Rahvuslane: Kõne Eesti Vabariigi aastapäeval 2015

Henn Põlluaas

Saue linnapea

Lugupeetud sauelased, sõbrad ja külalised!

Tervitan teid enda ja Saue Linnavalitsuse nimel ning soovin õnne Eesti Vabariigi üheksakümne seitsmenda aastapäeva puhul!

Me teame kõik Carl Robert Jakobsoni ja tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme isamaalist kõnet. Palju vähem tuntakse aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres Tiidot, kes kirjutas teadaolevalt esimese isamaalise luuletuse „Eesti sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist:

Nüüd orjaunest ärkame

ja ühes sõtta tõttame,

sest priius läigib meie ees

ja Eesti Vabariigi peal.

Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne kui unistus eestlaste oma riigist täitus. Tänavu möödub 97 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja 95 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust ja riiklikku iseolemist, mis sai välja kuulutatud 24. veebruaril 1918. aastal.

Vabadussõjas sai Eesti hakkama millegi uskumatuga, sellega, millega ei ole ajaloos saanud hakkama ükski suurriik maailmas ega Euroopas, ei Napoleon ega Hitler - meil õnnestus võita sõda meist kümneid kordi suurema Venemaaga ja me saime vabaks. See on asi, mida me ei tohi unustada ja mille tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Meie võitsime! Andres Tiido sõjalaul oli teoks saanud.

Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Venemaa kinnitas Tartu rahulepinguga Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased pidasid oma sõna vaid 20 aastat, nii pikk on siis nende igavik. Seejärel Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid massirepressioonid ja genotsiid.

Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Paraku on veel tänagi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa poolt okupeeritud. Nagu Krimmi okupeerimist, nii ei tohi ka sellega leppida ega rahvusvahelise õiguse rikkumist uue piirilepingu sõlmimisega heaks kiita.

Täna, Gruusia ja eriti Ukraina sõja taustal, on selge, et Venemaa on jäänud samasuguseks kurjuseriigiks kui ta oli nõukogude režiimi ajal. Juba Peeter I aegadest on Venemaa eesmärgiks olnud maailmahegemoonia, mida Lenin ja Stalin kutsusid maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva pühaks missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal olevat ka alati õigus. Täna kasutab ta enda „õigust“ valetada ja petta, rikkuda kõiki rahvusvahelisi konventsioone ja lepinguid ning tungida kallale suveräänsetele riikidele, isegi oma hõimurahvastele, ja anastada nende territooriume.

Eesti on läänemaailma viimane vahipost ida väravatel. Oleme kogenud läbi aegade lugematuid Venemaa agressioone ja rünnakuid. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine enam iial ei õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks kunagi enam kahtluse alla. Selleks tuleb tõsiselt panustada meie kaitsejõudude arengusse. Me ei ole enam üksi, oleme NATO liikmed, kuid NATO aitab vaid neid, kes seisavad iseenda eest.

Mõeldes tänases geopoliitilises olukorras aktuaalsete riigikaitseküsimuste peale, tasub meenutada ajakirjas „Sõdur“ eelmise vabariigi ajal kirjutatut, mis sobib suurepäraselt ka tänasesse päeva. Tsiteerin:

„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult mehed, varustuse ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte ja aated. Puuduvad aga rahval elutahe, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub meestel ka eesmärk, mille eest võidelda.“

„Julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta araks ja ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute ja arusaamadega. Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata rahvustunnet ja edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“

„Väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on, mille üle uhked olla.“

„Kui noortesse suudetakse kasvatada armastust oma kodumaa vastu, siis on see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on võrdeline rahva tugevusega.“

Neile sõnadele pole midagi lisada. Aeg on tõestanud nende õigsust. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt me oleme valmis seisma oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?

Meie iseseisvusmanifest algas sõnadega: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel õnne tooma.“

Nüüd on see aeg käes ja õnne võti on meie endi kätes. Meist ja meie valikutest sõltub, kuivõrd suudame hoida neid pirde lõkendamas. Tänane Eesti on kestnud juba kauem kui esimene vabariik ja varsti saame tähistada oma riigi sajandat aastapäeva. Me oleme kiiresti edasi liikunud ja tänast Eestit pole nõukogudeaegsega võimalik võrrelda. Eesti on kindlasti ilusam ja rikkam kui kunagi varem. Kuid see on toimunud hinnaga, mis ohustab meie edasikestmist nii riigi kui rahvana. Ma räägin maapiirkondade tühjenemisest, väljarändest, vähenenud sündivusest ning majanduse ja demokraatia kriisist. Käimasolevatel riigikogu valimistel on meil võimalus otsustada, kas laseme valitseval stagnatsioonil lämmatada leegi või süütame üheskoos uued pirrud.

Tartu rahuleping allkirjastati südaööl 02. veebruaril 1920 peale pikki ja raskeid läbirääkimisi, mida vene pool püüdis survestada jätkuvate pealetungidega kõigil rinnetel. Esimeseks põhiküsimuseks, milles kokkuleppele jõuti, oli Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine, mis oli Eesti poole nõue, et üldse rahulepingust rääkima hakata. Eestlased jäid vankumatuks ja omale kindlaks nii läbirääkimislaua taga kui lahingutes. Eesti delegatsiooni juht, Jaan Poska ütles peale lepingu allkirjastamist: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam tema ajaloos 700 aasta kestel - esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.”

Mina usun Eesti rahvasse, mina usun meie jätkuvasse tahtesse määrata ise enda saatust. Et saaksime teha oma riigist parema ja jõukama kui see on täna. Et meil oleks, mida oma lastele jätta. On aeg panna pirrud lõkendama!

„Sest priius läigib meie ees

ja Eesti Vabariigi peal.“

Soovin teile head Eesti Vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti!