Riigireeturluse anatoomia: venelased said kõik, eestlased mittekuimidagi

Eesti juhtivpoliitikute tahtel on meie riigi alistumine venemaale täiuslik e. tingimusteta kapitulatsioon.

Just nii ja mitte kuidagi teisiti on võimalik kokku võtta värsket "rõõmusõnumit" Eesti-vene uue piirilepingu "rindelt", mida peavoolumeedia nimetab asjaoluna, mis "peaks olema mõlemale poolele sobiv kompromiss".

Venemaa on korduvalt avalikult kinnitanud, et ei tunnista Tartu rahu kehtiva lepinguna, et see on vaid ajaloohõnguline paber - ei enamat ning, et venemaa ei sõlmi Eestiga lepinguid, kus on vähimaidki viiteid Tartu rahulepingule või Eesti järjepidevusele.

Venemaa on korduvalt ka oma tegudes ja sõnades näidanud, et lähtuvad tänapäeva Eestist kui uuest riigist, milline iseseisvus NSVL'ist. Seega on Eesti riik venemaa seisukohalt ENSV järeletulija.

Ka Keskerakond on alati samal seisukohal olnud, nõudes muuhulgas nii 0-kodakondsust, kui muid loomulikke ja õiglasi seadusi, millised tulenevad Eestist kui ENSV järeletulijast.

Eesti parem-tsentris asuvad ning kergelt rahvusliku kallakuga parlamendierakonnad on senini eeltoodule vastu puksinud, kuid nüüd on saabunud ka nende jaoks aeg tunnistada oma lüüasaamist. Faktiliselt teevad seda nad ju niikuinii.
Teisisõnu ka need erakonnad peavad nüüd aru andma, et 24. veebruar on muinasjutt, Vabadussõda meie riigi jaoks sama tähendusega kui Jüriöö ülestõus või Ümera lahing XIII sajandil ning meie riigi tähtsaim püha on see, mida tähistab Tallinna linnavalitsus - 20. august ehk edgaripäevana tuntud taasiseseisvumise päev. Riigi esimese juhi nimele kandideerib nüüd ilmselt Johannes Vares, kes 21. juulil 1940 äsjasündinud riiki juhtima hakkas.
Muide - selles valguses on tõsi ka neil, kes koos Keskerakonna ja laamendajatega 2007. a. protestisid pronkssõduri äraviimise vastu, sest tõsi siis ju see ka on, et pronkssõdur oli ENSV ja tema pealinna vabastaja 1944. a sügisel.

Värsked teated kesksest meediast ...

... et  Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud piirilepingute tekstile lisati läbirääkimiste käigus kaks lauset. Laused on alljärgnevad:
1. Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi
(Ülaltoodu on kokku lepitud hoolimata tegelikust vajadusest ja Eesti rahvuslik-riiklikest huvidest)
2. Kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist

See tähendab reaalses elus tõepoolest seda, et eestlased nõustusid venelastega kõikides punktides ja saavad nüüd venelastega "kooskõlastatud" uue kuid tegelikkuses mittevajaliku, Eesti riigihuvidele mittevastava ning rahvuslikke huve reetva lepingu edastada kinnitamiseks nende samade (kokkulepluse poliitikat) ajavate poliitiliste jõudude meelevallas olevasse Riigikogusse ratifitseerimisele.

Niisiis - kuigi suure suuga kinnitavad meie rahvuslikke huve reetvad poliitikud Keskerakonnast, Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, Reformierakonnast ja Isamaa- ja Res Publica Liidust, et juhinduvad Tartu rahust ning Eesti riigi järjepidevusest, siis tegelikkusele see ei vasta.
Vastasel juhul lähtuksid nad teadmisest, et piirileping on Eesti ja venemaa vahel olemas ning läbirääkimiste sisu oleks teine - me räägiksime okupeeritud territooriumite eest hüvitise saamisest või nende tagastamisest Eesti riigile ja -rahvale.

Praegu on asunud Eesti poliitikud samasse paati meid okupeeriva riigi poliitikutega ning soostuvad, et Tartu rahulepinguga kokku lepitud piir ei ole tunnustamist väärt, meid okupeeriva riigiga ei ole vaja kokku leppida ebaseaduslikult võõrandatud territooriumite hüvitamise küsimustes, Põhiseaduslik riigi terviklikkus on seadusse kirjutatud fiktsioon ning sahtlisse lükatakse kõik Eesti ja venemaa vahelised küsimused, millised käsitlevad Eesti rahva ja riigi varasid, millised on venemaa ebaseaduslikus valduses.

Isiklikult arvab allakirjutanu, et tulevikus tõenäoliselt võivad nö "libarahvuslased" veel venemaa poole kraaksatada midagi kompenseerimistest, Eesti riigi järjepidevusest või Tartu Rahust, kuid seda tehakse selges teadmises, et tegemist on "moe pärast" suuliigutamise ja populismiga.

Eesti Wabariik ja tema õigusjärglane Eesti Vabariik on haihtumas poliitilisse ajalukku ning Eesti Vabariik kui ENSV järeletulija on jõudsalt pead tõstmas. Venemaa poolne suurim järeleandmine võib seisneda vaid selles, et ta võib avalikult tunnistada Eesti praeguse riigi UUEKS riigiks (mitte EW järeletulijaks ega ka ENSV järeletulijaks), mis sündis 20. augustil 1991.
Siinjuures ma sugugi ei imestaks kui need nn rahvuslikud jõud reformierakonnast ja IRL'ist sellist venemaa poolset tunnistust oma kõikide aegade suurimaks poliitiliseks võiduks peaks.

Seega on aeg mõelda meie riigile läbi ajaloo prisma, sest juurteta riik on mõttetu riik. Võib-olla tuleb mõelda ka uuele riigile, millele juurte loomine vastaks kõige enam meie rahvuslikele huvidele. ja kui, siis millist Eestit me tahame?

ENSV nagu ka 20. augustil sündinud uue riigi pooldajad on saavutamas oma. Neil pole suurt midagi enam otsustada kui vaid võitu tähistada.

Keskerakonna kontoris on pidu ja reformierakond võiks oma europartneriga leivad ühte kappi panna.
IRL'il ei jää muud üle kui laiali minna ja lasta liikmetel valida oma maitse järgi uue sobivama ning sirgeseljalisema koduerakonna - isesiesivuspartei, konservatiivide või ehk VIK vahel. Viimane parteistub niikuinii.

EW-sse uskujad on jalgealust kaotamas. Nemad on ka uute valikute ette seatud - kas astuda Nõmme valitsuse paati ja püüelda edasi seilata möödunud sajandi alguses sündinud nostalgiatuulte abil või liituda ENSV pooldajatega.

Föderastidel on samuti omad valikud nii idas kui läänes.
ENSV-laste seltskond võib julgemalt piiluda sündiva Euraasia Liidu poole, mille majandusperspektiiv tundub olevat tugevamal põhjal kui sotsiaaldemokraatia uimas känguva Euroopa Föderatsiooni oma.

Omamoodi julged on need, kes tekkinud sogases poliitilises pimsivees hakkavad püüdlema partnerite poole konservatiivsest ajaloost. Olgu siis selleks liitumissoov Skandinaavia ja/või Kirde-Euroopa monarhiatega, oma Põhja Liidu loomine, Baltoskandia Uniooni moodustamine, mille sisemereks oleks Läänemeri või minugipärast Liivi Konföderatsiooni taastamisega - nüüd ilmselt on kõik uued valitavad teed head peale selle, mis hetkel olemas on.

Anar Rand

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/