KOMMENTAAR | Millal lukustab ukse viimane eestlane?

Henn Põlluaas, Saue linnapea, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
2. aprill 2013, 06:58

Kuigi riigijuhid kinnitavad, et Eesti on üliedukas ja kõigile eeskujuks, oleme väljarände poolest Euroopas esirinnas. ELi arvestuses on meil Taani järel teine koht.
Kui majandusarengu tagamiseks tuleb riigil laenu võtta, siis peab seda tegema.

Kui taanlasi motiveerib selleks huvi näha uusi inimesi ja kohti, siis eestlasi ajendab tööpuudus ja kodumaised väikesed palgad.
Euroopa töövahendusvõrgustiku EURES uuringust selgus, et välismaal töötamisest oli huvitatud 42 protsenti ehk peaaegu pool Eesti elanikest. Kokkuvõttes tähendab see ligi 415 000 töövõimelist inimest. Noorte seas oli protsent oluliselt suurem.
Valitsus räägib vaid ca 30 000 lahkunust, kuid ainuüksi Soomes töötab umbes 60 000 eestlast, kellest üle veerandi ei kavatse naasta. Olukord on enam kui tõsine.

Kui lahkuvad inimesed, pole riiki

Presidendi EV aastapäevakõne kokkuvõte mahub lausesse: Eestis on hea elada, elu on kui metsmaasikas. Sama vähe näib olukorrast hoolivat valitsus, kelle retoorika eduloost püsib muutumatuna ning kes järjekindlalt on aidanud maksude tõstmisega kaasa väljarände süvenemisele.
Hoogu anti lisaks kohustuse võtmisega panustada läbi ESMi meist rikkamate riikide heaolusse ning elektrituru «avamise» ja järjekordsete ülekandetasude tõstmisega.
Tõsi, Eesti pole enam kaugeltki see, mis 20 aastat tagasi. Oleme tublisti arenenud ja meil on edukaid ettevõtteid, kuid küsimust tuleb vaadelda laiemas perspektiivis. Kui lahkuvad inimesed, pole riiki. Kui lahkujad asenduvad immigrantidega, hääbub Eesti riik, kultuur ja rahvus ikkagi. See on äärmiselt oluline teema.
Kas see, et majandus on valdavalt väliskapitali käes, kes kasumi maksuvabalt välja viib, suurendab riigi jõukust? Kus on töökohad ja investeeringud, mida euro pidi looma? Kas see, et valitsussektori võlad on praegu veel Euroopa väiksemate, kuid kodanike omad suurimate seas ja meist vaesemad on eurotsoonis vaid slovakid, lubab eluolu maasikaks nimetada? Kas see on edulugu, et paljudes maapiirkondades on elu ja ka riigi kohalolek (politsei ja päästeamet, tervishoiuteenused jne) hääbunud, 45 000 last nälgivad, palgad on eurotsooni väikseimad?
Loetletud nähtusi võib nimetada riigi edukuse indikaatoriteks. Seda nii majanduslikus, sotsiaalses, demograafilises kui ka poliitilises mõttes.
Kui toimuv ei ole rahvastikukriis ja katastroof, mis ohustab meie kestvust nii rahvuse kui ka riigina, siis kui suur peab olema rahvastikukadu kriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks?
Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud põhiseaduse preambulas: eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse säilimine. Selle ülesande täitmise kohustus on põhiseadusega seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata vaid aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi, eesti rahva säilimine on juba samamoodi ohustatud kui Vene okupatsiooni ajal.
Kuid kas peab üldse midagi ette võtma, arvab riigi juhtkond. Las lähevad, igaühel on vabadus valida. Riigi taandumist suurest osast Eestist kirjeldatakse paratamatusena. Põhiseaduse sätted on justkui tühjad sõnad, mida põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste meelest tulekski alailma muuta. Ka erinevatele teabenõuetele antud vastustes pole president, riigikohus ega õiguskantsler suutnud tuvastada ilmselgeid põhiseaduslikkuse rikkumisi täitmaks riigi põhiülesannet, rahvuse ja suveräänsuse säilimist.

Vahe saatusekaaslastega väheneb

Majandusest rääkides soovitatakse meil võrrelda Eestit postsovetlike riikidega. Paraku on vahe nendega viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Isegi Läti on ilma eurota jõudnud juba ELi majanduskasvu esirinda, kuigi läbielatud kriisi tõttu ei saa nende lähteandmeid üks-ühele Eestiga võrrelda. Tegelikult tuleks võrrelda olukorda sellega, kuhu jõudis 20 aastaga pärast II maailmasõda purukspommitatud ja paljaksrüüstatud Saksamaa. Ja kuhu on jõudnud sama ajaga Eesti. Vahe on mäekõrgune. Öeldakse, et Saksamaa sai Marshalli abi. Õige.
Kuid ka Eesti on saanud märkimisväärset ELi toetust. Ent kui Saksamaal suunati abi majanduse ülestöötamisse, siis meie abiraha on läinud ELi tingimustel suuresti auru ja vilesse, püsikulusid tekitavasse ja tihtipeale mõttetusse betooni, kaheldava väärtusega pehmetesse programmidesse ja mujale.
Väljarände ja tööpuuduse vastu ei aita aga miski muu kui reaalne majanduskasv. Senikaua kasutab Euroopa Eestit doonorriigina odava ja kvalifitseeritud tööjõu saamiseks. Keskmise palga vahe näiteks Soomega on suurem kui kolm korda. Kuni see proportsioon püsib, ei peatu väljaränne.

Esikohale rahvuslik majandus

Odava allhanke tegemise ja kasumi maksustamata väljavoolu tingimustes ei jõua me iialgi lääne elatustasemeni. Riiklike prioriteetide asetus ja mõtteviis vajab olulist muutust. Paljas kokkuhoid probleeme ei lahenda. Riigi poolt pakutavate teenuste ja kohustuste jätkuv koomaletõmbamine, maksutõusud jne tähendavad tagasilööki majandusarengule. Olukorra lahendamiseks tuleb nõiaringist välja murda.
Kui tahame püsima jääda, tuleb esikohale seada rahvuslik majandus, seda toetav haridussüsteem, töökohtade loomine, sissetulekute tõstmine, demograafilist kriisi pärssiv ja rahvastiku taastootmist toetav sotsiaalsüsteem.
Kui majandusarengu tagamiseks tuleb riigil laenu võtta, siis peab seda tegema. Targalt. Eesti inimestes tuleb kindlustada usk oma riigi majanduslikku ja sotsiaalsesse tulevikku. Probleemide ees ei saa silmi kinni pigistada.
Muutusteta poliitilisel maastikul pole seda võimalik läbi viia. Niikaua kui riigijuhtide prioriteedid on mujal ja põhieesmärgid ei näi kedagi huvitavat, ei ole muud oodata kui hetke, kui lukustab ukse viimane tööealine eestlane. Mis saab siis?

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/515617