MALLE PÄRN: Mis meie riigil ometi viga on?
Saada sõbrale
Ent hoone kukub
ju ükskord kokku, kui ülemine korrus aina paremini väljaehitatud saab,
aga alumine on ikka vaid karkass, ja vundamenti pole ollagi…
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
Nüüd
räägitakse, et meie iseseisvus ületas 27. märtsil eelmise iseseisvuse
ajalise piiri. Rõõmustatakse, et meil on nüüd võimalus kaugemalegi
jõuda, sest venelasi pole sisse tungimas näha.
Aga äsja
tähistati Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Siis on ju ka nõukogude-aeg
selle vabariigi koosseisu arvatud, niisama nagu need aastad, mis me
oleme elanud selles uues, lääneliidus.
Siin on justkui
mingi ebakõla. Muidugi räägiti ka nõukogude-ajal, et Eesti on vaba,
vabam kui kunagi enne, ja kõik on võrdsed ja õnnelikud, ja igaühel on
võimalus hakata riiki juhtima, ja olla valitud tähtsatesse nõukogudesse,
— just nagu praegugi. Ideoloogia tuli Moskvast, nüüd tuleb Brüsselist.
Noh, praegu on tunduvalt rohkem piiranguid ja ettekirjutusi kui siis
oli. Ja igasugu makse maksame me nii, et hing rinnus kinni. Vabadust oli
meil tegelikult idaliidu ajal palju rohkem. Siis oli meil küll
nõukogude sotsialistlik, aga ikkagi vabariik. Ja nõukogud on ju ka nüüd
täitsa olemas. Pealegi on nad mugavaks sissetulekuallikaks
poliitikutele. Nüüd on siis nõukogude kapitalistlik vabariik.
Nojah, paljud
inimesed on praegu väga rikkad, ja oma eluga (ning poliitikaga) päriselt
rahul. Nii et kellelegi on see süsteem olnud kasulik. Teed ja tänavad
on täis kalleid autosid, mille rooli taga istuvad ennast ülbelt
liikluseeskirjadest kõrgemale asetavad indiviidid. Nad ei tunne või ei
tunnista ümmarguse märgi sisse maalitud kiirusenumbreid. Nad trügivad
eessõitjast mööda isegi seal, kus on kiirus piiratud 50-le või 40-le
kilomeetrile, ehkki peaaegu alati tuleb neil neid eessõitjaid
valgusfoori punase tule ees järele oodata. Nagu tuli roheliseks läheb,
tuiskavad nad jälle minema, kuni järgmise valgusfoorini.
Niisiis, meil
on suur hulk inimesi, kellele riik on võimaldanud laheda elu, ent kes ei
austa selle riigi seadusi — rikkudes neid teadlikult, tahtlikult, ja
pidevalt!
Siis miks
peaksid selle riigi seadusi austama need inimesed, kellele see riik
jätkuvalt maksab näljapalka, ehkki nad teevad kaasinimestele äärmiselt
vajalikku tööd, ilma milleta ühiskond ei saaks eksisteerida? Või need
noored inimesed, kellelt riik küll lapsi nõuab, aga kes peavad selleks,
et neid lapsi saada ja kasvatada, andma end rootsi mõisnikele
eluaegseteks pärisorjadeks — sest ilma hiigelsuure pangalaenuta ei saa
ükski noor pere endale kodu? Oma isamaal, kes temalt lojaalsust ja
respekti nõuab! Mille eest?
Euroopa
sotsiaalhartas on punktid, mis puudutavad töötaja õigust saada töö eest
palka, mis tagab inimväärse elatustaseme, ja õigust eluasemele. Eesti
riigikogu ei ole neid punkte heaks kiitnud, sest need pidavat käima
Eestile üle jõu. Andke andeks, see kõlab nagu anekdoot. Samas on kõrgete
riigiametnike pidevad palgatõusuhüpped ja Kreeka abipaketid sellele
Eestile justkui täiesti jõukohased?
Kas tõesti
poleks olnud võimalik, sellel väikesel maal, ehitada üles niisugune
vabariik, kus kõik korralikud inimesed saaksid elada nii, et neil oleks
kodu ja töö, kus nad tunneksid, et nad on riigile ja üksteisele
vajalikud, väärikad, ning kus ametnik austaks kodanikku, keda ta teenib?
Kas meie riiki
on ehitanud rumalad ja lühinägelikud poliitikud, ja majandust kujundanud
rumalad ja lühinägelikud ärimehed? Kas nad on sinisilmselt uskunud
osavate sulide valesid?Kahekümne aastaga peaks üks tark ja osav
majandusmees või finantsist ju suutma oma varandust mitmekordseks
kasvatada? Ja tark ning vastutustundlik poliitik peaks suutma ühiskonna
hästi toimima panna? Või on viga milleski muus? Siis milles?
Kas pole meie
riigiehitajatel kunagi olnudki soovi ega eesmärki normaalset Eesti riiki
ehitada, vaid üksnes enda (ja oma mõttekaaslaste) isiklikku elu
kasumlikult korraldada ja kindlustada? Ja selle tööga on nad
suurepäraselt hakkama saanud. Sest see on tohutult lihtsam kui normaalse
riigi ehitamine.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
1 kommentaari:
Paraku on nii, et kõige hullemad kihutajad on mingite "pannide" ja "mõistliku hinnaga rahvaautode" omanikud,kellel on vaja tõestada, et nende auto on parem kui mistahes kallim auto.
Vähemasti Tallinna kesklinna jalakäigu raja juures peatub suurema tõenäosusega jalakäija üle laskmiseks suur ja kallis auto kui et mingi "pann". Töötan K
kesklinnas ja olen seda "fenomeni" jälginud juba aastaid.
Autoril on paljuski õigus aga kogu artiklit vaadates on ka üsna palju lahmimist - hirmus tahtmine kellelegi ära panna.
Postita kommentaar