Leo Kunnas: Miks tahab Eesti kopeerida riigikaitsele käega löönud Läti mudelit?
Kindlasti on mõnigi riigikaitsehuviline lugeja esitanud endale küsimuse: reservkolonelleitnant Leo Kunnas on kirjutanud uue sõjalise riigikaitse arengukava teemadel mitu kriitilist artiklit, aga ministeerium on hoidnud madalat profiili. Miks? Oleks ju lihtne esitatud argumendid purustada ja väited ümber lükata, kui need ei peaks paika pidama.
Aga mida olekski vastata? Kas seda, et Eesti sõjalise riigikaitse juhtimise tulevikuvisioon seisneb Läti (kes on juba ammu loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest) juhtimismudeli 1:1 kopeerimises? Või seda, et Eesti kavatseb kuni liitlasvägede saabumiseni vastu pidada kuue jalaväepataljoniga?
Et järgmise kümnendi jooksul ei lisandu ühtki uut sõjalist võimekust (jätame siinkohal kõrvale illusiooni jalaväe lahingumasinatest ja liikursuurtükkidest (ilma tankideta) kui mehhaniseeritud lahingupidamise vahendist vaenlase tankiüksuste vastu)? Et merevägi oli, on ja jääb võitlusvõimetuks? Et Jägala linnaku jaoks raha ei jätku, aga kaitseministeeriumi uue maja jaoks küll?
Tähelepanelikumad riigikaitsehuvilised on kindlasti pannud tähele veel ühte huvitavat seika: varasematest arengukavadest on alati koostatud umbes kümne-viieteistkümne lehekülje pikkune avalik kokkuvõttev versioon, aga seekord säärane dokument puudub. Kas tõesti on nüüdne arenguplaan salajasem kui eelmised?
Kui suur on sõjaaja kaitsevägi, mitu kaitseringkonda meil on, suuremad ehitusprojektid ja hanked - säärased üldise taseme küsimused ei ole kunagi olnud mingi riigisaladus. Vastupidi - mida rohkem rahvas neist asjust teab, seda parem. Kahtlemata tahavad paljud kodanikud vastust küsimusele, kuidas muutub järgmise kümne aasta jooksul Eesti kaitsevõime tugevamaks ja paremaks?
Väite, et vastne arengukava on kõigi aegade parim, võib ju esitada, aga seda peaks faktidega tõestama. Faktid räägivad paraku vastupidist - see on esimene sõjalise riigikaitse arenguplaan, millega on võetud kurss esmasest iseseisvast kaitsevõimest loobumisele.
Ei ole mõtet rahvast alahinnata. Ka ilma mingi sõjalise ettevalmistuse või vähimagi riigikaitse alase huvita inimene suudab lihtsaid fakte omavahel seostada. Toon näite.
Fakt üks: Ilmselt ei julge ka minu tuliseimad oponendid vastu vaielda tõsiasjale, et Läti on loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest. Fakt kaks: Uue arengukava järgi võtame Läti kaitseväe juhtimisstruktuuri üks-ühele üle.
Mida võiks järeldada, kui need kaks fakti kokku panna? Kas tõesti Eesti kaitsevõime sellega tugevneb?
Vastse sõjalise riigikaitse arengukavaga on sama lugu nagu põõsastesse peitunud ahviga, kelle paljast tagumikku polnud näha. Mida kõrgemale puu otsa ahv ronib, s.t mida rohkem selle kava põhiseisukohti avalikkuses arutatakse, seda enam on ahvi paljas tagumik kõigile paista.
Miks ma üldse seda kava nii põhjalikult ja visalt analüüsin? Muidugi on see minu kui patrioodi kohus, aga selle kavaga on seotud veel üks väga oluline konks. Nagu ma juba varem olen väitnud - see kava ei ole mingi järjekordne tavaline sõjalise riigikaitse arendamise plaan, mida ikka iga nelja aasta tagant koostatakse.
Senise kaitseväe juhtimissüsteemi peapealekeeramine, sisuliselt demonteerimine ei ole võimalik ilma põhjalike muudatusteta kaitseväe korralduse seaduses ja teistes seadustes. Kaitseväe korralduse seadus on teatavasti põhiseaduslik seadus, mille muutmiseks ei piisa lihthäälteenamusest, vaid vaja on 51 poolthäält.
Sel nädalal pidi kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu jõudma Riigikogus teisele lugemisele, aga see on edasi lükatud.
Arengukava koostajate eesmärk oli selge: eelnõu Riigikogust läbi lasta ja rahvasaadikutelt kummitempel alla saada. Kõik pidi minema vaikselt ilma kärata. Ahv pidi jääma põõsasse, et looma paljast tagumikku jumalapärast keegi ei näeks.
Rahvasaadikutel ja ammugi rahval, kes neid on valinud, on õigus teada, mida see nupulevajutus sisuliselt tähendab ja endaga kaasa toob. Seda ma oma lugudega püüangi selgitada.
Aga mida olekski vastata? Kas seda, et Eesti sõjalise riigikaitse juhtimise tulevikuvisioon seisneb Läti (kes on juba ammu loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest) juhtimismudeli 1:1 kopeerimises? Või seda, et Eesti kavatseb kuni liitlasvägede saabumiseni vastu pidada kuue jalaväepataljoniga?
Et järgmise kümnendi jooksul ei lisandu ühtki uut sõjalist võimekust (jätame siinkohal kõrvale illusiooni jalaväe lahingumasinatest ja liikursuurtükkidest (ilma tankideta) kui mehhaniseeritud lahingupidamise vahendist vaenlase tankiüksuste vastu)? Et merevägi oli, on ja jääb võitlusvõimetuks? Et Jägala linnaku jaoks raha ei jätku, aga kaitseministeeriumi uue maja jaoks küll?
Tähelepanelikumad riigikaitsehuvilised on kindlasti pannud tähele veel ühte huvitavat seika: varasematest arengukavadest on alati koostatud umbes kümne-viieteistkümne lehekülje pikkune avalik kokkuvõttev versioon, aga seekord säärane dokument puudub. Kas tõesti on nüüdne arenguplaan salajasem kui eelmised?
Kui suur on sõjaaja kaitsevägi, mitu kaitseringkonda meil on, suuremad ehitusprojektid ja hanked - säärased üldise taseme küsimused ei ole kunagi olnud mingi riigisaladus. Vastupidi - mida rohkem rahvas neist asjust teab, seda parem. Kahtlemata tahavad paljud kodanikud vastust küsimusele, kuidas muutub järgmise kümne aasta jooksul Eesti kaitsevõime tugevamaks ja paremaks?
Väite, et vastne arengukava on kõigi aegade parim, võib ju esitada, aga seda peaks faktidega tõestama. Faktid räägivad paraku vastupidist - see on esimene sõjalise riigikaitse arenguplaan, millega on võetud kurss esmasest iseseisvast kaitsevõimest loobumisele.
Ei ole mõtet rahvast alahinnata. Ka ilma mingi sõjalise ettevalmistuse või vähimagi riigikaitse alase huvita inimene suudab lihtsaid fakte omavahel seostada. Toon näite.
Fakt üks: Ilmselt ei julge ka minu tuliseimad oponendid vastu vaielda tõsiasjale, et Läti on loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest. Fakt kaks: Uue arengukava järgi võtame Läti kaitseväe juhtimisstruktuuri üks-ühele üle.
Mida võiks järeldada, kui need kaks fakti kokku panna? Kas tõesti Eesti kaitsevõime sellega tugevneb?
Vastse sõjalise riigikaitse arengukavaga on sama lugu nagu põõsastesse peitunud ahviga, kelle paljast tagumikku polnud näha. Mida kõrgemale puu otsa ahv ronib, s.t mida rohkem selle kava põhiseisukohti avalikkuses arutatakse, seda enam on ahvi paljas tagumik kõigile paista.
Miks ma üldse seda kava nii põhjalikult ja visalt analüüsin? Muidugi on see minu kui patrioodi kohus, aga selle kavaga on seotud veel üks väga oluline konks. Nagu ma juba varem olen väitnud - see kava ei ole mingi järjekordne tavaline sõjalise riigikaitse arendamise plaan, mida ikka iga nelja aasta tagant koostatakse.
Senise kaitseväe juhtimissüsteemi peapealekeeramine, sisuliselt demonteerimine ei ole võimalik ilma põhjalike muudatusteta kaitseväe korralduse seaduses ja teistes seadustes. Kaitseväe korralduse seadus on teatavasti põhiseaduslik seadus, mille muutmiseks ei piisa lihthäälteenamusest, vaid vaja on 51 poolthäält.
Sel nädalal pidi kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu jõudma Riigikogus teisele lugemisele, aga see on edasi lükatud.
Arengukava koostajate eesmärk oli selge: eelnõu Riigikogust läbi lasta ja rahvasaadikutelt kummitempel alla saada. Kõik pidi minema vaikselt ilma kärata. Ahv pidi jääma põõsasse, et looma paljast tagumikku jumalapärast keegi ei näeks.
Rahvasaadikutel ja ammugi rahval, kes neid on valinud, on õigus teada, mida see nupulevajutus sisuliselt tähendab ja endaga kaasa toob. Seda ma oma lugudega püüangi selgitada.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67398062
1 kommentaari:
Nojaa, aga on veel turvavaip.
Postita kommentaar