MATTI ILVES: HUMANISTLIKU KRISTLUSE MANIFESTI TEGELIKUD EESMÄRDID

Humanistliku kristluse manifestil (edaspidi HKM) ei ole tegelikult mingit pistmist humanismiga ja veel vähem moraaliga, sellega püütakse saavutada hoopis teisi hästi varjatud eesmärke. Liikumine tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku poole on vaid selle manifesti deklaratiivne osa, mis on mõeldud selleks, et see muuta inimestele ning ühiskonnale vastuvõetavaks. Selle manifestiga tutvuge SIIN
Mõistmaks HKM eesmärke peame alustama ühiskonnast mille poole neomarksistlik Euroopa Liit liikuda soovib. Itaalia professor Roberto de Mattei kirjutab artiklis "Euroopa Liit – vahend relativismi diktatuuri teenistuses" (avaldatud: http://www.decivitate.ee/?go=index): "Maastrichti leping, mis kirjutati alla 7. veebruaril 1992, peegeldas selgelt sotsialistlikku entusiasmi „piirideta Euroopa“ suhtes. See leping kujutab endast otsustavat pööret Euroopa kontinendi ajaloos. Selle deklareeritud eesmärgiks oli iganenud nähtustena käsitletud rahvusriikide kukutamine ja tee alustamine Euroopa sotsialistliku vabariigi rajamisele. See pidi olema algatuseks sotsialismi ideaale ilma nõukogude kommunismi brutaalsete meetoditeta elluviivale üleilmsele vabariigile."
Uusmarksistid proovivad hävitada kõik traditsioonilised Euroopa kristlikud ja konservatiivsed väärtused, et siis kujundada Euroopa ja maalim nende utoopilistele eesmärkidele vastavaks.
Nüüd tuleb meil veel tutvuda lühidalt teoreetilise alusega millest HKM-i kirjutajad lähtuvad. Marksistlik filosoof H. Marcuse (elas aastatel 1889-1979) kirjutas raamatu “Repressive tolerance". See on kujunenud üheks tähtsamaks teoseks, millest HKM-i ja Uue maailmakorra ehitajad juhinduvad. Lühidalt kokkuvõetult sisaldab see järgmist: Kasuks tulevad kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “vaenatud” vähemuste - anarhistid, immigrandid, pederastid, lesbid jne - taotlusi tuleb soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele siis suurem löök anda.
HKM-i koostajad proovivad vähendada kiriku mõju moraali ja traditsioonide toetajana; selleks kasutavad nad eriti räigeid võtteid, ka seda, et kirik loobuks Piiblis kirjapandust suurema sallivuse ettekäändel. Jah, näiteks Rootsis ja mõnes teises riigis on see juba kahjuks korda läinud.

Toon nüüd väljavõtted Eesti Kirikute Nõukogu seisukohast homoseksuaalsuse küsimuses:

Homoseksuaalsusesse suhtumine

 

Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda omasoolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides - sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.

 

„Kas te ei ole lugenud,” küsis Jeesus, „et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks; ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.” Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”[4]

 

Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.”[5] Loomine meesinimeseks ja naisinimeseks puudutab seega ennemini inimese ontoloogilist kui bioloogilist mõõdet. See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus.

 

Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus, ja seda intiimses või reproduktiivses mõttes pärssivad kooseluvormid osutuvad Piibli järgi taunimisväärseks. EKN liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama. Vastandudes ühiskonnas levivale homoseksuaalsuse heakskiitmisele ja propageerimisele, tõlgendab EKN inimõiguste võõrandamisena juhtumeid, kui traditsiooniliste heteroseksuaalsete veendumuste või nendest lähtuvate avalduste pärast hakatakse kedagi ühiskonnas marginaliseerima või diskrimineerima.[6]

Samas ei õigusta EKN ennast homoseksuaalidena määratlenud inimeste ahistamist ega nõustu katsetega eristada inimesi selleks, et neid põlgusega kohelda või häbimärgistada. Olles loodud Jumala näo järgi kuulub kõigile inimlastele nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus, sõltumata kellegi pühadusest või patususest. Piibel õpetab pattu taunima, ent patusele armastust osutama.[7]

Pauluse apostellik autoriteet

 

Kuna enamik homoseksuaalsust taunivaid kirjakohti Uues Testamendis pärineb Pauluse kirjadest, kelle apostellikku autoriteeti seati kahtluse alla juba tema enda päevil,[18] siis on nüüdisaegsedki homoliikumist pooldavad teoloogid tõstatanud küsimuse Pauluse kirjapärandi kehtivusest jumaliku korraldusena tänapäeva kristliku kiriku üle. Paulus ise tunnistas korintlastele seksuaalelu puudutavaid korraldusi andes, et tal ei pruugi olla igas konkreetses küsimuses „Issanda käsku”,[19] vaid ta räägib oma „mina” autoriteediga.[20] Kas pole võimalik, et samas kirjas peatükk varem öeldud sõnadki väljendavad lihtsalt Pauluse isiklikku ja mitte jumalikku seisukohta, et ei „lõbupoisid ega meestepilastajad ... päri Jumala riiki”?[21]

 

Ometi tuleb tõdeda, et Paulus kaitseb oma apostellikku autoriteeti nii korintlaste ees[22] kui ka mujal.[23] Kuigi ta jaatab, et seksuaalelu teatud küsimustes tal „ei ole Issanda käsku” (ehk Jeesuselt eneselt pärinevat õpetust nende küsimuste lahendamiseks), annab ta ometi „nõu nagu see, kes on saanud usaldatavaks Issanda halastuse kaudu” , kuna temalgi „on Jumala Vaim”.[24] Sama Vaimu poolt inspireerituna ja homoseksuaalsuse suhtes eitavale seisukohale asudes ei ütle apostel kusagil, et „see on minu arvamus”, vastupidi, ta taunib homoseksuaalsust kui midagi, mis „käib terve õpetuse vastu”[25] ja millest loobumata inimesed kohe kindlasti ei „päri Jumala riiki” .[26] Kirjas roomlastele õpetab Paulus kogu oma apostelliku autoriteediga, et homoseksuaalsete kalduvustega inimeste seksuaalelu on „väär”,[27] kuna „nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu”[28] ja „on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest”.[29]

Nii kui näeme, soovivad HKM-i manifesti kirjutajad, et kirik "suurema sallivuse" eesmägil loobuks, ei rohkem ega vähem, pühakirja tunnistamast. Sellise eesmärgi täitumisel muutuks meie kirik kahepalgeliseks ja poleks enam inimestele eeskujuks teel moraalse traditsioonilise eluviisi ja jumalasõna juurde, koos samasooliste laulatamise ning samasooiharate kirikuõpetajatega.
Pragu on Eesti kirikud isegi väga tolerantsed ja läinud kaasa kõigi kaasaegsete moraalist lähtuvate suundumustega.
Samuti arvan, et need nn "Humanistliku kristluse manifesti" autor(id) on väga hästi kinni makstud, sest ükski teoloog ei läheks muidu nii kiriku vastu. Selliseid juhtumeid võis kohata üksikuid vaid nõukogude ajal, mäletan, et kunagi oli TPI-s  üks "teadusliku" ateismi õppejõud, kes varem olevat olnud kirikuõpetaja.
Lõpetuseks jääb soovida meie kirikujuhtidele vaid kindlameelsust ja jõudu vastupanuks sellistele alatutele rünnakutele.