PAUL TAMMERT: Multikulti – on see võimalik?

Multikulti

Kui küsida: mis eristab nn arenguriiki euroopalikust riigist, siis vastus oleks ilmselt: turvalisus ja õiguskord, arenenud infrastruktuur ja haritud inimesed. Samale tulemusele jõuame, kui küsime, miks tahtsime meie 20 aastat tagasi ja miks tahavad ukrainlased praegu pääseda Euroopa Liitu ja ei taha kuuluda Venemaa poolt valitsetavasse Nõukogude Liitu või selle järeltulijasse.
Sest üks on territoriaalriik ja teine militaarriik?
Militaarriigi puhul on vastus lihtne – seal kehtib tugevama tahe ja õigus on sellel, kelle käes on võim. Meenutagem kasvõi Mihhail Hodorkovski saatust või meie kaasmaalase – Eston Kohveri olukorda Venemaal. Militaarriigis ei saa keegi olla kindel oma vara ja tuleviku suhtes.
Euroopa territoriaalriigi aluseks oli ja on õiguseusk. Tõsi, õiguseusk ise pärineb iidsest Sumeri tsivilisatsioonist, kuid Euroopa tsivilisatsiooni istutas selle Rooma juristidest välja kasvanud katoliiklik kirik.
Nagu väidavad targad ajaloolased, läksid kahe kristliku tsivilisatsiooni teed lahku siis, kui Bütsantsi ortodoksne kirik hakkas õigustama ja ülistama ilmalikku valitsejat ning Rooma katoliku kirik hakkas kaitsma kohalikke põliselanikke germaani hõimukuningate ebaõiglaste maksunõuete eest, kes olid vallutanud need maad. Rooma kirik saavutas oma mõjuvõimu suuresti vallutajate seaduste kirjapanemise ja nende tõlgendamisõiguse omandamise läbi.
Tõsi, ilmalikul õiguseusul põhinevad territoriaalriigid tekkisid alles peale Lutheri poolt algatatud reforme, mille käigus riigibürokraatia kolis kirikuorganisatsioonist ilmalikesse valitsusasutustesse ning tänu Johan Gutenbergi poolt leiutatud trükitehnikale hakkas kirjasõna levima ka lihtrahva hulgas.
Kuid selleks, et bürokraatia saaks territoriaalriigis luua turvalise elukeskkonna vägivalda rakendamata, oli vaja seadusi ja kohtuinstitutsiooni. Seadused saavad aga olla vaid ühes rahvuskeeles, sest igal sõnal on erinevas keeles erinev tähendus ja kontekst.
Seega territoriaalriik on turvaline ja jätkusuutlik vaid siis, kui ta on samas ka rahvusriik, s.t põhineb ühel keelel. Mitmel keelel põhinevad riigid võivad küll ajutiselt tegutseda rahus, kuid kui me vaatleme neid pikemas ajaperioodis, siis see nii ei ole.
Ainsaks minule teadaolevaks erandiks on Šveits. Soomet aga ei saa selliseks riigiks lugeda, sest seal on õigusruum täielikult soome keelne ning rootslastele on tagatud vaid tõlge.
Suurtel ehk religiooni kandvatel keeltel probleemi ei ole, sest nende olemasolu õigust ei pane keegi kahtluse alla. Küll on aga see probleem kõigil ülejäänutel keeltel, millistele ikka ja jälle tahetakse külge pookida multikultuursust.
Kuid kõik territoriaalriigid, mis on allunud sellistele provokatsioonidele, on tänaseks lõhenenud ja nende jätkusuutlikkus on kahjustatud, mõnikord ka hävitatud keele- või usukonfliktides.
Seega elujõuline territoriaalriik saab olla vaid rahvusriik! Me võime olla sallivad teisest rahvusest või teisest religioonist pärinevate inimeste suhtes – kui nemad on meie suhtes sallivad – kuid mitte kunagi ei saa me olla multikultuurilised, sest ühel ajahetkel saame me rääkida ja mõelda ikka ühes keeles!
Kui siia tulevad inimesed võõralt maalt, siis peavad nad õppima ära siinse keele ja õppima järgima siinseid kombeid või siis lahkuma. Ja kui me peaksime kunagi hakkama rääkima muus keeles – olgu selleks inglise-, vene- või rootsi keel – siis ei ole me enam eestlased ning Eesti rahvusriik on kadunud ajaloo kolikambritesse.

Allikas: https://paultammert.wordpress.com/2014/10/12/multikulti-on-see-voimalik/