Ants Laaneots: Ega Putin rahune
Eesti peab parandama oma kaitsevõimet ja taotlema senisest veelgi suuremat NATO jõudude kohalolekut, sest Putini Venemaa ei rahune, hoiatab endine kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots.
- Mis on teie arvates Venemaa praeguse tegevuse lõppeesmärk?
Venemaal on Kremli tellimusel ilmunud kollektiivse autorlusega raamatud "Проект Россия" ja "Новая русская доктрина". Kremli opositsionäärid nimetavad neid Putini "Mein Kampfiks" ehk Putini Venemaa doktriiniks. Selle uue vene doktriini kohaselt pretendeerib Venemaa ei rohkemale ega vähemale kui globaalse administraatori rollile ehk USA asendamisele maailma liidri kohal. See on lõppülesanne.
Lähiülesandeks on märgitud kontrolli taastamine postnõukogude ruumi üle, ja selle täitmine ongi praegu käsil. Algas see tegevus 2008. a kallaletungiga Gruusiale. Kremli eesmärk on taastada Vene impeerium vähemalt nendes piirides, nagu see oli NSV Liidu ajal. Ukrainata aga ei ole võimalik impeeriumi taastada, seetõttu ka praegune vägivald läände pürgiva Ukraina vastu.
- Kas Ukraina kaitsejõudude pidev õõnestamine seletab ka nende praegust nõrkust?
Nii ta on. Ukraina relvajõud on olnud alafinantseeritud viimased kakskümmend aastat. Algul majanduslikel põhjustel, alates Janukovitši võimuletulekust aga tõenäoliselt ka tahtlikult. Möödunud aasta sügisel tegi Janukovitš viimase sammu, tühistas ajateenistuse, mis nüüd taastatakse.
Ukraina armee on suur, ligi 170 000 inimest, kuid lahinguvõimelised olid vaid mõned üksused. Peaaegu kogu tehnika oli ning on siiani remontimata ja hooldamata. Toon ühe näite. Krimmis asus Ukraina hävituslennuväepolk, mille 36 lennukist MiG-29 kõigest neli olid lennuvõimelised. Ja kriisi ajal ei jätkunud kütust isegi neile lennukeile, et nad saanuks ära lennata. Pilootide lennutundide arv aastas oli 15-20 oma professionaalse taseme säilitamiseks vajaliku 160-180 tunni asemel.
Relvajõudude haletsusväärne seisukord, sõjaväelaste madalad palgad ja Moskva poolt valla päästetud kanaliseeritud infosõda alandas paljude Ukraina vormikandjate kaitsetahte peaaegu nullini.
Puudus ka keskjuhtimine, kaitseministreid ja kindralstaabi ülemat vahetati kahe kuu jooksul mitu korda. Relvajõududes oli palju Vene päritolu ja venemeelseid ohvitsere, juhtimises tekkis lojaalsuse probleem.
- Mis mehed on USA õhudessantväelased, kes Eestisse tulid?
Külma sõja lõpp ja NSV Liidu lagunemine tekitasid Lääne-Euroopas tohutu eufooria, räägiti suurte sõdade lõpust kontinendil. Arutati isegi, kas NATOt üldse enam vaja on. Lõpuks leiti, et on, kuid valdavalt rahutagamise ja -valve operatsioonideks. Riigid läksid üle väikestele kutselistele missiooniarmeedele.Lääne-Euroopa desarmeerumisprotsess jätkus kuni viimase ajani, Ukraina kriisini. Praegu on olukord niikaugel, et Lääne-Euroopa riigid ei ole võimelised kaitsma iseennast ega oma liitlasi. Lääne-Euroopa inimesed on ka mentaalselt desarmeeritud, neil on kadunud enese alalhoiu instinkt, ohutaju. Lääne-Euroopa poliitikud meenutavad aga kanakarja, kes kukub abitult kaagutama siis, kui kull viib kana ära, ent rahuneb üsna pea maha ? kuni kulli järjekordse rünnakuni ja kana äraviimiseni.
Selles mõttes on läänes praegu oluline ärkamisaeg. On saadud aru, et Putin ei piirdu Ukrainaga. Kui Ukraina allutamine peaks õnnestuma, läheb ta tõenäoliselt Transnistria kaudu edasi Moldovasse. Ning kui lääs jääb ikkagi jõuetuks, siis viimaks jõuab ta ka Balti riikideni. Ameeriklased tajuvad seda kõige paremini, nad on kogu aeg sõdinud ja tunnevad Vene mentaliteeti üpris hästi. Nad on aru saanud, et Kremlil on impeeriumi taastamisega tõsi taga. Nende survel suurendas NATO teatud signaalina Venemaa suunas oma vägede kohalolekut Baltimaades. Siiani on sellest väga hoidutud. Meil olid suured võitlused isegi NATO kaitseplaanide saamiseks, alles 2009. aasta teisel poolel hakkas asi liikuma. Seniajani leiti, et pole vaja mingeid plaane, keegi ei tule ju kallale, plaanide tegemine ainult provotseeriks Venemaad.
Nüüd toodi igasse Balti riiki ja Poolasse üks langevarjurite kompanii. Mingit olulist lahingulist võimekust ühel kompaniil operatiivtasandil loomulikult ei ole, kuid see on poliitiline signaal. Putinile anti märku: punane joon NATO ja Venemaa vahel kulgeb mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järve.
- Kui tõenäoliseks peate NATO rasketehnika Eestisse toomist?
Praegu on õige aeg seda aktiivselt nõuda alliansilt. Meile on vaja NATO vägede püsivat juuresolekut. Minu arvates on tähtis, et siin asuks eelkõige püsivalt lennuvägi ja vähemalt keskmaa õhutõrje. Väga teretulnud on ka maaväe üksused. Kui ei tooda püsivaid üksusi, tuleks taotleda, et siia paigutatakse NATO üksuste eelpositsioneerimislaod. Kui Eestis asub üksuste põhiselt nende relvastus, tehnika ja varustus, siis mehi saab Lääne-Euroopast siia lennutada mõne tunni jooksul. Üksuste tulek kogu oma varustusega on keeruline ja võtab mitu korda rohkem aega.
- Kui Ukraina sündmuste sarnast peaks juhtuma Eestis, kui valmis meie kaitsejõud selleks on?
Meil on probleeme kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja juhtimissüsteemiga. Uus, möödunud aasta algul vastu võetud kümneaastane arengukava lõhkus ära kaitsejõudude tervikliku juhtimissüsteemi, mille me aastail 2007-2011 üles ehitasime. Selle aluseks oli riigikaitse ülesehitamine territoriaalkaitse kontseptsiooni alusel. Territoriaalkaitses nägime ette kaks komponenti: sõjalis-territoriaalsed üksused, selleks jagasime Eesti territooriumi neljaks kaitseringkonnaks, ja üldotstarbelised ehk manööverüksused, milleks me arendasime välja 1. brigaadi, mida kaitseväe juhataja saab kasutada seal, kus agressiooni tõrjumisel tekib kõige teravam sõjaline vajadus.
Kaasaegses sõjas on agressori esimene pingutus suunatud eelkõige riigikaitse keskjuhtimise hävitamisele. Territoriaalkaitse võimaldab selle riski mõju vähendada. Kaitseringkonnad ühendasid nende koosseisu määratud kaitseväe üksuste ja Kaitseliidu malevate juhtimise. Nad olid kohustatud alustama vastupanu oma vastutusalale sisenenud agressorile isegi siis, kui kaitseväe juhatajaga või peastaabiga on midagi juhtunud ja ülevalt ei tule mingit korraldust.
Uus arengukava lõhkus territoriaalkaitse ära. Nüüd püütakse luua rangelt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi, millel on kaks sammast. Luuakse otsealluvusega kaitseväe juhatajale kaht brigaadi, mis ongi kogu kaitsevägi,
on eraldi sammas oma ülema juhtimise all. Ta haakub kaitseväega ainult kaitseväe juhataja kaudu. Aga kui midagi juhtub kaitseväe juhatajaga või peastaabiga? Vene? Gruusia 2008. aasta sõda ja sündmused Ukrainas, eriti Krimmis näitasid veel kord, kui tähtis on juhtimine kaasaegses sõjas. Krimmis oligi asi selles, et sealset 16 000 Ukraina sõjaväelast ei juhtinud mitte keegi.
Teine probleem uues arengukavas. Sõdade praktika on näidanud, et dünaamilises lahinguolukorras on üks juht, üks juhtorgan võimeline edukalt juhtima 3-5 lahinguüksust. Kui neid on rohkem, tekib suur oht kaotada kontroll nende üle. Meil oli neli kaitseringkonda ja üks jalaväebrigaad, mis võimaldas sõja korral mobiliseerida ja juhtida kuni 20 lahingupataljoni.
Nüüd loodava kahe brigaadi alla mahub maksimaalselt 6-8 lahingupataljoni. Rohkem juhtimisstruktuure, mille alla saaks reservpataljone paigutada, ei olegi. Kes hakkab kriisiolukorras juhtima igal aastal ajateenistuse kaudu väljaõpetatavaid reservüksusi?
Kaitseliit on omaette, talle on arengukavaga pandud üle jõu käiv maakaitse ülesanne, mida ei saa teostada ainult käsirelvadega. Raskerelvatusega üksused aga organisatsioonil puuduvad. Arengukavas unustati ka ära, et kaitseliitlased on vabatahtlikud, kes tegelevad riigikaitsega perekonna kõrvalt, omast vabast ajast. Neile ei saa rahuajal panna sama õppekoormust, mis on kaitseväel.
Naeruväärsed on ka väited, et me kasutame reservpataljone kaotuste korvamiseks. Kaotusi ei saa korvata terviklike üksustega, vaid üksikute meestega. Kui kaotad jaost kolm meest, siis ei pane oma jakku uut jagu, vaid paned sinna kolm uut meest.
- Nii et kui praegu peaks meil kaitsejõude vaja minema, siis võib juhtuda, et...
Need väeosad, mis praegu olemas on, käivituvad kindlasti. Kuid juhtimisstruktuur kui tervik on lõhutud, kaitseringkondi oma staapidega ei ole. Kaitseliidu regionaalseid staape, mis peaksid neid mingil määral asendama, pole loodud. Ei leita ka ohvitsere, kellest neid luua.
Et probleem selgem oleks, siis mõni sõna operatiivpoolest. Meil on kaks brigaadi ja kaks ajalooliselt väga ohtlikku operatiivsuunda, kust vaenlane on paljudes sõdades Eestisse sisenenud: Narva-Rakvere suund ja Petseri-Võru-Tartu suund.
Tahes-tahtmata tuleb need olemasolevad kaks brigaadi ühekaupa paigutada mainitud suundadele, sest agressori maavägede sissetulek nende kaudu on kõige tõenäolisem. Aga kui mõlemad brigaadid on rakendatud, siis kaitseväe juhatajale ei jää enam mingit operatiivreservi.
Millega kaitstakse pealinna ning kogu ülejäänud Eestit näiteks eriüksuste, õhu- ja/või meredessantide eest?
- On kõlanud mõte viia kaitseväe arengukava ellu kiirendatud korras kas või laenu abil.
Olen sellise ettepanekuga nõus. Mida kiiremini, seda parem. Ega Putin rahune oma impeeriumi taastamise hulluses. Kui ta saavutab edu Ukrainas, on ekspansioonikatsete jätkamine Kremli poolt kindel.
Allikas: Facebook ja http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/arvamus/ants-laaneots-ega-putin-rahune.d?id=68626365
0 kommentaari:
Postita kommentaar