MART HELME: Eesti Aleksander ja Gordioni sõlm

Saada sõbrale
Suursaadik
Eesti on oma teise iseseisvusaja kõige sügavamas kriisis. Ning siinkohal pole küsimus üksnes maailma, eelkõige Euroopat painava majanduskriisi peegeldumises Maarjamaal, vaid üleüldises, kogu riiki ja rahvast hõlmavas kriisis.
See kriis on nii majanduslik, poliitiline kui ka moraalne ja on tekkinud mitte üleöö, vaid kasvatanud oma kõikjale tungivaid siirdeid pikkamööda ning võimendunud üksteise otsa kuhjunud valeotsuste, rumaluse, ülbuse ja hoolimatuse võidukäigust.
Vaalad, millel see kriis seisab, on järgmised.
Kõigepealt meie vildakas, võimulolijate võimul püsimise tagav valimisseadus. Sellepärast on võim riigis läinud parlamendi asemel valitsuse kätte ja erakondade sisedemokraatia asendunud tagatoa klikkide võimuga.
See omakorda on tekitanud kahesuunalise poliitilise degenereerumise. Ehk siis: piiratud arvu sõnakuulelike inimeste hoidmist valimistsüklist valimistsüklisse erakondade ladvikus võib võrrelda süstemaatilise lähisugulaste vahelise abiellumisega, mis vältimatult viib degenereerumisele.
Sama protsess toimub aga ka parteimaastikul, kus nii karjeristidele kui ka tegusatele kodanikele enam hüvesid pakkuda suutvad suured kalad söövad väikseid kalu, hävitades sel moel sisuliselt nii poliitilise pluralismi kui valijate reaalse valimisvabaduse.
Siin on ka Eesti sisepoliitilise kriisi peamine põhjus: meil, kodanikel, pole sisuliselt enam, keda valida - peale poliitiliste degenerantide, kuulugu nad siis ükskõik missugusesse praegu riigikogus esindatud erakonda. Valimised olemasolevate parlamendierakondade vahel ei muuda kehtivat paradigmat. Seda muutmata ei muutu aga ka elu Eestis. Vähemalt mitte paremuse poole.
Teine vaal, mis esimese kõrval Eesti arengu paigale naelutanud on, on meie välispoliitika. Alates taasiseseisvumisest on Eestit kummitanud (ja õigustatult) hirm Venemaa ees. See on meile dikteerinud paanilise põgenemise läände. Ja kuna üsna algusest peale on saanud selgeks ka tõsiasi, et läänes korrigeeritakse oma suhtumist meisse vastavalt suhetele Moskvaga, on meie välispoliitika kujundajad otsustanud panustada totaalsele allaheitlikkusele suhetes lääne jõukeskustega. Siit ka Kadriorust ja Toompealt korduvalt kuulda lastud rõõmuhõise, mille kohaselt me oleme kõige enam Euroopa institutsioonidega integreeritud (loe: kõige vähem iseseisvust säilitanud) Põhja-Euroopa riik.
Tegelikult oleme vasallriigina saavutanud paradoksaalse tulemuse, kus me oma riikliku iseseisvuse säilitamise nimel oleme praeguseks peaaegu täielikult loobunud iseseisvast otsustamisõigusest ning valmis eestkostjate rahulolu pälvimiseks heaks kiitma ka kõige katastroofilisemate tulemustega otsuseid, teiste hulga viisavabadust Venemaaga.
Ent selle skisofreenilise poliitika hiljutisteks, kuid juba praegu kodanikele nähtavateks ja nende heaolu mõjutavateks otsusteks on ka üleminek kriisikuristikku sööstvale eurole, euro päästepaketis osalemine ning Kreeka võlgade kinnimaksmine Saksa pankuritele. Milliseid siseriiklikke amputeerimisi kõige alafinantseerimise, sulgemise ja mahajätmise näol see kaasa toonud on, teab igaüks.
Ent praegu näha olev kujutab endast vaid õisi, kibedad viljad alles küpsevad ja saavad sotsiaalsete pahede edasise leviku, massilise emigratsiooni jätkumise, mahajääjate vaesumise, sotsiaalsete ja rahvuslike pingete kasvamise, infrastruktuuri (nii sotsiaalse kui ka füüsilise) lagunemise ning üleüldise lootusetuse süvenemise näol nähtavateks alles järgnevatel aastatel.
Ning siin ongi paradoks: me oleme riigi julgeoleku nimel astunud samme, mis hävitavad pikkamööda riikluse ainsa mõtte ja kandja - rahvuse.
Muide, selle kõige õigustamiseks kõige sagedamini kasutatav argument hulgalise ELi raha saabumise näol on kõigist argumentidest häbistavaim ja orjameelseim. Selle loogika kohaselt pidanuks me olema õnnelikud ka Nõukogude Liidus. Tegelikult ei vaja me mitte projektide kirjutamisest saadavat peenraha, vaid oma, Eesti majandust, sealhul-gas põllumajandust ning poliitilist tahet oma inimesi ja nende ettevõtteid vajaduse korral dumping’u eest kaitsta kas või protektsionistlike sammudega. Mis on muuseas täiesti kooskõlas WTO reeglitega.
Meie kriisi kolmas vaal on aga loomulikult moraal. Võib üsna kindlalt väita, et vähemalt samavõrd, kui inimesed põgenevad Eestist vaesuse ja viletsuse eest, pagevad nad siit ka poliitilise establišmendi ülbuse, varjamatu omakasu ja vastutamatuse eest. Seegi on tuule tiibadesse saanud eelkõige meie praeguse valimissüsteemi ja valitute sellest sündinud karistamatusetunde tõttu. Ja seda ei muuda ka järgmised, ülejärgmised või erakorralised valimised, kui valijatel ei õnnestu sundida valitsejaid nende huvide vastaselt seadusandlust ja sellega koos kogu kehtivat paradigmat muutma.
Nii võimegi tõdeda, et kriis Eestis on nagu Gordioni sõlm, mida niisama pusides ja praeguseid parlamendierakondi võimul vahetades pole võimalik lahti harutada. Seda saab üksnes läbi raiuda. See eeldab aga, et meie poliitmaastikule ilmub Aleksander Suur, lõvi, kes ei hooli hüäänikarja ulgumisest ja kes julgeb vajadusel anda lahingu ka ükskõik missugusest ilmakaarest ilmuvatele Dareiostele.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php