Masside ohjamine stalinluse järgi

Targad ja lugupeetud armastavad öelda, et ajaloost tuleb õppida. Kahjuks on see tõdemus muutunud klišeeks, millele enam tähelepanu ei pöörata. Tõin välja 1990 aastal trükivalgust näinud raamatust „Eesti rahvas ja stalinlus“ ühe katke. Raamat on kirjutatud sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogi Kaarel Haava ja ajaloolase ning filosoofi Rein Ruutsoo poolt.

Eliit valitseb vägivallaõiguse delegeerimise põhimõttel, külvates vihkamist ja hirmu.

Teise tüübi moodustavad sõltuvad indiviidid õiguseta massis, kelles kujundatakse orjalikkuse sündroom. Selle massi üle valitsemiseks isoleeritakse sinna kuuluvad inimesed üksteisest ja ässitatakse neid üksteise vastu. Enesesäilitamisinstinkt ei luba ohvreil riiklikke kurjategijaid arvustada, vaid sunnib neid ülistama ja nende ees pugema, nii võib teha karjääri. Alandatud ja hirmutatud olendid muudetakse alatuiks ja agressiivseiks, suunatakse nad üksteise järel nuhkima ja kaebama. Valitsev eliit kasutab inimliku näo kaotanud olendeid omakorda nende inimeste vastu, kes püüavad oma inimlikkust säilitada. Niiviisi õgib kogu see süsteem inimlikkust ja toodab ebainimlikkust, kurjategijaid ja ohvreid, sõltuvust, sallimatust, vägivalda, valet jne. On iseloomulik, et nõukogude süsteemis on sõnadel „üldinimlik“, „rahvuslik“ jt. negatiivne kõrvaltähendus. Kas tasub siis imestada, et selline süsteem viib totaalse kriisini, ei suuda iseennast toita, hävitab ja reostab mitte ainult inimkeskkonda, vaid ka loodust? Patoloogilise ühiskonna gigantsed projektid looduse vägistamiseks võivad pretendeerida maailmaimedele (nt. Siberi jõgede pööramine, Leningradi tamm jne.). Selline režiim on tervikuna kuritegu inimsuse vastu ja oht kogu maailmale, see on ühiskonna vähkkasvaja.

Sellise vägivallarežiimi olemuse mõistmist ja muutmist raskendab asjaolu, et valitsev oligarhia ei isoleeri ega vastanda mitte ainult ühest rahvusest inimesi, vaid ka eri rahvustest inimesi ja terveid rahvusi. Vale ja vägivald on viidud ka rahvuspoliitikasse, -suhetesse ja ideoloogiasse. Vabu ja iseseisvaid isiksusi hävitav ning sõltuvaid, hirmunud, alatuid ja agressiivseid inimolendeid tootev süsteem käivitas ka vabade ja iseseisvate rahvuste hävitamise mehhanismi. Rahvustelt on võetud võimalus luua enda säilitamiseks ja arenguks vajalikud poliitilised, majanduslikud, ideoloogilised ja kultuurilised tingimused. Ühelgi rahvusel pole tema kodumaal õigust enesemääramisele, pole õigust kaitsta end ka diskrimineerimise ja assimileerimise eest, keskvõimu ametnike ja suurriiklike immigrantide omavoli eest. Ka NLKP Keskkomitee rahvuspoliitika pleenum 1989. aasta septembris ei teinud senises poliitikas põhimõttelisi muudatusi. Selle poliitika tulemused on silmatorkavad. Suur osa vene rahvusest on muudetud šovinistlikuks, kes ei tunnista teiste nõukogude rahvuste omariikluse ja lahkulöömise õigust, kes peavad kogu nõukogude impeeriumi nagu Vene impeeriumi ühtseks ja jagamatuks, kes nõuavad endale peremeheõigusi kõigi teiste rahvuste kodus, tunnistama samas mingeid kohustusi nende rahvuste eest.

Selline agressiivne šovinistlik mass on teistest rahvustest võrdsem. See rahvuste ühtesulatamispoliitika on „internatsionalistlik“, selle toetamiseks on antud kõigist rahvustest inimestele võrdsed õigused. Venestunud muulased on ju venelastest koguni „internatsionalistlikumad“.

Selle agressiivse rahvusi õgiva massi loogika on lihtne. Milleks säilitada on piiratud rahvust, võidelda selle õiguste eest, luua uusi rahvuslikke väärtusi? Kergem on ju jagada, tarbida ja hävitada põlisrahvuse loodud väärtusi. Kui põlisrahvus ei taha seda lubada, siis tuleb ta kuulutada lindpriiks (natsionalistlikuks) ja terroriseerida teda, õpetada talle rahvusvahelise suhtlemise kultuuri ja internatsionalistlikku teadvust.

Selline agressiivne ja sallimatu mass on rahvusi neelava poliitika tulemus ja ühtlasi ka tööriist.

Nõukogude rahvuspoliitikas on -suhetes ei vastandu mitte rahvused (eestlased, venelased jt.), vaid kõigile rahvustele vastandatakse rahvusi ja rahvuskultuure hävitav süsteem ning rahvuseta, juurteta, teadvuseta mass. See inimvaenulik süsteem ja tema toodetud kimäärne mass on peamiseks ohuks kõigile nõukogude rahvustele, kõigile vabadustarmastavatele inimestele.

Haav, Kaarel. Ruutsoo, Rein. (1990). Eesti rahvas ja stalinlus. Ajalugu ja tänapäev. Olion: Tallinn. Lk 29-30.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/ 

________________

Kas ei tule see kõik tänapäevast tuttav ette? Meid samuti ähvardatakse ja hirmutatakse, kui me ei nõustu föderaalriigiga. EL-u poolt küll rahvuslusega, rahvusriikidega ja sõjaga; meie presidendi ja peaministri poolt aga riigi kaotusega (nii kui 1940. aastal) ja vaesusega.

M.I.