Ivar Soone | Väikesed valed, suured valed ja statistika: kes saab Eestis keskmist palka?
Valitsus
kiidab takka Eesti keskmise palga kasvu, mille alusel me pidavat olema
EL-i riikide seas suisa esirinnas, ja ka keskmist palka ennast, mis
asetab meid Euroopas Eurostati alusel kohati 19. kohale. Hirmuga
räägitakse palgasurvest ja palgarallist ning Eesti Pank teatas 8.
aprillil taas, et palku tuleks langetada. Paraku on aga kurb tõsiasi
see, et ligi 2/3 eestimaalastest võivad keskmisest palgast ainult
unistada. Miks on see nii ja miks ei näita eestimaalaste niigi madal
keskmine palk Eestis mitte kui midagi?
Pärast mu eelmist artiklit (vt „Kallis, kallis
Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad" 16.02.2014 ÕL) on tihti küsitud,
kuidas on võimalik, et Eesti elanike elatustase on madal, palgad
nigelad, aga Stockmann on rahvast pungil? Tegelikult on asi väga lihtne –
see ühiskonna „fassaad", mida näeme Stockmannis, ei peegelda paraku
„hoone" (st riigi) tegeliku sisu, ehk teisisõnu: need 10 000 inimest,
keda päeva jooksul võib Stockmannis kohata, ei esinda kindlasti Eesti
sotsiaalset läbilõiget. Tõepoolest – raha inimestel on, aga vaid teatud
inimestel.
Kui me oletame, et isegi vaid 10%
tallinlastest on piisavalt rikkad, et endale igapäevast Stockmannis
ostlemist lubada, moodustab see ostjate segment ainuüksi juba ligi 40
000 inimest, ning on piisav selleks, et kesklinnas nähtav olla. Kuid
ülejäänud üle 1,2 miljoni eestimaalase rahakott sellest paraku ei
parane.
Sama lugu on ka palga- ja töötasukeskmistega –
need on oma olemuselt enamasti näilised ega peegelda tegelikku
reaalsust. Esiteks on keskmisi mitut liiki (levinumad on aritmeetiline
keskmine ja mediaan), teiseks aga kasutavad poliitikud enamasti neist
väheminformatiivsemat ja kõrgemas suunas enimkallutatut – aritmeetilist
keskmist.
Vastavalt
Kaubamaja aastaaruandele maksti Kaubamaja juhatuse esimehele Raul
Puusepale tasusid summas 133 000 eurot (tõus võrreldes 2012. aastaga 2,3
korda) ehk ligi 11,1 tuhat eurot kuus (sisaldab sotsiaalmaksu),
Kaubamaja keskmine palgakulu töötaja kohta (selles keskmises sisalduvad
juba ka Puusepa tasud) aga oli ligi 720 eurot kuus, mis on netopalgana
pisut üle 576 euro. Ehk teisisõnu teenis Puusepp kuus 11,4 korda rohkem
kui keskmine Kaubamaja töötaja, mis tähendab seda, et samade hüvede
saamiseks, mis tulid Puusepale kätte 1 kuuga, kulub Kaubamaja keskmisel
töötajal ligi aasta. Õigluse huvides tuleb öelda, et Kaubamajas on ka
kõvasti alla keskmise teenivaid töötajaid, kelle palgavahe Puusepaga on
suisa mitmekümnekordne – keskmine kujunebki ju üle ja alla keskmise
olevate väärtuste alusel. Selliselt peavad mõned Kaubamaja töötajad
Puusepa tasemel teenimiseks töötama lausa mitmeid aastaid.
Lõputu ringmäng keskmise palgaga
Et mitte avada Kaubamaja kõiki telgitaguseid,
arvutame selle näite põhjal palgad ühes sarnases, kuid veelgi suurema
palgavahega hüpoteetilises ettevõttes. Pangem talle sarnasuse huvides
nimeks Kaubajama. Sealne keskmine töötaja teenib brutotasu kuus 500
eurot. Lihtsuse mõttes arvestame, et kõik töötajad peale juhtkonna
saavadki samasuurt palka. Ettevõtte juht, hr Plekksepp, teenib
brutopalgana 100 000 eurot kuus, teised juhatuse liikmed hr Soss-sepp ja
pr Kingsepp teenivad samapalju. Ettevõttel on kokku 300 töötajat, sh
juhatus.
Suurendamiseks kliki tabelitel!
Nüüd arvutame keskmised. Kuna 297 tavatöötaja peale tuleb 3 kõrgepalgalist ülemust, on ettevõtte keskmiseks brutopalgaks 1 495 eurot (vt tabel 1 artikli alguses olevast galeriist), mis ei kajasta selles ettevõttes mitte kellegi sissetulekuid, olles ligi 3 korda kõrgem tavatöötajate palkadest ja jäädes omakorda ligi 67-kordselt alla juhtkonna palkadele. Nii ka Eestis tervikuna. Need keskmised, mis peegelduvad statistikas, ei kajasta tegelikult mitte kellegi tegelikku heaolu.
Aritmeetilisel keskmisel on veel üks võlu,
mille pärast armastavad neid nii firmajuhid, ametnikud kui ka
poliitikud: nimelt on see näitajana väga ebapüsiv ja kipub valdava osa
elanikkonna tegelikust jõukusest märksa kiiremini tõusma. Näite lihtsuse
huvides jääme meie Kaubajama palkade juurde. Oletame, et Kaubajama on
alles asutamisel ja kolm juhatuse liiget juurdlevad pingsalt olulise
eksistentsiaalse küsimuse üle (nagu kunagi ka meie riigikogu): milline
küll peaks olema nende endi palk. Üks neist tuleb mõttele siduda
juhatuse palgad (nagu olid riigikogu omadki) firma keskmise palgaga
(nagu Eesti keskmise palgaga). Kõik kolm otsustavad üksmeelselt, et
nende palgad saavad olema firma iga-aastase keskmise palga 200-kordsed.
Alguses on kõik lihtne: kuna lihttöötajate
palgad on paigas (500 eurot), on algne keskmine palk 500 eurot ja
juhatuse liikmed saavad rahulikult 100 000-eurost palka nautida. Teise
tegevusaasta alguses teevad nad ümberarvutuse ning avastavad rõõmuga, et
firma keskmine palk on tõusnud 1 495 euroni kuus ja seda tegelikult
just tänu nende kolme kõrgele palgatasemele. Tehakse järeldus, et
juhatus on teinud tublit tööd ning tõstnud firma keskmist palka algsest
peaaegu kolmekordseks (nagu ka Eestis: keskmine palk muudkui tõuseb),
mistõttu tuleks juhatuse liikmeid samuti premeerida palgatõusuga (nagu
riigikogu liikmeidki). Rahuliku südamega arvutavad juhatuse liikmed oma
palga ümber ning saavad igaüks endale maksta juba 299 000 eurot kuus.
Teise aasta keskmiseks palgaks kogu firmas saab seega olema 3 485 eurot
kuus, mis on juba ligi 7 korda tavatöötajate palgast kõrgem ja eemaldub
reaalsusest üha enam. Kolmandal aastal tõuseb juhatuse palk 697 000
euroni kuus ja keskmine 7 465 euroni, jne. Kuid lihttööliste heaolu
sellest sugugi ei parane, pigem vastupidi – proportsionaalsed erinevused
hoopis suurenevad. Nii ka Eestis. Näite matemaatiline arvutus on toodud
tabelis 2.
Sama kehtis varem ka riigikogu ja tavainimeste
palkade puhul: kui riigikogu liikmete palk tõusis, tõstis see pisut ka
Eesti keskmist palka ning riigikogul oli võimalus tõsta oma palkasid
veelgi. Loomulikult omas 101-pealine inimgrupp Toompeal väiksemat mõju
kogu riigi keskmisele palgale kui Kaubajama juhatuse liikmed toodud
näites selle firma keskmisele palgale, kuid mingisugune mõju siiski oli,
eriti arvestades, et riigikogu liikmed polnud Eestis ainsad, kelle
palgad olid keskmisega seotud. Kuid igal juhul oli tegemist teatud
mõttes suletud ringiga, nn palga-igiliikuriga, mis ei saa juba
matemaatiliselt mitte kunagi peatuda. Isegi teoreetiliselt mitte.
Kui parlamendiliikmete palgad oleksid olnud
seotud mediaanpalgaga, st palganumbriga, mis jagab palgasaajad kahte
gruppi (üle mediaanpalga ja alla mediaanpalga saajateks), siis riigikogu
palgad oleksid ka nüüd märksa tagasihoidlikumad. Sama ka Kaubajama
puhul: kuidas juhtkond ka ei vingerdaks, mediaanpalk jääks 500 euro
juurde ning juhatuse palgad ei saaks igal aastal mitmekordistuda.
Õigluse huvides tuleb öelda, et 2014. aastal
enam presidendi, riigikogu liikmete, ministrite ja teiste kõrgemate
riigiametnike palgad keskmisega seotud ei ole, vaid nüüdsest kehtestab
kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus neile kõrgeimaks
palgamääraks 5 200 eurot, mida indekseeritakse (ehk üldjuhul
suurendatakse) iga kalendriaasta 1. aprilliks kõrgeima palgamäära
indeksiga. Tuleb küll nentida, et meie kõrgemad riigiteenijad saavad nii
keskmise kui mediaaniga võrreldes märksa kõrgemat tasu kui
tsiviliseeritud riikides kombeks, ning kuuluvad palgatasemete järgi
kahtlemata Eesti 10% rikkaimate inimeste hulka.
Kuus erinevat statistilist keskmist palka
Kindlasti tuleb sissetulekukeskmistest
rääkides ära märkida ka üks paradoksaalne asjaolu: kolme statistikat
põhiliselt avaldava riikliku asutuse peale (Statistikaamet, Maksu- ja
Tolliamet ning Eesti Pank, kellest viimane opereerib
sissetulekuvaldkonnas küll Statistikaameti andmetega) tuleb kokku
vähemalt kuus erinevat keskmist, mida eestimaalastele vastavalt
vajadusele eksponeeritakse. Need on keskmine brutopalk, keskmine
netopalk, keskmine brutokuutöötasu, keskmine brutoväljamakse,
mediaanbrutoväljamakse ja brutokuutöötasu mediaan, mis teineteisega
üldjuhul ei kattu, v.a. kaks erandit. Just need on aga
sissetulekunumbrid, mis teineteisega mitte mingi loogika alusel kattuma
ei peaks: nimelt Maksu- ja Tolliameti (EMTA) brutoväljamakse ja
Statistikaameti (ESA) keskmine netopalk, mis erinevad juba definitsiooni
järgi vähemalt tulumaksu võrra.
Kõik need erinevad keskmised on toodud tabelis
3 ja sealt on selgelt näha, et rahvale uhkelt eksponeeritav keskmine
brutopalk on neist kõigist kõige kõrgem, ületades EMTA mediaanpalka
sõltuvalt perioodist 70–80%. Sisuliselt on EMTA andmete alusel arvutatud
mediaanväljamakse (mis jagab palgasaajad pooleks) püsivalt alla ESA
avaldatava brutotöötasu III detsiili (alumise 30%) ja EMTA keskmise
brutoväljamakse suurus ESA avaldatava IV detsiili (alumise 40%) lähedal
(vt joonis 1).
Et saada mingigi ülevaade riigi elanike
reaalsetest palkadest või töötasudest, tuleb vaadata mitte sissetulekute
aritmeetilisi keskmisi, vaid mediaani ja detsiile ehk kümnendikke, mis
annavad 10% elanike kaupa kätte need vahemikud, kuhu vastav 10%
elanikkonnast kuulub. Neid avaldab vaid ESA ja sedagi tükati.
Selliselt teenisid esimesse ehk kõige alumisse
detsiili (10%) kuuluvad töötajad 2010. aastal kuni 320 eurot
nominaalbrutokuutöötasu (vt joonis 1 ja tabel 3), teise detsiili
kuulujad üle 320 euro, kuid alla 414 euro kuus, kolmandasse detsiili
kuulujad vastavalt üle 414 euro ja alla 505 euro kuus jne. Pooled Eesti
elanikest teenisid alla 688 euro ja pooled üle selle summa – seda näitab
viies detsiil ehk mediaan.
Enne aga, kui vaadata tabelis ja joonisel
toodud töötasutrende, tuleb täpsuse huvides ära märkida veel kolm
olulist nüanssi. Esiteks on ESA andmebaasid suhteliselt auklikud:
keskmine brutokuutöötasu on saadaval ainult aastate 2005–2008 ja 2010
kohta, mille jaoks on olemas ka detsiilid. Teiste aastate kohta on
olemas ainult keskmine neto- ja brutopalk ilma keskmise töötasu ja
detsiilideta, seetõttu arvutame välja arvestusliku brutotöötasu ja
ekstrapoleerime tulemused aastatele 2010–2014, 2009 ja 2011–2012 ning
2013. aasta arvestuslikule kohandatud keskmisele (2013. aasta reaalne
statistiline koond avaldatakse alles 2014. aasta keskel).
Oluline on veel rõhutada, et mida kaugemale
reaalsetest statistilistest andmetest tulemuste väljaarvutamine toimub,
seda ligikaudsemaks muutuvad tõenäoliselt arvutustulemused – nii on
2000. aasta andmed tõenäoliselt ebatäpsemad kui 2001. aasta omad, mis on
omakorda ligikaudsemad kui 2002. aasta omad jne, kuna reaalsed ESA
andmed on saadaval kõige varem 2005. aasta kohta. Loomulikult ei ole
ebatäpsus nii suur, nagu Rahandusministeeriumi 7. aprillil 2014
avaldatud majanduskasvu prognoosi kohandus 3,6%-lt 2%-ni ehk 44,4%
allapoole prognoosi algsest väärtusest, kuid mingi arvestuslik viga võib
neis arvutustes sees olla. Samuti ei ole olemas EMTA andmeid 2000–2001
aastate kohta, mis tuleb kaudsel meetodil välja arvutada.
Teiseks, ei ESA ega ka EMTA ei avalda
reaalpalku, vaid ainult nominaalpalku, st numbrilist summat, mis töötaja
kuus välja teenib, jättes vaatluse alt täielikult välja selle
väljateenitud summa ostujõu kahanemise. Paraku ei avalda ESA ka
inflatsiooni, mis teeb esmapilgul ostujõu arvutamise keeruliseks. Kuid
siiski mitte: õnneks avaldab ESA tarbijahinnaindeksit, mida on võimalik
kasutada tarbijahindade inflatsiooni aseindeksina, mida ka mujal
maailmas sageli tehakse.
Oluline on märkida, et vastavalt ESA andmetele
on tarbijahinnaindeks (THI) Eestis tõusnud aastatel 2000–2013 kokku
75,55%, mis tähendab, et 1 000 euro ostujõud 1. jaanuaril 2000 oli sama
suur kui 1 755 euro ostujõud 31. detsembril 2013. Seejuures on hindade
kallinemise struktuuri vaadates enim kaotanud just väiksema
sissetulekuga inimesed (ehk ligi 2/3 eestimaalastest), sest kallinenud
on märkimisväärselt ka elementaarkategooriad, mida tarbitakse igal
juhul. Enim on jaanuarist 2001 kuni jaanuarini 2014 kallinenud eluase
(163%). Enam kui kahekordistunud on ka tervishoiu hinnad (104%
hinnatõusu). Haridus, mis peaks Eesti riigis nüüd tasuta olema, on
kallinenud 50%, sisaldades küll ka lasteasutuste statistikat. Ainsana on
langenud sideteenuste hinnad ja sedagi mitte riigiisade või ärimeeste
headuse, vaid sidetehnoloogia arengu tõttu. Tarbijahindade muutuse
täielikumad andmed on toodud tabelis 4.
Kuid tagasi töötasude juurde. Kuna lisaks ESA
andmetele on meil olemas ka EMTA andmestik, arvutame ESA brutokuutasu
detsiilisuhete põhjal välja hüpoteetilised EMTA brutoväljamaksete
detsiilid, mida EMTA avalikult ei publitseeri. Tuleb märkida, et antud
juhul on tegemist puhtillustratiivsete andmetega olukorrale, milles
kehtiks ESA detsiilisuhted EMTA avaldatava mediaanbrutoväljamakse
korral. Seejuures ei tohi end lasta häirida alla miinimumpalga ulatuvast
esimesest detsiilist (2013. aastal oli see 269 eurot 320 vastu), kuna
EMTA arvestab oma statistikas väljamakseid ka osalise tööajaga
töötajatele. Olles nüüd arvutanud välja kõik puuduolevad andmed,
kohandame need nominaalsetest reaalseteks, st võtame arvesse ka palga
ostujõu languse THI alusel, ning saame seega järgmise joonised 2 ja 3
ning tabelid 5 ja 6.
Reaalsed töötasu- ega väljamakseandmed ei näe enam sugugi nii roosilised välja: reaaltöötasu mediaan ESA andmete alusel oli 2013. aastal vaid 465 eurot, keskmine brutoreaalpalk 536 eurot, keskmine reaalbrutoväljamakse EMTA järgi oli aga hoopiski 416 eurot ning reaalbrutoväljamakse mediaan 330 eurot. Seega Eesti majandusele ohtlikust ja majanduskasvu pärssivast palgarallist on rääkida ennatlik, kui mitte kuritahtlik. Reaalse tulutaseme põhjal ei ole ei Eesti keskmine brutopalk, keskmine kuutöötasu, ükski töötasudetsiilidest, keskmine reaalbrutoväljamakse mediaan ega ükski reaalbrutoväljamaksete detsiilidest, v.a. ülemine, saavutanud isegi veel 2008. aasta kriisieelset taset, vaid on endiselt alla selle aja väärtuste. Ometigi tundus 2008. aasta alguses palkadega nagu kõik korras olevat.
Kuna EMTA detsiilid on modelleeritud ESA
andmete põhjal, vaatame edasi vaid ESA andmestikku. Nii ESA reaal- kui
nominaalbrutokuutöötasu andmetest (tabelid 3 ja 5) on selgelt näha, et
ühiskond jätkab tõenäoliselt tugevalt kihistununa ka lähitulevikus: kui
alumised 5 detsiili (50% töötajatest) on aastatel 2000–2013
nominaalbrutokuutöötasus võitnud kõigi detsiilide peale kokku 2 036
eurot, siis ülemine töötasupool (VI–IX detsiilid ehk 40% töötajatest,
kuna veel 10% teenib üle IX detsiili ja ei ole maksimumiga piiratud) on
võitnud juurde kokku 3 662 eurot, mis on juba puhtalt mehaaniliselt
ümberarvutatuna ligi 2,25 korda ühe detsiili kohta korda enam, kui
vähemteenivate detsiilide töötajad juurde said. Ehk teisisõnu: Eesti
majandusstruktuuri puhul kehtib majanduse headel aegadel sama reegel
„kus on, sinna antakse", mis ka pensionitõusu ja varasema
parlamendiliikmete palkade tõusu puhul: kui paljudele poliitikutele
tundus iga pensionäridele juurdeantav euro lausa priiskamisena, siis 300
eurot parlamendiliikme palgatõusu oli nagu tühiasi ja iseenesest
mõistetav boonus samasuguse hea töö eest, nagu Kaubajama juhatus meie
näites tegi. Seejuures võivad mõlema – nii poliitiku, kui pensionäri –
sissetulekud tõusta isegi protsentuaalselt samapalju, kuid
absoluutväärtuses on vahed tulenevalt algsummade erinevusest
kolossaalsed – on ju 10% 350 eurost (mis oli tugevalt üle 2013. aasta
Eesti keskmise vanaduspensioni) vaid 35 eurot ja 10% 3 500 eurost
(täissajani ümardatud riigikogulase palk) ikkagi 350 eurot, ehk rohkem
kui pensionäri kuusissetulek.
Rikkad rikkamaks, vaesed...
Siinkohal on oluline märkida, et poest
ostetakse toitu ikka reaalse raha eest, mitte palgatõusu protsentide
alusel, seega 350 ja 3 500 euro ostujõu vahe jääb endiselt 10-kordseks
ja see säilib ka sama suure proportsionaalse tõusu puhul: kui 3
500-eurost töötasu tõstetakse 10% ehk 350 eurot, on selle eest võimalik
osta ligi 350 kilo jogurtit samas, kui 350-eurose (nt osalise tööajaga)
tasu või pensioni suurendamisel 10% ehk 35 euro võrra saab sama jogurtit
vaid 35 kg. Millegipärast aga eeldavad seadusandjad, et riigikogulaste
isu on 10 korda tavakodaniku omast suurem ning see kasvab veelgi süües,
andes tulemuseks ka ülikõrge ametipensioni.
Tavapensionärid on alates 2009. aastast jäänud
hoopis vaesemaks: omades sissetulekut isegi alla kõige vaesema
töötajate I detsiili, on nende reaalne ostujõud langenud viimase viie
aasta jooksul langenud tervelt 7,6% (vanaduspensioni saajatel eraldi
ligi 6%, vt tabel 5).
Seega vaatamata asjaolule, et I detsiili
reaalbrutokuutöötasu on aastatel 2000–2013 tõusnud 1,88 korda ja IX
detsiili omad 1,74 korda (üsna sarnased tõusud 14 aasta peale), on
absoluutväärtuses nii reaal- kui nominaalbrutokuutöötasuna enim – üle 4
korra rohkem – juurde võitnud just rikkamad elanikkonna kihid:
nominaalina 1 109 eurot 259 euro asemel (vahe 850 eurot ehk 850 liitrit
jogurtit või 850 pätsi paremat leiba rikaste kasuks) ja reaalse
ostujõuna 408 eurot 101 vastu.
Kihistumine on masendav
Oluline on veel märkida, et nii tabelid 3 ja 5
kui joonised 1 ja 2 kajastavad vaid palga- ja töötasuna teenitud
tulusid ega anna täielikku pilti ühiskonna reaalsest kihistumisest.
Tegelikult on madalamate ja kõrgemate sissetulekudetsiilide vahe lausa
kümnetes kordades suurem, sest nendele sissetulekuandmetele lisanduvad
veel ka omanikutulud dividendide näol, investeeringutelt saadavad
kasumid jmt tulud, mida saavad enamasti vaid kõrgematesse detsiilidesse
kuuluvad isikud. See on teine ja kõige olulisem põhjus jätkuvaks
kihistumiseks, mida palga- ja sissetulekustatistika kahjuks kinni ei
püüa ega lähitulevikus hakkagi arvutama. Kõrgematesse detsiilidesse
kuuluvate isikute kohta saame lugeda näiteks Äripäeva rikaste topist jmt
allikatest.
Kolmas põhjus kihistumise püsimiseks palkade
ja töötasude alusel paistab välja majanduslanguse aegadest: Eesti
majandusstruktuuri puhul kaotavad majanduslanguses proportsionaalselt
enam just vaesemad elanikkonnakihid. Kui aastatel 2008–2009 langes IX
detsiili brutokuutöötasu 4,8%, siis I detsiilis oli langus juba 6,4%, II
detsiilis 6,7% ja III detsiilis 6,4%. Ja seda ühe aasta jooksul. Ehk
kehtib majandustõusule vastupidine, kuid siiski lõhenemisele töötav
reegel: „kus pole, sealt võetakse". Teisisõnu: juhid ja tippametnikud ei
kipu oma heaolu sugugi nii usinalt kärpima, kui langetatakse
lihttööliste palka.
Soomlastest neli korda vaesemad
Kuid küsimus ei ole mitte ainult palga- või
töötasunumbrites, vaid pigem selles, mida nende eest endale lubada saab
(vt taas eelmine artikkel 16.02.2014 ÕLs). Arvestades seda, et Eestis on
kõigile sissetulekudetsiilidele võrdne tulumaks ja ka kõrged
tarbimismaksud, rääkimata muljetavaldavatest hindadest
esmatarbekaupadele ja -teenustele, on eelpool toodud dünaamika selgeks
sammuks ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemise poole, sest näiteks vee
kuupmeeter, liiter bensiini, elektri kilovatt-tund jm esmavajalikud
kulutused maksavad samas paigas ühepalju nii I kui ka IX detsiili
tarbijale, kuid ometigi võtab sama kallis toode või teenus vähem teeniva
inimese rahakotist suurema osa, kui rohkem teeniva omast.
Proportsionaalselt suuremate kulutuste tõttu esmatarbekaupadele ja
-teenustele, mida ei anna vältida (nt eluase, toit, energia jm), jääb
vaesemate elanikkonnakihtide säästmisvõime napiks samas, kui rikkamate
säästud ja investeeringud üha kosuvad ning hakkavad kihistumist mõjutama
juba struktuurselt ja pikaajaliselt. Sellist ebavõrdsust on raske, kui
mitte võimatu vähendada.
Äripäev avaldas 21. veebruaril numbeo.com
koostatud elukalliduse võrdluse Tallinna ja Helsingi vahel, mille järgi
selleks, et elada samade elustandardite järgi, tuleb Helsingis teenida 3
800 eurot ja Tallinnas „ainult" 2 190,76 eurot. Mida küll ÄP ei
maininud, on asjaolu, et Soomes oli juba 2012. aasta keskmiseks
brutopalgaks erasektoris 3 428 eurot kuus (valitsussektoris 3 000 euro
ringis) ning ka brutopalga mediaan ulatus üle 3 000 euro. Eestis oli
samal ajal brutopalgaks vaid 887 eurot ehk peaaegu 4 korda vähem. Seega
võib nentida, et eestimaalased on soomlastest ikkagi 4 korda vaesemad.
Milline see proportsioon ka ei oleks, igal juhul mängib ostujõud lisaks
palgale ja selle dünaamikale olulist rolli (isegi kaalutuna THI-ga, kuna
THI annab hindade perioodilise muutumise, mitte absoluutkalliduse),
sest elustandard ja elatustase sõltub just sellest, mida inimene endale
oma teenitud raha eest lubada saab, mitte aga sellest, millistes
numbrites sissetulekuid või nende muutusi väljendatakse.
Seega ei näita palga, väljamaksete ja töötasu
keskmised riigi elanike tegelikku jõukust ja elatustaset just väga
adekvaatselt ning nii, nagu ei ole olemas keskmist eestlast, ei saa
enamik eestimaalasi ka keskmist palka. Keskmine palk on selles osas
sarnane haigla keskmise temperatuuriga: võttes kokku laibakuuri ja kogu
haigla kehade soojuse, saab selle ikka kusagil normi ringis olevaks. See
aga annab omakorda põhjuse rahuloluks, sest statistiliselt on kõik
korrektne. Ehk tasubki JOKK-termini kõrvale võtta kasutusele ka termini
SOKK, mis seda fenomeni väljendab.
Kahtlaselt roosiline pilt
Miks aga varustab statistikaamet meid selliste
kasutute ja lisaks veel ka aegunud andmetega? Kogub ju ESA-st
enam-vähem korralikke andmeid töötasudetsiilide kohta vaid korra nelja
aasta jooksul ja sedagi veel aasta takkajärgi – nii hakatakse 2014.
aasta andmeid koguma alles 2015. aastal ning seni tuleb meil opereerida
2010. aasta aegunud statistikaga. Kui firmad langetaksid oma äriotsuseid
viie aasta taguste andmete põhjal, oleks enamik neist ammu pankrotis.
Kuid riiki juhitakse nii vaatamata sellele, et andmeid saab koguda palju
operatiivsemalt. Nagu me nägime, ei ole tegelikult neid andmeid koguda
vajagi – palgaandmed on reaalajas olemas maksuametis ning selle asemel,
et arvutada viie aasta taguseid detsiilandmeid, saaks sealt välja võtta
kogu palgastatistika eelmise kuu kohta tuhandikprotsendi ja isegi iga
üksiku palga täpsusega ning jääks ära kõiksugused hämamised
metodoloogia, veapiiride, tõenäosuste jmt ümber.
Kuid tegelikult etendab statistikaamet ka
teatud suitsukatte rolli – mida ähmasem on inimeste ettekujutus asjade
tegelikust seisust ja mida roosilisemat pilti inimestele näidatakse,
seda vähem küsitakse ka ebamugavaid küsimusi. Kindlasti ei ole see ESA
tublide reatöötajate ettekavatsetud kuritahtlik käitumine, sest nemad
koguvad andmeid heas usus ja teevad oma tööd korralikult, saades selle
eest võibolla isegi keskmist palka. Kuid nende tegevus on paika pandud
ülalt. Pigem on küsimus riigi üldises läbipaistvuses – kui Soomes,
Rootsis ja Norras avaldatakse kõigi kodanike maksu- ja sissetulekuinfot
vabalt kõigile, siis Eestis on see kiivalt kaitstud saladus. Sest kogu
info avalikustamisel näeksid inimesed, millised vahed tegelikult
erinevate ühiskonnakihtide rikkuses on, ja riigi läbipaistvuse
tulemusena tuleks võibolla nii mõnelgi isikul vastata piinlikule
küsimusele, kust laekus tema pangaarvele 10 miljonit dollarit või
millistest allikatest annetas ta mingile erakonnale suuri summasid.
Asjadest tegeliku pildi saamiseks Eestis tuleb
seetõttu vaadata hoopis nende asjade fassaadi taha. Muidu jäävadki
rahva lõputut rikkust ja õnne õhkavatest tabelitest vastu peegelduma
vaid väikesed valed, suured valed ja Eesti statistika.
Twitter: ivarsoone
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/576064/ivar-soone-vaikesed-valed-suured-valed-ja-statistika-kes-saab-eestis-keskmist-palka
________________
Suurendamiseks kliki tabelitel
________________
Suurendamiseks kliki tabelitel
9 kommentaari:
Antud mehe juttu ma tõsiselt ei võtaks, lugedes tema arvamust "Pealinn" ajalehes, siis ilmselgelt ei ole tegemist normaalselt mõtleva inimesega, vaid emotsiooni baasilt tuleneva Keskerakonna mõttelaadi filtreerimisega.
Kes normaalne inimene süüdistab ettevõtjat madalas keskmises palgas ja soovib dividendid tulumaksustada?
St. dividendid sotsiaalmaksustada.
Jutt igati õige ja nii sse ongi...Rikkad rikastuvad ja vaesed jäävad vaesemaks. utoopilised summad ,mida makstakse firma "künka kuningatele" aga kes selle tegeliku töö ära teeb - MEIE ORJAD...
See asi ajab nii VIHALE!!!
Numbritega mängimine on võimas relv .. ja nii nagu mängib riik, nii mängib ka Hr. Soone.
Kui kõikjal mujal rõhutatakse reaalseid numbreid ja koefitsente, siis kasutame kaubajama näite puhul ka reaalsemaid numbreid.
Näiteks juhatuse liikmed otsustavad maksta endale keskmisest palgast 10 korda suuremat palka s.o. 5000 eurot (mis on juba reaalne number). Kuidas siis juhatuse liikmete palgad muutuma hakkavad .. teisel aastal 5450€ (korralik tõus), kolmandal aastal 5495€ (?), neljandal aastal 5500€.
Jutt on väga tõena aga lahendust nagu ei ole? Mida siis teha et inimesed inimväärset palka saaksid, kihistumine on ammu märgata.
Ilvesele ja teistele riigikogu liikmetele olek üks hea persetäis haavleid istmikusse lasta krt saaks platsi puhtaks
Nii nagu 1917 Venemaa? Ei too see midagi head, siiani helbime seda tulemust.
Arvudega manipuleerimine reaalses elus ei tööta sama hästi, kui paberil. Selleks, et kaubajama juhatuse liikmele see 100000 igakuiselt välja maksta, peab see raha tegelikult olemas olema. Näidake mulle see ettevõte, kes suudab 3-le juhatuse liikmele aastas kokku 3,6 miljonit eurot maksta. Kaua selline ettevõte äri ei suudaks küll ajada.
Keskmise ja mediaani suhe on kogu aeg olnud 80% ümber, kõikudes vaid paar % siia-sinna. See fakt iseenesest näitab juba, et keskmine ei ole bullshit, nagu üritatakse pidevalt väita.
Suured summad, Stockmann, juhatuse liikmete 10 000€ või lambist võetud näite 100 000€ on vaid emotsionaalne jama lugeja mõjutamiseks.
Postita kommentaar