Mõtteid vabadusest ehk miks koostöö liikmete vahel on eluliselt vajalik?

Pole saladus, et liberaalse turumajanduse (kas see aga on üldse liberaalne ning kas tegemist on turumajandusega, on hoopis iseküsimus) pooldajad peavad loomulikuks väidet, et majanduse edu tagab kõikjal ja kõikide vahel toimiv konkurents. Kvaliteedile eelistatakse kvantiteeti (eelkõige kasumiteenimisel), pikaajalist arengut võimaldavale üldkasu silmaspidamisele eelistatakse kiiret kasumit lubavat (kuid kas ka võimaldavat?) omakasu, kestvate pikaajaliste suhete loomise ja säilitamise asemel kohtab järjest enam juhuslikke suhteid. Seda nii majanduses kui laiemaltki. Juhtusin juunikuu alguses ERR uudistest kuulma ühe meie juhtiva majandustegelase väidet, et vanameelsed on need eraisikud ja ettevõtjad, kes ärisuhetes eelistavad kindlaid ja läbiproovitud partnereid. Äriedu tagavat hoopis pidev partnerite vahetamine ning veelgi parem oleks kui kodumaistele tegijatele eelistataks võõramaiseid ärisid – see aitavat kaasa rahvusvahelistumisele (justkui peaks see olema eesmärk omaette!?). Mida ütleb selle kohta aga eestlaslik terve mõistus?

Perekond - maailma kõige vanem ühistu

Inimühiskonna algehituskivi on perekond. Juba kuulus kreeka mõttetark, filosoofia ja ka majandusteaduse vanaisa Aristoteles defineeris ühiskonda kui korrapärast ja loomulikku perekondade koondist, kes seatud korra ja koostöö alusel taotleb ühiseid eesmärke ja hüvesid. Ühistegevus on selle definitsiooni kohaselt tihedas seoses ühiskonna mõistega, sest ka ühistegevus taotleb seatud korra ja koostöö alusel ühiseid eesmärke ja hüvesid. Kuidas aga saavutada korrastatud ning elujõulist ühiskonda läbi pideva konkurentsi, nagu täna valitsevate ringkondade jutlustatud liberalismiideoloogia mesikeelselt lubab, jääb Aristotelesest lähtuvale loogikale arusaamatuks. Või kujutab keegi ette harmoonilist, tervet, elurõõmsat ja jõukat perekonda, mille liikmed alatasa püüavad üksteise selja taga kavaldada, tahavad üksteist üle trumbata, kaklevad, tülitsevad ja ei armasta mitte üksteist, vaid näitavad üles poolehoidu hoopis perevälistele isikutele? Muidugi mitte.

Ühistegevuse roll ühiskonnas

Ühistegevus on seega teatud määral perekonna mõiste ja olemuse laiendamine ühiskondlikus sektoris. Seetõttu on ühistegevusel peale aineliste hüviste taotlemise ka humaansed, sotsiaalsed ja kultuurilised – ehk üldinimlikud – eesmärgid. Ühistegevus on sellise seose tõttu abiks sobiva ühiskondliku koostöö kujundamisel, kuna ta oma ideoloogiliste printsiipide tõttu, mis lähedaselt on seotud perekonnaga, aitab selle tavade, tunnete ja instinktide taustal harmoniseerida ühiskondlikku elu. Et see nii on olnud, tõestab ajalugu. Ühistegevust saavad teostada vaid iseteadlikud inimesed, kes ei soovi ühistegevust kasutada mitte esmajoones isiklikuks rikastumiseks, vaid näevad eesmärgina rahva vabadust. Rahva vabadus ei ole aga mitte abstraktne kättesaamatu unistus, vaid kindlasti vajalik eeldus isiklikule tegevusvabadusele nii professionaalses töös, vabaaja kasutamisel kui ka koostöös kaaskondlastega. Iga eestlane peab oma tegevusega taotlema just eesti rahva vabadust Eestis (nii laiemas tähenduses kui üksikutes eluvaldkondades), sest ainult siis saab igaüks meist teostada ennast ise, nii hästi või halvasti kui me seda parasjagu oskame, ilma väljast peale surutud piirangute ja meie tahte vastaste nõudmisteta. Rahva vabadus on vaieldamatuks eelduseks sellesama rahva iga üksiku liikme vabale loomingulisust ja kompetentsust silmaspidavale eneseteostusele – niisamahästi kui perekonnas valitsev elurõõm, üksteist vastastikku abistav töötahe ja nii vaimne kui aineline jõukus toetab sellesama perekonna iga liikme õnnelikkust, töövõimet, heaolu ning vabasid valikuid elus. Nii, nagu ükski normaalne pereliige ei saa olla õnnelik kui tema perekonnas valitseb õnnetus, ei saa ka ükski ühiskonnaliige olla oma otsustes ja tegudes täielikult vaba ning loominguline kui ühiskond tervikuna on sõltuv välisjõududest, st. pole vaba.

Ühistegevuses peame olema kamraadid

Meie, Tartu Hoiu-laenuühistu praegused ja tulevased liikmed – Eesti ühistegelased, peame olema üksteisele kamraadid. Kamraadlus on terviku alus – ta ei nõua, et kamraadid oleksid omavahel sõbrad või kolleegid-ametikaaslased. Kamraadlus kui selline ei rajane isiklikul sümpaatial, vaid tahtel jõuda ühise sihini. Selleks sihiks on suur üleriiklik ühistuline organisatsioon, mille keskmeks on ühistupank – Eesti rahva päris oma pank – mis tegutseb eranditult kõikide liikmete huvides. See võimaldab rahvale materiaalse vabaduse ning kindlustatuse, eeldusel et liikmed töökalt ning ausalt ühises eesmärgistatud tegevuses kaasa löövad. Samuti tagab ühistegevuse põhimõtete järgimine selle, et rahva töö vili jääb töötegijatele ehk selle sama rahva liikmetele endale ning ükski, kes pole oma ausat tööpanust andnud, ei saa enam teenimatult rikastuda teiste töö arvel. Jällegi – kuidas on lood perekonnas? Kas perekond tervikuna saab jõukaks kui üksikud pereliikmed pingutavad, samal ajal kui teised laisklevad, ise see-eest aga mehiselt teiste arvel tarbides? Või kas perekond saab jõukaks kui selle perekonna kõik liikmed küll oma parimate oskuste ja teadmiste juures pingutavad, ent kogu töötulemuse lõpuks siiski võõrastele ära annavad? Kas sellised perekonnad saavad olla sisemiselt harmoonilised ja õnnelikud? Ei. Ning just seetõttu peavad ka kõik Tartu Hoiu-laenuühistu liikmed olema üksteisele kamraadid – me peame toimima kui suur üksmeelne ja töökas perekond!

Kuidas olla hea ja väärikas Ühistuliige?

Kui mitte vaadelda üksnes hetkekasu ning mitte olla põikpäiselt ühepäevaperemees, siis Tartu Hoiu-laenuühistu iga liikme isiklikes huvides on olla oma kaasliikmetele heaks kamraadiks – suhtuda kaasliikmetesse, nagu üks armastav pereliige peab suhtuma teise pereliikmesse ning ka üldisemalt –  perekonda kui tervikusse.

Tartu Hoiu-laenuühistu tänane tegevus võimaldab olla tõsiseltvõetavaks vastukaaluks välishuve teenivatele välismaistele kommertspankadele. Ühistus on liikmel võimalik valida erinevate hoiustamisvõimaluste vahel, mis kõik pakuvad pankadest paremat tootlust. Tartu Hoiu-laenuühistus hoiustades teenib liige korraga nii enda isiklikke huvisid (kõrgema tootluse näol) kui ka üldisi, kaasliikmete huvisid, kes tänu hoiustavate liikmete olemasolule saavad ühistust oma mõistlike tegevuse jaoks soodsatel tingimustel laenu, faktooringut, liisingut, kindlustust või garantiikirja. Lähemas tulevikus avab ühistu oma liikmetele ka arveldusvõimaluse, mis tähendab, et ka igapäevaste rahatehingute puhul on võimalik loobuda võõrpankade teenustest. Perekonna tasandilt olukorda vaadates – igal võimalikul juhul te ju kasutate perekonnaliikmete teeneid ja jätate kõrvale võõraste pakutava? Ka oma ühistu suhtes tuleb kasutada täpselt sama põhimõtet!

Ning just sama eesmärki kannab ka Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti veksel. Eesti veksel on mõeldud selleks, et meie ühise laiendatud pere – Tartu Hoiu-laenuühistu – liikmed järjest suuremal määral tarbiksid üksteise pakutavaid kaupu, teenuseid ja miks mitte ka tööjõudu. Vekseldadeski toetab iga ühistuliige üheaegselt nii iseennast (10% soodustuse näol) kui ka kaasliikmeid, kes tänu sellele, et liige eelistas oma kamraadidest-kaasliikmetest ettevõtjate kaupu või teenuseid, saavad tööd ja leiba. See aga omakorda tähendab, et tööd ja leiba saavad ka nende töötajad ning perekonnaliikmed, kes nüüd – jõukamad olles, saavad oma kamraade-kaasliikmeid vastu toetada. Te ju jätate raha, alati kui võimalik, perekonda – ja ei anna seda vabatahtlikult võõrastele? Ka oma ühistu kaasliikmete suhtes tuleb kasutada täpselt sama põhimõtet!

Pöördudes artikli algusesse, jääb üle tõdeda vaid üht. Nii, üksteist vastastikku aidates, saame näidata, et me oleme mõistusega inimesed, kes kainelt olukorda hinnates mõistavad, et aus ja vastastikune koostöö perekonnas, ühistutes ning ühiskonnas saab ainsana aidata igaühel meist täisväärtuslikult elada ning areneda. Vaid nii äratame ühistegevuses oleva jõu – ja rakendame selle meie rahvaterviku kui ka iga üksiku eestlase vabaduseks!

Ühisele tööle, kamraadid!

Andro Roos

Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/Uhistuleht_juuli_2012.pdf