Kommentaar | Suurriikide Iraani diil viib sõjani
Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond, 8. detsember 2013
Ameerika
on vaenlasena kahjutu, sõbrana reeturlik, võttis USA välispoliitika
juba aastate eest karmilt kokku Briti Lähis-Ida spetsialist Bernard
Lewis.
Hiljutine suuriikide diil Iraaniga on meie
ajastu vaste Neville Chamberlaini diilile Saksamaaga, kes vähem kui
aasta enne Teise maailmasõja puhkemist vehkis pea kohal paberiga, millel
herr Hitleri allkiri ja mis pidi tagama rahu meie ajaks.
Iraani kokkulepe USA, Suurbritannia,
Prantsusmaa, Saksamaa, Hiina ja Venemaaga pole ei rohkem ega vähem kui
maailma suurriikide mööndus, et islamivabariigil lubatakse saada
tuumarelv. See omakorda tähendab ei rohkemat ega vähemat kui suurenenud
sõjavõimalust Lähis-Idas.
Tuumapomm tuleb
Sobing
on endast välja viinud USA viimased vähesed liitlased Lähis-Idas. Ei,
ma ei pea silmas juute, kelle suhted Ameerikaga on Obama
administratsiooni ajal juba pikemat aega halvad. Vastupidi, juudid on
ootamatult muutumas omakandi populaarsemateks sellideks, kuna on
regioonis ainsad – nii vähemalt loodetakse –, kel võimekust Iraani
tuumaprogramm jõuga katkestada. Kõige rohkem on endast väljas Saudi
Araabia ja mitmete väiksemate Pärsia lahe riikide valitsused, aga ka
Pakistan. Põhimõtteliselt kõik, kellel ei ole isu elada šiiitliku Iraani
tuumaseene varjus.
Washingtoni edukas diplomaatiainitsiatiiv
loosungi all „kuidas kaotada sõpru ja leida vaenlasi" on lisaks
eelnimetatud enam-vähem sõbralikele moslemiriikidele ära tõuganud ka
NATO riigi Türgi, kes on teinud täiesti ratsionaalse kannapöörde ja
asunud Teheraniga varemalt väga halvas seisus olnud suhteid aktiivselt
soojendama. Ankara on loobumas lootusest, et saab oma julgeoleku
tagamisel loota amidele.
Igatahes on Iraan ränga sanktsioonirežiimi all
elanud totalitaarsest paariariigist nüüd üleöö muutunud respektaabliks
majanduspartneriks, kellel on tunnustatud õigus tegelda tuumarajatiste
arendamisega. Must valgel kirjas, kui ei usu.
Iisraeli luure hinnangul on Iraan umbes kuu
aja kaugusel tuumapommi valmistamisest. Õigupoolest on Iraanil
tuumapommi jaoks vajalik materjal juba mõnda aega olemas, ent kuna
tegemist on siiski ülimalt keerulise tehnoloogiaga, pole relv veel
kasutusvalmis. Teheranile oli diplomaatilist läbimurret vaja kahtlemata
selleks, et nõrgendada survet ja tekitada lahkhelisid suuriikide hulgas,
kui pommi olemasolu lõpuks tunnistatakse.
Aga nad oleks suurepäraselt saanud hakkama ka
ilma igasuguse kokkuleppeta. Hoolimata asjaolust, et sanktsioonid ja
kallis tuumaprogramm on riigi majanduse sisuliselt pankrotistanud,
poleks mõned kuud enam midagi muutnud. Pärast pommi saamist on aga neil
juba vaieldamatu jõupositsioon. Küsige põhjakorealastelt. Ehk mullad
ongi küsinud? Küllap mäletavad Washingtonis veel kõik, kui edukas oli
nende diplomaatiline kokkulepe tuumadesarmeerimiseks selle
paariariigiga, mille rahvas nälgib, aga valitsusel on nüüd ometi sõrm
tuumanupul. Lõppude lõpuks olid Pyongyangiga tehtud kokkuleppe autoriks
suures osas samad ajud, kes praegu Ameerika välispoliitikat juhivad, ehk
siis demokraadid valitsuses ja nende poolt mehitatud riigidepartemang.
Obama taganeb
Tekib küsimus: miks amidel seda lepet vaja
oli? Sisuliselt on see kaotuse tunnistamine Iraani tuumaprogrammi
takistamisel. Veel mõni kuu tagasi kaitses USA aastaid kestnud
seisukohta, et Iraan on maailma ohtlikem paariariik, kes ei tohi mingi
hinna eest saada massihävitusrelva, ja selle ära hoidmiseks on kõik
võimalused – kaasa arvatud jõu kasutamine – lubatud.
Kas on põhjus selles, et Obama usalduskrediit
on riigisiseselt pärast tervishoiureformi katastroofilist käivitamist,
permanentset eelarvekriisi ja skandaale maksuameti repressioonidest
konservatiivsete ärimeeste vastu vajunud rekordmadalale ning vaja oli
välispoliitilist suurt sulge oma kübarale? Või on põhjus selles, et
Obama välispoliitika ise on täielik rongiõnnetus? Suhted Venemaaga on
hoolimata restart-poliitikast külma sõja järgse aja halvimad. Positiivse
hõlvamise poliitika Lähis-Idas, mis algas kuulsa Kairo kõnega
moslemitele, on tegelikkuses kujunenud suutmatuseks kaitsta mitte ainult
endale lojaalseid autokraatiaid vaenulike islamirežiimidega asendamise
eest, vaid ka Ühendriikide saatkondi ja diplomaatide elusid. Iraak on
lastud Iraani mõjusfääri ja kümneaastase sõja järel valmistutakse
kaotusega lahkuma Afganistanist. Kagu-Aasias ei ole suudetud mitte
millegagi rahustada oma traditsioonilisi liitlasi, kes kannatavad Hiina
pideva agressiivsuse käes.
Kas võib olla, et Obama otsustas Iraani
rehabiliteerida küünilise kalkulatsiooniga, et ei temal ega eurooplastel
ole nagunii poliitilist selgroogu takistada Iraani tuumarelvastumist,
parem siis teha juba halva mängu juures head nägu ning ühtlasi panna
teised Lähis-Ida riigid – eelkõige Iisrael – olukorda, kus ennetav
rünnak oleks diplomaatiliselt võimalikult raskendatud.
On kuidas on, aga kõik see on Obama ja tema
riigisekretäri John Kerry poolt Lähis-Ida ja tegelikult kogu maailma
julgeolekule mõõtmatult kahjulik tegevus. Ainus, mis hoiab
Iraani-taolisi agressiivseid jõhkardeid jõu kasutamisest tagasi, on
uskumine, et neil on vastas endast tugevam ja meelekindlam pool.
Meelekindluse osas lehvitas USA just suurt
valget lippu. Sellest teevad oma järeldused nii Iraan kui tema naabrid.
Oma järeldusi tehakse ka Moskvas ja Pekingis. Oleme astunud ajastusse,
kus globaalne võmm on vormi nagisse riputanud ja igaüks vaatab ise,
kuidas ellu jääb.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/556521
3 kommentaari:
Kui M.Helmele võib kohalikel valimistel küll hääle anda, siis geopoliitiliselt ei saa seda mitte teha. Iraani pole võimalik sunniga ega Juudiriigi F-16 hävitada ja pole sunnide ALQaeda põrmugi šiiadest parem , pigem hullem. Täna on Iraan oluline Hiina partner ja nende Baidou teatab igast Juudiriigi lennukist, seepärast polegi juut rünnanud. Ta hävitatakse. Tuleb oludega leppida ja Türgi läheneb Iraanile.
Iraan ja agresiivne jõhkard? Kas selle eest, et ta Assadi aitab Süürias? Minu loogika ütleb, et Iraanil on täielik õigus omada nii tuumajaamu kui ka tuumarelvi, sest kõigil teistel tegijatel need on. See, et usa maailma politsei ametist loobunud on, on ainult tervitatav ja ehk ka sammuke lähemale rahumeelsemale maailmale.
Kui üldse kedagi nimetada PAARIARIIGIKS, siis väärib selle nimetust Iisrael kes ongi kogu maailma sõjard number üks. Riik kes on kogu oma eksistentsi jooksul sõna otseses mõttes terroriseerinud oma naabreid ning olnud ohuks number ÜKS kogu maailma rahule ja Iraani saamine TUUMARIIGIKS ongi ehk ainus arvestatav pidur tema märatsemistele.
Postita kommentaar