Lugeja: Eesti valitsemises on märgata oligarhia ühe liigi jooni
Hannes Nagel, Konservatiivse Rahvaerakonna aukohtu esimees
Foto: KCNA, Reuters/Scanpix
Riigikogu
näib aastatega olema teinud põhjalikku tööd selleks, et tülikast
Põhiseadusest kodanikele kasulikke seaduspunkte välja rookida. Ikka
vaikselt ja tasakesi nagu lumehelbed tänasel päeval pealinnas taevast
langevad.
Viimasel ajal on päris paljud hakanud rääkima ka sellest, et riigikogu pole enam Eestis seadusandlik võim, sest täna on täiesti normaalne olukord, kus minister sõimab riigikogu, et viimane tema tööd julgeb takistada. Kas see on ikka normaalne?
Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele, on Eesti kodanike üheks põhiliseks inimõiguseks ka streigiõigus, millega väljendada ühiskonnas läbikukkunud või sobimatu poliitika osas kollektiivset arvamust. Mõelgem selle peale, et kui meie inimesed ükskõiksetena poliitika vastu lasevad sellise jabura ja Põhja-Korea ühiskonna väga iseloomuliku seaduse vastu võtta, siis ärge imestage kui meie inimesi hakatakse edaspidi vaid lammastena kohtlema. Samal ajal nihkub ka võrdusmärk meie ja põhjapoolsema korea ühiskonna vahel järjest lähemale. Kas mäletate veel, mis asi on gerontokraatia?
Peaksime, sest Eestis avaldub see riigivalitsemise vorm vaimse gerontokraatiana kui ühe oligarhia liigina. Nõukogude Eesti põdes teatvasti selle diktatuuri klassikalist vormi, kus valitsejad olid oluliselt vanemad kui enamik riigi täiskasvanud elanikkonnast. Kuigi täna on meil juhtivatel kohtadel justkui ka naisi ja nooremaid esindavad need isikud siiski seda sama süsteemi, mis on võimuihast deliiriumis ja mõtlevad täpselt samamoodi nagu 1980-ndatel või Põhja-Koreas.
Vahe näib seisnema selles, et kuigi meil otseselt keegi nälga ei sure, relvajõud tugevad vaid paberkandjal ja suure juhi plakateid tänaval ei paista on selliste uudiste valguses sõnum selge, et mutreid keeratakse järjest enam kinni. Kas see pole mitte autoritaarse ühiskonna tunnus?
Kahjuks on demokraatia mängimine muutumas meie ühiskonnas üheks piinlikuks farsiks, millest paljud ei taha ka enam osa võtta. Nad lihtsalt löövad käega ja lahkuvad. Võtame näiteks tudengid, kes reeglina täna enam ei huvitu poliitikast, sest tänu eksperimentaalsetele hariduspoliitika reformidele on suurem osa sellest sotsiaalsest grupist juba ammu välja vihastatud.
Ma ei imesta enam selle üle, et kui ühel hommikul vaatab peeglist vastu juba tuttav Kesk-Aasia stiilis diktatuuririik, kus peaaegu kõik on lubatud peale võimu kritiseerimise või selle vastu väljaastumise. See olla kohe riigi reetmine ja kuulub karmi karistuse alla. Mis saab sõna- ja eneseväljenduse vabadusest sellises ühiskonnas? Tean enda osas seda, et kui need õigused lakkavad olemast lahkun ka mina, sest mina ei soovi sellist elukorraldust. Eesti on kahjuks hea näide sellest, mis juhtub kui üks klann liiga kauaks võimu juurde jääb ning sellest hullub.
Mõelge ka selle peale, et meie vaimne gerontokraatia kiidab takka Ukrainas just seda, mida Eestis on igaks juhuks vaja ära keelata. See on kahepalgelisuse musternäidis kui meie riik mõistab hukka meeleavalduste maha surumised, ent samal ajal valmistub näib kodus välistama. Muide, 2012. aastal soovis Eesti Kaitsevägi lihthankega osta 210,000 euro eest massirahutuse kontrolli varustust.
Pealegi streigi keelamine lahendab probleemid lühiaegselt, sest pikemas perspektiivis kaevatakse endale auku vaid sügavamaks. Vaimne gerontokraatia, mis põeb vaimuhaigust ei märka samal ajal seda, et selline süsteem on ise streikide põhjuseks. Selle asemel, et kodanike ja inimõigusi vähendada, tuleks ravida pigem süsteemi. Pealegi streigid viitavad juba oma olemuselt probleemidele juhul kui siinne gerontokraatia peaks lõplikult kurdistuma.
Eesti ühiskond on 2013. aasta lõpus seisus, kus märkimisväärne osa peredest on juba rahaorjad tänu laenudele või liisingutele, mida on igal sammul kaela üritatud määrida. Edukalt kusjuures, sest siinne elukallidus muudab võimatuks omada kinnisvara või isiklikki transporti ilma sandistava laenuta. Need, kes ei tule toime koormiste maksmisega leivad end ilma varata, sest viimase võtab pank ju endale.
Tühja neist inimestest. Muide, Põhja-Korea Põhiseadus sätestab oma kodanikele õiguse omada elupinda. Siinjuures ei tea me, kas sellest õigusest ka reaalselt kinni peetakse aga vähemasti on ka kurjuseteljeks nimetatud riigis kohati enam inimlikkust kui Eestis, kus on peagi lisandumas ka poliitorjus.
Pärast seda võib ajaloo õpikutesse juba teha paranduse, et oleme tagasi "vana hea tuttava" täisorjandusliku korra juures, sest kui soovitakse avaldada oma meelsust, siis selleks on ju alati olemas võimalus korraldada meeleavaldusi või pikette, mis oma jõuetuses ei avalda vähimatki mõju ja ongi mõeldud vaid rahvast auru välja laskmiseks.
Selline seadusandlus tundub teed sillutama pigem orjandusliku diktatuuririigi loomisele, mis ei ole kindlasti ei riigi ega rahva huvides olles viimast ligemale 60 aastat läbi elanud. Täpsemalt 57 aastat ning selle sisse mahub ka Eestit valitsenud vaikiva ajastu autoritaarne riigikord! Samal ajal kui hiinlased teevad edusamme Kuu uuringutel teevad meie poliitikud vähisamme oma "püha lehma" kallal, milleks on töötamine protsessi alalhoidmise, mitte tulemuste nimel.
Lõpetuseks toon esile mõnedkollektiivsed soovitused, millega riik võiks juba tegelema hakata. Selle asemel, et kodanikelt õigusi ära võtta tuleks pigem tagada aktiivne kodanikuühiskond, mitte selle olemasolu tõestav protsent eurobaromeetril! Pean vajalikuks, et meie inimestel säilib õigus oma sõna- ja eneseväljendusvabadusele, sest vastasel juhul ei erine me mõnest naaberriigist, kus selliseid nähtusi peetakse vaimuhaiguseks.
Ja mis kõige tähtsam ka jätkusuutlikkuse nimel, andke inimestele tagasi perspektiiv olla selle riigi kodanik ka läbi seaduste ja poliitiliste otsuste, sest praegu on kurss tugevalt kraavi keeratud ja peale parempöörde sooritamise vaimne gerontokraatia selleks võimeline ei ole. Tuleb vist siiski tänulik olla, et õnneks on loodusseaduste ära keelamine Eesti poliitikutele veel esialgu võimatu.
Viimasel ajal on päris paljud hakanud rääkima ka sellest, et riigikogu pole enam Eestis seadusandlik võim, sest täna on täiesti normaalne olukord, kus minister sõimab riigikogu, et viimane tema tööd julgeb takistada. Kas see on ikka normaalne?
Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele, on Eesti kodanike üheks põhiliseks inimõiguseks ka streigiõigus, millega väljendada ühiskonnas läbikukkunud või sobimatu poliitika osas kollektiivset arvamust. Mõelgem selle peale, et kui meie inimesed ükskõiksetena poliitika vastu lasevad sellise jabura ja Põhja-Korea ühiskonna väga iseloomuliku seaduse vastu võtta, siis ärge imestage kui meie inimesi hakatakse edaspidi vaid lammastena kohtlema. Samal ajal nihkub ka võrdusmärk meie ja põhjapoolsema korea ühiskonna vahel järjest lähemale. Kas mäletate veel, mis asi on gerontokraatia?
Peaksime, sest Eestis avaldub see riigivalitsemise vorm vaimse gerontokraatiana kui ühe oligarhia liigina. Nõukogude Eesti põdes teatvasti selle diktatuuri klassikalist vormi, kus valitsejad olid oluliselt vanemad kui enamik riigi täiskasvanud elanikkonnast. Kuigi täna on meil juhtivatel kohtadel justkui ka naisi ja nooremaid esindavad need isikud siiski seda sama süsteemi, mis on võimuihast deliiriumis ja mõtlevad täpselt samamoodi nagu 1980-ndatel või Põhja-Koreas.
Vahe näib seisnema selles, et kuigi meil otseselt keegi nälga ei sure, relvajõud tugevad vaid paberkandjal ja suure juhi plakateid tänaval ei paista on selliste uudiste valguses sõnum selge, et mutreid keeratakse järjest enam kinni. Kas see pole mitte autoritaarse ühiskonna tunnus?
Kahjuks on demokraatia mängimine muutumas meie ühiskonnas üheks piinlikuks farsiks, millest paljud ei taha ka enam osa võtta. Nad lihtsalt löövad käega ja lahkuvad. Võtame näiteks tudengid, kes reeglina täna enam ei huvitu poliitikast, sest tänu eksperimentaalsetele hariduspoliitika reformidele on suurem osa sellest sotsiaalsest grupist juba ammu välja vihastatud.
Ma ei imesta enam selle üle, et kui ühel hommikul vaatab peeglist vastu juba tuttav Kesk-Aasia stiilis diktatuuririik, kus peaaegu kõik on lubatud peale võimu kritiseerimise või selle vastu väljaastumise. See olla kohe riigi reetmine ja kuulub karmi karistuse alla. Mis saab sõna- ja eneseväljenduse vabadusest sellises ühiskonnas? Tean enda osas seda, et kui need õigused lakkavad olemast lahkun ka mina, sest mina ei soovi sellist elukorraldust. Eesti on kahjuks hea näide sellest, mis juhtub kui üks klann liiga kauaks võimu juurde jääb ning sellest hullub.
Mõelge ka selle peale, et meie vaimne gerontokraatia kiidab takka Ukrainas just seda, mida Eestis on igaks juhuks vaja ära keelata. See on kahepalgelisuse musternäidis kui meie riik mõistab hukka meeleavalduste maha surumised, ent samal ajal valmistub näib kodus välistama. Muide, 2012. aastal soovis Eesti Kaitsevägi lihthankega osta 210,000 euro eest massirahutuse kontrolli varustust.
Pealegi streigi keelamine lahendab probleemid lühiaegselt, sest pikemas perspektiivis kaevatakse endale auku vaid sügavamaks. Vaimne gerontokraatia, mis põeb vaimuhaigust ei märka samal ajal seda, et selline süsteem on ise streikide põhjuseks. Selle asemel, et kodanike ja inimõigusi vähendada, tuleks ravida pigem süsteemi. Pealegi streigid viitavad juba oma olemuselt probleemidele juhul kui siinne gerontokraatia peaks lõplikult kurdistuma.
Eesti ühiskond on 2013. aasta lõpus seisus, kus märkimisväärne osa peredest on juba rahaorjad tänu laenudele või liisingutele, mida on igal sammul kaela üritatud määrida. Edukalt kusjuures, sest siinne elukallidus muudab võimatuks omada kinnisvara või isiklikki transporti ilma sandistava laenuta. Need, kes ei tule toime koormiste maksmisega leivad end ilma varata, sest viimase võtab pank ju endale.
Tühja neist inimestest. Muide, Põhja-Korea Põhiseadus sätestab oma kodanikele õiguse omada elupinda. Siinjuures ei tea me, kas sellest õigusest ka reaalselt kinni peetakse aga vähemasti on ka kurjuseteljeks nimetatud riigis kohati enam inimlikkust kui Eestis, kus on peagi lisandumas ka poliitorjus.
Pärast seda võib ajaloo õpikutesse juba teha paranduse, et oleme tagasi "vana hea tuttava" täisorjandusliku korra juures, sest kui soovitakse avaldada oma meelsust, siis selleks on ju alati olemas võimalus korraldada meeleavaldusi või pikette, mis oma jõuetuses ei avalda vähimatki mõju ja ongi mõeldud vaid rahvast auru välja laskmiseks.
Selline seadusandlus tundub teed sillutama pigem orjandusliku diktatuuririigi loomisele, mis ei ole kindlasti ei riigi ega rahva huvides olles viimast ligemale 60 aastat läbi elanud. Täpsemalt 57 aastat ning selle sisse mahub ka Eestit valitsenud vaikiva ajastu autoritaarne riigikord! Samal ajal kui hiinlased teevad edusamme Kuu uuringutel teevad meie poliitikud vähisamme oma "püha lehma" kallal, milleks on töötamine protsessi alalhoidmise, mitte tulemuste nimel.
Lõpetuseks toon esile mõnedkollektiivsed soovitused, millega riik võiks juba tegelema hakata. Selle asemel, et kodanikelt õigusi ära võtta tuleks pigem tagada aktiivne kodanikuühiskond, mitte selle olemasolu tõestav protsent eurobaromeetril! Pean vajalikuks, et meie inimestel säilib õigus oma sõna- ja eneseväljendusvabadusele, sest vastasel juhul ei erine me mõnest naaberriigist, kus selliseid nähtusi peetakse vaimuhaiguseks.
Ja mis kõige tähtsam ka jätkusuutlikkuse nimel, andke inimestele tagasi perspektiiv olla selle riigi kodanik ka läbi seaduste ja poliitiliste otsuste, sest praegu on kurss tugevalt kraavi keeratud ja peale parempöörde sooritamise vaimne gerontokraatia selleks võimeline ei ole. Tuleb vist siiski tänulik olla, et õnneks on loodusseaduste ära keelamine Eesti poliitikutele veel esialgu võimatu.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=67444342
1 kommentaari:
"Tuleb vist siiski tänulik olla, et õnneks on loodusseaduste ära keelamine Eesti poliitikutele veel esialgu võimatu."
Ei imestaks sugugi, kui homme ilmub mõnes lehes uudis, et nad on seda juba üritanud teha ja kindlasti üritavad veelgi.
Postita kommentaar