Henn Põlluaas: Riigireetur muutis rahvuslased märklauaks
Henn Põlluaas
www.DELFI.ee
Foto: Ilmar Saabas
Kõrvalseisjal on raske hinnata, kas aastaid tegutsenud riigireetur Aleksei Dressen, kes pääses KAPOs ligi väga olulisele ja sensitiivsele infole, on Herman Simmiga päris sama suurusjärguga agent. Kindel on aga see, et vaenuliku välisriigi jaoks on igal julgeolekuasutustes töötaval agendil hindamatu väärtus. On ju teda võimalik ära kasutada mitte ainult informatsioonihankijana, vaid ka mitmel muul moel. Näiteks olulise informatsiooni varjaja, moonutaja ja mõjuagendina.
KAPO peadirektori sõnul tegeles märkimisväärset karjääri teinud vene rahvusest Aleksei Dressen eeskätt Eesti äärmusliikumiste temaatikaga. See on valdkond, millele Venemaa eriteenistused on läbi aegade suunanud erilist tähelepanu. Meie taasiseseisvumisest alates on Kreml püüdnud ära kasutada siinset nn viiendat kolonni ja vene äärmuslasi olukorra destabiliseerimiseks ja enda huvide teostamiseks. Kes saaks siin veel paremini kaasa aidata, kui agent julgeolekuasutuse vastavas tegevusvaldkonnas.
Mõjuagendina oli Dressenil suurepärane võimalus mõjutada oma analüüside läbi nii KAPO seisukohti ja tegevust, kui ka riigivõimu ja ajakirjandust negatiivse suhtumise loomisel eesti patriootidesse ja rahvuslastesse. On ju aastaid püütud meie rahvuslasi marginaliseerida ning märgistada äärmuslaste, ksenofoobide ja marurahvuslastena.
Siinkirjutajat on alati kummastanud asjaolu, et eesti rahvuslasi on võimude poolt rohkem kiusatud kui vene šoviniste ja varjamatult eestivaenulikke tegelasi. Meenutagem kasvõi Jüri Estami juhtumit, kui talle esitati süüdistus Eesti lipu kandmise eest Tõnismäel; sini-must-valget lippu kallaletungijate eest kaitsnud Jüri Böhmi äraviimist politsei poolt, selle asemel, et lõpetada nõukogudemeelsete ja Vene lippe lehvitanud venelaste meeleavaldus pronkssõduri juures jne.
Notšnoi Dozor ja rahvuslased
Tõenäoliselt koostas just Dressen 2009. aastal nimekirja äärmuslastest, keda ei lastud üle piiri Läti Leegionäride päeva tähistamisele Riias. Kõige absurdsemal kombel, kõrvuti piiri tagant mahitatud äärmusrühmituse Notšnoi Dozori ekstremistidega (kes olid lubanud minna Riiga korda majja lööma), olid nimekirja lisatud kõik üritusele osalema ja esinema kutsutud eesti rahvuslased, ka auväärsed ja juba eakad vabadusvõitlejad Mart Niklus ja Kaljo Mätik.
Vene agendi osalus protsessides seletab, miks on KAPO viimaste aastate jooksul kulutanud nii palju aega ja ressursse Eesti patriootide jälgimisele, nende tegevuse ja koostöö takistamisele ning maine rikkumisele, samas Eesti-vastaste äärmuslaste tegevuse suhtes aga silmi kinni pigistanud. Kui paar punamonumenti valati värviga üle, tabati süüdlased kohe. Kui lõhuti Maarjamäe sõjaväekalmistu ja Sinimägede võitlejate mälestuskivid, siis indu polnud ning süüdlased on tänaseni tabamata.
Aprillimässu ajal oli venekeelne internet täis üleskutseid panna eestlased seina äärde, kukutada valitsus, koguda eesti rahvuslaste aadresse jne. Mässu organiseerijad mõisteti õigeks ja said vaevatasu. Mitte ühelgi märatsejal ei tühistatud elamisluba, kedagi ei saadetud riigist välja ega karistatud vaenuõhutamise eest. Eelviimastel riigikogu valimistel lasti osaleda isegi Konstitutsioonierakonnal, mis KAPO hinnangul kujutas endast Venemaa poolt loodud ja finantseeritud eestivaenulikku õõnestusorganisatsiooni.
Kes nende äärmuslastega tegeles? Aleksei Dressen? Tollase situatsioonianalüüsi, mida nüüd valeks peetakse, koostas igatahes tema.
Kõik on äärmuslased
Huvitav on jälgida, kuidas äärmusluse mõiste ja selle väidetav esinemine Eestis on muutunud. Kui 1998. aastal väitis Kaitsepolitsei, et Eestis puuduvad ekstremistlikud grupeeringud, siis 2003. aasta uurimistöös „Ekstremism Eestis ja Lätis“ rääkis Dressen ekstremistlike ilmingute kiirest arengust, mida on siiski suudetud kontrolli all hoida. 2006. aasta KAPO aastaraamatus kirjutatakse juba marurahvuslaste ja paremäärmuslaste tegevuse aktiviseerumisest. Esialgu käsitleti paremäärmuslastena vaid skinheade, kes välismaistega võrreldes lausa illikukud on, üsna varsti hakati äärmuslastena käsitlema kõiki eesti rahvuslasi.
2007. aasta KAPO aastaraamat nimetab sarnaselt vene provokaatorite ja pronksiöö korraldajatega äärmuslasteks isegi pronkssõduri äraviimise pooldajaid, ehk siis ühte patta pandi nii Notšnoi Dozor, Naši kui näiteks Eesti Rahvuslik Liikumine, millel puudub äärmuslusega vähimgi seos.
Huvitav on tõik, et peale ausamba teisaldamist valitsuse käsul ja pronksiööd, ei loobutud äärmusluse süüdistusest eesti rahvuslaste-patriootide suunal. 2010. aastal raporteeris KAPO töövõidust, millega õnnestus ära hoida marurahvuslasteks ja paremäärmuslasteks tituleeritud rahvuslaste ühinemine ja uue erakonna tekkimine Eesti poliitmaastikule.
Ma ei oska öelda, kui suur oli kõiges selles Aleksei Dresseni osa, kuid tean, et tegelikkuses marurahvusluslikke ja äärmuslikke organisatsioone eestlaste seas ei ole. Kuna äärmusluse teema oli Dresseni valdkonnaks, võib oletada, et antud paradigma muutuses, ehk Eesti patriootide äärmuslasteks tembeldamises omas ta siiski olulist rolli.
Järeleandlikkus iseseisvuse vastastele
Marurahvusluse retoorikat on võimendanud ka ajakirjandus ning üha enam Brüsselile otsustusõigust delegeerivad ja multikultuursust propageerivad valitsusringkonnad. Huvitaval, kuid kahetsusväärsel kombel kattusid siin nii Moskva kui meie endi võimulolevate ringkondade sihid, sest võimaldas ju rahvuslike ringkondade marginaliseerimine ja sildistamine takistada nende läbilööki viimastel Riigikogu valimistel. Kuigi üksikkandidaadid said tervelt 10% ühiskonna toetuse, ei võimaldanud ebademokraatlik valimisseadus neil Riigikokku pääseda. Kas Eesti oleks tänases olukorras, kui uue rahvusliku erakonna teket poleks takistatud?
Kahtlustav ja tõrjuv suhtumine isamaalistesse ja aatelistesse inimestesse ning järelandlikkus meie iseseisvuse vastaste suhtes on tekitanud paljudes pettumust, pahameelt ja ükskõiksust riigi vastu, kes ei hinda oma kodanike isamaaarmastust ja valmisolekut kaitsta Eesti Vabariiki. See, koos muude teguritega, on soodustanud jalgadega hääletamist ja mõjub ka edaspidi Eesti jätkusuutlikkusele halvasti. Kindlasti olukord paraneb, kui KAPO eraldab riigireeturi poolt ühte lauta pandud hundid ja lambad.
Luure ajaloost on teada, et tagasihoidlikud agendid suudavad tegutseda kauem ning tulemusrikkamalt, sest neile ei pöörata tähelepanu ja keegi neid ei kahtlusta. Arvestades, et riigireeturist mõjuagent suutis aastatepikkuse tegevusega võimendada väärkuvandit, mille kohaselt eluterve rahvuslus samastub ksenofoobse äärmuslusega, siis võib väita, et Dresseni poolt tekitatud kahju ei ole sugugi väiksem Herman Simmi poolt tekitatust. Ja kindlasti ei ole liialdus väita, et tänu Dressenile omab FSB põhjalikku nimekirja kõigist aktiivsetest Eesti rahvuslastest ja patriootidest. Ajalugu on näidanud, et just nemad on konflikti tekkides esmajärjekorras sihikule võetud.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=64049507
0 kommentaari:
Postita kommentaar