HENN PÕLLUAAS: Eesti elanikud ja ühiskond on kaitsetumad kui nõukogude ajal

Ei ole vist kedagi, kes poleks näinud pilte Ukraina, Gruusia või teiste sõdade koledustest, purustatud elamutest, lahingutsooni jäänud tsiviilelanikkonna kannatustest, lugematutest haavatutest ja hukkunutest. Kannatanute suure hulga üheks põhjuseks on tsiviilkaitserajatiste, varjendite ja kodanikukaitsesüsteemi puudumine.

Milline on tsiviil- ehk kodanikukaitse olukord Eestis? Kurb tõdeda, kuid elanikkonna kaitseks sõjaaja tingimustes ei ole Eesti valmistunud. Inimesed on  jäetud omapäi: ei ole rajatud uusi, kaasaegseid varjendeid, puudub tsiviilkaitsealane väljaõpe ja teadmised. Kunagised varjendid on lõhutud või on sisustus laiali tassitud ning nad on kasutuskõlbmatud. Raketirünnakute, suurtükitule ja pommitamiste puhkedes on meie naised, lapsed ja vanurid täpselt sama kaitsetud, kui on täna inimesed Donbassis.

Kuidas me oleme sellisesse olukorda sattunud? Peale taasiseseisvumist otsustas valitsus nimetada tsiviilkaitse ümber kodanikukaitseks ja andis Päästeametile ülesande töötada välja ja rakendada riiklik kodanikukaitsepoliitika ja -strateegia, mis tagab inimelude ja materiaalsete väärtuste päästmise erakorraliste olukordade puhul, nende tagajärgede likvideerimise, kodanikukaitsealase väljaõppe korraldamise, tegutsemiskavade väljatöötamise ja kodanikukaitse ellurakendamise. Kõik see pidi ellu viidama koostöös ministeeriumide, riiklike ametite ja inspektsioonidega, kohaliku omavalitsuste, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonidega. Kuid kavad jäid välja töötamata.

Kaks aastat hiljem arutas valitsus nõukogude tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas. Varjendid on mõeldud elanikkonna kaitsmiseks sõjalise rünnaku korral, kuid Siseministeeriumi hinnangul ei peetud konfliktiohtu Euroopas tõenäoliseks. Päästeameti peadirektori asetäitja, hilisem reformierakondlasest riigikogulane ja riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma kiitis lühinägelikku otsust, põhjendades seda ebapädeva väitega, et varjenditesse minnes sattuvad inimesed tänavatel ohtu. Justkui kodudesse jäädes oleksid nad pommi- ja killurahe all turvatud.

Koos varjenditele ja kodanikukaitsele kriipsu pealetõmbamisega leidis otsa ka laiapõhjalise riigikaitsekava loomine, mis peaks tagama riigi kui sellise toimimise sõjaajal. Sellele ei hakanud keegi enam aega raiskama, justkui elaksime kuskil vanajumala selja taga, mitte ei omaks üha kasvavate impeeriumi-pürgimustega ja agressiivset naabrit. Täna ei tea ükski ministeerium, riigiasutus ega omavalitsus, kuidas sõjaolukorras, kui kõik on pea peale keeratud, toimida ning kes, kuidas ja milliseid erakorralisi ülesandeid täidab. Eesti elanikud ja ühiskonna toimimine on võimalike rünnakute korral kaitsetum kui nõukogude ajal. 

Euroopa riigid, kes külma sõja ajal endale varjendite süsteemi lõid, on otsinud neile alternatiivseid kasutusi, mis võimaldavad need kiiresti jälle varjenditena taaskasutusse võtta, või on hoidnud neid konserveeritutena. Eesti saaks olukorda päästa, kui igale suuremale ehitatavale majale rajataks varjend, nagu näiteks Soomes, kus alates kuuesajast ruutmeetrist on varjendi rajamine kohustuslik. Ka olemasolevate hoonete keldreid on võimalik ajutisteks varjenditeks kohendada. Leedus muudeti uutesse elamutesse pommivarjendite rajamine kohustuslikuks. Eesti valitsus aga oma kodanike, naiste ja laste kaitsmisega ei tegele, puuduvad evakuatsioonikavad ja plaanid. Samuti teadmine, kes tegelevad sõjakeerisest põgenevate tsiviilelanikega, majutavad ja toidavad neid. Peaminister Rõivase sõnul ei ole isegi tänases olukorras sõjalise ohu risk sedavõrd suur, et me peaksime hakkama inimesi harjutama sõjatingimustes elamisega.

Vahepealsetel aastatel on kodanikukaitse teema aeg-ajalt küll esile kerkinud, näiteks 2008 aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat. Siseministeeriumi sõnul puudus aga vajadus taastada varjendite süsteemi, sest puudus välisriigi sõjalise rünnaku oht. Vajadust taastada tsiviilkaitse rõhutas kindralmajor Ants Laaneots, kuid täna, reformierakonna liikmena, ei ole ta kodanikukaitse teemal kahjuks sõna võtnud. Seda ei pea kummalisel kombel oluliseks ükski Toompea partei, ometi on olukord ohtlikum kui kunagi varem peale taasiseseisvumist. 

Kui tänases rahvusvahelises olukorras väidab keegi, et sõjaohtu ei eksisteeri, siis on ta kas pime, rumal või Kremli mõjuagent. On võimatu ennustada, kuidas ja millal võib Eestit sõjaline konflikt tabada, kuid Venemaa üha agressiivistuv poliitika tingib vajaduse panustada koheselt kodanikukaitsesse ja varjendite rajamisse. Peame meeles pidama, et kõikides sõdades, mida kaasaegne Venemaa on pidanud, on just tsiviilelanikkond suuri kannatusi kandnud.

Riik on eraldanud raha kaitsekulutusteks, kuid mitte sentigi tsiviilkaitseks. Kuid mis juhtub siis, kui Eesti seisab vastamisi ohuolukorraga? Siis on juba hilja reageerida. Kuid täna veel ei ole. Me vajame kohest ja põhimõttelist paradigma muutust ja vastavaid samme. Mitte millegi tegemine on kuritegelik. Kindlasti on meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste motivatsioon, võitlustahe ja -võime oluliselt kõrgemad, kui nad teavad, et nende perekonnad tagalas on turvatud ja et riik hoolitseb nende eest. 

Avaldatud Eesti Päevalehes 03.02.2014

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-varjendeid-kiiresti?id=70702011

 

Allikas:  SIIN