MEIE KIRIK: Kas Euroopas kiusatakse kristlasi taga?
"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)
Lääneriikides, sealhulgas
Eestis elavad kristlased on meediast kuulnud ja lugenud usukaaslaste
kannatuste kohta Aafrikas ja Lähis-Idas, kus religioosselt motiveeritud
vägivald, venima jäänud relvakonfliktid, poliitilised erimeelsused
jms on toonud kaasa kristlaste ning nende pühakodade, koolide ja teiste
asutuste vastu suunatud rünnakuid ja muid kristlaste õiguste rikkumisi.
Võidakse
mõelda, et Euroopas, ristiusu südamaal, ei esine sallimatust kristlaste
vastu ega kristlikke põhimõtteid järgivate inimeste diskrimineerimist.
Euroopa kristlaste olukorda jälgiva organisatsiooni Observatory on Intolerance and Discrimination Against Christians in Europe 2013. aasta raport räägib paraku teist keelt.
Nimetatud raporti saatesõnas tõdetakse, et Euroopas ei ole küsimus niivõrd kristlaste tagakiusamises (persecution)
– mõiste seostub vangistamise, piinamise, hukkamise, vara
konfiskeerimise ja muu selletaolisega –, vaid pigem on probleeme
sallimatuse ja diskrimineerimisega.
Ülalmainitud organisatsiooni asutaja ja juht, Viinis tegutsev advokaat Gudrun Kugler
on seisukohal, et kaalul on kristlaste õigused. 2013. aasta raporti
saatesõnas lükkab Kugler tagasi arvamuse, et Euroopas on kristlaste
diskrimineerimine võimatu, kuna kristlus on siin enamuse religioon ja
enamust ei saa diskrimineerida. Ta meenutab, et Lõuna-Aafrika
mustanahalised polnud apartheidirežiimi ajal sugugi vähemuses. Ja
veel: Itaalia poliitik ja katoliiklane Rocco Buttiglione
ei saanud Euroopa Komisjoni liikmeks just nimelt tänu oma kristlikele
vaadetele, kuigi kristlus on öeldavasti enamuse religioon.
Kugler
iseloomustab vaimset õhustikku Euroopas järgmiselt: „On üldine umbusk
mistahes religioosse suhtes, arvamus, et usk tuleb avalikust sfäärist
eemal hoida… Esineb radikaalset sekularismi, sest on levinud arusaam, et
„ristiusk domineeris ülekohtuselt sajandeid ja nüüd tuleb talle koht kätte näidata““ (siin ja edaspidi minu rõhutus – V.V.).
Mis puutub neutraalsusse (avalikus sfääris), millest tänapäeval nii palju räägitakse, siis tõdeb Kugler: „Täielik neutraalsus pole võimalik, sest ka tühi valge sein on manifestatsioon, eriti kui sealt võeti ennist krutsifiks maha.“
Järgnevalt
on esitatud põgus ülevaade kristlaste vastu suunatud sallimatuse
avaldumisest Euroopas, mis on jagatud raporti eeskujul kolme blokki.
Vihkamisega seotud intsidendid
Raport
on registreerinud 133 vandalismiakti kristlike paikade vastu 11
riigis. (Ainuüksi Prantsusmaal registreeriti 2012. aastal 543
vandalismiakti kristlike paikade vastu.) Tegemist on valdavalt
sissemurdmiste, rüüstamiste ja süütamistega. Näiteks põles 2013. aasta
juulis Hannoveris maha luterlik kirik, politsei hinnangul oli tegemist
tahtliku süütamisega.
Teise
kuritegude gruppi kuuluvad rünnakud vaimulike ja ilmikkristlaste
vastu. Sageli on nende taga kristlusele vastanduva maailmavaate
esindajad, nt abordipooldajad või homoaktivistid, kelle eesmärgiks on
hirmutada ja häirida kristlike põhimõtete kaitsjaid.
Eraldi
tuleks mainida rahvusvahelist äärmusfeministide võrgustikku Femen,
mille esindajad korraldasid terve rea huligaanseid ründeid kristlastele.
Paljastatud rindadega Femeni aktivistid ründasid Brüsseli peapiiskop André-Joseph Léonardi
ning häirisid jõhkralt kirikulisi Kölni toomkirikus ning Pariisi ja
Barcelona kirikutes. (Võib vaid ette kujutada, kuidas reageeriks meedia,
kui üle Euroopa hakkaksid vaenulikult meelestatud kristlastest
aktivistid tungima sünagoogidesse või homoklubidesse, karjudes
antisemiitlikke ja homodevastaseid lauseid ning käitudes iseäranis
jultunult ja provokatiivselt.)
Vast
kõige enam (usklike) tähelepanu pälvinud Femeni aktsioon oli kristlaste
teadlik ja tahtlik solvamine esimese jõulupüha piiskoplikul missal
Kölni toomkirikus, kus Femeni nooruke, 20-aastane liige Josephine Witt kargas altarile ja paljastas oma ülakeha, millele oli kirjutatud sõnum: „I am God“ („Mina olen Jumal“) (vt Meie Kiriku uudist siit).
Seadused ja poliitika
Raportis
mägitakse, et kuigi keegi ei sea kahtluse alla usuvabaduse põhimõtet,
tuleb konkreetsetes olukordades esile püüdlus piirata kristlaste õigust
elada oma usupõhimõtete kohaselt. Raportis vaadeldakse paljude näidete
varal kristlaste vastu rakendatud nn vihakõneseadusi, süüdistusi
diskrimineerimises, usklike vanemlike õiguste piiramist jne. Raporti
järgi kehtis 2012. aastal 14 Euroopa riigis kokku 41 õiguslikku
piirangut, mis mõjutasid otseselt kristlaste õigusi ja vabadusi.
Üks
probleemidering on seotud südametunnistuse vabaduse piiramisega
näiteks meditsiinitöötajate ja perekonnaseisuametnike puhul (kel ei
lubata keelduda osalemisest abortide tegemises või homoseksuaalsete
paaride registreerimises). Kurioosne näide on Taani parlamendi otsus
kohustada luterlikku riigikirikut laulatama oma pühakodades ka
samasoolisi paare.
Teine
valdkond puudutab sõnavabadust. Paradoksaalselt sunnitakse vihkamise
õhutamise keeldu ettekäändeks tuues vaikima inimesi, kes ei nõustu
homosuhete heakskiitmisega. Näiteks Prantsusmaal kehtib alates 2004.
aastast nii range „vihakõneseadus“, et kristlased ei saa avalikult
homosuhteid patuks nimetada. Rootsis esitati süüdistus neljale
aktivistile, kes püüdsid tõstatada seksuaalkasvatuse teema
koolihariduses ja jagasid „homoseksuaalsuse agenda“ vastu suunatud
lendlehti.
Rünnakud kultuurivallas ja meedias
Sallimatus
kristlaste vastu tuleb jõuliselt esile ka kunstis, meedias ja
sotsiaalmeedias. Raport kajastab 15 juhtumit kuuest riigist. Tegemist on
nii kristlike vaimulike kui kristlike uskumuste halvustamise ja
pilkamisega ning kristlaste usuliste tunnete riivamisega.
Ettepanekud ja soovitused
Raportis
on esitatud terve rida ettepanekuid ja soovitusi, mis on suunatud
kõigile hea tahtega inimestele, samuti riikide valitsustele,
ajakirjanikele ja Euroopa Liidule. Mainin neist näiteks üleskutset
kunstnikele ja ajakirjanikele mõista usklike tundeid ja pidada meeles,
et kristlusele oponeerimine või selle naeruvääristamine ei ole sugugi
vapruse ilming, nagu varem, sest ristiusk ei ole enam määrav jõud
ühiskonnas: „Pigem näitab vaprust ja innovaatilisust kristlike
põhimõtete kaitsmine, kuna need on tänapäeval sageli vastuolus masside
veendumustega.“
Kas Eesti kristlastel on põhjust muretseda?
Raportis
ei jää silma ühtegi juhtumit Eestis. Kas Eestis ei esinegi sallimatust
kristlaste vastu? Anonüümsed netikommentaarid, mis halvustavad nii
ristiusku kui ka usklikke, räägivad teist keelt. Samuti tuleb aeg-ajalt
ette vandalismiakte. Kirikuhuligaanide patrooni tiitliga võiks austada
lausa president Toomas Hendrik Ilvest, kes asus kaitsma naaberriigi pealinna kirikus „punkpalvuse“ korraldanud rõvetsejaid.
Miks
meie „inimõiguste kaitsjad“ ja asjaomased ametiisikud vähemalt ei
tõstata kristlastevastase verbaalse sallimatuse probleemi, mis pea iga
päev mõne usuteemalise artikli kommentaariumis esile tuleb? Tõsi,
kristlased on solvangute ja mõnitamisega harjunud ega nõua
„vihakõneseaduse“ vastuvõtmist (erinevalt mõnest teisest
vähemusgrupist), kuid rikastavate erinevuste ja tolerantse ühiskonna
eestvõitlejad võiksid vähemalt probleemi märgata. Võib-olla on õigus
poliitik Martin Helmel, kes kirjutas ajalehes Postimees (13.09.2012):
„Sest
võrdõiguslikkus ei ole tegelikult üldse mitte võitlus võrdse kohtlemise
eest. See on katse kujundada ühiskond radikaalselt ümber väikese kliki
utopistide poolt ainult neile meelepärasel moel. Seda tehakse, jaotades
ühiskond utopisti äraspidisel eelistusel põhinevateks erigruppideks,
mida hakatakse sama äraspidisel loogikal hierarhiasse asetama ning siis
üksteisega vastandama. Teatud grupid kuulutatakse rõhututeks – naised,
homod, immigrandid, invaliidid jne –, teatud teised grupid jällegi
rõhujateks. [---] Kõik need grupid on ka omavahel tähtsuse järjekorras:
homod on tähtsamad kui naised, naised on tähtsamad kui invaliidid ja
kui meil kunagi peaks tekkima piisavalt palju moslemeid, siis need on
tähtsamad kui kõik ülejäänud“ (vt siit).
Tegelikult
tuleks selgesti välja öelda, et kristlaste vastu suunatud sallimatuse
taga on sageli just nn inimõiguste ja üksikindiviidi suuremate
vabaduste eest võitlevad rühmitused ja ringkonnad, kes on vastutavad
kuritegudele õhutava sallimatu õhkkonna loomise eest. Arvestades, et
just kristlastes nähakse tagurlikuks peetava Venemaa president Vladimir Putini
liitlasi ja mõttekaaslasi, kes pidurdavad küünte ja hammastega
progressi ja õitsengut Euroopa Liitu kuuluvas Eestis, võib oletada, et
lähitulevikus hakkab kasvama kristlaste diskrimineerimise ja
marginaliseerimise ning nende usu- ja väljendusvabaduse piiramisega
seotud juhtumite arv.
Kui
mõni kristlane või kristlik ühendus soovib teada anda oma õiguste
rikkumisest või kogetud sallimatusest, siis võib seda teha sellel
e-posti aadressil:
Käesolevas artiklis tutvustatud 2013. aasta raporti võib PDF-formaadis alla laadida siit.
Vaata lisaks:
Läänes taga kiusatud kirik? (13.05.2014)
0 kommentaari:
Postita kommentaar