TUGEVAM VALITSEB NÕRGEMA ÜLE VÕI HÄÄBUB

Andrei Hvostov-i lugu “Minu elu Annleenaga,” mis kirjeldas suurtes raskustes elavate vanurite elu Eestis ja olukord, kus sotsiaalminister Rõivas soovitas peredel rohkem teha ise oma eakate pereliikmete hoolitsemiseks mitte riigile loota, pani inimesed massiliselt kommenteerima, kuidas olukord riigi süü on. Mis riik see olevat, kus inimesed vanaduses väärikalt elada ei saa. Süüdistused mitte midagi tegeva riigi suhtes oleks emotsionaalses mõttes justkui õigustatud. Ka Tuuli Jõesaar-e kirjutatud “Suremiseks on aega kolm aastat ja kuu?” kirjeldab analoogset lugu nagu Hvostov-i lugu. Paradoksaalsel juhul on tegu ühelapselisest perest pärit võsukestega.
Mõelgem aga ka sellele milles tegelikult probleem on? Kuidas on võimalik, et aastatuhandeid saadi läbi ilma igasuguse pensioni- või sotsiaalhoole süsteemita, nagu on see tänasel kujul?
2012. aasta IV kvartalis tegi Eestis tööd ja maksis makse 625 000 inimest. Veel 65 000 inimest küll tahtis tööd teha, kuid ei saanud, st nad olid töötud. Pensionäre oli siin kohal 300 000, kellele lisandus ümardades juurde veel 100 000 töövõimetut. Siin ei näeb juba ilma arvutamata ära, et maksumaksjate ja pensionäride suhe on juba täna kaks ühele ning hullemaks läheb. Arvestades kahanevat sündivust, kohalike naiste välismaalstele sünnitatud laste arvu, kasvavat eluiga ja väljarännet, on see suhe väga varsti üks ühele.
Lisaks pensionisüsteemile tuleb rahastada ka muid valdkondi. Olukord on sarnane ka mujal. Näiteks Saksamaal sünnib naise kohta 1,1 last. Senise süsteemi hoidmiseks on vaja 2,1 last… Abi pole massiimmigratsioonist, sest suurenevad etnilised pinged, kus sisserännanud nõuavad üha suuremat tükki koogist ning miljonid neist tulevad pelgalt sotsiaalabi peale vegeteerima. Ka meil on alustatud sarnaselt näiteks Suurbritannia piiride avamisele eelnenud propagandale “kvalifitseeritud tippspetsialistide ja nende perede” sisserände soodustamist. Viimane siis vastusena läbikukkunud süsteemile tagada oma inimestele elaisväärne elu.
Pere on muutunud majandamisüksusest ja terviklikust sotsiaalmudelist sotsiaalabi saajaks. Tänane pere koosneb heal juhul kahest põlvkonnast, kui mitte ühest. Lapsed, kui neid üldse on, on maailma mööda laiali paisatud.
Selleks, et senine süsteem toimima jääks(mida ta ei jää!) on vaja saada tulu, eelkõige makse. Seda saab teha kas üha suurema maksukoormuse teel(lahkuksid veelgi rohkemad välismaale) või majandussüsteemi täieliku ümberehitamise teel ning iibe suurenemise teel.
Rooma ei langenud mitte juhuse läbi vaid seeõttu, et tema alustalaks olev rooma rahvas kaotas läbi madala iibe, veresegunemise ja immigratsiooni tõttu oma elujõu. Kaotas kriitilise massi, mis oli vajalik, et senist riiki ja tsivilisatsiooni koos hoida. Sisserännanud põhjala verd hõimud osutusid ühel hetkel degeneereeruvast rooma rahvast kultuuriliselt ja intellektuaalselt niivõrd tugevamaks, et polnud palju vaja andmaks enese raskuse all vajuvale Impeerumile surmahoop. Rooma tuhande aastane sära kustus…
Mida siis teha? Esmalt tule arusaada, et selles sajarahva ühenduses nagu projekt Euroopa Liit ei suuda väikerahvad ellu jääda ning mida kiiremini suudetakse tõsta mõõk hegemoonia ainuvõimu vastu, seda parem. Teiseks tuleb muuta riigile kuuluvate ettevõtete valitsemise filosoofiat. Riigikapital teenigu rahvast mitte rahvas riiki ja siia kuulub õiglase elektri ja rongipileti hinna säilitamine. Koduturu kaitse on riigis, mis suudab vabalt toita oma rahva omatoodangust ning varustada teda ka odava energiaga, ülitähtis vältimaks liigkasuvõtjate poolt pealesurutavat maailmaturu inflatsioonikeerist.
Siin pole mingit kahtlust: kui soovime kestma jääda, tuleb see “sõbralike” hüksoslaste võim põrmustada läbi realiseerides end uue parempoolse tiiva all kas valimistel või liikmelisuse.

Allikas:  http://staap02.wordpress.com/