Henn Põlluaas: Eesti tulevik on meie kätes!

Head aatekaaslased! Olen viimasel ajal kõnekoosolekutel ja artiklites pööranud palju tähelepanu põhiseadusele, ühele meie riikluse alusdokumendile. Esmajärjekorras selle preambulile, mis ütleb, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel ja eesmärgil säilitada eesti rahvast, keelt ja kultuuri.
See on Eesti riigi ülim eesmärk ja põhiülesanne, mille täitmise kohustus on põhiseadusega seatud kõikidele riiklikele institutsioonidele ja ka meile – kodanikele. Eesti riigi edukust saab hinnata vaid aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki ja ülesannet täidetakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega.
Paraku on olukord peale 20 aastat iseseisvust enam kui tõsine. Ei ole liialdus öelda, et põhiülesanne on täitmata ja rahvuse säilimine on ohustatud – eesti keelega ei saa igal pool hakkama, sündivus on negatiivne, suletakse koole, haiglaid ja päästekomandosid, sada tuhat inimest on siirdunud majanduspagulusse ja suveräänsus sulab kevadise lumena iga otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile. Linnapeana näen, kuidas sotsiaalabi vajajate arv, eriti peale elektrituru avamist, üha kasvab. Need asjad ei ole enam ammu kasvuraskused. Tegemist on äärmiselt tõsiste eksistentsiaalsete küsimusega, mille ees ei tohi silmi kinni pigistada.
Kui lapsi ei sünni, otsustusi tehakse mujal ja inimesed lahkuvad, likvideerub riik. Kui lahkujad asenduvad immigrantidega, likvideerub riik, kultuur ja rahvus ikkagi. Me ei tohi lasta sel sündida.
Arvestades lisaks valitsevat poliitilist stagnatsiooni ja demokraatia kriisi, siis on viimane aeg põhjapanevate muudatuste tegemiseks ühiskonnas. Muidu viiakse Eesti nii Brüsselile kui Kremlile kuuletuvate kartellipoliitikute poolt tagasipöördumatusse situatsiooni.
Põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamise ning riigi ja rahva huvide kaitsmist puudutab ka üleöö aktuaalseks muutunud Eesti-Vene piirilepingu küsimus. Täpselt kuu aega tagasi saatsin erakonna nimel avaliku pöördumise nende poole, kelle kohustuseks on põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamine ning riigi ja rahva huvide kaitsmine, ehk presidendi, riigikogu, valitsuse, õiguskantsleri, riigikohtu ja KAPO poole. Rõhutasime, et uue piirilepingu sõlmimiseks puudub vajadus ja vähimadki poliitilised, majanduslikud või muud põhjendused.
Tasuta ära antavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne) väärtus ulatub sadadesse miljarditesse eurodesse. Sellest põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku kaheksakümneks aastaks.
Avaldus sisaldas põhjalikku juriidilist analüüsi, mis näitas, et loobumine okupeeritud ja annekteeritud aladest ning piirilepingu sõlmimine on otseselt põhiseadusevastane akt, mis kahjustab rängalt Eesti õigusjärgsuse printsiipi ja rahvuslikke huve. Selle sõlmijad tuleks tagandada ja vastavalt seadustele vastutusele võtta.
Ainus vastus, mille saime, tuli õiguskantslerilt, kes väitis, et põhiseaduse § 2, mis ütleb, et „Eesti riigi territoorium on ühtne ja jagamatu“ ei tähendagi seda, vaid et territoorium on lihtsalt üks riigi tunnustest. Pean ütlema, et selline küüniline põhiseaduse sisu ja vaimu väänamine õiguskantsleri poolt lööb tummaks. Teised instantsid vaikivad. Neil ei olegi õigustuseks mitte midagi öelda.
Kas tõesti loobume kõigest selleks, et Venemaa saaks Euroopa liiduga viisavabaduse? 70–80% venemaalastest soovivad emigreeruda. Senini ei ole nad saanud seda teha. Eestile tähendab viisavabadus kontrollimatut immigratsioonilainet ja idakuritegevusega üleujutamist. Lisaks kavandab Brüssel illegaalsete Aafrika, Araabia ja Aasia immigrantide Euroopa riikide vahel ärajagamist, s.t., et lisaks sellele algab mustanahaliste ja islami immigrantide sundpumpamine Eestisse. Kas selleks tahtsime me iseseisvust või astusime Euroopa Liitu?
Väikeste riikide ülesandeks on suu pidada, ütles kunagi Chirac. Eesti on olnud kuulekas. Nii, nagu meie eurosaadikud ei ole europarlamendis mitte ühtegi seadusealgatust teinud, ei ole valitsus ka selle kava vastu protesti esitanud. See-eest oleme päevast-päeva tunnistajaks, kuidas meid sihikindlalt viiakse multikultuursust, juuretust ja moraalitust propageeriva Euroföderatsiooni poole, kelle kõige suuremaks vaenlaseks on rahvusriiklus, nagu ütles Euroopa Liidu president van Rompuy.
Põhiseadus ütleb, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Meie ei kavatse sellest taganeda. Toompeal käitutakse aga, justkui suveräänsus ja rahvusriiklus oleks midagi taunimisväärset ja äärmuslikku, millest tuleb vabaneda. Räägitakse vajadusest muuta põhiseadust, sõnastada ümber preambulas sätestatud riigi põhieesmärk ja kaotada õiguslikud takistused Eesti kujunemiseks euroföderatsooni osaks. Volitusi selleks ei ole rahvas võimulolijatele iialgi andnud.
Poliitladvikut, kelle juhtimisel oleme tänasesse olukorda jõudnud, inimeste arvamus ei huvita. Dialoogivõimalus rahvaga muudeti Jääkeldri ja Rahvakogu kaudu farsiks ning nii mõnegi ettepaneku on jõudnud Riigikogu juba tagasi lükata. Valitsus ja riigikogu olid valmis riigi arenguvõimalustele kriipsu peale tõmbama ja meie lapsed aastakümneteks võlaorjusesse saatma, et meist rikkamate riikide võlgasid kinni maksta ning on lähiajal vastu võtmas uut integreerimiskava, mille eesmärk on suunatud hoopis eestlaste lõimimisele muulastega. Pole ka imestada, sest peaminister teatas ju alles mõni aasta tagasi OSCD-le, et meie prioriteet on vene kultuuri arengu tagamine Eestis… Küsin, kes peaks siis eesti kultuuri ja rahva arengut tagama?
Nagu näha, ei kanna tänased võimukandjad ei eestlust ega vastutust Eesti tuleviku eest. Väärtuspõhine poliitika on kõrvale heidetud. Selle vastutuse peame meie enda kanda võtma, tooma ühiskonda positiivsed muutused, taastama väärtused ja väärtuspõhise poliitika.
Rahvas, kes on meie riigi loonud ja meie riik ise ei saa olla kompromisside ega käegalöömise koht. 
Eesti vajab põhjalikku riigireformi.
Selle all mõtlen ma rahvale tema põhiseadusliku rolli – olla kõrgeim võim riigis, tagastamist ning riiklike institutsioonide töö ja seadusandluse ümberkorraldamist nii, et nad toimiksid põhieesmärgi nimel.
See eeldab teadmist, kuhu me tahame jõuda, kuidas tagada meie riigi, rahva ja kultuuri jätkusuutlikkus ja väärikus, kuidas peatada elu ja riigi taandumine maapiirkondadest, kuidas vähendada meie ärakasutamist odava alltöövõtumaa ja haritud inimressursi doonorina, kuidas arendada rahvuslikku majandust jne. Selleks, et meie lapsed saaksid elada õnnelikku ja elamisväärset elu Eesti Vabariigis, et keegi ei peaks lahkuma ja lahkunud võiksid kodudesse naasta.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna visioon ja programm näitavad, et meil on olemas selge teadmine, millist Eestit me tahame, millises suunas tuleb minna ja milliseid samme astuda. Meil olemas tahe tegutseda Eesti riigi ja rahva tuleviku nimel. Selles suhtes eristume me selgelt teistest suurerakondadest.
Me peame välja töötama konkreetsed, toimivad ja jõulised meetmed, kuidas erinevates valdkondades eelpooltoodud eesmärgile jõuda. Kuid kõike seda on võimalik ellu viia vaid siis, kui me murrame poliitilise stagnatsiooni, viime Eesti välja demokraatia kriisist ja võtame endale valitsemise vastutuse. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selleks valmis.
Olen veendunud meie erakonna tõusus ja optimistlik inimeste tärkava aktiivsuse suhtes. Rahvas on alati ärganud, kui selg on vastu seina. Kodanikuaktiivsus, mida nägime ausa poliitika eest korraldatud meeleavaldustel ja mis osavalt kanaliseeriti Jääkeldrisse ning tehti hambutuks Rahvakogus, ärkab varem või hiljem taas. Teist korda rahvast samaviisi petta ei õnnestu.
Kõigega leppimine ja allaandmine ei tule kõne allagi. Positiivsed muutused on veel võimalikud ja vastavalt sellele peame ka tegutsema. See nõuab tarkust, sihikindlat tööd ja pühendamist seatud eesmärkidele. Uute ideede genereerimist ja inimeste kaasamist. Edukat osalemist sügisestel omavalitsuste valimistel ning kahe aasta pärast riigikogu valimistel. Olen üha enam veendunud, et me saame sellega hakkama. Positiivne energia toob positiivse tulemuse.
Soovin kongressile kordaminekut ja delegaatidele jõudu tarkade otsuste tegemiseks! Eesti tulevik on meie kätes!

 

Henn Põlluaas

EKRE volikogu esimees

EKRE kongressil 13.04.2013