Kõver nagu Kreeka € ehk lugu sellest, kuidas iga kuu põletab Eesti Kreekas 160 miljonit eurot

Katrin-Linda Lust

Eesti annab iga kuu kreeklastele 160 miljonit eurot. Kokku oleme me andnud neile üle kolme miljardi euro. See on raha, mida me mitte kunagi kallid lugejad enam ei näe ja mille kõrval tundub Siim Kallase 10 miljoni dollari kadumise lugu naeruväärsena. Eesti suurimas pensionifondide hoidjas Swedpangas on eestlaste pensioniraha umbes miljardi euro väärtuses. Te saate ju nüüd aru, missugustest summadest me Kreeka puhul räägime!

Kreeklased vinguvad juba mitu nädalat, et nad ei saa oma laene tagasi maksta, kuna neil lihtsalt ei ole riigikassas raha. Miks peaks meid selline jutt huvitama? Nende vasakpoolne valitsus lubab küll rikastelt makse tõsta, aga pensionäride ja riigiametnike sissetulekuid ei kärbita. Silmnähtavalt ei ole see ju sel juhul mingi lahendus!

Selgitan, kuidas senini on Eesti siis Kreekat aidanud? Me oleme panustanud üle kolme miljardi euro sellesse kaunisse sidrunipuude ja oliiviväljade riiki. Iga kuu ostab meie riik 160 miljoni euro eest Kreeka võlakirju, mille eest makstaksegi Kreekas kõrgeid pensione ja riigiametnike palku. Toon siinkohal teile mõned huvitavad numbrid.

Kreeka miinimumpalk on umbes 800 eurot. Meil Eestis nimetatakse sellist summat keskmiseks palgaks. Kreeka pensionär saab kätte miinimum 650 eurot. Me kõik teame, mis meil siin saadakse. Kindlasti on see summa alla 400 euro.

Nii palju kui mina olen asjast aru saanud ei jõua Kreeka neid laene mitte kunagi tagasi maksta. Samuti on kaasaegne Kreeka (täpsemalt alates 1821. aastast) olnud poole oma eksistentsist maksejõuetu.

Eesti poliitikud armastavad rääkida solidaarsusest ja sellest kui palju on meie riik Euroopa Liidult abi saanud. Samas tuleb mainida, et kindlasti ei ole ka Kreeka olnud vaeslapse rollis, pigem on see olnud vastupidi.

Mina mõtlen siin kodus praegu seda blogi kirjutades, mis imenipiga küll on meie poliitikud Eesti pensionäridele selgeks teinud selle, et kreeklastel on meie raha rohkem tarvis kui meil endil. Olles Kreekas käinud võin öelda, et selle rahva elamistingimused on üsna paradiisilikud eestlastega võrreldes. Meie külma ja pakasega talve asemel siristavad neil talvel tsikaadid. Suviti kasvavad seal viinamarjad, arbuusid ja sätendab Eugeuse meri. Kui praegu õue vaadata, siis see ongi kallid lugejad kreeklaste külm talv!

Kreekasse sõidab igal suvel üle maailma kümneid miljoneid turiste. Ainiti Ateenat külastab aastas üle kuue miljoni välismaalase. Kreekal on muide ka Euroopa Liidu üks vägevamaid sõjalaevastikke, aga pagulasi ei suuda nad miskipärast selle võimsa eeskaadriga tõrjuda?

Eurotsoonis on Eesti riik ainus, kes ei ole emiteerinud riigi võlakirju. Mida see tähendab lihtkeeles? Eesti on riikidest, kus kehtib euro kõige rikkam, sest meil ei ole välislaene. Rahvas elab meil samas aga vaeselt.

Kuigi Eesti vanasõna ütleb, et laenuraha kaua sooja ei anna ja see on nagu püksi pissimine, mis korraks kergendus ning soojustunde loob, aga lahendusena on kehv valik.

Järsku peaks Eesti ka ennast Kreeka eeskujul lõhki laenama? Tundub, et Kreeka puhul laenude tagasi maksmisest ju juttu pole! Aga kas meie rahvas ei vääri siis paremat elu?

Minu hea sõber Viljar Veebel, kes hoiab politoloogina Kreeka asjadel silma peal, ütleb et põhjus, miks Eesti Kreeka võlakirju ostab on lihtne. Saksamaalt laenatud rahad, mida Kreeka ei jõua tagasi maksta (nagu nüüd on välja tulnud siis isegi mitte mitte protsente) tasuvad nüüd uued kaasatud investorid ehk võlakirja ostjad nagu Eesti. Selle raha eest makstaksegi tegelikult Saksamaale tagasi kreeklaste laenuintresse. Kokkuvõttes me toetame Saksamaad nende kavalas plaanis, kuidas nad saavad laenutud raha läbi teiste riikide tagasi ähvardades meid kõiki läbi erinevate mustade stenaariumite. Näiteks Kreeka lahkumine Euroopa Liidust.

Muide USAs on paljud linnad läbinud pankrotimenetluse. Detroidis müüdi maha isegi linnamuuseumi varad. Nende võlad ei tähendanud ju ometi seda, et nad oleksid välja visatud Ameerika Ühendriikidest. Siinkohal on paslik küsida, miks Kreeka oma võlakatteks mõnda paradiisilikku saart panti ei pane või taga võlga reaalsete varadega.

Minu meelest võtab selle loo kokku kõige ilmekamalt näide minu isiklikust varasalvest. Külastades Kreekat mõni aeg tagasi vaatasin imestusega, kuidas selle riigi kodanikud sülitasid seadusele siseruumides mitte suitsetada. Toidupoe kassapidaja toksis ühe käega numbreid aparaati ja teises käes hoidis Assose nimelist sigaretti pahvides mulle suitsu näkku. Neil oli seadustest täiesti poogen nii baarides kui ükskõik millistes siseruumides. Kas teadsite, et keskmine kreeklane suitsetab 24 korda rohkem kui keskmine hindu.

Ka oma võlgadega sülitavad kreeklased Euroopa Liidu reeglite peale. Tahaks lihtsalt teada, kes on see esimene julge poliitik, kes tunnistab, et me sealt kunagi mingit raha tagasi ei saa ja 160 miljonit eurot kuus on meie Euroopa Liidu solidaarsuse hind. Nüüd lisandub veel uus taak- pagulased.

Las oma rahvas saab sandikopikaid ja ägab pangalaenude all. Peaasi, et meie poliitikud saavad Brüsselis rahva hinge hinnaga kuulsatel poliitikutel kätt suruda ja rääkida suuremeelselt euro solidaarsusest.

Oluline on ka lisada veel seda, et tegu on riigivõlaga- mitte inimeste isikliku laenuga. Ometi on see aga üüratu summa. Aualt öeldes ei ole ma sellist summat isegi elus mitte ühtegi korda varem kirjutanud ja pidin järgi vaatama, et kas kõik nullid said ikka õigesti. Kreekas elab natuke üle kümne miljoni inimese ja Kreeka välisvõlg on umbes 320 miljardit eurot ehk 33 000 eurot inimese kohta imikust raugani.

Kui selline summa üle Eesti laiali külvata, siis võiks iga meie pensionäriproua rahulikult Kreekas aniisiviina ouzot juua.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/683498/kover-nagu-kreeka-ehk-lugu-sellest-kuidas-iga-kuu-poletab-eesti-kreekas-160-miljonit-eurot