MATTI ILVES: VEIDI MEIE KARTELLIERAKONDADEST

Meie kartellierakonnad on loonud kindla süsteemi, et valitseda "igavesti", vahepeal teevad nad vaid väikeseid ja mitte midagi muutvaid vangerdusi valitsuserakondades. Ühtede ja samade isikute võimu on neile kindlustanud kaval valimissüsteem ülekantavate häältega, see võimaldab valimistel riigikokku pääsejad panna paika parteide tagatubades ja hoolitseda selle eest, et muudatused oleksid võimalikult väikesed, välja kukuksid vaid need kes hakkavad mingil põhjusel vastu parteide peajoonele. Valijad saavad hääletada peaegu ainult erakondade, mitte isikute poolt keda nad sooviksid näha parlamendis.
Teiseks Riigikogu parteide võimulpüsimise hoovaks on riiklik rahastamine, sest valimiskampaania on tänapäeval aetud nii kalliks. Rahaalliaks on ka partei liikmetega sõlmitud lepingud, kui inimene on omandanud ametikoha tänu erakonnale - siit tuleb tahtmine ametikohtade parteistamiseks - siis peab ta maksma teatud protsendi palgast parteikassase ja veel ka annetused ettevõtjaetelt ning eraisikutelt.  Ilma riigi käest raha saamata on parlamendivälitel erakondadel praktiliselt võimatu ületada valimiskünnist, liikmemaksudest tulev raha on liiga väike, et viia läbi korralikku valimiskampaaniat. On ainult üks võimalus - rikkad ärimeestest sponsorid (keda on eriti raske leida riigikoguvälisel erakonnal), see tähendab aga seda, et erakond pole enda otsustes vaba ja peab teenima suurkapitali huve.
Nii kui näeme on kartelliparteid loonud võimulpüsimiseks ehtsa partokraatliku süsteemi.

Nüüd kartellierakondade lühiiseloomustus:

1. REFORMIERAKOND ütleb kodulehel uhkustundega: "Reformierakond on Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja ja Eesti eduloo kandja." See on selge, et nad on liberaalid ja moraalitu liberaaldemokraatia toetajad, aga Eesti eduloo kandjad, seda on nad vaevalt. Reformierakond juhindub rikaste ja välismaise suurkapitali huvidest ja proovib hoida töötajate palgad küllalt madalad, et madalate tööjõukulude toetusel meelitada siia võimalikult palju väliskapitali. Tegelikult peaks see erakond meie tingimustes olema vaid marginaalne partei, aga nad on saavutanud osava demegoogiaga ja ebareaalsete lubadustega ootamatult suure populaarsuse.

2. KESKERAKOND ise ei määratle ennast vasak-parempoolsel skaalal, ütleb ainult, et nad on demokraatlik erakond. On nüüd selle demokraatiaga kuidas on, aga kui vaadata partei juhikeskset valitsemist, siis vaevalt on neil demokraataga midagi ühist. Erakond on näidanud ennast vasakpoolisevate populistidena ja eestluse reeturitena, kelle valijaskond on enamuses venekeelsed.

3. ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT määratleb maailmavaadet kodulehel selliselt: "IRL on Eestis tegutsev alalhoidliku maailmavaatega aatekaaslaste vabatahtlik liit." Peaks olema tegu konservatiividega, aga ei ole ka, määratlus "alahoidlik" on selleks liiga ebamäärane. Rahvuslusest on IRL juba ammu lahti ütelnud: "Tahame näha Eestit maana, kus inimestel on tore elada: maana, kus meid ümbritsevad sõbralikud inimesed, kus kultuur õitseb ning kus keegi ei pea toimetuleku pärast muretsema. Eesti olgu õnnelik maa!" Eestlasi  ei ole seal ühegi sõnaga mainitud. See rubriigist "Maailmavaade" võetud lause iseloomustab täpselt IRL-i tänast olemust - liberaal-populistlik erakond mõningete konservatiivuse sugemetega.

4. SOSISIAALDEMOKRAADID, nende maailmavaade sisaldub juba nimes, samuti tunnevad nad uhkust revolutsioonilise ajaloo üle (kodulehelt): "Tõenäoliselt on just Sotsiaaldemokraatlik Erakond see kooslus, mis võib pretendeerida kõige kauem järjepidevalt tegutsenud Eesti erakonna tiitlile. Sotsiaaldemokraatlik liikumine sündis nimelt revolutsioonilisel 1905. aastal."
Sotsiaaldemokraadid on tüüpiline marksistlik partei, mis tunneb ennast eriti hästi Euroopa Liidu aatekaaslastest valitsuse, Euroopa Komision, tingimustes.
Eestlusega, EL-u kuulumist arvestades, pole sellisel kosmopoliitsel parteil mingit seost ja ei saagi olla lähtudes juba maailmavaatest.

Sellised parlamendi erakonnad valitsevad nüüd meid ja otsustavad meie saatuse üle eestlastele eriti raskel ajajärgul.