel ja mitmel viisil püüdsid juudi autorid "protokolle" võltsituiks tunnistada. Tehti koguni temast Vene poliitilise politsei väljamõeldis mingisuguste materjalide abil, mis ulatusid tagasi kuni Macchiavellini. Toodi välja mitmeid tunnistajaid. Kuid ikka äpardus asi mõnes peensuses, milles poldud hästi kokku räägitud.

Kõige halvem oli aga, et Theodor Herzli "Juudi riik" (1896.a.) ja "Päevaraamat" (I-III j., mis ilmusid hulga lühendustega 1922-23.a., seega tükk aega peale Herzli surma 1904.a.) sisaldavad mõtteid, mis on suurimas kokkukõlas "Siioni tarkade protokollidega".

Ka on juudi maailmavalitsemise mõtteid juba Vanas Testamendis leida. Samuti leidub seal ütlusi varade koondamisest juutide kätte, suhtumisest teistesse rahvustesse ja palju muud, mida meie ainult seepärast pole harjunud nägema, et meid on õpetatud Vana Seadust idealiseerima ja temas nägema ristiusu alust, mida ta aga tõeliselt ei ole.

Teiste rahvaste suhtes kavalat käitumist õpivad juudid ka oma "talmudist" ja "shulhaan aruuhist". Pealegi on olemas hulk väljendusi juudi kirjanduses, mis rõhutavad ikka sedasama juudi liialdatud enesetunnet ja nende "äravalitust".

Euroopa sõjast kirjutab Herzl oma päevaraamatus juba 1896.a. 10.juunil:

"Järgmine Euroopa sõda ei või meie ettevõttele mitte kahju, vaid ainult kasu tuua, kuna kõik juudid oma varanduse teisal kindlas kohas hoiavad. Muide räägime meie rahutegemise juures rahaandjana kaasa ja saavutame meie eesõiguste tunnustamise poliitilisel teel." Peale Baseli kongressi kirjutas Herzl päevaraamatusse: "Baselis asutasin ma juudi riigi" (1897.a.).

Kõige huvitavam on aga, et XVI sionistide kongress Baselis 1929.a. kinnitas 1897.aasta "Siioni tarkade protokollid". Seega nad on ametlikult juutide poolt omaks võetud ja nende ehtsuse küsimus ei ole enam vaieldav. Protokollide sisust näeme, mida meil vabamüürlikult juudi süsteemilt oodata on.

Lõpuks pean tähendama, et lähemas tulevikus ilmub raamat, kus üksikasjalikult selgitamisele tuleb, kui palju ja mis nimelt "protokollidest" täide on viidud ja kes selle täideviijad ja nende abilised on olnud ning on.

Protocol I	The Basic Doctrine
Protocol II	Economic Wars
Protocol III	Methods of Conquest
Protocol IV	Materialism Replace Religion
Protocol V	Despotism and Modern Progress
Protocol VI	Take-Over Technique
Protocol VII	World-Wide Wars
Protocol VIII	Provisional Government
Protocol IX	Re-education
Protocol X	Preparing for Power
Protocol XI	The Totalitarian State
Protocol XII	Control of the Press
Protoco XIII	Distractions
Protocol XIV	Assault on Religion
Protocol XV	Ruthless Suppression
Protocol XVI	Brainwashing
Protocol XVII	Abuse of Authority
Protocol XVIII	Arrest of Opponents
Protocol XIX	Rulers and People
Protocol XX	Financial Programme
Protocol XXI	Loans and Credit
Protocol XXII	Power of Gold
Protocol XXIII	Instilling Obedience
Protocol XXIV	Qualities of the Ruler

PROTOKOLL Nr. 1.

Õigus võimus - Vabadusidee - Kuld ja usk - Kapitali despotism - Poliitika ja moraal - Tugeva õigus - Vabamüürlaste võimu võitmatus - Erakondade tülid - Alkohol - Kõlvatus - Vabaduse abstraktsioon.

Oma liidu põhimõtted koostasin üldiselt ja üksikasjaliselt laskumata teaduslikele vaatlusile. Formuleerin meie õpetust ja süsteemi nii, nagu ta näib meie ja mittejuudi arusaamisele.

Konstateerin, et halbade ihadega inimesi on enam kui heade omadustega ja et seepärast riigivalitsemises kaugelt enam saavutatakse võimu ja järeleandmatusega kui teaduslikkude selgitustega. Iga inimene taotleb võimu, igaüks tahab olla oma otsuste ja tegude isand. Igaüks, kui ta aga ainult suudaks, tahaks saada isevalitsejaks. See tung võimule on nii tugev, et vaevalt on inimest, kes poleks valmis ohverdama üldhuve omakasu maksmapanuks.

Mis pidurdas röövloomi, keda kutsutakse inimesteks? Mis juhtis neid senini? Inimühiskonna tekkimisel nad alistusid toorele, pimedale võimule, pärast seadusele, mis on sama võim, ainult maskeeritud. Järeldan, et looduse seaduse järgi tugineb õigus võimul tugevusel.

Poliitiline vabadus on idee, mitte tõsiasi. Seda ideed on tarvis osata rakendada nii pea kui osutub tarviliseks rahva jõude koguda oma erakonna poole ideede meelitusel, nii pea kui võimule püüdev erakond tahab vastasliikumist maha suruda. See ülesanne on seda kergem, kui vastane ise on haaratud "vabaduse" valemõistest, nn. liberalismist, ja selle eksliku kujutluse pärast ei valva oma võimu säilitamist. Sellest ilmneb meie õpetuse võidukus: vabaks saanud ohjad haarab uus käsi ja tõmbab nad pingule. Rahva pime mass ei suuda elada juhatajata, valitsejata. Uus valitsus asub vana asemele, kes nõrkes liberalismi mõjul.

Meie ajal asendab liberaalseid riikide valitsejaid kulla võim. Oli aeg, kus valitses usk. Vabaduse mõte polnud veel teostatud. Keegi ei mõistnud teda mõõdukalt tarvitada. Seni aga kui rahvas ei saavuta enesele mõistlikku valitsust, püsib riik vaid lühikest aega ning langeb varsti korralagedusse. Sest hetkest tõusevad sisemised tülid, millest arenevad igasugused võitlused, mille tagajärjel järk-järgult tüürile asub massi valitsus, kukutades senised valitsejad.

Kas riik hävib oma surmavõitluses või annavad sisetülid tema väliste vaenlaste kätte, igal juhul ta on pühendatud paratamatule hukkumisele: siis on ta meie võimuses. Raha despotism, mis on täiesti meie käes, ulatab talle õlekõrre, millest valitsus tahtes või tahtmata peab kinni haarama, kui ta ei taha pääsematult langeda kuristikku.

Neilt, kes liberaalse meelsuse tõttu peavad kõlblusetuks sääraseid kaalutlusi, küsin ma: "Kui riigil on kaks vaenlast ja kui välisvaenlase suhtes on lubatud ebakõlblad võitlusvahendid (näit. oma arvamuste varjamine või äkiline rünnak) ning kui ta siis öösi või suure ülivõimuga vaenlast ründab, kas võib siis öelda, et olevat lubamatu ja kõlbmatu selliseid võitlusvahendeid kasutada kõige kurjema vaenlase vastu, kes hävitab ühiskondlikku korda ja majanduslikku heaolu?"

Kas terve, järjekindel mõistus võib loota valitseda rahvamasse tagajärjekalt, esitades arupäraseid põhjusi ja veenvaid kõnesid, kuigi rahvale on võimaldatud vastuvaidlus? Kas pooleldigi arukas rahvas oleks seepärast sõnavõtlikum? Kui tahetakse piirduda igatsorti väikeste vahenditega - vanade kommetega, traditsioonidega, meeleolutsemisega, tundeküllaste õpetustega - siis eralduvad rahvamassid ega taha säärasest valitsusest midagi teada. Massil ei ole huvi mõistliku manitsuse vastu. Massi teotsemine oleneb juhuslikust või kunstlikust enamusest, mis riigikunsti võtete tundmatuses laseb end kaasa tõmmata kõige jõledamaile otsustele, et istutada riiki anarhia idu.

Riigikunstil pole kõlbla seadusega vähimatki tegu. Valitseja, kes tahab valitseda kõlbla seaduse najal, ei tea midagi riigikunstist ega ole hetkekski kindel oma troonil. Kes tahab valitseda, peab töötama kavalusega, silmakirjalisusega. Kõrged kõlblad omadused - otsekohesus, ausus - on riigikunsti karid. Nad kukutavad troonilt kindlamini kui kõige tugevam vaenlane. Olgu need omadused mittejuudi riikide tunnused ja põhimõtted. Meie ei tohi kunagi sääraste pahupidiste abinõudega töötada.

Meie õigus seisab tugevuses. "Tugevus" on abstraktne sõna ja tõestamatu mõte (idee). Omaette ei tähenda see sõna muud kui seda: "Andke mulle, mis ma tahan, et ma sellesamaga saavutaksin tõestuse, et olen tugevam teist".

Kus algab õigus? Kus ta lõpeb?

Riigis, kus võim on halvasti korraldatud, kus seadused ja valitsejad liberalismi paljundatud õiguste tõttu on saanud isiksusetuks, ma ammutan uue õiguse - tormata "tugevama" õigusega ja purustada kogu olev kord ja määrused, panna käsi seadusele, ümber korraldada kõik asutised ja saada kõigi valitsejaks, kes jätsid meile oma tugevuse õigused, loobudes neist vabatahtlikult liberalismi ajel.

Kõigi praeguste võimude kõikuvuse juures meie võim on võitmatuim, sest ta jääb nähtamatuks seni kuni ta on niivõrd kindlustatud, et ükski kavalus teda enam ei suuda õõnestada.

Ajutisest kurjusest, mida oleme sunnitud praegu tarvitama, kasvab vankumatu valitsus, mis paneb maksma liberalismi poolt rikutud rahva heaolu mehhanismi korrapärasuse. Saavutis õigustab abinõu. Seepärast ei juhi me tähelepanu oma plaanides niipalju heale ja moraalsele kui tarvilisele ja kasulikkusele.

Meie ees on kava, milles väljendub strateegiline joon, millest me ei või kõrvale kalduda riskimata hävitada sajandite tööd.

Et sihile jõuda, tuleb arvestada massi alatust, kõikuvust, kindlusetust, tema võimetust mõista ja austada iseenda elutingimusi, enda heaolu. Tuleb aru saada, et massi võim on pime, mõistmatu, kaalumatu, kõikuv paremale ja vasemale. Pime ei või pimedat juhtida, talutamata teda kuristikku. Järelikult massi liikmed, "tõusikud", olgugi geniaalse tarkusega, kuid poliitiliselt võhikud, ei saa teotseda hävitamata tervet rahvast.

Ainult maast madalast isevalitsejaks kasvatatud isik võib tunda sõnu, mis koosnevad poliitilisist kirjatähist.

Enda, s.o. oma tõusikute hooleks jäetud rahvas hävib erakondade tülides, võitluses võimu ja au pärast ja selles tekkinud korratustes. Kuidas peaks rahvamassidel võimalik olema valmis saada riigiasjadega, mida ei tohi segada isiklikkude huvidega? Kas nad suudavad endid kaitsta välise vaenlase vastu? See pole mõeldav, kuna plaan, mis on killunenud osadesse peade arvu järgi massis, kaotab ühtluse, järelikult muutub arusaadamatuks ja teostamatuks.

Ainult isevalitseja isikus võivad kavad koostuda suurejooneliselt selgeina, riigimehhanismile vastavas järjekorras. Sellest järgneb, et riigile otstarbekohane valitsemine võib koonduda ainult ühe vastutava isiku kätte. Absoluutse despotismita ei saa olla tsivilisatsiooni, mille maksmapanek ei sünni massi, vaid juhtiva isiku kaudu, olgu ta kestahes. Mass on barbar, kes ilmutab oma barbaarsust igal sammul. Nii pea kui mass haarab vabaduse, muudab ta selle kohe anarhiaks, mis on barbaarsuse ülim aste.

Vaadake piiritusega rumalaks tehtud loomi, kes enesel õiguse arvavad olevat piiramatule viinatarvitamisele, lähtudes vabaduse ebaarusaamisest. Kas peame "omadele" lubama sama kaugele minna? Gooide<$F Gooid - mittejuudi päritoluga rahvad.>

rahvad on alkoholiga narriks tehtud, noorsugu on muutunud mõistmatuks klassitsismi ja varajase sugueluga, millele teda kallutab meie agentuur - kodukooliõpetajad, toapoisid, koolipreilid rikkais majus, kaubasellid jne., meie naised gooide lõbupaikades. Nende sekka loen ma ka nn. "seltskonna-daame" - vabatahtlikke orje kiimaluses ja toreduses.

Meie salasõna on: võim ja silmakirjalisus. Ainult võim vallutab poliitikas, eriti kui ta on varjatud riigimeestele vajalikus diplomaatias. Võim on põhimõtteks, kavalus ja silmakirjalisus valitsemise reegliks, kui ei taheta oma krooni panna mingi uue võimu jalge ette. See on ainus abinõu meie eesmärgile jõudmiseks. Seepärast ei või me peatuda äraostmise, pettuse ja äraandmise ees, kui need aitavad meid sihile. Poliitikas peab mõistma võtta võõrast vara kõhklemata, kui sellega saavutatakse võimu ja alistamist.

Meie riik, astudes rahuliku vallutamise teed, võtab õiguse asendada sõjakoledusi vähem silmapaistvate ja otstarbekamate karistustega, millega teostada terrorit pimeda alistumise huvides. Õiglane, kuid järeleandmatu valjus on riigivõimu suurim tugi. Mitte ainult kasu, vaid ka kohuse ja võidu pärast on meil vajalik kinni pidada vägivallast ja silmakirjalisusest. Arvestuse doktriin on sama tugev kui tema vahendid tarvitatavad. Seepärast mitte ainult abinõudega, vaid nimelt doktriini karedusega meie võidame ja kindlustame kõikide valitsuste heitmise oma ülemvalitsuse alla. Jätkub meie järeleandmatuse tundmisest, et lõpeb sõnakuulmatus.

Juba vanal ajal olime meie esimesed, kes lasksid lendu rahva keskel sõnad: "vabadus, võrdsus, vendlus", sõnad, mida sest saadik on loendamatult korratud teadvuseta papagoide poolt, kes igast kaarest kokku lendasid selle meelituse peale, millega nad kaotasid maailma heaolu, isiku tõelise vabaduse, mida enne nõnda hoiti massi surve eest. Nagu targad haritud gooid ei oleks suutnud orienteeruda mainitud sõnade abstraktsuses ega poleks märganud nende tähenduse vasturääkivust ja suhet isekeskis, ei oleks näinud, et looduses puudub võrdsus ja vabadus, et loodus ise on seadnud ebavõrdsuse mõistusele, iseloomudele, andekusele, samuti alistumise tema seadustele, ei taibanud, et mass on pime jõud, et teda juhtima valitud tõusikud-poliitikud on sama pimedad kui mass ise, et kutsutu, olgugi geenius, ei mõista midagi poliitikast - selle kõik gooid on jätnud tähele panemata. Ja ometi püsis dünastiline valitsus: isa andis pojale üle poliitilise elutundmise, nii et keegi ei teaks selle saladusi ega võiks neid avaldada valitsetavale rahvale. Aja jooksul kadus poliitilise tõelise olukorra dünastiline ülekandmine. See oli meie asja kasuks.

Kõigis maailma otstes sõnad "vabadus, võrdsus, vendlus" tõid meie rividesse terved leegionid meie pimedaid agente, kes innukalt kandsid meie lippe. Ometi olid need sõnad ussikesed, mis õõnestasid gooide jõukust, rikkusid igal pool rahu, solidaarsust, purustasid kõik riigi alused. Pärast näete, et see kõik sündis meie võiduks: see andis meile võimaluse, muu seas, saada kätte suurimat trumpi: gooide aristokraatide eesõiguste, teiste sõnadega, nende pärisese olemuse hävitamise, mis oli rahvaste ja riikide ainsaks kaitseks meie vastu. Sündinud tõulise aristokraatia me asendasime oma intelligentse rahaaristokraatiaga. Selle uue aristokraatia tsensusena panime maksma meist oleneva rikkuse, ka teaduses, mida juhivad meie omad targad.

Meie võit oli seda kergem, et suheldes meile tarviliste inimestega, me vajutamise alati inimeste kõige tundlikumaile keeltele - kaalumisele, ahnusele, täitmatusele ainelisis tarvidusis. Igaüks neist nõrkusist üksikult suudab tappa algatusvõimet, andes inimeste tahte nende tööostja kasutada.

Vabaduse abstraktsioon andis meile võimaluse veenda massi, et valitsus pole muud kui riigi peremehe - rahva volinik ja et teda võib vahetada nagu kulunud kindaid. Rahva asemikkude vahetatavus andis nad meie käsutusse ja otsekui meie määramisele.

PROTOKOLL Nr. 2. 

Majanduslikud sõjad - Juudi ülivõimu alus - Hävitavate õpetuste tulemused - Ajakirjandus - Kulla hind.

Meil on tarvis, et sõjad ei annaks, kui võimalik, maa-alalisi võitusid. Sellega sõda kandub majanduslikule tasemele, kus rahvad näevad meie abis meie ülivõimu ja olukord annab mõlemad pooled meie rahvusvahelise agentuuri käsutusse, kelle miljoneid silmi ei takista mingid piirid. Meie rahvusvahelised õigused hävitavad siis rahvuslikud õigused ja valitsevad neid samuti kui riikide kodanikuõigus valitseb oma alamate omavahelisi suhteid.

Meie valitud administraatorid rahva hulgast nende asjalikkude omaduste järgi ei ole valitsemiseks ette valmistatud isikud, vaid osutuvad ettureiks mängus meie õpetlaste ja geniaalsete nõunikkude käes, kes on varajasest lapsepõlvest kasvatatud eriteadlasteks kõigis maailma valitsemise asjus. Nagu teile teada, need meie spetsialistid ammutasid valitsemiseks tarvilised teadmised meie poliitilistest kavadest, ajaloo kogemustest, iga jooksva hetke vaatlusest. Gooid ei lase endid juhtida objektiivse ajaloolise vaatluse praktikast, vaid teoreetilisest rutiinist mingi kriitilise suhtumiseta tema tulemustesse. Seepärast meil pole vaja neid arvestada - las lõbutsevad või ootavad uusi lõbustusi või mälestavad elamusi. Las nad näha teaduse peaosa selles, mida meie neid käskisime tunnustada teaduse nõudeiks (teooriad). Selleks me äratame oma ajakirjanduse kaudu alaliselt nende pimedat usaldust teooriate vastu. Gooide intelligendid hakkavad uhkeldama teadmistega ja ilma loogilise kontrollita panevad maksma teadusest ammutatud andmed, mis on meie agentide kombineeritud teaduse juhtimiseks meile soovitavas suunas.

Ärge mõelge, et meie väited on tühjad sõnad: juhtige tähelepanu meie toetatud darvinismi, marksismi, nietzscheanismi edule. Nende voolude mädandav mõju gooide mõistusele peaks meile igatahes silmapaistev olema.

Meil on vaja arvestada ajakohaseid mõtteid, iseloome, rahvaste suundeid, et mitte komistada poliitikas ja administratiivasjade juhtimises. Meie süsteem, mille osi võib paigutada mitmeti, vastavalt iga rahva temperamendile, ei või pühitseda võitu, kui tema tegelik rakendus ei toetu mineviku tulemustel seoses olevikuga.

Praegustel rahvastel on käes määratu võim, mis loob mõttesuuna massis, see on - ajakirjandus. Ajakirjanduse osa on näidata näiliselt paratamatuid nõudeid, kanda edasi rahva häälena kaebusi, väljendada ja luua rahulolematust. Ajakirjanduses kehastub vabaduse loomingu triumf. Kuid riigid ei osanud kasutada seda võimu. Ja tema sattus meie kätte. Tema kaudu saavutasime mõju, jäädes ise varju. Tema abil kogusime kulla enda kätte, küsimata, et tuli teda võtta vere ja pisarate voolust ... Kuid meie lunastusime, ohverdades paljusid oma rahva hulgast. Iga ohver meie poolt maksab Jumala ees tuhandeid gooisid.

PROTOKOLL Nr. 3. 

Sümboolne madu - Konstitutsiooniliste kaalude püsimatus - Terror paleedes - Võim ja auahnus - Võimu kuritarvitused - "Rahva õigused" - Vabamüürlaste armee - Nälg ja kapitaliõigus - Vabamüürlaste tulevaste rahvakoolide õppekava põhiaine - Üldine majanduskriis - Vabamüürlus ja Prantsuse revolutsioon - Siioni verest keiser-despoot - Vabamüürlaste salaagentide osa - Vabadus.

Täna võin teile teatada, et meie eesmärk on veel vaid mõni samm meist eemal. Jääb väike vahemaa ja meie käidud tee on valmis lõpetama sümboolse mao ringjoont, millena kujutame oma rahvast. Kui ring on koos, on kõik Euroopa riigid otsekui kõvade pihtide vahel.

Praegused konstitutsioonilised kaalud heidetakse peatselt nurka, sest meie seadsime nad ebatäpselt üles selleks, et nad ei lakkaks kõikumast, kuni on läbi hõõrutud toerõngas. Gooid eeldasid, et on need küllalt kõvad sepitsenud ja ootasid, et vaekausid jäävad tasakaalu. Kuid tugi - valitsejad - varjatakse oma esindajaist, kes mängivad narri, lastes endid juhtida oma kontrollimatul ja vastutamatul võimul, mille eest tänu võlgnevad paleedesse juhitud terrorile. Olles lahutatud rahvast, ei saa valitsejad nendega kokku rääkida ega endid kindlustada võimumeeste vastu. Meie eraldatud nägija tsaari võim ja rahva pime võim on kaotanud igasuguse tähenduse, sest üksi on nad võimetud nagu pime ilma kepita.

Et meelitada võimumehi võimu kurjastipruukimisele, meie seadsime vastamisi kõik võimud, arendades nende kalduvusi iseseisvusele. Ses suunas me ergutasime igatliiki ettevõtlikkust, relvastasime kõik erakonnad, tegime võimu auahnuse söödaks. Riikidest meie tegime areenid, kus etendatakse segadusi ... Veel vähe, ja korratused, pankrotid ilmuvad igal pool...

Ammutamatud lobisejad on muutnud parlamendid ja administratiiv- koosolekud kõnemeeste võistlusteks. Julged ajakirjanikud, hoolimatud pamfletistid ründavad iga päev administratsiooni koosseisu. Võimu kuritarvitused valmistavad kõigi asutiste lõplikku hukkumist ette ja kõik lendab uperkuuti hullunud massi hoopide all.

Rahvad on vaesuse abil needitud raske töö külge kindlamini kui orjaajal. Viimasest võisid nad endid nii või teisiti vabastada, kuid viletsusest nad endid lahti ei kisu. Meie sisustasime konstitutsioonidele sellised õigused, mis osutuvad massile näilisteks, ent mitte tõelisteks õigusteks. Kõik need nn. "rahva õigused" võivad olemas olla ainult idees, mida võimatu teostada tegelikult. Mis kasu on proletaarlasel-töölisel, keda raske töö looka painutab, keda tema saatus rusub, mis kasu on tal lobisejate soetatud sõnaõigusest, ajakirjanikkude õigusest kirjutada igasugu pahna, kui proletariaadil pole midagi konstitutsioonist peale nende armetute raasukeste, mida meie nendele viskame hääleandmise eest meie eeskirjade ja meie esindajate või agentide kasuks?

Vabariiklikud õigused vaesele on kibe pilge, sest igapäevase vaeva möödapääsmatus ei võimalda talle nende kasutamist, küll aga võtab neilt alalise töö kindlustuse, seades neid sõltuvusse peremeestest ja seltsimeeste streikidest.

Meie juhatusel rahvas kaotas aristokraatia, mis oli tema loomulikuks kaitsjaks ja toitjaks enese huvides, mis olid lahutamatult seotud rahva jõukusega. Nüüd aga, aristokraatia kaotuse järel, mass sattus rikastunud elumeeste rusika alla, kes raske ikkena temale istusid.

Meie esineme nagu töölise päästjana, kui soovitame talle astuda meie sõjaväe - sotsialistide, anarhistide, kommunistide ridadesse, keda meie alati toetame, ütleme, üldinimliku solidaarsusreegli kohaselt - meie sotsiaalse vabamüür lusega. Meie võim seisab töölise alatoitluses ja nõrkuses, millega ta alistub meie tahtele, kuna ta ei leia ei jõudu ega energiat vastupanuks. Nälg loob kapitali õiguse töölise üle kindlamini kui seaduslik keisrivõim suutis seda anda aristokraatiale.

Häda ja selle tekitatud kadeda vihaga paneme massid liikvele ja nende kätega kõrvaldame kõik, kes meid takistavad meie teel.

Kui tuleb aeg kroonida meie maailmavalitsejat, siis needsamad käed kõrvaldavad kõik, mis võiks ehk seda veel takistada.

Gooid on unustanud mõtlemise meie nõuta. Seepärast nad ei näe tungivat tarvidust selles, millest meie vankumatult kinni peame, kuni jõuab meie valitsusaeg, nimelt et rahvakoolides on tarvis õpetada ainsat tõelist teadust, teadust inimeste elualustest, sotsiaalsest olukorrast, mis nõuab tööjaotust, järelikult ka inimeste liigitamist klassidesse ja seisustesse. Kõigil on tarvis teada, et võrdsust ei või olla tegevuse mitmekesiduse tõttu, et ei või samal määral seaduse ees vastutavad olla see, kes oma teoga häbistab tervet seisust, ja see, kes riivab vaid oma au. Korrapärane ühiskonnakorrateadus, mille saladused on varjatud gooidele, näitaks kõigile, et isiku seisukoht ja töö peavad jääma teatud ringi, et mitte saada talle piinaallikaks vastava kasvatuse ja ettevalmistuse puudusel. Seda õppinud, alistuvad rahvad vabalt võimudele ja nende määratud korrale riigis. Teaduse praeguses olukorras ja temale meie poolt antud suunas rahvas, uskudes pimesi trükisõna, vihkab temale sugereeritud eksituses ja teadmatuses kõiki seisusi, keda loeb endast kõrgemaks, kuna ta ei tunne iga seisuse tähendust.

Mainitud vaen süveneb pealegi majanduskriisi pinnal, mis katkestab börsitegevust ja tööndusekäiku. Luues kulla abil, mis on tervelt meie käes, kõigil põrandaalustel teedel üldise majanduskriisi, me heidame tänavale suured tööliste hulgad kõigis Euroopa riikides korraga. Need hulgad tormavad nautides valama nende verd, keda nad lapsikus teadmatuses kadestavad lapsepõlvest saadik ja keda sel puhul võivad röövida.

Meie omi nad ei puutu, sest meil on teada rünnaku hetk ja meil on abinõud omade kaitseks.

Meie edu toob kõik gooid mõistusele. Meie despotism veenab nad alistumisele, sest ta oskab mõistlike valjustega lepitada kõik lainetused ja liberalismi kõigist asutistest välja kihutada.

Kui rahvas nägi, et vabaduse nimel temale tullakse vastu ja antakse järele, ta kujutles end peremehena ja tormas haarama võimu, kuid, nagu iga pime, põrkas hulga takistuste vastu, tormas otsima juhti, ei tulnud mõttele pöörduda endiste poole ja pani oma volitused meie jalge ette. Mõelge Prantsuse revolutsioonile, millele meie andsime "suure" nimetuse: tema ettevalmistamise saladused on meile hästi tuntud, sest ta on terveni meie kätetöö.

Sest ajast alates meie talutame rahvaid ühest pettumusest teise, et nad loobuksid ka meist tolle Siioni verest keisri-despoodi kasuks, keda meie valmistame ette maailmale.

Praegu oleme meie, kui rahvusvaheline jõud, tabamatud, sest kui ühed riigid meid ründavad, siis teised toetavad. Meie rippumatust toetab gooide roomav alandlikkus võimu ees, nende julmus nõrkuse, hoolimatus eksituste vastu, nende heatahtlikkus kuritegudele, mille juures nad ei soovi kanda vabaduse vastuolusid, ja nad võivad märtritena kannatada julge despotismi vägivalda. Kaasaegsetelt diktaatoritelt-peaministritelt nad kannatavad sääraseid kuritarvitusi, mille eest nad oleksid kahekümnel kuningal pea maha võtnud.

Millega seletada säärast nähtust, seda järjekindlusetust rahvamasside suhtumises näiliselt ühelaadilistesse sündmustesse?

Seletatav on see nähtus sellega, et need diktaatorid oma agentide kaudu sosistavad rahvale, nad tegevat oma kuritarvitustega riigile kahju kõrgema eesmärgi nimel - rahvaste hüvede saavutamiseks nende rahvusvahelise vendluse, solidaarsuse ja üheõigusluse kasuks. Muidugi, neile ei öelda, et selline ühendus peab teostuma ainult meie võimu all.

Ja vaata, rahvas mõistab hukka õigeid ja õigeks ülekohtuseid, veendudes ikka enam ja enam, et ta võib teha, mida iganes soovib. Säärases olukorras rahvas hävitab igasuguse püsivuse ja loob korratusi igal sammul.

Sõna "vabadus" asetab inimühiskonnad võitlusse igasuguste jõudude vastu, isegi jumaliku ja loomuliku jõu vastu. Vaat seepärast me peamegi selle sõna kaotama inimlikust sõnaraamatust kui loomaliku jõu printsiibi mõiste, mis muudab massid verejanulisteks kiskjateks.

Tõsi küll, need kiskjad uinuvad iga kord, kui nad on verest täitunud, ja siis on neid kerge ahelasse panna. Aga kui nad verd ei saa, ei maga nad, vaid võitlevad.