Dekolonisatsiooni põhjendatusest ja möödapääsmatusest

Miks oleks dekolonisatsioon kasulik mitte ainult Eestile (või Lätile), vaid Venemaalegi?

Eestis olevatele mitte-eestlastele Eesti kodakondsust kiirkorras anda tahtjad väidavad, et see lahendus, sisuliselt kodakondsuse nullvariant olevat Eestile kasulik, suisa hädavajalik ning aitavat parandada Eesti läbisaamist Venemaaga.
Tegelikkus on aga teine. Täpsemalt öeldes: otse vastupidine. Parim lahendus oleks hoopis dekolonisatsioon.
Põhjendangi alljärgnevalt, miks on dekolonisatsioon kasulik mitte ainult Eestile (või Lätile), vaid Venemaalegi.
Eesti rahvuslased tahavad Eesti riiki tugevamaks, paremini toimivaks muuta ja soovivad seda teha praeguse korralageduse põhjuseid juurtega välja kiskudes. See sama üllas kui hädavajalik kavatsus osutub aga teostamatuks, kui jäetakse hävitamata üks suuremaid kurja juuri üldse - kolonisatsiooni ränk pärand.
Suurem osa ränki isikuvastaseid kuritegusid toime panijatest on Eestis mitte-eestlased - venelased ning teised venekeelsed ja -meelsed. Samuti moodustavad nad enamuse narkomaanide, AIDS-ihaigete, töötute ja prükkarite seas.
Küsigem: miks?
Vastus: põhjusel, et nad on neile harjumatus keskkonnas ega suuda (enamasti ei tahagi) seal kohaneda.
Isendi arenguastme määrab ta õppimisvõime. Teisisõnu: suutlikkus kohaneda. Üksikasjalikumalt lahti kirjutades: oskus ümbruskonnast teavet hankida ja seda töödelda, eri faktide vahel seoseid märgata.
Kust ja kuidas saab isend - antud juhul siis inimene - aga teavet?
Vastus: teistelt liigikaaslastelt ja üldse ümbritsevast keskkonnast. Aga seda üksnes juhul, kui ta oskab nendega suhelda, s.o. suudab teabeallikatest teavet hankida. Põhiosa olulisest teabest on KEELELINE. Kui inimene valdab vaid ühte keelt, selles sisalduv teave on aga ühekülgne ega anna piisavat ülevaadet toimuvast, siis osutub moonutatuks ja ebatäielikuks ka inimese maailmapilt. Ta tunnetab seda enam või vähem teadlikult ka ise. Ja muutub selle tulemusena ebakindlaks. Teisisõnu: tunneb, et ei kontrolli olukorda. Kuigi tahaks. Aga pidepunkte lihtsalt pole piisavalt.
Selline inimene muutub oma sisemise ebakindluse varjamiseks enamasti rõhutatult agressiivseks, seda kas siis teiste või enda vastu, teinekord koguni vaheldumisi. Ta klammerdub oma eelarvamuste, puudulike teadmiste külge ja soostub suhtlema, koostööd tegema vaid omasuguste isenditega, kes samade raskustega maadlevad ja seetõttu talle julgustavat tagasisidet annavad.
Isegi suurim eelarvamuste ja puudulike teadmiste külge klammerduja tunnetab aga (vähemalt ajuti), et tegelikkus pole selline, nagu ta sooviks seda olevat. Tegelikkuse eest põgenemiseks sobivadki siis talle muud teed - narkomaaniast kuni kuritegevuse ja sõjani välja. Seega siis enese ja/või teiste vastu suunatud vägivald. Sellise põgenemise käigus ununeb tal ajutiselt - aga kindlasti mitte alatiseks! - põhjus, miks põgenetakse. „Pohmell“ on seda raskem, nõuab kiiret „peaparandust“, ja asi algab otsast peale.
Kõik oleks ju hulga lihtsam, kui sellised inimesed piirduksidki vaid nõndanimetatud ohutu, sissepoole suunatud enesehävitusega: teeksid endale uimasti üledoosi või siis näiteks lihtsalt jooksid end surnuks.
Aga nad ei tee ju! Olles endale ebameeldivas keskkonnas, muudavad nad põrguks nendegi elu, kes keskkonnaga tunduvalt paremini kohanenud ja tegelikkuse eest ei põgene, vaid tollele julgesti silma vaatavad.
Siinsete vene ja muude mitte-eesti kolonistide käitumine sobib seda mõttekäiku ilmestama väga hästi. Nad saabusid uude keskkonda, ei olnud nõus kohanema, vaid püüdsid tegelikkust eirata, teda oma suva järgi muuta, seejärel aga lausa ta eest põgeneda.
Eesti-Tšuvaši Seltsi esinaisega mõni aasta tagasi vesteldes kuulsin teda meenutavat, et siinsetele mitte-eestlastele tuli Eesti taasiseseisvumine enamasti tõelise vapustusena. Nad ei olnud seda lihtsalt oodanud.
Lihtsameelne inimene võiks siinkohal küsida: „Kuidas nii?! Kas siinsed mitte-eestlased siis ei teadnudki, MIS toimub ja - mis veelgi olulisem - MIKS toimub?“
Vastus on: ei teadnud jah. Või kui midagi teadsidki, siis väga moonutatult.
Küsigem: miks siis ometi?
Vastus on üldteada: sest nende teabehankimisallikad olid puudulikud. Enamus sellealast teavet oli ju eesti keeles, suurem osa kolonistidest aga oli sellest teabest eesti keele oskuse puudumise tõttu ära lõigatud. Kolonistide infoallikad olid venekeelsed ja -meelsed, seal käsitleti asju sellistena, nagu emamaale kasulik.
Kolonistid ja koloniseeritavad elasid seega kahes eri maailmas, mis teineteisega peaaegu ei kattunud. Koloniseeritavad suutsid küll tutvuda venekeelse kirjasõnaga, olid kursis keskvõimu sammudega, kuid kolonistidel polnud koloniseeritavate vabadusvõitluse tagamaadest aimugi. Niisiis võib öelda, et ühiskond, õigemini siin alal asuv elanikkond oli pooleks lõhestunud.
Eesti taasiseseisvumise järgselt on katsutud seda eraldatust maha vaikida, püütud halva mängu juures vägisi head nägu teha. Selleks käivitatigi niinimetatud integreerimisprogramm, mis oma ebatõhususes on lihtsalt otsene riigi raha raiskamine.
Euroopas pole küllap peale Läti ainsatki riiki, kus võõrelemendi osakaal nii suur oleks kui Eestis. Sakslased kurdavad türklaste, prantslased araabia sisserännanute rohkuse, nende tekitatud probleemipuntra üle, aga kõnealuste sisserännanute osakaal rahvastikus on mõlemal juhul vaid kõige rohkem kümne protsenti! Kui võõraid, kelle mõttelaad põliselanike omast nii rängalt erineb, oleks kolmandik (nagu meil) või peaaegu pool (nagu Lätis), siis tõusnuks nii sakslased, prantslased või mõni teine rahvus juba ammu selle vastu üles kui üks mees. Mida kostaks üks sakslane soovituse peale olla külalislahkem, sallivam ja selle märgiks õppida ära türgi keel (või siis urdu või somaali keel)? Mida teeks prantslane, kui tal soovitataks samal põhjusel ära õppida araabia keel, katsuda saavutada, et integratsioon oleks ikka mõlemapoolne? Ja mitte lihtsalt soovitataks, vaid TUNGIVALT soovitataks, riiklikku propagandaaparaati kasutades, ja PIDEVALT?
Vastus on ette teada: soovitaja saadetaks esmalt sooja kohta, seejärel aga - kui too ikka veel pealekäimist ei lõpeta - kolgitaks lihtsalt läbi, või tehtaks temaga midagi veelgi hullemat.
Hukka mõista sellist reaktsiooni ei saaks, kuna tegu oleks inimese - ja ka rahvuse - ühe ürgsema õigusega: enesekaitsega.
Selguse huvides lisan kohe: probleem pole mitte rahvuse nimetuses, vaid hoopis omadustes, mis ta liikmeid iseloomustavad, nonde peamistes iseloomujoontes.
On vaieldamatu, et igalt teisest rahvusest siserännanult on midagi õppida, midagi kasulikku üle võtta ning et igal rahvusel on oma head küljed. Küsimus ongi aga selles, kas sellise lisanduja omadused on ikka sellised, mis ta asukohamaa kultuuri, elu-olu rikastavad või vastupidi, seda pidurdavad, tihtipeale koguni lammutavad; kas lisanduja omadused muudavad põliselanike elu paremaks või pigem põrguks.
Jõuamegi taas kohanemisvõime juurde. Sisserännanutel pole minu teada kusagil KEELATUD õppida põliselanike keelt ega tutvuda nonde kultuuri ja ajalooga. Sellist keeldu pole Eestiski. Samas pole Eestis ka kohustust ega mingit sundi, et sisserännanud peaks ilmtingimata oma emakeele ja ajaloo unustama, ümber rahvustuma, eestlasteks hakkama. Seda neilt ei oodata; korralikku käitumist, põliselanikega arvestamist aga küll.
Just viimast siinsed kolonistid aga ju ei teegi! Selle asemel nõuavad endale hoopis eriõigusi: vene keelt teiseks riigikeeleks, kõikidele kolonistidele - nende eesti keele mitteoskamisele vaatamata - Eesti kodakondsust ja muud sellist.
Eesti keele oskuse puudumine on midagi kaugelt enamat kui vaid filoloogiline või tundeline küsimus.
Vaadakem, millega siinsete kolonistide umbkeelne osa põhjendab oma eesti keele oskuse olematust:
1) kooliajal oli eesti keele õpetus siinses vene haridusvõrgus nii madalal tasemel, et keelt korralikult omandada polnud võimalik;
2) täiskasvanuna tuli nii palju tööd rabada, et selle kõrvalt ei saanud kohe kuidagi aega ega raha keeleõppeks näpistada;
3) pensionärina on õppimiseks aega küll, aga vaat, pea ei võta enam nii hästi kui nooremas heas. Pealegi on pension väike ja keelekursuse tasu maksmine seetõttu ülejõukäiv;
4) õppinuks küll, aga nõukogude ajal polnud selleks ju otsest sundi. Pealegi rääkisid ja räägivad eestlased mitte-eestlasega meelsasti vene keelt, mistõttu mitte-eestlane ei saanudki korralikku keelepraktikat.
Mis jääb sel juhul üle? Esimene lahendus on, et iga eesti keelt mitteoskav inimene palkab endale tõlgi, kes teda vastavalt vajadusele siis saadab. Tõlk ei pea olema eestlane, vaid võib olla ka eesti keelt valdav mitte-eestlane. AGA: kui arvestada tõlkide töötasu suurust, siis lööb rahakott sellele vastu vaid üsna vähestel.
Teine - ja praegu igal pool kasutatav - lahendus on see, et põliselanikud on sunnitud mitte-eestlastega suhtlema vene keeles. Mitte-eesti pensionäride puhul püütakse vägisi peale suruda mõttelaadi: „Ah, mis me neist ikka kiusame, ega nad nii vanalt eesti keelt niikuinii enam ära ei õpi!“ Rõhutakse sellelegi, et vana inimesega pole lihtsalt viisakas muus keeles peale vene keele vestelda, kui ta eesti keelt ei oska. Mis saab aga siis, kui kokku saavad samavanused inimesed, kellest üks on eesti, teine aga mitte-eesti päritolu, pealegi umbkeelne? Kas sellelgi puhul peab eesti vanur end häbenema ja tundma piinlikkust selle pärast, et ta ei oska kolonisti keelt?! Ja mis saab hallpea austamisest, kulupea kummardamisest siis, kui eesti vanur on mitte-eesti omast eakam?
Päris paljudele me rahvuskaaslastele meeldib kokku lugeda, kui palju Eestis riigi raha raisatakse või tobedate lubaduste-lepingutega saamata jäetakse. Need kokkulugejad võiks aga nüüd teha väikse arvutuse selle kohta, mida maksab kolonistidega vene keeles suhtlemine. Teisisõnu: kui palju hoiavad kolonistid selle arvelt kokku, et nad ei pea tõlkidele maksma, vaid suruvad põliselanikega suhtlemisel viimastele peale vene keele kasutamise. Asjahuvilisel tasub vaid otsida üles tõlkebüroode koduleheküljed ja vaadata järele, mis maksab tõlgi palkamine!
Kui arvestada, et muulastest on umbkeelseid või peaaegu umbkeelseid sadu tuhandeid (ühe arvamusuuringu kohaselt oskab eesti keelt enam-vähem rahuldavalt vaid u. 40 % muulasi), siis on juba ainuüksi kokkuhoitav tõlkimistasu suurem kui umbkeelsete panus Eesti majandusse.
Kulude poolele tuleb kindlasti kanda ka kõik kuritegevusega tekitatud kahjud, kus tekitajaks mitte-eestlane. Pealegi maksab kinnipeetavate ülalpidamiskulud kinni maksumaksja, enamus kurjategijaid on aga teatavasti mitte-eestlased.
Järgmine kuluartikkel: töötud ja paadialused - samuti tunduvas enamuses mitte-eestlastest koosnev seltskond. Paadialused on tööjõuturult täiesti välja langenud ja levitavad tihtipeale haigusi, millesse nakatudes haigestuvad täiesti süütud inimesed, kelle haiguspäevad peab tööandja mõistagi kinni maksma. Kui selline inimene sel moel saadud haigusse sureb, on kahju mõõtmatult suurem.
Mida ma eelneva jutuga siis ikkagi öelda tahan?
Aga eks ikka seda, et taasiseseisvumisest möödunud aastate jooksul on terad sõkaldest eraldatud: on selgunud, kes TEGELIKULT soovib ja suudab siinsete oludega kohaneda, põliselanike kultuurile omalt poolt väärtuslikku lisada, ning kes mitte. Seega võib takkajärele targana öelda, et kui 1991. aastal oleks teostatud dekoloniseerimine täie rauaga - saadetud emamaale tagasi KÕIK need mitte-eestlased, kes polnud Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud või nonde järeltulijad või siis Eesti taasiseseisvumisele toetust avaldanud (viimaste hulk oli mõnikümmend tuhat, mitte rohkem) - , siis olnuks see kahjulik, kuna nii jäänuks ühiskond ilma võrdlemisi suurest hulgast aktiivsetest, töökatest ja kohanemisvõimelistest mitte-eesti inimestest.
Kahjulik ja varane olnuks see TOOKORD. Nüüdseks on aga selgunud, kes on kes. Kes sobib siia elama ja kes mitte. Illusioone enam pole, kinnitagu kinnimakstud integratsiooniametnikud siis vastupidist nii innukalt kui tahes. Peale on kasvanud uus umbkeelsete noorte põlvkond, mis pole, tõsi küll, nii arvukas kui nõukogude ajal, ent on sellele vaatamata võrdlemisi arvukas. (NB! Just nende hulgast pärinebki enamus narkomaane ja vägivaldseid kurjategijaid.) Väga vähe on paranenud nende eesti keele oskus ja ajalootundmine, enamasti on nende teabeallikad endiselt venekeelsed ja -meelsed ning väga piiratud. Ning jõuamegi taas tagasi kohanemisvõime juurde, millega käesolevat kirjatükki alustasin.
Viimatikirjeldatud inimeste lahkumine Venemaale oleks kasulik mitte üksnes põliselanikele ja siinsete oludega kohanenud mitte-eestlastele, vaid lahkujaile endilegi. Nad saaksid koduses või igatahes siinsest tohutult kodusemas keskkonnas alustada uut, pingevabamat elu. Neid ei saadaks igal pool enam alateadlik ebameeldivustunne, et nad elavad võõra rahva maal ja on põliselanikele oma käitumisega koormaks.
Samuti oleks see kasulik Venemaale. Rahvastik kahaneb ja vananeb seal veelgi kiiremini kui Eestis. Suured alad muutuvad inimtühjaks. Vene keskvõim ei suuda neid alasid enam hallata. Lisaks elab Hiinaga piirnevas, hõredalt asustatud Venemaa osas mitu miljonit (2004. aasta kevade seisuga vähemalt kuus miljonit), oma rõhuvas enamuses illegaalselt sisserännanud hiinlast, kelle osakaal sealkandis suureneb üha. Vene keskvõim on sunnitud hiinlastega aina enam arvestama, mingist jõupositsioonilt lähenemisest ei ole seal juttugi. Ainuke võimalus PIDURDADA (mitte PEATADA, sest protsess paistab olema pöördumatu!) selle kandi libisemist otseselt Hiina mõjusfääri, on tõmmata Baltikumist ja mujalt Euroopast (ka Ida-Preisimaalt ja Transnistriast) venekeelne elanikkond Venemaale tagasi ja saata Hiinaga piirnevatele aladele.
Praegune Vene juhtkond seda täiel määral ei taipa, vaid takerdub oma suurvenelikku mõttelaadi. Kuid Putini positsioonid Venemaal murenevad päev-päevalt, üha ligineb juhtkonnavahetuse aeg, toimugu see siis järjekordse „oranži revolutsiooni“ kujul või muul moel. Uus juhtkond taipab, et püsimajäämise nimel tuleb loovutada väiksem osa, säilitamaks suurem. Vastasel juhul ähvardab Vene impeeriumi täielik kokkuvarisemine. Selle tagajärjed võivad aga olla ettearvamatud. Õigemini: ettearvatavad ja just seetõttu äärmiselt ebameeldivad.
Võimuvahetus Venemaal ja täielik olude muutumine seal võib toimuda varem kui arvata oskame. Katsugem siis vältida „elukogenud, asjatundlike“ lääne sovetoloogide viga, kellele N. Liidu lagunemine täieliku ootamatusena tuli ning pangem oma vaim selleks suureks muutuseks valmis.
Lõpetuseks tuleb veelkord tõdeda: dekoloniseerimine on mitte ainult Eesti riigi ja eestlaste ning siinsete kohanemisvõimetute (!) mitte-eestlaste huvides, vaid ka Venemaa huvides.

TÕNU KALVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 6. numbris (märts-aprill 2012) ilmunud kirjutis.
Autor on „Rahvusliku Teataja” peatoimetaja.
________________

Ajalehe viimase numbri tutvustus:  http://rahvuslane.blogspot.com/2013/04/rahvusliku-teataja-16-number-keskendub.html

Tellige ja lugege ajalehte "Rahvuslik Teataja"! 

M.I.