KASPAR RAMMO: Kultuurimarksismusest, lühidalt.

Kultuurimarksism on neomarksismil põhinev teooria ja praktika, mida kasutatakse kultuuri mõjutamise ja kontrollimise kaudu ühiskonna ja rahvusriigi hävitamiseks ning totalitaarse sotsialistliku ühiskonnakorralduse ülesehitamiseks. Kultuurimarksistid üritavad kontrollida ühiskonda manipuleerides keele, meedia ja haridussüsteemiga ning kasutades selleks „poliitilise korrektsuse“ all tuntud tsensuuritehnikaid.
Kultuurimarksism kasvas välja nn Frankfurdi koolkonnast ehk Frankfurdi Ülikooli Institut für Sozialforschung‘ist 1920-nendate aastate alguses. Enne Kolmanda Riigi tõusu õnnestus olulisematel Frankfurdi koolkonna liikmetel põgeneda Ameerika Ühendriikidesse.

Kultuurimakrsismi edu saab mõista ainult IIMS järgse Saksamaa ebatavalisi olusid tundes. Caspar von Schrenck-Notzing kirjeldas seda väljendusrikkalt ja ajatult oma raamatus “Charakterwäsche” (1965): okupatsioonivõimud viisid läbi karmi ümberharimiskampaania, mis kavandati ja töötati osaliselt välja juba sõja ajal Ameerika Ühendriikidesse põgenenud Frankfurdi koolkonna liikmete poolt. Arvamuse kujundamise ja õpetajate koolituse seisukohalt oluliste distsipliinide õppetoolide täitmisel eelistati liitvabariigis pagendusest naasnud emigrante, kes olid pühendunud re-education‘i ideele. Laostava ja valeliku neomarksismi vastu protesteerivad professoreid nagu Hofstätter, Diwald, Hepp, Nolte jt represeeriti jõhkralt, nende teadustegevust piirati. Herbert Marcuse artikkel 1966. aastast, mis käsitles “repressiivse tolerantsi” ületamist “vabastava tolerantsi” vägivalla kasutamise kaudu, kutsus üsna varjamatult üles avalikule mässule ja viis viimaks Andreas Baaderi ja Ulrike Meinhofi juhitud Rote Armee Fraktion poolt toime pandud mõrvadeni.

Kultuurimarksistide “võitlus olemasoleva vastu”, mida toetasid okupatsioonivõimud ja arvukad sakslastest kollaborandid, oli väga edukas. Oma põhinõuded on nad poliitikas läbi surunud ning need ka valitseva poliitilise korrektsuse ja osaliselt eriseaduste abil kaitstud tabudeks muutnud. Liberaalide jaoks eriti oluline perekonna kui ühiskonna ja rahvuse algüksuse hävitamine jätkub üha suureneva survega. Homoseksuaalsete suhete võrdsustamine abieluga ja homoseksuaalidele lapsendamisõiguse andmine ning „sooneutraalsed“ lasteaiad täidavad sama eesmärki.
Frankfurdi koolkond nõudis lisaks põhiväärtuste nagu perekonna ja rahvuse kaotamisele ka kõigi saksa vaimsete traditsioonide hävitamist, et vabastada sakslased oma väidetavalt autoritaarsest ja agressiivsest meelsusest ning nad “demokratiseerida”. Koolkond jõudis selleni ajalootundide vähendamise ja osalise kaotamise tulemusel koolides, asendades need poliitilise indoktrinatsiooniga ning lõigates nii järeltuleva põlvkonna ära oma ajaloost ja juurtest.
Kultuurimarksistide juhtimisel loobusid ülikoolid traditsioonilistest õppekavadest ning läksid üle teraapilistele õppekavadele, missuguste võtmeteemaks on relativism – ei ole olemas tõdesid, on vaid üksteisega vahelduvad väited.
Ühest küljest on teraapilise hariduse peal üles kasvanud inimesed topitud “poliitilise korrektsuse” hullusärki, mis teeb neomarksistliku ühiskonna tabuteemade käsitluse nende jaoks võimatuks. Teisalt toob hariduse liigne keskendumine päevakajalisele (iga feminismi ja saalivuskursus jms tuleb klaasikaliste keelte ja klassikalise kirjanduse arvelt) ja lõpmatutel rõhumiskursustel sisendatav süütunne kaasa kultuuri enesekaitsemehhanismide (ehk suutlikkus olla uhked oma eelkäijate saavutuste üle ja võimet oma väärtusi võõra kultuuri eest kaitsta) lagunemise.

Loosungitega nagu “liberaalsele demokraatiale ei ole alternetiivi” või “kaitsta vabadust” ja “demokraatiat tuleb kaitsta demokraatia enese eest” juhitakse tähelepanu kõrvale sellelt, et tegelikult luuakse hoopis vastupidist – sotsialistlikku järelevalveriiki, kus kehtib karistus mõtete ja arvamusavalduste eest. Kõik, kes väidavad ennast kaitsvat “inimõigusi” ja “inimväärikust”, kehtestavad jõhkramat diktatuuri kui Orwell välja mõelda suutis, rakendavad jõhkralt tsensuuri, keelustades ja hävitades raamatuid, dikteerivad avalikku arvamust, represeerivad teisitimõtlejaid ja avaldavad “poliitilise korrektsuse” abil avalikkusele nii tugevat survet, et vaid väga tugevad isksused suudavad seda vältida.

Alistanud Saksamaa oli tee lahti kogu Euroopa vallutamiseks, milleks loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis transformeeriti hiljem Euroopa Liiduks, mida omakorda nüüd üritatakse transformeerida unitaarriigiks. Eesmärgiks Nõukogude Liidu taolise totalitaristliku üliriigi loomine. Tänaseks pole Euroopas riiki, mis poleks neomarksistide mõju all.
Kultuurimarksistidest koosneva, kuid nüüdseks juba lõplikult ennast täis teinud poliitkartelli aastad on näidanud, et neomarksistid mitte ainult rahaga ümber käia ei oska ning majanduse ja rahanduse laostavad nagu marksistid varem NSVL’is, vaid nad lähtuvad ka ekslikust inimesekäsitlusest ja maailmapildist ning peavad seetõttu lõpptulemusena varem või hiljem hävima. Seejuures pole vahet poliitkartelli erinevatel osadel – nii liberaalid, kui ka „konservatiivid“, nii sotsid, kui ka parempoolsed, nii rohelised, kui ka kristlikud demokraadid on ühe ja sama nähtuse – neomarksismi – eri vormid.

Allikas: http://kaspar.rammo.net/