Kadunud vabariik

Aeg on küps juhi tulekuks.

Esmaversioon
Tänapäevane Eesti on paljude arvates jooksmas tupikusse. Tänane olukord meenutab üha rohkem mitmete teiste ajastute olustikku, millest mõned lõppesid tugeva juhiga, kes taastas riigi tugisambad ja teised, halvimad näited, lõppesid rahvuse ja riigi hääbumisega. Siin olen valinud paralleeliks loo vabariikliku Rooma lõpusajandist ja toomaks ühte näidet, kuidas jätkata.
Vaadeldes geopoliitika suundumusi ja sotsiaalseid arenguid tänases Eestis olen arvamusel, et tulevikus on meil valida, kas riigi ülesehituse täielik reformimine ja majanduse ümberstruktureerimine võimalikult oma riigi vajadusi suuta tagavaks või senine aeglane aga järjekindel hääbumine.

Suurriiki ähvardab kadumine

Sada aastat e.m.a. oli Rooma linnriigist kasvanud üheks tõeliseks Euroopa suurjõuks. Sajandid olid korduvalt roomlaste rahvusliku tahte ja suutlikuse proovile pannud. Hannibali juhitud Foniikia endine koloonia Kartaago oli Rooma peaaegu hävitanud. Sellegipoolest õnnestus Rooma rahval sellest võitjana väljuda. Mõni aastakümme peale seda aga näis, et kunagine suur, valge ja rahvuslikult ühtne Rooma rahvas oli oma rahvusjõust üle jõudnud. Varem lihtne, aus, töökas ja võimekas roomlane oli muutunud lodevaks ja apaatiliseks individualistiks. Rooma mehisus oli kohati asendunud pehmusega, vähenõudlikus materialismiga ja rahvuslikkus lõdva internatsionalismiga.

Üha rohkem oli ohus uhke roomlase enese veri, sest iive oli linnastuvas ja materialiseerunud ühiskonnas langustrendis. Olukorda ei leevendanud ka naiste käitumine, kes emotsionaalsetest kogemustest ja vaid ihadest tulenevalt olid altid ebatraditsioonilist päritolu meestega naituma ning ähvardasid seeläbi anda surmahoobi maailmarahva suursugusele vereliinile. Caesari kaasaegne Marcus Terentius Varro kirjeldab: “Kunagi oli mees pulmaööl tumm ja rumal, nüüd andub naine esimesele kutsarile. Nüüd küsib tütar isalt kalliskive, naine mehelt talentumit pärle. Kunagi oli lapeõnnistus naisele uhkuseks, nüüd vastab naine mehele: “Meelsamini tahan elu lahingus kolm korda kaalule panna, kui ükskord sünnitada.” ”
See aeg oli möödas, kus lapse saamine oli au sees. Sündivuse langus on ka rahva ja rassi elujõulisuse langus.

Ka mehed polnud nagu varem. Varro kirjeldab: “Kunagi ajas talunik habet kord nädalas aga nüüd ei jõua maaorigi seda piisavalt kiiresti teha.” Mehelikkus oli seega asendunud üha enam pehmusega.

Vana pereväärtustel põhinev süsteem samuti oli lagunemas. Lapse saamine oli muutunud tülikaks elumugavust raskendavaks faktoriks, kelle saamist üha enam edasi lükati.  Kogu Itaalias vähenes seetõttu rahvaarv ning hävineda ähvardasid ka maakonnad, mille pojad olid Rooma suurusele alusepanijaks.

Olukorras oli suuresti süüdi ka poliitiline tupikseis. Aastasadu kehtinud aristrokraatia käis ajajooksul alla ning uppus siseintriigidesse.

Linnriigist suuriigiks paisunud Rooma valitsemissüsteem polnud enam efektiivne. Riiki juhtisid aastaks eesotsa valitud kaks konsulit, keda toetas( idee kohaselt) senat. Konsulid aga ei jõudnud süveneda riigi probleemidesse.

Mõneti näib nagu oleks iidse nordide aristrokraatia allakäigus süüdi nende(patriitside) suutmatus säilitada oma positsiooni üha suureneva lihtkodaniku õigused saanud rahvamassi nõudmiste ja vajaduste ees. Tekkis suutmatus lahendada selle rahvamassi eluprobleeme, mistõttu keskenduti vaid oma enese positsiooni säilitamisele vaatamata näkku riigi sees keevatele probleemidele.

Vana aristrokraatia kõrvale tekkis Rahvapartei ehk Populares, mis püüdis pakkuda vana korda säilitades lahendusi. Kulmineerus see aga mõningate stabiilsusperioodidega pidevaks nn “koogijagamiseks”, mis võis meenutada pigem Prantsuse revolutsiooni aegu.

Kes tooks kriisist välja?

Aristrokraatia kõrvale tekkinud Populaarpartei, mis taotles laiade rahvamasside toetust, saavutas aja jooksul ka märkimisväärset edu. Gaius Marius valiti 104-100 e.k.r. konsuliks. Peale rahutusi ja lahinguid endise liitlasega C.Sullaga, kes läks üle aristrokraatia poolele ning kehtestas jõuliselt diktatuuri ja surus alla võimu vastased, Mariuse edu aga lõppes.

Hiljem, peale Sulla taandumist võimult, algas kemplemine võimu ümber taas ning Populaarpartei asus jälle tegevusse. Järgnevad aastad tõid sõdu, veriseid lahinguid ja lõpuks triumpviraadi Crassuse, Caesari ja Pompeiuse vahel. Sellel ei hakka siin pikemalt peatuma kirjeldan vaid, et  Crassus oli Sulla endine alluv, väejuht ja kogunud tema võimu ajal hiigelvaranduse. Pompeius oli Rooma andekas väejuht, Sulla endine poolehoidja, kelle alluvuses nooremana Caesar töötas. Peale Crassuse surma hakkasid kogunema lahkarvamused Pompeiuse, keda senat kasutas oma võimu säilitamisel ära, ning senativaenuliku Caesari vahel. See viis lõpuks kodusõjani, mille peale veriseid lahinguid Caesar võitis.

Caesari aeg

Vaatamata Caesari korduvatele katsetele peatada sõda Pompeiusega ning peale selle sõja võitmist oli kätte jõudnud siis Caesari aeg. Mees, kes sündinud juhtima oli nüüd saanud millenniumite nimeks.

Nüüd oli võmalik ilma vastasseisuta läbi suruda erinevaid reforme, mis muuhulgas pidi taastama Itaalia talupoja staatuse, vähendama tööpuudust ja panema majanduse uuele hingamisele. Caesari ajal loodi ka suurperede toetuspakett, et soodustada sündivust, kuid see omas väikest efekti nagu ka täna Eestis kehtiv vanemahüvitis.

Caesar ei raisanud aega. Turgutamaks kodumaist põllumajandust keelati mõningate võõrmaiste toodete müük turgudel ning viidi sisse kaitsetollid. Riik pidi suutma end ise toita ja siseturu vajadusi rahuldada. Caesar paiskas tohutud summad majanduse elavdamiseks ning leevendamaks tööpuudust saadeti 93 000 töötut uusaladele ülesehitustöödele. Amnestia tabab kõiki vaenlasi, kes seni maapaos sunnitud olema.

Suurt pahameelt tekitas aga tema otsus anda kodanikuõigused mitmetele võõrrahvastele ja lubada senatisse  ladina keelt mitteoskavaid uusi senaatoreid rääkimata kartusest, et võimu pärib Ptolemaioste dünastia liikme Kleopatraga sigitatud Caesarion. Samuti levis kartus, et jumalik Caesar viib pealinna itta. Tekkisid vandenõuseltsid, mis lõpuks Caesari elule ka saatuslikuks sai. Caesar tapeti vandenõulaste poolt 44 e.m.a.

Riiki oli saabunud Caesari võimuga küll kord ja majanduslikud edusammud, kuid roomlaste veri oli endiselt ohus. Peale Caesari surma tekkis lisaks kõigele ka mõningaline võimuvaakum.

PAX ROMANA

"Mina leidsin eest tellistest Rooma linna ja jätsin maha marmorist linna". Augustus

Just Octavianus, kes hiljem enim tuntud kui Augustus, oli mees, kes pani aluse Pax Romana-le, mis pidi kodusõdadest laastatud Roomas tagama pika ja õitsva rahuaja. See sai ka pikaks ajaks nii olema.

Ta sündis J.Caesari õe lapselapsena ning pälvis juba varajases teismeeas Caesari poolehoiu. Ta oli esimese Caesari kirjutatud testamendi järgi määratud Caesari mantlipärijaks. Reaalselt olid ta võimalused saada valitsejaks vahetult peale Caesari surma aga väikesed. Sellest hoolimata suutis Octavianus osavate manöövritega Rooma poliitilises elus  oma positsioone parandada. Võim näis algselt minevat Caesari toetaja Antoniuse kätte, kes aga ei suutnud saavutada täit võimu ega kõrvale tõrjuda Octavianust ega Lepidiust. Viimane oli samuti olnud Caesari pooldaja ja tema alluvuses töödanud väejuht.

Hea strateegina ja suure kaasavara toel suutis hiljem Augustusena tuntud Octavianus oma varajastes kahekümnendates eluaastates kaasa mängida Rooma poliitilise elu kujunemises tõustes eri manöövreid pidi mõjukale kohale, mis tipnes triumviraadiga Antoniuse, Octavianuse ja Lepiduise vahel. See kujunes hiljem poliitiliste erimeelsuste tõttu Octavianuse ja Antoniuse vaheliseks rivaliteediks. Antonius tahtis Rooma võimukeskust koondada rohkem itta ja saada sinna ka maetud, mis oli Roomas vastuvõetamatu. Lahkhelid tipnesid sõjaga, mis omakorda lõppes lõpuks Octavianuse võiduga. Rooma uus kuldaeg oli saabunud.

Maailmarahva kadunud traditsioonid tõsteti nüüd ausse. Vabariigi kõrghetkedest pärit hooned lasti taastada. Rooma sai uue näo. Kogu linn ehitati maailmarahva kultuuri ja rassile vääriliseks. Kogu Itaalia kaeti teedevõrguga, mis oli nagu ka näiteks 1930-date Saksamaal kiirteede ehituski, tööpuuduse likvideerimisidee üks osa.

Mitmed võõramaalastest ässitajad ja rahvusliku ühtsuse lõhkujad said nüüd karistada. Riik vajas rahu ja stabiilsust, et minna edasi oma tööga. Üheks selliseks võõramaalaste ässituseks loeti ka Sextus Pompeiuse toetajate tegevust Vahemerel.

Väga täpset ülevaadet keiser Augustuse majanduspoliitikast pole, kuid selge on, et raha majandusse suunati ohtralt. Riigi kontroll oli juba Caesari ajal suurenenud ja kontrollimatu spekulatsioonimajandus asendunud suurema järelvalvega kartellide tegevuse üle.

Investeeriti infrastruktuuri, muuhulgas veevarustuse kättesaadavuse parandamiseks, mille tulemusena muutus järk-järgult voolav vesi Rooma kodanikule iseenesest mõistetavaks. Rahvas sai juba varem sisse viidud hüvisena tasuta vilja. Põlengute ärahoidmiseks loodi Augustuse ajal tuletõrjemeeskonnad.

Rooma veri ja sotsiaalpoliitika

Augustuse ajaks oli ohtu sattunud roomlaste eksistents, mis suuresti tingis mitmed poliitilised pinged. Sündivuse vähenedes vajas Itaalia mõningail hetkedel rohkem tööjõudu ja sellele pakkusid vabameelsemad poliitikud lahenduseks võõramaalaste riiki tuleku, millel oli aga negatiivseid tagajärgi juba vabariigi ajal. Juba Caesari ajal tuli maha suruda mitmeid võõramaalaste mässe. Võõramaalastest kodanike hulga kasv oli suuresti tinginud olukorra, kus kodaniku dokumendi saanud võõramaalased kasutasid dokumenti oma poliitiliste nõudmiste läbisurumise katsetel. Neile anti kodakondsus nii muuhulgas ka nn integreerimise katsel.  See polnud hea riigi julgeolekule ning stabiilsuse säilitamiseks tuli Augustusel võõramaalastele kodakondsuse andmisele sisse seada piirangud.

Augustus pööras tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele. Vohav amoraalsus, abielurikkumine ja väike laste hulk eriti Rooma andekaimate hulgas oli muutunud tavaliseks ja probleemiks.

Augustus seadis eesmärgiks vanade peretraditsioonide taastamise ning põlisrahva sündivuse kasvatamise. Käiku läks seadustekogumik, mis pidi soodustama pereloomist ja sündivuse kasvu. Tuntud kui lex Julia et Papia nägi see seadustekogu muuhulgas ette abielurikkumise karistatavaks muutmise. Abielu ja pere loonud roomlastele oli ettenähtud maksusoodustused, samas tõstes neid mõnevõrra lastetutele. Tsensor Quintus Caecilius Metellus Macedonicus

Augustuse ajal pandi alus ajastule Roomas, mis võimaldas jõukusel kasvada ja uusi suurehitisi luua.
Pildi taustal Trajanuse aegne Colosseum. Väljavõte filmist: "Gladiator"

ütles seadusandlust tutvustavas kõnes: “Peame planeerima endite jätkuvat kestvust mitte nautima ajutist heaolu.”

Augustuse valitsus püüdis vältida roomlaste vere segunemist võõramaalastega. Selle põhjuseks võib tuua eri põhjuseid:

1.) Eelkirjeldatud rahvusliku julgeoleku küsimus seoses suureks paisunud võõramaalastest kodakondsust omavate isikute arvuga.

2.) Tolleks ajaks oli ajalugu näinud piisavalt ühiskondi, mis käinud põhja lõdva kodakondsus-, vere- ja kultuuripoliitika koosmõjul.  Rooma polnud suur juhuse läbi, vaid ta oli suur, sest roomlaste veri tingis selle. Roomale pani aluse kvaliteetsete inimeste suur hulk, mis tingis majandusliku ja sõjalise üleoleku. Just see võimaldas domineerivat maailmariiki, kus Nero ajaks elas hinnanguliselt kuni 70 miljonit inimest.

Keiser Augustus pani aluse kuldajale olles antiikmaailma üks mõjuvõimsamaid mehi.

Rooma oli päästetud. Praeguseks.

Kas ei tundu vabariikliku Rooma lõpuajastu sarnane tänase Eesti olukorrale? Sisseviidud turumajandus on toonud laenumajanduse, mille mahu kasvuga korrelatsioonis on kasvanud ka inflatsioon.

Paljude eesti naiste "kultuursus" näib täna seisnevat võõramaalastelt tasuta jookide saamises, kohati loomalike ja materiaalsete ihade rahuldamises ning klubipaaritumises mitte aga enese arendamises, millest võidaks nii ta ise, riik ja rahvas.

Eesti riik sai võimalikuks, sest see oli eestlastest meesteenamuse tahe. Vastasel korral poleks see võimalikuks saanud ja seda fakti ei muuda olematuks ka see, et väike protsent Eesti Vabadussõjas Eesti eest võidelnuid olid teisest rahvusest.

Näiteks need tsaarimeelsed sõjamehed, kes samuti kommunismi vastu võitlesid teatavasti ei olnud Eesti iseseisvuse poolt. Eesti riik eksisteerib vaid siis, kui on olemas meesteenamus, kes selle eksistentsi kasvõi relvajõuga tagavad. See kriitilise massi olemasolu on aga täna toimuvate ühiskondlike protsesside tõttu saatunud küsimärgi alla.

Eesti vajab tugevat juhti, kelle valitsus suruks läbi vajalikud reformid nagu haldusreform, suunaks riigi investeeringuid majanduse reorganiseerimiseks, et Eesti muutuks võimalikult isemajandavaks ja oma vajadusi täita suutvaks riigiks ning  riigiks, mis juuriks välja idanuhid riigiaparaadist.

Eesti on lääne toetust otsides lasknud end muuta “modernse” aja lüpsilehmaks olles  spekulantide katseklaasiks, mida majanduslikud kõikumised inimestest tühjaks imevad. Eesti on muutunud läänelikustamise eksperimendis seksturistide läbikäiguhooviks ning multikulti  propagandale filiaaliks.

Ja seda kõike milleks? Et hiljem märgata, et siseintriigidesse uppuvas läänes pole meid lõpuks kedagi kaitsmas.

Aeg on küps (rahvusliku)juhi tulekuks.

Allikad: 1.) Kaksteist keisrit: A.A. Barrett
2.) Caesar, Friido Toomus

Allikas: http://staap02.wordpress.com/