Einar Laigana: eestlaseks olemisest, kodanikuks olemisest, ajaloost ja tänapäevast, õiglustundest ja väärtustest
Järgnevalt on toodud kirjalik ülestähendus 12. dets 2011 Lõunatunni saate teisest poolest. Saadet on võimalik kuulata kogu ulatuses helifailina Nõmme Raadio kodulehelt.
Margus Lepa: “Ja nüüd head inimesed, minu daamid ja härrad, täiesti ootamatult absorbeeris stuudio endasse Einar Laigna, kes juba on andnud vaikselt lubaduse tulla natuke tõsisema jutuga välja täna nädala pärast, aga, tere tulemast, härra Laigna, mis uut?”
Einar Laigna: “Tervist! Ma sattusin juhuslikult siit mööda minema viis minutit enne kella kahteteist ja enda soov oli mööda minna, aga Nõmme Raadio salapäraselt kuidagi imendas mu endasse, nagu mingi saatuslik paratamatu jõud, mis tõmbas siia. Muidugi ma tean, milles see asi on. Kõigepealt tänan teid, härra Margus Lepa, igapäevaste nauditavate esituste eest. Et tõde võib esitada sellises vormis, et selles ei ole tigedust, aga pigem on tajutav sügav mure, mis meist saab ja see õiglustunne… et ühel inimesel on õiglustunne… see kui praegu vaadata meie enamuste inimeste olukorda, siis mind lausa masendab see sotsiaalse õiglustunde hääbumine. Ma kohtun sageli paljude toredate, tarkade, andekate, kõigiti armastusväärsete inimestega, kes on oma erialal professionaalsed ja kellele ei oleks mitte midagi ette heita. Kes on laitmatud inimesed, laitmatud kodanikud. No kiidusõnadest tuleks puudu kui seda kõike ilusti üles lugeda. Ja ometi on üks kummaline piir – kui sa puudutad tõe küsimust, õigluse küsimust, sotsiaalse õigluse küsimust või topeltmoraali küsimust maailmas, siis käib imelik klõks. Inimene läheb niikui lukku. Tuleb hoopis teine näoilme ette. Niisugune pahane. Inimene suleb enda. Milles on see viga, et inimesed kes on vaieldamatult kõrge intelligentsuskvoodiga, kes on haritud, kes on oma erialal edukad ja tippklassi inimesed kõigiti. Ja äkki on üks koht kus nad äkki sulgevad enda ja keelduvad kaasa mõtlemast. Kas küsimus on intellektuaalsetes võimetes? Ei ole. Oma sõbra filosoofiga, kellega me iga päev arutame neid teemasid, lähtudes ka muidugi maksimaalselt filosoofia pärandist. Aristoteles on igapäevaselt kolmas kaaslane kõigis neis küsimustes, mis puudutavad “polise” elu – poliitikat, ühiskonda, sotsiaalsust. Milles on asi? Miks inimesed lukustavad enda kui asi on õiglustundes? No see on ju selge, siin sellest rääkides me midagi maailmas ei muuda. Aga kui ma loen neid kirju, mis ma saan aeg-ajalt inimestelt. Ma tean, et neid inimesi, kes kuulavad Nõmme Raadiot ja vaikselt selle tõe ja õigluse poole ka mõttes hoiavad… küsimus on selles, kaugele need inimesed on valmis minema ka sotsiaalsete olendite ja kodanikena tegelikus elus. Üks asi on rääkida, et midagi on viltu.. Hiljuti ma olin sanatooriumis natuke puhkusel ja laudkond ka kirus ja pahandas nagu ikka ja kritiseeris ja ma ütlesin, mis mõte siin on rääkida, et saame kahe nädala pärast kokku Toompeal. Võtame plakatid kaasa ja korraldame ühe miitingu. Siis olid näod lukkus. Vaikus. Siis oli selge, et rääkida võib, kritiseerida võib, kiruda võib… ma ju liigun suvel ka palju ringi ja maainimeste suust kuuled sa eriti naturaalselt… Ma ei ole kuulnud paljude inimeste puhul peale eriti ropu sõimu ja inetute üteluste nende kõigekõrgemate kohta meil.. Ma ei ole kuulnud poolehoidvaid või kiitvaid hinnanguid. Kummaline küll on see Eesti riik ja Eesti sotsiaalne ühiskond. Milline skisofreeniline psüühhiline seisund siis iseloomustab seda? Ja miks inimesed lepivad sellega? Kui me tunnema, et midagi on korrast ära, siis on küsimus riigi kodanikuna, mi s on minu ohus teha? Kirumine võib ju ennast rahuldada mõneks ajaks, aga mida peab siis riigi kodanik tegema kui ta on kodanik. Kui ta kuulub polisesse, sotsiaalsesse ühiskonda, nii nagu Aristoteles sellest kirjutab? Aga siin sellised väiksed märgid minevikust… Ma ju mäletan selgesti nõukogude aega ja seda kui tuli televisioon. Ma liikusin maal vanade tuttavate juures ja taludes vaadati hardunult õhtuti seda sinist ekraani. Ja mina ju mäletasin neid inimesi veel lapsena saksa-ajast. Ma mäletan, mida nad siis rääkisid ja kui ma nüüd siis küsisin, mida te nii ahvelt endasse ahmite seda Nõukogude Eesti propagandat, mis sealt televiisorist tuleb, siis ütlesid mulle mitmed inimesed, et “jaa, seda peab vaatama, sest sealt saab teada, kuidas nüüd peab olma”. Ja elufilosoofia oli kokkuvõetav ühte lausesse: “Ajaga tuleb kaasas käia ja kõikidel aegadel tuleb osata elada.” Selles väljendub kahtlemata selle õnnetu Eestimaa ajaloo üks tragöödia. 13 sajandist on Eestis olnud 14 poliitilist võimu. 14! Igal ajal neist on tulnud osata ära elada. Kui me paneme hirmasti pahaks seda, et kui ordu vallutas Eesti, mingit orjust siis ei olnud. Oli vasallsõltuvus keskajamõttes, mis tähendas.. Ordu ise nõudis, et Eesti Malevad, see tähendab Eesti sõjalised üksused tuleb alles jätta! Eesti ülikutel ja Malevatel oli kohustus osa võtta Ordu sõjaretkedest. Kui näiteks loengutel või inimestega kohtumistel sellest rääkida, siis tehakse natukene hapu nägu, aga muidu mõistetakse seda vana paha Ordut ikka hukka ja ikka pidime ja nagu ikka ütleme kõik… Aga kui ma ütlen, et kuidas praegu on? Kas Eesti on selles osas täiesti sõltumatu või on tema ka kellegi suurema sõjalise võimu vasall ja peab osa võtma selle senjori sõjaretkedest?! Siis naeratatakse häbelikult, lüüakse silmad maha ja ei öelda enam mitte midagi. Nii, et ei ole siin Eesti ajaloos mitte midagi uut kui see mis siin alati on olnud. Võimud vahetuvad ja iga võimu ajal tuleb osata ära elada. Paraku see kahjuks niimoodi on. Sellega meenub veel kaks seika. 1917 vist oli see. Ma ei mäleta, sest mind siis veel ei olnud. Aga Baieri kuningas Ludwig, kui Eesti siin hakkas võitlema oma iseseisva riigi eest, siis ütles: “Sellest ei tule teil niikuinii midagi välja. Teid võtab paratamatult ära Venemaa või kui ei võta Venemaa, siis võtame meie.” Nii. Jätke see lause meelde. Oli aasta 1995. hamburgi NATO logistika kooli ülem kolonel Schmidt, kes mõnda aega ka minuga suhtles ja meie tagalateenistust tahtis juhendada, ühel eravestlusel ütles välja: “Me ei tule enam kuulipidujatega, me tuleme markadega.” Siis olid margad, nüüd on eurod. Kas ei ole need sõnad täide läinud? Kas me julgeme tunnistada seda? Härra margus Lepa, teie kui lootusetult tõde kummardav ja õiglust armastav inimene, mis oleks teie kommentaar sellele? On midagi muutunud 700 aastaga? “
Lepa: “Põhimõtteliselt ei ole. Kui me vaatame praegu eelmise sajandi alguse Eesti iseseisvumist, siis ma kardan, et see oli ka nende kahe suure jõu mõjul. Üks Euroopa poolt, teine Venemaa poolt. Ja et Saksamaa ei saaks rünnata Venemaad anti Eestile iseseisva riigi staatus siin vahel, mille eestlased kenasti ellu viisid. Ja sellega tegelikult ju pääses Venemaa. Ja teine asi veel. Ja valgetele pandi tänu iseseisva riigi loomisele piir kinni pärast Vabadussõda, nad ei pääsenud Petrogradi ja see tagas bolševike ja Lenini võidu. Nii et ütleks sellegi kohta, et mõneti poliitiline mäng. Aga praegu me oleme vaieldamatult suure riigi koosseisus ja sõnaõigust on meil vähe. Ja valitsejate klass kasvad nii sihtasutuste kui tont tead, mille kaudu. Raha tahavad nad ropult. Ei tooda nad midagi. Ja olukord on selline, et siit hakkab läbi kumama juba revolutsiooniline situatsioon Lenini järgi, sest lõppude lõpuks kui me vaatame kasvõi neid samu “värvilisi” Marseille`s, siis neil on ka see olukord käes, nad tahavad midagi muud, eesmärki neil ei ole. No lõhume siis midagi maha… Umbes nii võiks see kirjeldus olla.”
Laigna: “20. sajandil oli Eestis kuus poliitilist võimu kui mitte isegi rohkem kui lühiajalisi arvestada ja vist üheksa raha. Kui kroon tuli, siis ma küsisin kui kauaks? Oli… seda pandi mulle pahaks. Kui ma nüüd euro kohta küsin, siis enam pahased ei oleda. Ollakse vait. Ma ise arvan, et ta jäetakse nii või teisiti alles, sest sellest loobumine tähendaks loobumist 250 aasta pikkuse “vandenõuteooria” rakendamisest praktikasse, sest siis tuleks Euroopa Liidu lagunemine. Ja selleks et Euroopa Liitu teha, on tehtud alates Prantsuse revolutsioonist kõik need maailmasõjad ja revolutsioonid ja kui nüüd kõik see protsess, mida on nii pikalt plaanitud… ei nüüd seda ei lasta luhta minna (suure ringi küsimus, mis on see, mida nii pikalt on plaanitud ja mille osa on ka Euroopa Liit?). Kasvõi vägivallaga, teisiti seda koos hoida ei saa. Eks me näeme, mis tuleb. Aga ühesõnaga, ajalookogemus on see, et mingagi pole püsivat kõik muutub. Ja selletõttu on väga halb kui rahvale tuleb niisugune prostituudi iseloom juurde, et iga uue isanda tahtmise järgi tuleb siis teha. Nii nagu siis öeldakse. Kui see on hind füüsilise enesesäilitamise eest, siis ma arvan, inimolendile on väärikas säilitada ennast oma identiteedis. Kõigepealt tuleb see selgitada, milles see seisneb. Mis on siis püsiväärtused? Püsiväärtused, mis alati on, on ju isamaa, see maa – metsad, järved, jõed, allikad, mererannad, põllud, aasad kõik see ilu mida me armastame, mis on meie sees ja millest lahtirebimine on ränk ja valus. Lahkumine Eestist võib siit ära minnes tunduda lihtne, aga kui juba ära olete siis saate aru kui valus… kuivõrd tugev on see köis, mis seob meid selle maaga. See on selline saladuslik side, mis inimesel on. Missugustes piirides me saaksime oma kodumaal ka olla mingitki peremehed või oma elu (elada)? Kas üldse meil seda võimalust on? Kui 200 000 inimest olevat arvestuste kohaselt Eestist lahkunud, siis ei ole ainult majanduspõgenikud, vaid üks osa põgenikest on psühholoogilised (põgenikud). Kes ei talu lihtsalt seda olukorda välja. See masendus, eestlaseks olemise masendus, mis siin Eestis peale tuleb. See on jube. See on kõige raskem koorem. Inimene kannatab ära uskumatuid viletsusi välise elu poolest, füüsilise elu poolest kui rääkida ja lugeda Teise Maailmasõja veteranide rindel olemisest, siis imestad, et need mehed on elu, nad on üle üheksakümne vanad ja veel säravad silmad ja terved ja energilised. Karastatud organismid. Aga kui sa nende jutte kuulad, siis see näitab kui vintske on inimene ja vastupidav ja millist kohutavat koormat ta on suuteline kandma kui tal on motivatsioon. See teeb imet!
Aga seoses sellega kui siin on juttu natuke ka Venemaast.. Ma epan seda ääretult inetuks, põhiseaduse vaimuga vastu olevaks, see vene-viha õhutamine, see vene-foobia. See Venemaaga pidev hirmutamine, et tankid muudkui tulevad, muudkui tulevad. Mitte midagi ei tule! See on väga inetu ja väär poliitika eestlaste eneste suhtes. Meie oma riik on läbi ja üdini korrumpeerunud. Siin vohab sotsiaalne ebaõiglus. Avalik elu on täis roppu valetamist. Ja kas selle varjamiseks on siis vaja pidevalt seda vene-viha õhutada, et suunata see pahameel kellelegi kuhugi ja pidevalt rääkida mingist hädaohust. Kui me lähtume õiglustundest ja Põhiseaduse tähest, siis mida ütleb Põhiseaduse §37 eelviimane lause: “Rahvusvähemuse koolis valib õppekeele kool.”
Lepa: “See ongi see lause, mille ümber käib praegu vaidlus, et kas tegu on rahvusvähemuse või vähemusrahvusega. Kumba pidi see nüüd on. Me ei tea, milline on praegu kehtiv tõlgendus.”
Laigna: “Jätame kõik need vassimised ja keerutamised. Põhiseaduse mõte peab olema nii ühemõtteliselt selge, et ta ei vaja mingisuguseid kommentaare. Inimesed ei käi ringi kaasas paks raamat kommentaare, aga pikikene Põhiseaduse raamatukene põuetaskus võib alati kaasas olla, näiteks nagu minul viimased 20 aastat. See on mul nii läbi töötatud ja pähe õpitud, et… see on riigi kodaniku kohus tunda Põhiseadust. Sama Põhiseadus kohustab kaitsma mind selle Põjiseaduse mõtet kõikjal ja igalpool. Kui ma siin ka täna suud pruugin, siis on see minu kodanikukohustus tuletada meelde: “Austa Põhiseadust!” Sõjakoolis loengutes ma olen käskinud, tsiteerides Põhiseadust, nüüd tõuske püsti kõik, valvel!!! Ja loen kaks paragrahvi ette ja “vabalt”, istuge! Et oleks austus Põhiseaduse vastu. See ju peaks olema enesest lugupidavas riigis püha dokument. Mina kui ohvitser olen andnud truudusvande: “Vajadusel ohverdada elu Põhiseadusliku korra eest”! See ju kohustab mind põhiseadusliku korra kaitseks kõikjal välja astuma. On ju nii. Teisiti ma ei täidaks oma truudusevannet. Nii et ka erakuna, milleks ma üha rohkem siiski muutun, on ka erak sotsiaalne olend ja eraklus on üks sotsiaalsuse vorme. Ta on küsimus sellest, miks meie ühiskonnas praegu küllaltki paljud, keda mina tean, inimesed, kes peaksid oma hariduse ja kõigi võimete poolest olema juhtpositsioonidel, on tegelikult tõrjutud ja tõmbunud täielikku eraklusse ja ütlevad, et kõigel pole mõtet enam? Kas see pole ka üks sünge märk juba toimuvatest aegadest? Või võtame näiteks, mis on topeltmoraal? Kui me oleme nüüd Venemaa valismiste kallal oma suud pruukinud. Kreeka kallal haukumine on nüüd vaiksemaks jäänud. Nüüd on jälle Venemaa ja valimised hammaste vahel… Kas me ise oleme oma valimistega nii kristallselged ja ausad? Mis asi on see -valimine? Ja selle ümber tõstatati probleeme piisavalt põhjendatult. Kas meil on uuritud selle e-valimise kehtivust, läbipaistvust? Kas e-valimised olid kontrollitavad? Või kustutati programmid kiiresti.. kuidas sellega oli? Meeldetuletusküsimus.”
Lepa: “Sellega oli nii, et materjal kadus kiiresti, aga vöikese detailine täna ma võiksin välja tuua, et loodi ilmselt Venemaal niisugune organisatsioon, mille leheküljelt on näha torrentite allalaadimine. Paegusel hetkel on umbes 20% nendest, kes on viimase aasta jooksul torrenteid alla laadinud seal leheküljel näha ja sellega tahavad Venemaa häkkerid näidata, et ükskõik, mida sa internetis teed, sellest jääb jälg. See on kontrollitav. Seega võib igaüks oma järelduse teha. Kui on jälg, siis on võimalik neid jälgi ka suunata. On võimalik neid jälgi varjata, kujundada. Peale selle muidugi ka see, et meil siin üldkehtiv PC süsteem, mis meil siin on, on tükk maad lahtisema tagauksega, tehniliselt võiks öelda lausa ilma püksitagumikuta. Võrreldes nüüd Mac-idega, kuhu sisse ronimine oleks tükk maad raskem. E-valimine – ma ei saa seda usaldada mingil juhul, sest ma näen mis toimub aeg-ajalt siin Nõmme Raadio arvutitega ja ma usun, et kui on aega ja ressurssi, ja ressurssi selle jaoks jagub, sest see annab sulle kontrolli kogu riigieelarve ja võimu üle. Noh, panen kolm punkti . . .”
Laigna: “No viimase aja selge näide, mis.. Iraan võttis 17km kõrguselt.. tungis.. võttis mehitamata luurelennuki juhtimissüsteemi ja maandas selle tervelt oma territooriumile. Kui niisugune tähtis sõjaline objekt tuuakse alla…”
Lepa: “…ja see on märgatavalt keerulisem, spsteemilt, kauguselt – kõigelt. See on ikka üle mõistuse, mis neil peab olema kui nad seda suudavad.”
Laigna: “ See näitab, et Iraani tase selles valdkonnas ei jää kuskil ega milleski alla selle valdkonna maailma kõrgeimast tasemest. See on selge.Ja see mida me kuuleme kõigest sellest arvutitesse ja programmidesse tungimisest, see on üks suuremaid julgeoleku ohtusi ja riske maailmas üldse.”
Lepa: “ Aga sellega on ka maailma jaotatud, sest see kelle käes on niisugune asi on inimlikus mõistes vaat et kõikvõimas. Ta võib teha, ta võib hävitada inimesi, ta võib luua inimesi. Aga eelkõige on see ikka selleks, et kindlustada oma võimu.”
Laigna: “Võtame informatsioon. Peavoolu meedia on meil valikuline. Mille ta puhub suureks ja mille ta vaikib üldse maha. Kui nüüd võrrelda seda tähelepanu, mis oli vene valimistel ja teatud demonstratsioonidel, siis samal ajal on kummlaine vaikus selle üle, et Inglismaal on 2 miljonit inimest demonstreerimas või äsja olid. Kas see ei vääriks vähemalt samasugust tähelepanu??? Kas see on ka mingi märk või ei ole? Sellest me libiseme viisakalt kuidagi üle nii nagu ei oleksi. Või mis ikkagi toimub? Wall Streeti vallutamine ja… Ameerikas on praegu protsessid, mis näitavad, et seal valmistatakse ette suuremateks.. nö “rahva mitterahulolemisteks” kui viisakalt öelda.”
Lepa: “Te mõtlete neid laagrite avamisi?
Laigna: “Jah.”
Lepa: “Jah, ma tahaksin uskuda, et see on rohkem Yellowstone`i ja muu niisuguse pärast, aga samas ei oska siin keegi ju prognoosida kaunis kergesti hulluks aetava massi käitumist kui Wall Streeti liikumist praegu.. Kui neil on kõneisikud ja neil on plaanid ja neil ei ole juhte ja neil ei ole kedagi, kes teeb palaane, siis juba see informatsioon Wall Streeti liikumise kohta on paras nonsenss. Kui nüüd piiratakse sadamaid, piiratakse liikumisi ja väidetavalt tehakse seda a la “masinapurustajad omal ajal”, et blokeerime nende sissetuleku, siis me hakkame elama paremini. Mida selle kohta öelda.. Minge pekske kõik puruks, meie tõmbame tule peale. Saame suure tühje platsi ja teie laibad või… mida? ..sest ega isegi niisugustes koonduslaagrites ei ole niisugust rahvahulka alles hoida, toita, valvata. See on ka natikene liiast.”
Laigna: “Ma seda teemat siin ei hakkaks käsitlema ja ei arendaks edasi. See on omaette pikk teema. Aga palju on juttu mingitest salapärastest väärtustest. Buchil oli muudkui väärtused, Obamal on väärtused, aga ma ei ole kordagi lugenud loetelu nendest väärtustest. Millised on need väärtused, mille nimel võib terve maailma tuumasõtta lükata. Kas nende väärtused on õiglus, ausus, mehisus, karakter? Ma ei ole kuulnud loetelu: headus, ilu, kaastunne.. Ma ei ole kuulnud loetelu, missugused need väärtused on. Aga väärtuste jutt käib. Ma nõuan täpselt. Ma olen teadusemees, ma nõuan täpseid formuleeringuid, täpseid loetelusid millised need väärtused on. Mitte mingit udujuttu, mingitest väärtustest. Missugused on need väärtused? AIDS, kokakoola, mikihiir. Väga toredalt üks mu kolleeg ironiseeris ja ütles, et.. Ameerika kultuuri kaitsmine, muidugi, “kokakoola ja mikihiire kultuur” vajab kaitsmist. Mis on see kultuur, mis maailmale sealton tulnud?! Ei ole ju midagi muud! Ah, hamburger ju ka, vabandust! Küllap leiab veelgi üht teist. Aga mis on Antiik.Kreeka andnud maailmale? Kas on sinna midagi kõrvale panna? Need tarkused, mis nad omandasid egiptlastelt.. siis kui Kreeka sai ristiusuliseks, siis Kreeka andis teise suure ja meeletuslt sügava kultuuriringi Bütsantsi. Milline sügavus, milline Antiik-Kreeka valguseteooria edasiarendamine, milline arhitektuur, milline mosaiik, milline intellektuaalne pärand, mis on Kreeka patristika. See on niisugune mõtlemise tase, mida ei ole tänapäeval. Kui mina olen läbinud filosoofiakursuse ja filosoofias tundsin ennast kodus, arvasin ka et ma ikka midagi olen.. ja kui ma puutusin kokku patristikaga, see on Ladina ja Kreeka kirikuisadega…. kui esimese tuheande aasta kõrbeerakute raamatud askeetlikust elust, mis tegelikult käsitlevad inimpsüühikat.. siis see inimpsüühika tundmine, mis nendes raamatutes on.. kaasaja psühholoogial ei ole aimu sellest. See on täiesti erinev tase sellest. Inimesed kes aastakümneid on selles erakuelus, nad õppisid iseennast nii sügavalt ja nii põhjalikult tundma. Nad olid ise iseendale uurimisobjekt. Kes oma intellektiga suutsid ka formuleerida, seda mis toimub inimpsüühikas. Ma ei ole kunagi suutnud lugeda üle ühe lehekülje neid tekste. Siis ma tajun oma küündimatust ja mul on seal päevade viisi millest mõtelda. Tihti piisab ühest lõigust. Kui sa tajud niisugust inimhinge tajumise sügavust ja peenust. See on pärand, mis on täiesti tundmatu tänapäeval. Hale on ka kuulata Eestis olevate kirikute jutlusi. Need on mannetud selles mõttes, et tahaks küsida, miks te ei ole tahtnud ennast harida pärandis oleva teadusega? Vagade fraaside loopimine, mida see annab, mida see ütleb?”
Lepa: “Ma tahtsingi tele, härra Laigna, esitada ühe päris nahhaalse küsimuse. Kas Eestis üldse on enam õpetajaid? Kuskil nad võibolla on peaidus ja vaikivad. Üylevad, et mei ei saa midagi muuta, nagu te siin ühe teemaga seoses ütlesite. Aga samas lootus ju on, sest kui krooni kadumise küsimuse peale teile turtsuti vastu, siis euro kadumise peale nüüd vaikitakse, aga see on ju ka lootuse märk. Kas meil on veel õpetajaid, kes suudaksid eesti keelset ja eesti meelset mõtlemist välja arendada?”
Laigna: “Muidugi on, aga nad on avalikkusest välja tõrjutud. Ma olen ju siin selline ühiskonna äärepeal kuidagi talutud, aga ega mid ka ju ei lasta kuskile. Ma võiks rääkida imelugusid selle kohta.. Isegi kontsertil minu poeemi peale kirjutatud muusika esitusel öeldi dirigendile, et kui ta kutsub mind lavale pärast ettekannet, siis lastakse ta ametist lahti ja kavalehel ei olnud minu nime ka. Mahavaikimise poliitika. Sind pole olemas. Sa oled häiriv. Vaatame neid inimesi, kellel on esimesel kohal õiglustunne ja tõde, ega nad ei sobi õieti ühessegi ühiskonda ega mitte kunagi. Mis oli meie vaba Eesti Vabariigi esimene vaba tegu? Ruttu Madisson vangi!”
Lepa: “Esimene suurem ja efektsem. Mõtleb teistmoodi ja nii edasi…”
Laigna: “Kumb oli enne, kas “Estonia” laeva põhjandumine või Madissoni kinnipanemine?”
Lepa: “Vat seda ei oska ma praegu öelda.”
Laigna. “Mina käsitlen neid tervikuna koos. Üks sümboliseerib riiki ja teine rahvast. Ja Madissoni kinnipanek oli sümboolne selles mõttes, et anti sellega kõigile märku – vaadake – me olime võimul ja me oleme võimul, Madisson oli vangis ja läheb vangi. Ühesõnaga sisuliselt, olemuslikult ei muutu midagi. Ja ega ei muutugi kui näiteks koer vahetab peremeest siis ega midagi ei muutu, ainuke muutus võib olla, et mõni peremees võib paremini sööta. Aga olemuslikult on kõik samaks jäänud – on koer, allumine ja peremees.”
Lepa: “ Ja haukumise objekt muidugi!”
Laigna: “Nii, ma täna lõpetaks oma monoloogid siin või dialoogid. Ja lubadus oli, et ma tulen järgmine teisipäev ja siis ma loodan, et ma saan rääkida esimestest ja viimsetest asjadest. Ja sellest mis seal vahepeal on ei tahagi rääkida. Aga kui viimsed asjad tulevad liiga l igi praegustele asjadele, siis ei ole minul sinna midagi parata. Ma olen vahepeal uurinud just neid esimesi asju ja alles esimeste asjade uurimine teeb selgeks, mis on viimsed ja praegused asjad.
Jõudu teile Nõmme Raadio kuulajad, nii need, kes vabasat tahtest ja sisemisest soovist kui ka need kelle tööülesannete hulka kuulub kuulata, mida ta siis jälle röögib seal. Jõudu teile kõigile! Olge terved!”
Lepa: “ Aitäh, härra Laigna! Ja kohtume nädala pärast!”
Allikas: http://eestielu.wordpress.com/
0 kommentaari:
Postita kommentaar