MÄLESTUSI NEIST ÄREVATEST AEGADEST

Need meenutused kirjutasime kunagi FB-is.

Aldo Roomere: Tean, tõmblesin seal ise kõik need päevad ringi nagu duracelli jänes. Küll Raadio-, küll telemaja ja Ajakirjandusmaja juures, mingi veoauto kastis sai ka teletorni manu põrutatud. Ja mingit erilist hirmu polnud rahva seas, paanikast rääkimata. Sest me kõik olime siis hoopis teistsugused - hoidsime kokku, ei jamanud pisiasjade kallal ja kõigil oli üks mõte - vabadus! Ja täiesti kindel tunne hinges, et need kuradi punasoldatid ei saa siin sittagi kurja teha. Miks - ei tea, aga lihtsalt oli see kindel veendumus, sest selline mass oli koos ja kõik ühel meelel.

Aivar Aaslo: Mina oli Eesti Raadio Saatekeskuse ühes Harjumaa saatejaamas. Kerisime kaableid ja testisime reservliine, et kui teletorn kaob, siis meilt läheb ikka eetrisse. (kolmandiku Eesti territooriumile otselevi, isegi 'Selga' raadioga kuuldav AM 290 meetrit, 1035 kHz, ka Rootsis ja Soomes kuuldav) Oli Telemajast reserv, oli ka Toompealt reserv, kui Telmaja ära võetakse, siis räägib Peaminister Toompealt meie kaudu rahvaga. Testisime - signaal oli olemas, Toompeal oli väike FM saatja pandud üles. Meil puldis ainult nupuklõps - kõik oli valmis.
Meie kanti kaitsesid Kodukaitse ja ka Kaitseliit oli tol ajal olemas, kahe peamise tee peale jõe juures olid rasked liiva täis KAMAZid, vajadusel silla peale ette ja kummid tühjaks - soomukid peaks läbi metsa ja läbi väikese jõe sõitma, et meie asutuseni jõuda, kahelt pool oli võimalik tulla kui Tallinna poolt tulla, Haapsalu poolne ligipääs oli kaitsmata. KAMAZe oli mitu tükki kumbagi koha jaoks, neid ei lükka vist tank ka silla pealt ära.

Matti Ilves: Meenutused siis neist aegadest. Mina olin raadiomaja juures, juurdepääsud olid raskete veokitega tõkestetud. Ootasime, ja isegi sõime, naised olid toitu toonud ja kuulasime valjuhääldist raadio otsesaadet. Kohal olid ka mõned kaitseliitlased ja kodukaitsjad. Järsku läks sagimiseks ja rahva sekka jõudis teade, et tulevad. Koondati siis kellegi juhtimisel ridu, mina sattusin vana raadiomaja sissekäigu ette just esimesse ritta ja võtsime käealt kinni. Minu kõrval seisis üks noor naine, küsisin temalt, et miks küll teie siia tulite, ta vastas, et enda laste pärast. Minul polnud rohkem midagi ütelda... Kuulsime ka kergetankide roonikute lõginat, aga õnneks läksid mööda teletorni poole. Pean tunnistama, et tundsin ka korraks hirmu, kuid peale tolle vapra naisega rääkimist igasugune hirm kadus.
_________________________
Tänaseks on kahjuks Eesti riigi iseseisvus kadunud ja rahvas muudetud väliskapitali orjadeks, lugege SIIT.
M.I.