KAKS EESTILE SAATUSLIKKU LEPINGUT

  Nõukogude Liidu ja Eesti vaheline baasideleping sõlmiti pärast seda, kui Molotov oli selgitanud, et Nõukogude Liit võib oma julgeoleku tagada „oma tahtmise järgi ka ilma Eesti nõusolekuta“. Baasideleping kinnitas osapoolte soovi „arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise lepinguosalise siseasjadesse“ ning et „Nõukogude Liidul on õigus Euroopas käimasoleva sõja kestel hoida aerodroomide ja baaside alla eraldatud piirkondades üksikute garnisonidena maa- ja õhuväe relvastatud jõude üldsummas kuni kahekümne viie tuhande meheni“. Osundatud sätted kinnitavad, et Nõukogude Liit tunnustas Tartu rahulepingu pädevust, Eesti suveräänsust ning et Vene väed viiakse Eestist välja pärast Teise maailmasõja lõppu. Kas Eesti riigijuhid pidid toona teadma, et Nõukogude Liit rahvusvahelise korra kohases lepingus lubatut ei täida?

Vabaks saanud Eestis teati tükk aega, et Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine oli määratud Tartu rahulepingus ning Vene Föderatsiooni ühepoolselt tähistatud piiri nimetati kontrolljooneks. Venemaa sajandite pikkune soov eestlaste üle valitseda on tänaseni toimunu põhjal üsna edasikestev. Lisaks okupatsiooni olematuks pidamisele oli Vene Föderatsioonil vaja näidata, et Eesti ei ole aastal 1918 loodud riigi õigusjärglane, vaid on aastal 1991 Nõukogude Liidust lahkunud riik. Imelikult on meie riigivõim Eesti iseseisvuse tunnustamist Venemaa poolt väga tähtsaks pidanud, kuigi selles on väga konkreetselt öelnud, et „Võttes arvesse konkreetset ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti Vabariigi astumist NSV Liitu, NSV Liidu Riiginõukogu otsustab tunnustada Eesti Vabariigi iseseisvust.“

Venemaal oli vaja mõjutada Eestit ise NSVL-i astumist tunnistama. Ja varsti hakkasidki sõbrad läänes nurisema, et Eestil puudub leping, mis kontrolljoone pädevaks piiriks muudab. Meie esindajad ilmselt ei suutnud või ei soovinud selgitada, et veel aastal 1939 kinnitas NSVL baasidelepingus riigipiiri paiknemise pädevust Tartu rahulepingus määratud kohas ning et Tartu rahuleping on täiesti kehtiv. Pikkade läbirääkimiste kestel nõustuti kõigi Venemaa tingimustega ja aastal 2005 allkirjastati riigipiiri leping, kus pole sõnakestki sellest, et olemasolevat, okupatsioonieelse Eesti Vabariigi ja NSVLi vahelise riigipiiri paiknemist oleks muudetud. Jättes lepingus sätestamata, et piiri paiknemine on oluliselt muudetud, suurenesid Eestis elavate venelaste võimalused edukalt väita, et Eesti Vabariik tekkis NSVL-ist lahkumisega augustis 1991.

Pärast selle lepingu kahepoolset allkirjastamist Moskvas ärkas riigikogu uinuvast olekust ja lisas ratifitseerimisseadusega lepingule preambula, mis ei muuda mais 2005 allkirjastatud leppes ainsatki sätet, kuid võib rahustada neid, kes arvavad, et uus piirileping võib Tartu rahulepingu pädevust mõjutada. Olles järeldanud, et preambula võib nõrgestada Eestis elavate venelaste väidet, et tänane Eesti Vabariik loodi aastal 1991, teatas Vene Föderatsioon, et nad on uuelt piirilepingult võtnud tagasi oma allkirja. Mitu meie riigi prominentset esindajat on soovitanud ratifitseerimisseadus tühistada, kuid õnneks pole seda senini tehtud. Kuid mais 2005 täiesti põhjendamatult sõlmitud lepingut riigikogu siiski denonsseerida ei soovi. Äsja teatas meie välisminister, et Vene Föderatsioon on teinud ettepaneku uuesti asuda riigipiiri lepingut sõlmima. Selleks pole aga kõige vähematki vajadust, sest Tartu rahulepingus määratud piir on ikka veel kestev, rahvusvaheline õigus keelab seda Vene Föderatsioonil ühepoolselt muuta ning kontrolljoon on riigipiirina laitmatult toiminud kakskümmend aastat.

Baasidelepingut on nüüd hakatud pidama toonaste riigijuhtide reetlikuks aktiks – kuigi Venemaale midagi igaveseks ajaks ei antud. Aastal 2005 allkirjastatud piirilepinguga kinkis Eesti Vene Föderatsioonile igaveseks ajaks 5,2 % suuruse Eestile majanduslikult väga kasuliku Vabadussõjas võidetud maa-ala ning kinnitas, et Vene Föderatsioonil pole vaja hüvitada kahjusid, mis on tekkinud ja saavad tekkida riigipiiri ühepoolselt vales kohas mahamärkimise tõttu – ilma millegi, peale siinsete venelaste ahistamises süüdistamise, vastu saamata. Täiesti põhjendamatut kinkimist, juriidilisest õigusest loobumist ning Nõukogude Liidu poolset vägivaldset piiri muutmise heaks kiitmist on riigivõim senini õigustanud väitega Eestile kasulik. Kas sama kasulik kui baasideleping? Sellele küsimusele vastuse leidmisest kiireloomulisem on ilmselgelt ainult Vene Föderatsiooni huvides sõlmitud piirilepingu viivituseta denonsseerimine.

Harri Kivilo
Eesti Elu
Allikas: http://bhr.balanss.ee/