MARTIN HELME: Banaanivabariik Kadriorus
Saada sõbrale
Konservatiivne Rahvaerakond
Praegust
presidendipaari vaadates kipub vägisi meelde tulema muinasjutt vägevast
vähist ja ahnest naisest. Piiritult ahnest. Asi pole ju lihtsalt
kallites kleitides, ilma milleta tema eelkäijad ilma suurema kärata
hakkama said. Asi on käitumismallis. Ja selles signaalis, mis kogu
ühiskonnale välja saadetakse.
Toomas Hendrik
Ilves teatavasti käis enne presidendi ametisse saamist Ameerika
saatkonnas kaeblemas, et presidendi amet on liiga niru tema jaoks. Palka
ja võimu pole kumbagi ollagi. Saame me siis üllatuda või imestada, et
esimene asi, mida Ilves presidendiks saades teha laseb, on muuta
presidendi ametihüvede seadust, mis tõstab tal palka ja tekitab
esinduskulud tema abikaasale. Aga vähe veel! Ametis olles rakendab ta
kõige piinlikumaid ja jultunumaid skeeme, et maksumaksjalt siiski enamat
välja pigistada. Sest nagu me ahne naise ja vägeva vähi loost teame,
oma naisele aina suurema varanduse välja kauplemise must töö jäi
tossikesest mehe õlule. Niisiis kasutab mees oma positsiooni, et tema
abikaasa ei peaks EAS-ile tagasi maksma raha, mis anti Ärma talu
arendamiseks, kuid mille tingimusi ei täidetud. Kui paljud teised
sellist leebet erikohtlemist ja tagastamatut finantsabi maksumaksjalt
saavad nautida? Ta laseb kantseleil kinni maksta oma ööbimised sealsamas
Ärmas, kusjuures presidendikantselei on sisuliselt ainus kunde Ermamaa
ettevõttele. See ettevõte on Ilveste Kadriorus oleku ajal kenasti
kasumis olnud ja omanikule Evelin Ilvesele head tulu toonud. Mis viga
nii äri teha? Ta saab lisaks enda väga suurele palgale esindustasusid.
Tema abikaasa saab esindustasusid, mis ületab kahekordselt Eesti
keskmist palka.
Ja kui palju on
siis presidendipaaril igapäevaseid kulusid? Erinevalt tavakodanikust ei
maksa nad ei elektri ega bensiini eest, ei siruta kätt enda rahakoti
poole, kui käivad väljas söömas, ei pea maksma sentigi oma hotellide
eest, olgu need siis seotud välisvisiitide või kodumaiste
puhkusesõitudega. Presidendil ja tema proual ei ole selliseid argiseid
kulutusi, nagu igal reakodanikul. Sisuliselt jääb neile kogu palk kätte
ja peale viisakalt riides käimise ja rulluiskude muid kulusid palju
polegi.
Ometi ei ole
sellest kõigest veel küll. Ahnus ei anna rahu. Vaja on veel juurde
pigistada. Vaja on lasta Evelini buduaarsed pretensioonid ja banketsed
ekshibitsionismid ka maksumaksjal rahuldada. Mõnel kuul rohkema, mõnel
kuul vähema raha eest, aga keskeltläbi 900 euro eest kuus. See tähendab,
et riiete ja ehete peale kulub presidendiproual rohkem, kui keskmisel
eesti inimesel üldse kuus sissetulekut on. Mind jätab külmaks, kui
ükskõik milline eraettevõtja või tema abikaasa kulutab ehetele 1500,
2500 või kasvõi veerand miljonit eurot kuus. Tingimusel muidugi, et
eraettevõtte ainsaks kundeks pole abikaasa juhitud riigiasutus. Aga
olukorras, kui pooltel eestlastel on nädal enne palgapäeva rahakotis
ainult tühjus on see lihtsalt kohatu. Lõhe nende vahel, kelle kulul
elatakse ja nende vahel, kes teiste kulul elavad on lihtsalt liiga
karjuv. Kui keegi peaks veel tulema rääkima, et Eesti on vaene riik ja
selle pärast ei saa teha ühte, teist või kolmandat tuleks sellele
inimesel kõrvakiil anda ja ta ninapidi Evelini kleidiarvetesse suruda.
Oleks muidugi
huvitav teada, kas neilt kantselei kuludesse sokutatud arveilt
erisoodustusmaksu ka maksti? Mina ei saa oma firmas kohvi ja suhkrut ka
ettevõtte kuludesse panna ilma erisoodustust maksmata. Kui Ilvesed
saavad, siis ei ole tegemist mitte JOKK skeemiga vaid karjuva vajadusega
lasta presidendikantselei majapidamist maksuametil ja riigikontrollil
põhjalikult puistata. Ja teatavasti peavad kantselei arvel ostetud asjad
jääma kantseleile, kas ikka iga viimane kui kõrvarõngas ja juuksenõel
on arvel ja antakse mantlipärijale üle? Kleidid, mis ju kiirest moest
lähevad, pidi Evelin kõik lahkelt Eesti Rahva Muuseumile andma, aga
ehete väärtus on ajatum. ERM-ist muidugi kahju natuke, igasugust jama
nad ka oma hoidlatesse võtma peavad, aga vähemalt ruumi peaks neil
varsti laialt olema, küllap neil on kogudes veel maitselagedamaid keha-
ja peakatteid.
Kõige suurem
kahju Ilveste tegevuse juures ei seisne aga rahas. Hoopis hullem on
kahju, mis nad tekitavad, tõugates kodanikke oma riigi
institutsioonidesse põlguse või halvakspanuga suhtuma. Oma suutmatuses
käituda minimaalsegi väärikuse ja seisusekohase taktitundega on igavast
Põhjamaast jutlustav Ilves kehtestanud Eestis banaanivabariigi
standardi. Banaanivabariigis suhtuvadki kodanikud gringode saatkonnas
kohvil käivatesse kõrgetesse ametnikesse vaenu või irvitamisega,
ootamata solidaarsust või soliidsust. Oma täiesti süsteemse
käitumismustriga saadavad Ilvesed välja signaali ühiskonnale ja ühiskond
saadab neile signaal vastu: presidendipaari või presidendi
institutsiooni populaarsus pole kunagi olnud nii madal. Sest Kadrioru Casa Rosada asukad pole ka kunagi olnud nii madalad.
0 kommentaari:
Postita kommentaar