N. Liidu lagunemine – maailmarevolutsiooni taktikalis-strateegiline manööver

Enne üleminekut kommunismile arvati Nõukogude Liidu juhtideoloogide hulgas olevat otstarbekas sõbralikult ühineda Lääne ühiskonnaga ka selleks, et see üleminek toimuks sujuvalt ja ilma sõjata.

Eestis valitsev salakommunistlik võim on pimestanud eesti rahvast oma kodumaal ja ka Välis-Eestis, nii et N.-Vene (edaspidi Vene) jätkuvat salaokupatsiooni on sageli nimetatud vabaduseks, demokraatiaks ja iseseisvuseks. Vene pool väidab üha, üha, et Baltikumis ei ole olnud Vene okupatsiooni. Selle seisukoha vastu oli Lääs kuni Vene perestroikani, aga kuna baltlased ise ei ole seda okupatsiooni küllaldaselt kritiseerinud, siis lõpuks on Lääs nõustunud tunnistama okupeeritud Balti riike iseseisvateks.

Iseseisvuse mõistet on kasutatud varematelgi aegadel reaalse sõltuvuse varjamiseks. Seda on rõhutanud ka Vene esindaja juba 1938. aastal Rahvasteliidus. Nõukogude delegaat ütles: „Peab olema selge, et Rahvasteliit ei kavatse muuta oma suhtumist niisugusel juhul, kus teise rahva territooriumi otsene vallutamine ja liidendamine või ka juhul, kui on maskeeritult üles upitatud „rahvuslik” nukuvalitsus, mis väidetavalt on iseseisev aga reaalselt vaid üks võõra sissetungija agentuuri kattevari”.

(The Soviet delegate declared: „It must be clear that the League of Nation has no intention of changing its attitude, whether to the direct seizure and annexation of other people’s territory, or to those cases where such annexations are camouflaged by the setting-up of puppet ‘national’ governments, allegedly independent, but in reality serving merely as a screen for, and an agency of, the foreign invader”. New York Law School -NYLS, 1985, vol. 6, p.390.)

Võib kohata sageli inimesi nii kodu- kui ka välismaal, kes usuvad seda valet iseseisvusest enam-vähem niisama visalt nagu usutakse NSVL-i poliitilis-majanduslikku „krahhi”, mis tegelikult oli salakaval operatsioon positsioonide korrastamiseks ja tegutsemismeetodi uuendamiseks, ajakohastamiseks. See oli maailmarevolutsiooni taktikalis-strateegiline manööver, mida oli etteplaanitsetud aastakümneid.

Olgu siin-juures vihjatud Dr. Joseph D. Douglass’i raamatule ,,Red Cocaine”, kus kaanetekstis on kirjutatud: „/-/ orkestreeritud „muudatused” aastail 1989-91 olid leiutanud selleks, et maailma hüpnotiseerida ja siis panna uskuma, nagu oleks maailmarevolutsioon kokku varisenud.”

(“…the orchestrated ‘changes’ of 1989-91, which were devised to mesmerize and mislead the world into believing that the World Revolution had collapsed”.)

Dr. Douglass on üks maailma juhtivaid kommunismianalüütikuid. /-/

Douglass’i hoiatust on kasulik meeles pidada, sellest, kuidas orkestreeritud „muudatused” aastail 1989-91 on hüpnotiseerinud inimesi ekslikult uskuma, et maailmarevolutsioon on kokkuvarisenud. /-/

Vaadakem analüüsivalt ja küsigem, kas Venemaa poliitilised eesmärgid on muutunud ning kas agressiivsus on vähenenud ja mis suunas arenevad inimõigused Venemaal. Külma sõja ajal Venemaa püüdlused olid muutunud edutuks, kuid globaalsed ettevalmistused järgnevaks revolutsioonietapiks olid olnud küllaldaselt edukad. N. Liidu kommunistide kõrgemas seltskonnas oli alati selge teadmine ühel teataval ajajärgul rakendatavast vahepealsest etapist, vabaturu ja demokraatia vormis. Millele naeratades lisati, et „kõik saab olema täiesti liberaalse Lääne vabaturu seaduspärasuste kohaselt, ainult selle nähtamatu erinevusega, et meie kõige ustavamad inimesed seda juhivad”.

Tähelepanelikumad vaatlejad on võinud veenduda, kuidas muudatused tulid. Üks tähelepanek oli, et N. Liit tegi tohutuid materiaalseid kulutusi väga pika aja vältel masside veenmiseks ja mentaalsesse segadusesse viimiseks. Selle üha jätkuva segaduse suitsukatte varjus korrastati positsioone uueks pealetungiks, uuel meetodil. Oleks vast märkimisväärne, kuidas üks poliitikas tuntud Tallinna professor juba enne Baltimaade „iseseisvumist” tunnistas kontinentaal-Euroopa langemist N. Liidu mõju alla („N. Liidu kätte”). Tahtlikult või mõnel muul põhjusel on alates 1991 aastast L.-Euroopast abistatud nende energiaküllast partnerit isoleerima Eesti rahvast inim-ja enesemääramise õigustest, levitades valepropagandat Venemaa kasuks, nii et peamiselt Vene agentuurist valitsetud Eestit on räigelt valetades reklaamitud õigusjärgse EV-na.

See, mida rahvusvahelise õiguse seisukohalt on nimetatud „sümboolse poliitilise tähenduse” läbi saadud iseseisvuseks (mitte rahvusvahelisele õigusele vastavalt), on vaid perestroika paanikas tekitatud eksitav fiktsioon. Äärmiselt väär on nimetada seda eksitavat fiktsiooni õiguslikuks järjepidevuseks. Vene uus poliitika toimib arusaamatult paljudele nii Kodu-kui Välis-Eestis. /-/

Meie veretu „revolutsiooni” hea külg võrreldes Leedu ja Lätiga oli see, et verd tõesti ei valatud. Halb oli aga see, et sisuliselt oli see kõik üks alatu kokkumäng KGB tegelastega nii, et tegelikkuses jäi kogu võim ikkagi nende kätte, mille markantsemaks näiteks oli nõukogude tagapõhjaga Venemaalt lähetatud perekonnast (meedia väitel agendi) L. Meri ja Kom.-Partei juhi A. Rüütli panemine presidendiks. Neile järgnenud kolmas näib olema samast seltskonnast. Veretu „revolutsiooni” negatiivne tagajärg oli ka see fakt, et valitsema jäid enamasti nõukogudeaegsed poliitilise ja majandusliku võimu juures seisnud isikud. /-/

Vabaturule üleminek oli aastakümneid tagasi kõneaineks Vene keskuselähemate ideoloogide seltskonnas. Arvati olema ühtses maailma süsteemis edukam tegutseda, suunates sobivaid isikuid teatud ametipostidele Läänes ja globaalselt ettevalmistada rahvaid kommunismile üleminekuks. Enne üleminekut kommunismile arvati olema otstarbekas sõbralikult ühineda Lääne ühiskonnaga ka selleks, et üleminek toimuks sujuvalt ja ilma sõjata. Perestroika-eelseks ajaks oli sõjaliselt maailma vallutamine muutunud riskantseks (aatomirelvad jms.) ja N. Liidu salateenistused olid tõenäoliselt teinud oma töö suhteliselt edukalt. /-/

PAUL MOORE

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 12. numbris (september-oktoober 2012) ilmunud kirjutis.

__________________

"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564
___________________
Kogu E Liit on praegu üks neomarksistlik moodustis, lugege SIIT.
M.I.