Jälgija ja jälgitav

Teadupärast on legend vabadusest ja seda enam sõnavabadusest pesueht sõnakõlks,  mida poliitiline ladvik lollidele serveerib.
Reaalis on liberaalsusest ja vasakpoolsest neomarksismist läbipõimunud läänes julgeolekuorganite hüüdnime taha peitunud igasuguseid inimeste meelsust moniteerivaid ja reguleerida püüdvaid organisatsioone. Hiljuti võis lugeda, kuidas Saksmaal asutakse nutitelefoi rakenduse abil tuvastama nn äärmuslikku muusikat. See pidev absurd panigi kirjutama seda artiklit.
Alguses proovitakse alati telefoni(väga erandlik, kui saadetakse kirjalik kutse, sest see on neile tülikas ja ka tõendusmaterjal)teel kokkulepitud kokkusaamistel veenda inimest lõpetama tegevus. Võidakse kasutada ka kolmandaid isikuid, et edastada kokkusaamiskäsk. Kui see ei õnnestu, tuleb ähvardus, et sind “paljastatakse.” Seejärel proovitakse jõuda sinu tööandjani ja ei kohkuta tagasi ka laus valede ees nagu olevat tegu üliagara äärmuslasega, kes kohe-kohe midagi inetut plaanivat.
Millele sõnavabaduse printsiibist lähtuv isik võiks siis teha? Kindlasti tuleks ennetavalt viia kurssi vajalikud inimesed, et võidakse valetama või mõjutama tulla. Olgu nendeks pereliikmed, tööandja, lähedased sõbrad ja  võimalusel tuttav advokaat.   Teiseks on üks hea asi nutitelefoni laadida telefoni kõnesid salvestav äpp. Kolmandaks tuleb jälgida alati põhiseadust. Kui ikka seadust ei riku ja vägivalda ei kasuta, siis jääb üle vaid ressursirohke “tõendite” kogumine.
Mis siinse blogi rahvast puudutab, siis alati võib igavlev ametnik helistada ja uurida aga seadused on kõigile .

Allikas: http://nsblogi.com/2013/12/18/ahvarduste-laviin/