JAAK LAIDLA: Kas poliitikud ikka on teflonist

Saada sõbrale
23. augustil Õhtulehest loeme: "Näib, kui oleksid Eesti poliitikuid tabanud kollektiivne geenimutatsioon ja kõigile neile on naha asemel selga kasvanud teflon. Küll tehakse igasugu pooleldi valgustkartvaid tegusid, jäädakse vahele ja puha, aga külge ei jää mitte midagi". Leian, et Õhtuleht, kas poliitkorrektsusest või mingil muul põhjusel ei nimeta siiski asju nii nagu nad tegelikult välja paistavad.

Katsuksime koos vaadelda meie riigis väljakujunenud olukorda.
Kui poliitikutel oleks naha asemel teflon selga kasvanud, siis nad suhtuksid ka oma kolleegide kuritegudesse samamoodi, nagu nad on jäänud ükskõikseteks kõikidel juhtudel, kus riigi õiguskaitse organite vastutust pole nõutud mitte ühelgi juhul, kus nende süül on isegi hukkunud inimesed. Siis jääks ka peaminister ükskõikseks nii Michali kui ka Meikari iseloomustamisel ja kuriteos kahtlustatava kolleegi kaitsemisel. Nii nagu jäädi ükskõikseks kui mõnda riigiametnikku karistamise asemel esitati ordeni saamiseks.

Kahjuks peame tunnistama, et tegemist on riigiga, kus tippoliitikud ja kõrged riigiametnikud on korrumpeerunud, varjavad oma kuritegusid ja on kindlalt võtnud seisukoha, et iga hinnaga varjata kõike seda ebaseaduslikku, mis nende endi ringkondades aset leiavad. On ju mindud, rahva ees häbenemata, nii kaugele, et kuritegusid toimepannud isikuid on, karistamise asemel, edutatud ja määratud ministriks ja teistele kõrgetele riigi ametikohtadele.

Teflon on naha asemel selga kasvanud kahjuks ainult neil põhiseaduslikku korda kaitsma kutsutud riiklikele järelevalve organitele, kelle kohustuseks on riikliku järelevalve teostamine seadustest kinnipidamise üle.

Minu sellise arvamuse illustreerimiseks on ilmekas näide Õhtulehte edasi lugedes: "Näiteks seesama Michali juhtum. Peaminister ütleb, et usaldab oma justiitsministrit, aga Meikari pole tema kunagi usaldanud. Jättes kõrvale selle, kuidas sai Meikar erakonna esimehe usalduseta kandideerida riigikogusse ja töötada erakonna välissekretärina, tekitab küsimusi süü ja vastutuse totaalses segiajamises".
Nii kõrge riigiametnik, nagu seda on peaminister, peaks oma hoiakutes olema aus ja heaks kiitma Meikari käitumise, millega anti avalikkusele signaal erakondades asetleidvast ebaseaduslikust tegevusest.
Riigiprokurör on ametisse kutsutud põhiseaduses ettenähtud kohustusi täitma. Temal on selleks vastav väljaõpe ja töökogemused. Kui riigiprokurör uurides mõnda juhtumit (Meikar pole kaebust kusagile esitanud), kuulab tunnistajatena üle Meikari ja teisi tunnistajaid ning seejärel hinnates tõendeid kogumis leiab, et justiitsministrile on alust esitada kahtlustus kriminaalkuriteos, siis sellele järgnev peaministri käitumine on kahetsusväärne ja seab kindlasti kahtluse alla tema sobivuse vastaval ametikohal töötamiseks. Seda rahval kujunenud veendumust aitab süvendada fakt, et nii kõrge ametnik, nagu seda on
justiitsminister ei ole senini tagasi astunud oma ametikohalt, lootes mõjuvõimuga mõjutada kuritegude lahendamise käiku endale soodsas suunas ja peaminister toetab teda selles.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php