Läbipaistev manööver

23. augustil 1973 toksib ajakirjanik Jacques Mornand järgmise teate oma kirjutusmasinal: „Kell neli hommikul. Transpordilennukite eskadrill heidab Pärsia lahe tähtsamate naftaallikate, lennuväljade ja teiste strateegiliselt tähtsate punktide kohal alla sadu langevarjureid. Ameerika laevastik ristleb ranniku lähedal ja blokeerib kõiki tähtsamaid sadamaid. Nixon helistab Washingtonist Brežnevile. Ta seletab, et Ühendriikide julgeolekuks hädavajalik naftaga varustamine on ohus, kuna paljude araabia maade valitsused ähvardavad naftakraanid kinni keerata.”

Jacques Mornand ei kannata üleliigse fantaasialennu all, ta annab oma ajalehes „Le Nouvel Observateur” edasi ainult strateegilist plaani, mida hiljuti ühel salajasel nõupidamisel Inglise ja Ameerika valitsuste esindajate vahel Londoni lähedal oli arutatud. Kõrvalteid kaudu oli ajakirjanik saanud teada nõupidamise üksikasju.

Kummalisel kombel olid ka suured naftakontsernid saatnud oma eksperdid osa võtma salanõupidamisest, kus vaagiti väga täpset interventsiooniprogrammi Pärsia lahes.

Veidi hiljem harjutasid 9000 USA merejalaväelast Californias Mojave kõrbes sõda, treenides naftaallikate hõivamist kõrbetingimustes.

Ameerika ajakiri „Time” teatas” 27. augustil 1973. a., et neid manöövreid viidi läbi sellepärast, et „sõda Vietnamis on lõppenud ja merejalavägi peab sellele mõtlema, kuhu neid järgmisena võidakse saata ja kas nad on valmis võitluseks Lähis-Idas.” Sellest, et valmistuti naftahuve kaitsma, ei tehtud mingit saladust.

 

Kõrbemanöövrite juhataja kolonel O'Leary mainis intervjuus: „Pentagonil on raali abil välja töötatud plaanid invasiooniks ükskõik millisesse tsiviliseeritud maasse. Lähis-Ida on püssirohutünn, me oleksime rumalad, kui me end ette ei valmistaks.”

Imperialism on ajaloo vältel pidanud paljusid sõdu nafta pärast. Veel tänapäevalgi on naftamonopolidel plaanis omastada tähtsamaid naftakeskusi maailmas. Omades mõjuvõimu USA reaktsioonilistes ringkondades, arvestatakse ka Ameerika armee ja NATO löögijõuga. Silmas pidades praegust jõudude suhet maailmas, näivad sedaliiki plaanid absurdsed. Aga juba fakt, et neid välja mõeldakse ja kuulutatakse, tõendab, milliseid kuritegusid imperialism veel tänapäevalgi on valmis sooritama.

1973. a. detsembris koostasid USA juhtivate naftamonopolide esindajad ja sõjaväestrateegid nimistu naftat produtseerivatest riikidest, kellele tuleb kätte maksta. Selle üksikute eskalatsiooniastmete juurde kuulus ka naftapiirkondade hõivamine sõjaväe poolt. Välisminister Kissinger pidi ajalehe „US News and World Report” lehekülgedel tunnistama, „et sellist võimalust veel kord kontrolliti”.

13. detsembril 1973 teatas SFV ajakiri „Stern”: „Läheneb päev, millal ameeriklased likvideerivad globaalse energiakriisi. Sõjalisteks interventsioonideks Lähis-Idas, sõjaks nafta pärast on USA suurepäraselt ette valmistatud.”

Kolmveerand aastat hiljem, oktoobris 1974. a., teatati USA armee 1. jalaväediviisi erimanöövrist. Nimetuse all „Exercise dusty 3” kulges Kansases Fort Riley lähedal operatsioon „Big and red against Petrolandia” (Suur punane Petrolandia vastu). Ajaleht „Daily World” tõi 18. oktoobril 1974. a. ära selle järgmised üksikasjad: „Selle operatsiooni puhul on tegemist õhudessantüksuste kiire operatiivse löögiga, kes helikopteritelt tühja koolimaja läheduses maha pannakse, kus kokku saavad agressori rohelises vormis sõdurid ja paljud väljamõeldud Petrolandia sõjaväemissiooni esindavad „diplomaadid”, kes ei märkagi, kuidas ründerühm endale teed rajab. Fotol on näha Petrolandia sõdur, kellele pärast tema vangivõtmist on suunatud püssitoru. Tema vorm meenutab väga Süüria armee oma.

Pole vaja erilist kujutlusvõimet, et sõna „Petrolandia” asemele panna „Süüria” või „Egiptus” või koguni „Saudi-Araabia”. Selle operatsiooni puhul rakendatud taktika vihjab üllatusrünnakule, mida Pentagon ette valmistab juhtumiks, kui valitsus otsustab Exxoni, Mobili, Gulfi, Texaco ja Shelli nimel Lähis-Idas sõjaväe abiga vahele astuda.”

23. septembril 1974. a. kordas äsjavalitud USA president Ford Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni plenaaristungil interventsiooniähvardusi. End ülimalt meelsasti rahusobitaja loorberitega ehtiv välisminister Kissinger kriipsutas oma intervjuus ajakirjale „Business Week” 2. jaanuarist 1975. aastast alla USA otsustavust sõjaliseks vahelesegamiseks Lähis-Idas.

Jälle kord esines USA maailmasandarmi osas, kes vallutussõdu ja sõltumatute riikide okupeerimist nimetab „rahvuslikuks huviks”.

Energiakriis, kogu kapitalismi kriis 1975. aasta algul, tegi paljudele rahvastele selgeks imperialismi reaktsioonilise osa tänapäeva maailmas. Kõigi imperialistlike riikide aktsioonide ja meetmete eesmärgiks on olnud oma mõjuvõimu teiste rahvaste üle säilitada ja laiendada.

FRED MERCKS

Alapeatükk saksa ajakirjanik Fred Mercksi raamatu „Must veri” („Das schwarze Blut”) eestikeelse tõlke (ilmumisaasta: 1980, väljaandja: kirjastus „Eesti Raamat”, tõlkija: Linda Ariva) peatükist „Maailmasandarm ja naftapoliitika”.

Taasavaldatud Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 14. numbris (jaanuar-veebruar 2013).

__________________

 
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564