(:)kivisildnik | (:) miljoni vaese maa valmistub sõjaks

Foto: Stanislav Moshkov

Vabariigi aastapäev on varsti käes, loodame, et see ei jää viimaseks. Püssirohulõhn on õhus, ilutulestik kindlasti meeldib meelelistele massidele, aga kui raketid, pommid, mürsud ja miinid maja ette kukuvad, siis saab nii mõnelegi meelelahutusest küllalt. Võite öelda küll, et vaeste vabariik ja mis see sõda ikka hullemaks teeb. Laibad. 

Ma arvan, et kui ma sulle nüüd ühe vahva aastapäevakõne pean, mille mõte on selles, et Venemaa on demokraatia teele asunud ja Venemaa on nõrk ja Venemaa on tegelikult sõber ja unustame need Venemaaga olnud pahad asjad ära ja läheme eluga edasi, siis sa vist ei taha väga kaua kuulata. Ma ei oska nimesid öelda, kes neid jutte on rääkinud, aga ikka auväärsed inimesed, arvamusliidrid ja targad, edukad, rikkad, need pärisinimesed. Ilus jutt oli.

Mina olen kirjanik, kes olen mina mõne bürokraadi, ettevõtja või müüdava ajakirjaniku kõrval. Mina olen muda. Te ju ei loe raamatuid, veel vähem minu omi. Ma olen ju muda. Eriti kui meelelahutuslike klounidega võrrelda. Muda. Sellele vaatamata, et ma kunagi telesaateid tegin, mida vaadati vist isegi rohkem kui pingviinide paraadi, sajad tuhanded vaatasid, muda. Kunagi lugesin teles luuletusi, üle saja tuhande inimese vaatas, viimane muda.

Mina olen sinu ellujäämisstrateegia

Kunagi oli Eesti juudivaba, nüüd on kultuurivaba. Mina olengi see kultuur. Mina olen vabariigi põhiseaduse mõte. See vabariik siin on kirja järgi mulle alluv struktuur ja vabariigi kodanikud on minu töötajad, tänapäevases mõttes siis orjad. Vähemalt peaksid olema, kui meil mõni seadus kehtiks, siis jah.

Sest ilma minuta ei ole teil mingit lootust. Kultuur on ellujäämisstrateegia. Mina olen sinu ellujäämisstrateegia. Just nimelt, mina, luuletaja olen sinu ellujäämisstrateegia. Luule on see aju jõusaal, kus sa kunagi ei käi. Aju on nii pekkis, et sa ei mahu jõusaali uksest sisse. Ja sõda tuleb.

Kuidas sa saaksid ellu jääda? Sul pole oma riiki. Sul pole oma tanke ega ka oma riigi tanke. Sul pole oma panka. Sul pole oma parteid. Sul pole oma ideoloogiat ega ideed, pole mõttepoegagi. Sul pole oma telejaama ega päevalehte. Sul pole oma rahvast ega isegi mitte oma jõuku. Sul ei ole relvaluba. Sul pole mitte sittagi. Vabariigi aastapäev on üks kord aastas, niipalju on, et siis saab juua. Sul on ka aju, seda ei saa ära võtta. Aju on.

Teoreetiliselt võiksid aju kasutada ja ellu jääda, aga siin on üks paha asi. Aju ei hakka ise tööle, nii nagu laps ei õpi suurest huvist lugema ja meelelahutusest matemaatilisi valemeid selgeks, nii ei hakka ka sinu aju lolli päevatööd tehes arenema ega telekast lõbusat transvestiidisaadet nautides võimsust kasvatama. Kui isegi su lihased ei kasva ilma pingutuseta, kuidas seda peaks siis tegema aju. Eriti aju, millel pole korralikku tarkvara.

Kultuur on aju tarkvara

Meelelahutus on ajuviirus. Kultuur annaks sulle töökorras aju, aga kultuuri aluste omandamine on meeletu pingutus. Ma ei hakka seletama, sa niikuinii ei pinguta oma aju. Olgu siis ajusurm. See on eelkõige ikkagi sinu surm, sest igas meelelahutuslikus mõttes olen mina, luuletaja juba niikuinii surnud, eriti sinu jaoks. Ma töötan aju heaks, ellujäämise heaks, ühiskonna elukvaliteedi ja üleüldise konkurentsivõime tõstmise nimel. Ma ei ole sulle koer, kes kahel jalal sitsib ja trummi lööb.

Oletame, et sa oled sündinud täiesti töökorras ajuga. Sündisid siia miljoni vaese vabariiki. Mis sai sinu ajust edasi? Algharidus on tänu eelmise okupatsiooni jäänustele enam-vähem, vanad kirjaoskajad õpetajad, müts maha teie ennastsalgavate pingutuste ees.

Paljud on õppinud lihtsat teksti lugema, lehelugusid ja busside sõiduplaani. Edasi ei juhtu enam midagi, meie gümnaasiumid ja ülikoolid ei ole maailma mõttes konkurentsivõimelised. Algkoolidega võrreldes kaugeltki mitte.

Gümnaasiumis ja ülikoolis ei ole enam mingit sundust ja pole ka mingit tulemust, pole inimesi, kes lihtsalt huvist oma võimeid arendaksid. Ei ole, nii ongi üle poole üliõpilasest meil kirjaoskamatud, fakt, funktsionaalsed kirjaoskamatud.

Neil on küll aju, aga see ei tööta, õlle ja porri peal ei lähe aju käima. Lisaks valed ja propaganda. Juhul kui mõni aju veel kuidagigi toimib, siis lastakse solki ajudesse, nii haridusest kui ka meediast. Samas pole mitte keegi kuulnud klassikast, peab sõnaraamatust järele vaatama.

Ajusurm ongi surm

Oleme olukorras, kus Eestis on 1 000 000 vaest (loe üks miljon vaest). Miks see nii on? Oidu pole – sellepärast. Tõsta üles vasak käsi, siis saab paremaga segamatult masturbeerida ja siruta lae poole kõik neli sõrme, pöial suru peopesasse, nagu see teine asi.

Need neli sõrme kujutavad eesti rahvast, nüüd suru ka väike sõrm peopessa ja need kolm suuremat sõrme, mis taeva poole kisendavad, on vaesed. Põhiliselt vaesed, eks ole. 73,3% protsenti vaeseid, 73 vaest on vähe, aga miljon on jälle palju. See on kõrgem matemaatika.

Miljon vaest ei ole juhus ega õnnelik kokkusattumus, see on süsteem. Süsteem on aga selline: lollus ees ja vaesus taga. Lollid ei saa kuidagi rikkaks, lotovõit ka ei aita. Midagi ei aita. Aitaks ehk ajutrenn, enne lihtsamad asjad ja siis luule, aga kõik asjad käivad vaesel üle jõu ja mõistuse. No ei saa ju ennast kuidagi arendada ega mõtlema hakata, peab ikka telekasõna kuulama, muidu on veel halvem. Veel halvemaks läheb niikuinii.

Süsteem on päris keeruline: enne lollus, siis vaesus ja kui vaesus on üleüldine, siis tuleb ka sõda. See on alati nii olnud, miks, ma ei hakka seletama, et mu jutust aru saada, peaks enne olema kõik Tammsaare ja Dostojevski raamatud läbi lugenud. Propagandavalesid on lihtne mõista, lollile jõuavad need hästi kohale. Tõde on aga raske teema, see jõuab lollile kohale ainult läbi valu anuses, läbi silmavee ja mürsukildude.

Jätkame matusekõne lainel

Kõige ilusam matusekõne, mida ma tean, on see, mille pidas äsja üks kirikuõpetaja Donetskis. Issand Jeesus Kristus, meie lunastaja, heida armu. Unustagem need kallid kadunukesed siin ühishauas ja mingem eluga edasi.

Oli mis oli, nüüd on vaja tööd teha, raha teenida ja meelt lahutada. Oh sa Issa ristike. Kogu maailm saab veel demokraatliku Ukraina edulugu kadestama. Orvukesed ongi selleks, et neid pilastada. Aamen.

Ega ma endast targematega ei vaidle, sõda tuleb, selle me muidugi kaotame ja pärast sõda on veelgi halvem. Sa küsid nüüd, kes siis sõja võidavad. Sinu ja minu jaoks pole vahet, kes võidab, meie kaotame ja ongi kõik.

Lollid peavadki kaotama, see on õiglane. Luuletajad kaotavad solidaarsusest. Mina nende lurjustega koos võitma ei ole nõus. Keeldun kategooriliselt.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/663285/-kivisildnik-miljoni-vaese-maa-valmistub-sojaks#.VOdhyP2tYes.facebook