MARTIN HELME: Valitsuse ohtlik kodakondsuspoliitika

Saada sõbrale

Tore, et Eestis saavad vähemalt probleemist kõik enam-vähem ühtemoodi aru: siinne suur hulk mitte-eesti kodanikke on tõsine oht meie julgeolekule. Aga veel tõsisem oht on see lahendus, mida valitsus välja pakub. Valitsusliikmed käivad ringi ja lausa manguvad, et siinsed venelased võtaks Eesti kodakondsuse.

Juriidiliselt võttes ei olegi Eestis praktiliselt kodakondsusetuid inimesi. Venemaa kuulutas 1992. aasta alguses kõik äsja laiali saadetud Nõukogude Liidu kodanikud automaatselt Vene Föderatsiooni kodanikeks. Eestlaste kohta see mõistagi ei käi, sest me ei olnud kunagi õiguslikus mõttes NSV Liidu kodanikud, vaid okupatsiooni all elavad EV kodanikud. Nimetatud seadust kinnitas hiljem ka Vene kohus, kui Leedus elavale endisele sõjaväelasele ei tahetud välja maksta vaid Vene kodanikele ette nähtud raha. Kohus kinnitas, et sõltumata kehtivatest dokumentidest on mees Vene kodanik. See, et Eesti riik lääne survel need inimesed kodakondsusetuks kuulutas ja neile hallid passid jagas, ei muuda asja. Kindlasti ei muuda see asja Kremli silmis, kes nagunii ei lase end segada kitsalt kodakondsuse küsimusest, vaid kaitseb venekeelseid. Eesti ja Läti puhul tähendab see endale võetud õigust meile kallale tungida, kui Venemaale ei meeldi, kuidas Eesti riigis elavad ukrainlased, valgevenelased, osa siinseid armeenlasi või ingerlasi. Venemaal on vaja ettekäänet ja sellega on nagu joodikuga — põhjuse leiab alati.

Ei Krimmis ega Ida-Ukrainas, isegi mitte Kiievis toimunud venelaste ahistamist. Pigem ikka vastupidi, sisuliselt venekeelsetel aladel oli ukrainlane see, kes tundis end oma kodumaal teisejärgulise inimesena.

Aga meil on ka omast kogemusest võimalik õppida. Pronksiööd oleks pidanud isegi pimeda panema nägema, et kodakondsuse jagamine, eriti kui seda tehakse latti vastu maad pannes ilma sisulisi tingimusi esitamata, ei tee kedagi lojaalseks Eestile. Küll aga võimaldab see vaenulikel isikutel pugeda Eesti patriootide ridadesse ja seal segadust külvata, desinformatsiooni levitada, tegutsemisvalmidust torpedeerida. Ühtlasi võimaldab see meie vaenlastel apelleerida Eesti kodanikeõigustele. Elav näide on pronksiöö provokaatorite plaan taas hakata rahvast tänavale tooma ja taguma trummi, et Eesti venekeelseid kiusatakse ning üleüldse on enamik Eesti linnu algselt olnud venelaste asutatud ja asustatud. Praegune valitsus on koalitsioonileppesse kirjutanud, et siin elavad alaealised saavad kodakondsuse automaatselt. See tähendab, ei pea tegema keeleeksamit, kodakondsuseksamit, mitte midagi. Lihtsalt pass kätte ja oledki valimisõigusega eestimaalane. Põhimõtteliselt laiendati sama korda ka pensionäridele: üle 65aastased ei pea enam tegema mitte tõelist keeleeksamit, vaid suulise.

Tekib küsimus, kas sotsid tahavad peale kohalike ka riigikogu valimistel näha sadu tuhandeid Savisaare valijaid? Sotsid ja reformarid kirjutavad koalitsioonileppesse selle, mida Moskva on meilt järjekindlalt nõudnud alates 1991. aasta augustist: et Eestis saaks kõik okupatsioonikolonistid ja nende järglased automaatselt kodakondsuse ja et Eesti oleks sisuliselt kakskeelne riik. Võttis paarkümmend aastat aega, aga nüüd on Moskva oma tahtmist saamas.

Kõik põhjendused, mis siinse põlisrahva valitseva positsiooni lammutamiseks esitatakse, on loomulikult kas demagoogia või soovmõtlemine. See ei vähenda kohalike professionaalsete nurisejate süüdistusi Eesti või eestlaste vastu, vaadake Ukraina või Linteri-Žuravljovi näidet. See ei vähenda Venemaa ettekäändeid Eesti ründamiseks. Isegi kui meil õnnestuks absoluutne enamus siinseid venelasi teha lojaalseks ja rahulolevaks, ei muudaks seegi mitte midagi: Venemaa saadab siia kas või turismiviisaga provokaatorid, kelle ahistamise peale reageerida. Kremli plaani järgi mängides oleme ette kaotusele määratud. Reageerimise asemel peame haarama initsiatiivi, näitama üles otsustavust ja jõudu.

Esiteks tuleb aru saada, et massi venemeelsete inimeste Eesti kodanikuks vormistamine on meile ohtlik ja sellest tuleb kategooriliselt hoiduda. Eesti kodakondsuse saamist tuleb karmistada, mitte lõdvendada, viies sisse sisuline lojaalsuskontroll.

Teiseks tuleb kõiki Vene kodanikke nendena ka sisuliselt kohelda, nõudes, et nad vormistaks endale kehtivad dokumendid, mitte jagades neile halle passe või veel hullem, Eesti passe. Vene kodanikke saab riigist välja saata, kui nad asuvad siin sisemist rahu rikkuma. Kuhu saab saata hallipassimehed?

Kolmandaks tuleb Euroopa Liidus läbi suruda põhimõte, et alalise Eesti elamisloaga Vene kodanikud saavad vabalt suure liidu piires elada ja töötada — me saame suurest hulgast rahulolematutest lahti ilma.

Ja neljandaks tuleb riigi julgeolekuasutustel aktiivselt ning jõuliselt takistada siinset vene agentide võrgustikku, ruineerides neid majanduslikult, juriidiliselt, propagandistlikult. Hoides neil kogu aeg silma peal, kuulates varjamatult pealt kommunikatsioone, häirides või takistades seda vajadusel. Hoides inimesi luubi all, tehes trahvi iga pisiasja eest alates punasega üle tee minekust lõpetades rahvusliku vaenu õhutamisega.

Venemaa jaoks oleme me sünnist saadik fašistid puhtalt selle tõttu, et me ei taha hakata venelasteks või olla nende orjad. Kui me tahame olla iseenda peremehed, siis tuleb enda eest seista. Mis sest, et see nii idas, läänes kui kohapeal paljudele ei meeldi.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5390&lang=est