Andres Arrak | Eurotrükk ei lahenda Euroopa probleeme

Andres Arrak, majandusteadlane
 

Ütleme otse ja häbenemata – roosas sotsialismiudus sumpav Euroopa on identiteedikriisis ja kolmapäevases Eesti Ekspressis avaldatud Hardo Pajula sõnade kohaselt puudub Euroopal (Brüsselil) unistus. Küll on see olemas Putini Venemaal (taastuda NLi lagunemise solvumisest), Hiinal (võita juurde ressursse ja eluruumi – meenutagem Hitlerit), USA-l (olla edasi vabaduse kants ja maailma liider) ja islamiäärmuslastel (valada oma viha välja kõigi teiseusuliste peale ja heal juhul saada neid tappes taevasse).

Elu sotsialismiudus

Mina unistasin noores põlves disaineriks ja/või täheteadlaseks saamisest. Unistus viib edasi. Euroopa praegused hädad baseeruvad mitmel olemuslikul probleemil. Uue sõja ärahoidmiseks ja Saksamaa ohjeldamiseks loodud Euroopa Liidust on saanud dinosaurus. Loodusteadlaste väidete kohaselt surid viimased välja liiga suure kere, selle toitmise ja liikumas hoidmise raskuste tõttu.

Euroopa idee iseenesest on üllas. Algsest rahutagamise ideest kasvas välja rikaste ja ilusate klubi, püha eesmärgiga aidata heale järjele vaesemaid ja saamatumaid. Alates Iirimaast ja lõpetades Kreekaga, rääkimata uuest kaheteistkümnest – Eestist alustades ja Bulgaariaga lõpetades. Selleks on kulutatud hulk raha.

Tänaseks on esiteks selge, et kõiki noa ja kahvliga sööma õpetada ei õnnestu. Teiseks on süsteem tervikuna pankrotis. Miks? Sellepärast, et heaoluühiskonna finantseerimine olukorras, kus on kaks maksumaksjat ühe pensionäri kohta ja homme on see suhe üks-ühele, on võimatu. Ja mingi raamatupidamise nipiga ei ole võimalik seda probleemi lahendada. Aga euroopalikud heaoluväärtused kujundati aastakümnetel, kus suhe oli viis maksumaksjat ühe pensionäri kohta. Lapsed heaolu ja tarbimise vastu vahetanud eurooplased on ühtlasi mõistnud end aeglasele väljasuremisele.

Vahepealse ja jätkuva lahendusena välja pakutud arutu ja piirideta migratsiooni tolereerimine ei ole probleemi lahendanud, vaid pigem süvendanud. See on selline viitsütikuga pomm. Esimese põlvkonna migrant Nigeeriast või Kenyast on õnnelik avanenud võimaluse üle. Nende lapsed ja lapselapsed aga nõuavad võrdseid õigusi võrdselt pingutamata. Siit siis ka kohapeal sündinud terrorism.

Kuhu ma oma jutuga sihin ja mis on sellel seost Euroopa keskpanga otsusega muuta oma Saksamaa poolt mõjutatud ranget rahapoliitikat? Tõsiasi on, et Euroopa valitsused on krediitkaardiga maksnud juba aastakümneid. Demokraatia on juba kord selline süsteem, et poliitikutele meeldib saada tagasi valitud. Selleks tuleb valijatele midagi lubada. Viimastele meeldib lubadusi saada, kui mitte välja pressida. Nii tekibki nõiaring, et ühed lubavad ja teised usuvad neid hoolimata muutunud olukorrast.

Tuleb leppida vähemaga

Tagajärjeks on Euroopa võlakriis. Eurotsoonis ametlikult kehtestatud reegel on, et avaliku sektori võlg ei tohi moodustada üle 60% sisemajanduse kogutoodangust. Eurotsoon tervikuna ületas selle piiri 2006. aastal – nüüd on see 98%. Peksupoisi (ja hädapätaka) Kreeka tase on hoolimata vahepealsetest päästeprogrammidest tõusnud võlakriisi aegselt 160% tasemelt 180-le.

Seega nullilähedasele majanduskasvule taandunud Euroopa ei ole hoolimata vahepealsest näilisest leevenemisest suutnud võlakriisi lahendada. Olemasoleva võla teenindamine nõuaks tunduvalt kiiremat majanduskasvu kui praegune heal juhul üks-kaks protsenti aastas. Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Esiteks struktureerida globaalses maailmas konkurentsi kaotav majandus ümber ja teenida sellelt saadavalt kasvult rohkem raha. Ühtlasi maksta tagasi võlg ja pakkuda valijatele endises mahus teenuseid.

Teine võimalus on trükkida raha juurde. Juba 16.sajandist alates on valitsejad saanud aru, et kes trükib raha, selle käes on võim. Seepärast on valeraha tegemine üks rängemini karistatud kuritegusid maailmas. Valitsus on ainuke, kes saab enne poodi minekut lasta printerist raha juurde trükkida.

Euroopa probleem on peale visiooni puudumise võimetus rahvale ausalt tunnistada – kullakesed, me peame hakkama leppima palju vähema heaoluga. Ühtlasi tuleb tunnistada Saksa keskpanga senist meelekindlust. Alates Paul Wolkeri saamisest USA keskpanga etteotsa, on maailma õpetatud – range inflatsiooni ohjav rahapoliitika on parem kui pehme. Viimane viis alates Suurest Depressioonist kuni 70ndate naftakriisini inflatsiooni ja tööpuuduse spiraalini.

Osta külmkapp juba täna

Tuleb tunnistada, et eurotsooni loomisest peale on Bundespank dikteerinud mängu ja Euroopa on õppinud või pigem pidanud leppima elama range rahapoliitika reeglite kohaselt. Kui raha trükitakse juurde ja majandus reaalselt ei kasva, siis on tagajärjeks see, et kõik toodetu hakkab lihtsalt rohkem maksma. Rääkimata valuutade omavahelisest hinnast ehk kursist. Kui apelsine tekib turule võrreldes nõudmisega juurde rohkem kui banaane, siis hakkavad esimesed vähem maksma võrreldes teistega.

Kuid siin on üks oluline nüanss. Dollarite juurde trükkimisel on erinevad tagajärjed eurodega võrreldes. Teatavasti on dollar maailmaraha. Neid on üldse kaks olnud – Briti nael ja USA dollar. Et kolmandad riigid arveldavad omavahel peamiselt dollarites, siis rahvusvahelise kaubanduse kasvuga suureneb ka nõudlus dollarite järele. Kasvanud pakkumine koos suurenenud nõudlusega jätab valuuta hinna laias laastus samaks. Kui Euroopa keskpank trükib juurde ja puistab lennukilt eurosid, ei tarvitse nõudlus kasvada. Tagajärjeks on euro kursi nõrgenemine. Viimasele aga järgneb paratamatult investorite usalduse vähenemine, nagu praegu ka Vene rubla suhtes ja raha hakkab Euroopast välja voolama.

Võlakriisi tipus algselt juurde trükid eurod läksid mitte majanduse turgutamiseks, vaid lõunaosariikidele süüdimatult laenu andnud Saksa ja Prantsusmaa pankade omanike päästmiseks.

Mida üks Maarjamaa mees kogu selle majandusteoreetilise teadmisega peaks peale hakkama? Ega tulekindlat soovitust ei ole. Venelased juba vahetavad massiliselt rublasid dollarite vastu. Keegi võimuritest pakkus isegi välja idee keelata Venemaal dollaritega kauplemine. Meie olukord kindlasti nii hull ei ole. Valuutavahetuspunktidesse tormata ei tasu. Küll aga peaks arvestama teatava ostuvõime kaotuse ja inflatsiooniga. Enamiku nende ime- ja iluvidinate, millega oleme harjunud end ümbritsema, hind kujuneb endiselt maailmarahas.

Teine asi on pehmele rahapoliitikale järgnev inflatsioon. Nii et kui teil oli plaanis lähitulevikus külmkapp osta, siis tehke seda pigem varem kui hiljem. Ühtlasi saavad pangaarvetel või kummutisahtlis kogunenud eurod pisut tulutust.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/661294/andres-arrak-eurotrukk-ei-lahenda-euroopa-probleeme#.VNRmSUJ-cYc.facebook