Anti Poolamets | Euroopa pagulaspoliitika tupikteed
Anti Poolamets, EKRE aseesimees
See,
et oleme Euroopa Liiduga liitudes kaotanud osa oma otsustusõigusest,
võib paberil märkamatuks jääda, aga kui keskvõim asub tõepoolest
tundlikes küsimustes oma võimu rakendama, siis ehmatab see paljusid. Kui
riigikogu ratifitseeris Lissaboni lepingu 11. juunil 2008, oli vastu
vaid üks saadik. Suur osa poolt hääletajaid polnud tekstiga põhjalikult
tutvunud.
Tänased plaanid põgenikekvootide
kehtestamiseks ajavad nüüd paljudele kananaha ihule. EL-i lepingu
udused sõnastused annavad Eestile siiski võimaluse halbadele otsustele
vastu seista. Seda juhul, kui poliitikud julgevad.
Euroopa poliitikud on kaasvastutavad
Vahemerel toimunud katastroofide eest pole
vastutavad mitte üksnes inimkaubitsejad, vaid ka Euroopa riikide
poliitikud, sest valmisolek kõiki merele seilanud migrante pagulastena
vastu võtta on see, mis õhutab maksma tuhandeid dollareid ja asuma
riskantsele laevaretkele. Nüüd on poliitikud tulnud ideele laevad juba
Liibüa rannikul puksiiri võtta ja üle Vahemere vedada. Küllap
inimkaubitsejad on vaimustuses, sest rahad makstakse välja ikka enne
merele minekut. Retkele asunute hulgas on nii tõelisi hädalisi, Euroopa
meepottidest unistajaid, kui ka terroriste, sest kodusõdades võitlemine
võib olla vägagi brutaalne mõlemalt poolt.
Selle
asemel, et võimaldada hädalistele hästi varustatud põgenikelaagreid
nende probleemsel kodumaal või selle naaberriikides, õhutatakse
põgenikke võimalikult kaugele rändama. Euroopa pagulaspoliitikat
iseloomustab tõsiasi, et väga vähesed piiriületajad saadetakse tagasi.
Järelikult ei suuda Euroopa ametnikud läbi viia reaalset selektsiooni,
kes on end pagulaseks valetanud majandusmigrant või reaalne hädaline.
Selle võimetuse tõttu on pagulaste liikumise sildi all toimuv võtnud
rahvasterändamise mõõtmed. Kuidas teisiti suhtuda tõsiasja, et Londoni
suuruses metropolis on põlisrahvas juba vähemuses ja 37 % linna
elanikest on sündinud väljaspool Suurbritanniat?
Vaadake kontrolliks Londoni kinnisvara hindu
ning küsige, kust võtavad puupaljad sisserändajad raha selliste majade
ja korterite jaoks? Vastus on: maksumaksja taskust, immigratsiooni
soosivate poliitikute abiga. Kas akuutse kriisi vaibudes ei peaks need
inimesed oma kodudesse tagasi pöörduma, selle asemel, et elada kogu elu
Euroopa maksumaksja kulul võõras kultuurikeskkonnas? Tagasipöördujaid
siiski on, ent need tuhanded on siirdunud pühasse sõtta Islamiriigi
poolel, tuues peale võitlusest naasmist konfliktid otse vastuvõtjariigi
õuele. Ainuüksi Rootsist on ISIS-e poole võitlema läinud üle 800
inimese.
Pretsedendi loomine
Praeguse kvoodiarutelu süngeim külg pole mitte
ühekordne põgenike arv, vaid õigusliku pretsedendi loomine, mille
alusel saab edaspidi juba uusi põgenikke sujuvalt üle Euroopa laiali
jagada, kohustades vastuvõtjaid looma taristut ning leidma nõudlikele
sisserändajatele üha rohkem raha.
Eestile Euroopa Komisjoni poolt pakutud 1062
kvoodiimmigranti oleks alles algus. Euroopa Komisjoni nõuete
vastuvõtmine muudaks praeguse kriisi „normaalseisundiks“. Uued kvoodid
võivad hiljem tõusta Eesti jaoks kümne tuhandeni nagu pakkus ajakiri Der
Spiegel. Ka tänane põgenikekeskus Lääne-Virumaal, Vao külas, on näide
kunagiste lubaduste rikkumisest. 35 inimesele mõeldud asutus majutab
juba kaheksakümmet kolme kirju taustaga sisserändajat.
Kas pole küsimusi tekitav, et sõja eest
põgenevad noored ja täies elujõus mehed, jättes oma emad, naised, õed ja
lapsed sõjakoleduste küüsi? Nende rännakute eest, mis ulatuvad
Aafrikast Eestini, makstakse inimsmugeldajatele tuhandeid dollareid.
Sügavalt kaheldav, et vaene põgenik suudaks selliseid summasid välja
käia. Võib-olla vajaksime hoopis rohkem empaatiat kohaliku rahva vastu,
kes peab hakkama rohujuuretasandil umbkeelsete sisserändajatega asju
ajama?
Üks väike asula pole kunagi endine, kui seal
toimetab sadakond võõramaalast. Kui Eesti poliitikud otsustavad nn
solidaarsuse põhjal „vabatahtliku“ kvoodi kasuks, siis sellest tulemus
oluliselt ei muutu, sest pagulaspoliitikat radikaalselt reformimata
muutub rändevool lakkamatuks.
Pagulaspoliitika vajab tagasikäiku
Üks põhjus, miks Euroopa riigid on abitud
immigratsioonilainele piiri panema, seisneb juriidilises lõksus.
Pagulaskonventsioonidega ühinenud riigid on kohustunud pagulastele
kaitset pakkuma. See kaitse on muudetud nii universaalseks ja lihtsaks,
et tegelikult polegi vaja saavutada muud, kui kokkulepet
inimkaubitsejatega. Niipea, kui meeste jalg on Piusa jõe teist kallast
puutunud on kaitse sisuliselt käes. Edaspidi saab kõiki asju ajada tõlgi
abiga ning kasutada aastaid vastuvõtjariigi pakutud hüvesid. See, mida
end pagulaseks tituleeriv inimene jutustab, on täiesti kontrollimatu.
Migratsiooniametnikud, kes vaevu suudavad neile nimetatud Aafrika riigi
kaardilt leida, on sundseisus.
Kasutan sõna migrant ja pagulane teadlikult
läbisegi, sest need mõisted on ametnikel ja poliitikutel lootuselt
sassis. Loogika ja reaalne elu ütlevad, et toimub massiline
majandusmigratsioon vaesematest riikidest jõukamasse Euroopasse ning
seda tõukab tagant lootus külluslikule sotsiaalabile, ent ametnikud on
poliitikute ja halbade seaduste survel sunnitud ka majandusmigrandid
vastu võtma. Valeta palju soovid, keegi ei suuda seda kontrollida!
Eesti peaks nägema naaberriikide
negatiivsetele kogemustele tuginedes probleeme ette ning keelduma uute
pagulaste vastuvõtmisest, algatades Euroopa Liidus pagulaspoliitika
karmistamise. Varem või hiljem tuleb praeguse universaalne
põgenikepoliitika tühistada ning loobuda seda soosivatest
rahvusvahelistest lepingutest senisel kujul. Iga valitsus peab saama
sisserändele ise oma reegleid seada, muidu tekib küsimus riikide
suveräänsusest. Nendele, kes rahvast sallimatuses süüdistavad, soovitan
panustada põgenike probleemide lahendamisse reaalses põgenikulaagris
isikliku tööga või rahalise panusega migrantide kodumaal. See oleks aus
solidaarsus, mitte teeseldud kaastunne. Eestis on sadu inimesi, kes
toetavad väikse rahasummaga mõne Aafrikas elava lapse kooliteed. Nii
välditakse nende kodusest keskkonnast välja rebimist.
Kas on olemas ka mõistlik sisserändepoliitika?
Jah, seni oli Eesti poliitika olnud päris hea ja seda muuta poleks
vaja. Valitsuse korraldusega kehtestati 2015 aasta sisserände
piiriarvuks 1322 isikut, mis on 0,1 protsenti Eesti alalisest
elanikkonnast. Piirarvu alla kuuluvad tähtajalised elamisload
töötamiseks, ettevõtluseks ning tähtajalised elamisload välislepingu
alusel. Nüüd püütakse see mõistlik poliitika ühe liigutusega uppi lüüa.
Rootsis jõuti viimaste eeslinnamässude
tagajärjel veendumusele, et sisserändajad pole saanud piisavalt hüvesid
ning segregatsiooni vältimiseks hakatakse neid nüüd asustama ka
kesklinna parimatele pindadele. Kahtlen, kas uute järeleandmiste
tegemine rahustab aastakümneid sotsiaalabist elanud perede noorsugu maha
või hoopis õhutab nende sugulasi kaugelt maalt rännakule asuma, sest
sotsiaalkorter Stockholmi kesklinnas on Aafrika elanikule nagu
lotovõit.
Lõhe rahva arvamuse ja poliitilise eliidi
seisukohtade vahel on väga teravalt märgatav ka Lääne- ja
Lõuna-Euroopas. Charlie Hebdo mõrvad tõid Pariisi tänavatele
seninägematu hulga murelikke kodanikke. Brüsseli tänavatele omakorda
sadu automaatidega relvastatud sõjaväelasi terroriste jahtima. Kas
sellist turvatunnet me Euroopast otsimegi?
Rootsi reaalsus
End humanitaarse suurjõuna esitlev Rootsi on
hea näide pagulaspoliitika tupikusse jõudmisest. Postimehes kutsus Valdo
Randpere üles kaastundele ja rõhus oma kunagisele kogemusele
asüülisaajana. Immigratsioonikvoote mitte tahtva Eesti rahva
südametuses, kadeduses, fanatismis ja roostes kaastundes kahtlustamine
pole veenev. Randpere on ka Eesti põgenike arvu kõvasti üle pakkunud.
Nimelt ei põgenenud Rootsi 1944. aastal sugugi pea 80 000 eestlast, vaid
32 000. Neid ei poputatud aastaid sotsiaalabi peal, vaid suunati kohe
tööle, kaasa arvatud turbarabadesse, metsa langetama ja muudele
lihttöödele.
Küllap Eestigi aitaks oma naaberriike, kui
neil häda käes. Rootsi käeulatamise eest tänu ja süütunde suunamine aga
teistele mandritele, mille tagajärjel peaksime tuhandete kaupa vastu
võtma Aafrika või Aasia kodusõdades alla jäänud poole sõdalasi ja nende
pereliikmeid, pole muud, kui meie maale kunstliku kultuurikonflikti
istutamine. Kunagi nii rahulikud ja turvalised Põhjamaad on täis
seninägematuid kuritegusid nagu aumõrvad ja tütarlaste ümberlõikamine.
Eeslinnades toimuvad jõukude mürgeldamised on võtnud täiemõõdulise mässu
mõõtmed nagu paar aastat tagasi Stockholmis. Rootsis on teemaks mõne
immigrantide enamusega kooli sulgemine, sest isegi eriväljaõppega
töötajad ei suuda neis turvalist keskkonda tagada.
Rootsi sundsolidaarsusel on kõrge hind. Üksnes
mullu palus sealt asüüli hiiglaslikud 80 000 inimest. Ametlikult on
Rootsis sisserände kulud 50 miljardit krooni aastas (2013 aasta näitel).
Nõukogude kogemus on veel värske
Eesti on siiani hädas Nõukogude
migratsioonipoliitika tagajärgede silumisega. Ida-Virumaal on küllalt
kohti, kus Eesti keelega hakkama ei saa. Üle saja tuhande Venemaa,
Ukraina ja Valgevene kodakondsusega inimest näitavad, et paljud pole
suutnud ega tahtnud ka üle 50 aasta siin elades eesti keelt omandada.
Mis on sellel pildil valesti, kui Eesti kui
ühe Euroopa suurima immigrantrahvastikuga riigi poliitikud hakkavad taas
õhinal rääkima tuhandete sisserändajate integreerimisest, kes seekord
omavad ka oluliselt erinevat usulist tausta? Muide, eestivenelased
suhtuvad uutesse immigrantidesse veelgi kriitilisemalt, kui eestlased.
Küllap nad teavad, kui palju pingutust nõuab teise kultuuriga
kohanemine. Kultuuride erinevuse alahindamine ja sinisilmne
integreerimisoptimism on kindlasti see, mis eristab vasakpoolseid
poliitikuid konservatiivsetest immigratsioonipessimistidest, kes
lähtuvad valusatest ajaloolistest kogemustest.
0 kommentaari:
Postita kommentaar