Rahvuslane: UUS MAAILMAKORD - KELLE KASUKS JA KELLE JUHTIMISEL? EESTI-POOLA UURIMISGRUPP KONTRREVOLUTSIOONILINE VASTULUURE (2. osa)

VII

VABAMÜÜRLASTE TEGEVUSEST

MAAILMAAJALOO KUJUNDAMISEL

Vabamüürlased ja illuminaadid on alates Suurest Prantsuse Revolutsioonist olnud tegevad kõikide suuremate revolutsioonide organiseerimisel, juhtimisel ja nende viljade – s.t uute, edaspidi juba nende kontrolli all olevate võimusuhete – jagamisel nii Euroopas kui ka Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, kuid ka Mehhiko ja paljude teiste vähemtähtsamate riikide parlamendid, valitsused ja ametlik poliitika on alates eelmise sajandi lõpust olnud vahetpidamata vabamüürlaste juhitavad. Vabamüürlased on välja andnud seadusi ja seadnud ametisse valitsusi sõltumata võimulolevatest parteidest, organiseerinud riigipöördeid, sõdasid ja revolutsioone. Järgnevalt toome illustratsiooniks ainult mõned faktid ja tsitaadid.

VII.1. Prantsusmaa

· “Bastille’i langemise järel langes vabamüürlusele osaks kõrgeim au annetada inimkonnale suurima hoolega väljatöötatud harta (...) 25. augustil võttis Konstituant, mille liikmetest üle 300 olid massoonid, lõpuks pea sõna-sõnalt vastu kõik, mis oli olnud kauakestva töö objektiks loožides, nimelt surematu inimõiguste deklaratsiooni teksti.“135

· “Jakobiinide rühmitus, Prantsuse revolutsiooni tegelik teostaja, oli ainult vabamüürlaste looži n.ö väline kuju. Mida tegid jakobiinid viie surematu aasta jooksul, 1789. kuni 1794., seda võime korrata ja peame kordama, kui hädaoht uuesti tuleb.”136

· Vabamüürlaste avaliku ja nähtava mõjuvõimu tipp Prantsusmaal langes aastatele 1870137 kuni 1940, mil enamik valitsusliikmeid, peaministreid ning presidente olid vabamüürlased. Ka pärastsõjaaegne Prantsusmaa pole vähem vabamüürlaste mõju all, pigem rohkemgi, kuid nüüd on nende tegevus vähem silmapaistev ja avalik. Charles de Gaulle oli kõrgvabamüürlane, niisamuti nagu François Mitterrand, kelle vend Jacques Mitterrand oli Grand Orient’i suurmeister.138

VII.2. Inglismaa

Inglismaal on alates eelmise sajandi algusest mitteformaalne, kuid see-eest ülimalt tegus liit kuningadünastia, anglikaani kiriku ning vabamüürluse vahel. Sunday Express’i (23. III 1980) alusel on terve kuninglik perekond tihedates sidemetes vabamüürlusega ja enamik loožide suurmeistritest pärineb kuningliku perekonna liikmete hulgast. Inglismaa kuningaperekonda kuuluv Kenti hertsog on traditsiooniliselt ülemaailmse vabamüürluse (sümboolne) pea. Inglismaa vabamüürluse võrk on väga tihe ja on võrreldav ainult Ameerika Ühendriikide omaga (1990ndate aastate algul oli Inglismaal üle 800 tuhande vabamüürlase 56 miljoni elaniku kohta). Seetõttu võib õigusega väita, et teatud organisatsioonid ja institutsioonid (nt politsei ja kohtusüsteem) pole mitte ainult vabamüürlaste infiltreeritavad ja suunatavad, vaid neist lausa läbi imbunud ja nende juhtimise all.139

VII.3. Mehhiko

Vabamüürlaste edukas infiltratsioon läbinisti katoliikliku Mehhiko ülemkihtides ning tähtsamates institutsioonides (politsei, ohvitserkond, kohtud, parteid, ülikoolid) võimaldas neil korraldada 1877. aastal riigipöörde keiser Maximiliani kukutamiseks, järgnenud positsioonide tugevdamine ühiskonnas võimaldas neil valla päästa aastail 1910-1920 kestnud revolutsiooni, mis lõppes küll (USA survel) mittemarksistliku diktatuuri kehtestamisega. Katoliiklikus Mehhikos kehtestati rahva suure enamiku tahte vastaselt ateistlik-sekularistlik riik. 1938. aastast kuni 1990ndate aastate alguseni valitses Mehhikos katkematult vabamüürluse otsene poliitiline emanatsioon Institutsioonilise Revolutsiooni Partei (miks demokraatia maailmapolitsei USA ei muretsenud demokraatia ja poliitiliste vabaduste tagamise eest oma naaberriigis?). Kirikult võeti avalik-õiguslik staatus, keelati religioossed ordud ning vaimulikurüü kandmine avalikes kohtades, religiooni õpetamise koolides, aeg-ajalt korraldati katoliiklaste massipogromme. Näiteks aastatel 1926-1929 provotseeriti (lavastati) fanaatiliselt ateistliku presidendi Elias Plutarco Callese, sotsialisti ja vabamüürlase, “Jumala isikliku vaenlase” initsiatiivil välja antud antikatoliiklike seaduste restriktiivse elluviimisega katoliiklik valitsusvastane mäss, mida taheti kasutada ettekäändena katoliku Kiriku lõplikuks likvideerimiseks. Katoliiklaste verisele jälitamisele järgneva kristlaste (cristeros) tõelise ülestõusu käigus tapeti 3 aasta jooksul USA rahalisel ja poliitilisel toetusel ligi 90 tuhat katoliiklast. Ehkki pärast 1940ndaid aastaid ning eriti peale Vatikani II Kirikukogule järgnenud revolutsiooni katoliku Kirikus Mehhiko massoonlik-antikatoliikliku diktatuuri kurss kiriku ja katoliiklaste suhtes märgatavalt leebus, on Mehhiko siiamaani jäänud ateistlikuks riigiks, mida valitseb vabamüürlaslik maffia vastu katoliikliku rahva enamuse tahet. Alles 1991.-1992. aasta konstitutsiooniparandustega taastas Mehhiko (Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsiooni käigus eelnevalt kahjutuks tehtud) katoliku Kiriku avalik-õigusliku staatuse.140

VII.4. Ameerika Ühendriigid

Enamik Ameerika Ühendriikide asutajatest olid vabamüürlased, samuti paljud presidendid, alates esimesest, G. Washingtonist, ja lõpetades viimastega, G. Bush seeniori, B. Clintoni ja G. Bush juunioriga (G. Bush juunior kuulub, nagu ta isagi, illuminaatlikusse ordusse Skull and Bones). Kuuluvusest vabamüürlaste hulka ei tehta Ameerikas ka erilist saladust: Ameerika Ühendriikide asutajate loožikuuluvus on avalikkusele nähtavalt kirjas George Washington National Memorial’is, Washingtonile pühendatud graniitpühamus. Georges Virabeau toob kirjutises Mais qui gouverne l’Amerique? ära andmed, et näiteks Reagani-aegse (kes ise ei kuulunud küll vabamüürlaste hulka, kuid oli sellegipoolest tihedates vastastikku kasulikes sidemetes USA oligarhidega CFR-ist – vt V.3.) senati 100-st liikmest olid 23 ja esindajatekoja 435 liikmest 66 vabamüürlased. Traditsiooniliselt on vabamüürlased olnud tugevalt esindatud USA Ülemkohtu liikmete hulgas, kindlustades konstitutsioonilise ja pretsedendilise tähtsusega õiguslike küsimuste lahendamise vajalikul viisil. Kokku loendatakse USA-s ligi 2,6 miljonit klassikalist vabamüürlast, arvestamata mitmesuguste paramassoonlike organisatsioonide nagu YMCA, Rotary, Lions, Old Fellows ja Ku Klux Klan ning mitmesuguste gnostiliste ja lutsiferiaanlike ordude liikmeid. See võimaldab vabamüürlasel H. L. Baumil õigusega väita Ameerika Ühendriikide kohta: “See rahvas elab vabamüürluse ideaalidest (...) Paljud tema praegustest juhtidest on samuti vabamüürlaste Reegli liikmed ja juhid. Nad teavad hästi, et meie Ameerika demokraatia, mis rõhutab üksikisiku õigusi ja võõrandamatuid vabadusi, pole midagi muud kui vabamüürlus valitsuses”.141

VII.5. Venemaa ja Nõukogude Liit

· Hoolimata sellest, et sellekohased andmed on ajaloolastel veel paljuski hästi läbi töötamata ning kontrollimata, võib juba praegu täie kindlusega väita, et Venemaal revolutsiooni korraldanud bolševistlik-kommunistlik partei polnud midagi muud kui (enamuses juudi päritoluga) Venemaa illuminaatide sünnitis (vt V.2. koos märkusega 40 ning X.5.). Selle eesmärgiks oli hävitada Venemaal illuminaatide ja sionistide plaanidele allumatu monarhia koos kristliku ühiskonnakorraga ning saades enda kontrolli alla Venemaa rikkused, teha sellest oma plaanide elluviimise kuulekas tööriist (vt X.6. A. Pike’i ja Mazzini kirjavahetust kolme maailmasõja plaanidest ning Venemaa osa kohta selles).142

· Ameerika suurpankurite ja -töösturite abi143 Nõukogude Venemaa revolutsioonijärgseks ülesehitamiseks poleks olnud mõeldav, kui Stalini-Venemaa ja selle juhid ei oleks piisavalt hästi vastanud rahvusvahelise finantsoligarhia ja illuminaatide salaplaanidele. Sellest küllaltki laialt teadaolevast tõsiasjast ei saa muidugi teha veel otseseid järeldusi Stalini ning Nõukogude kommunistliku nomenklatuura samastamiseks Venemaa illuminaatidega. Kuid järeldusi aitavad toetada ka mõned sõltumatute uurijate avastatud materjalid Venemaa kommunistliku ladviku ja rahvusvahelise vabamüürluse salasidemete kohta, mida analüüsib põhjalikult Joh. Rothkranz oma triloogia Die kommende Diktatur der Humanität 1. ja 2. osas. Sellele viitab kõnekalt ka fakt, et juba aastal 1989 ootas Mihhail Gorbatšovi alaline liikmekoht Trilateral Commission’is ehk ülemaailmses varivalitsuses.144 Võib ju pikemalt mõtlemata väita, et see oli talle ainult sümboolne preemia “tubli töö” eest Nõukogude Liidu lammutamisel. Kuid kes vähegi teab, kuidas, keda ja millistel alustel (eriti alalisi ning juhtkonda kuuluvaid liikmeid) sellesse institutsiooni välja valitakse ja kutsutakse, ei saa sellest faktist järeldada muud, kui et Gorbatšov pidi juba kaua aega enne nende organisatsioonide liikmeks kutsumist olema põhjalikult pühendatud kõikidesse ülemaailmse illuminaatliku oligarhia salajastesse plaanidesse ja saladustesse, ning olema mitte ainult nendest teadlik, vaid nendega ka ühel nõul. See aga eeldab pikaajalisi ja põhjalikke kontakte Salajaste Ülemustega juba enne laguneva (s.t ettekavatsetult lagundatava, kuna tema aeg ja ajalooline missioon sai täis) Nõukogude Liidu viimaseks juhiks saamist ja tema ilmset kuulumist mõnesse illuminaatlikusse salaordusse. Mispärast pidi aga tema olema Nõukogude nomenklatuurast ainus, kel olid pidevad kontaktid Salajaste Ülemustega? Kui ta oleks tõesti olnud ainus selline, siis kuidas oleks küll üks selline välismaiste juudi ja ameerika pursuide agent ilma kommunistliku nomenklatuura toetuseta saanud tõusta Nõukogude Liidu etteotsa ja selle lammutada? Kas mitte need asjaolud ei anna alust põhjalikuks järelemõtlemiseks, et ümber hinnata või vähemalt tugevasti parandada üldlevinud arusaamu Nõukogude Liidu lagunemise põhjustest ning Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelistest suhetest külma sõja päevil?

· Samas ei pruugi me Nõukogude Liidu ja perestroika vastavust ülemaailmse illuminaatliku ja pangandusoligarhia plaanidele järeldada ainult kaudselt. Selle kohta eksisteerivad ka ühemõttelised otsesed tõendid. 1919. a. Budapestis ütles juudi pankur Otto Kahn ühel juudi ringkondadele peetud koosolekul: “Teie ütlete, et marksism on meie jaoks püha ja puutumatu kapitalismi vihaseim vaenlane. Kuid see on vaid vastaspoolus, mis lubab meil olla pooluseid ühendavaks teljeks. Mõlemal poolusel on sealjuures üks ja sama eesmärk, nimelt maailma uuendamine: ülevaltpoolt kontrolli saavutamise rikkuse üle ning altpoolt revolutsiooni kaudu”.145 1992. a. alguses Prantsuse sotsialistlikule ajakirjale Liberation antud intervjuus ütles Mihhail Gorbatšov: “... et me nii Idas kui ka Läänes liigume vastu ühele uuele tsivilisatsioonivormile. See on nii, nagu liiguks erinevad jõud maailma erinevatest osadest ühe ühise eesmärgi poole, mis pole sotsialistlikule ideaalile sugugi mitte vähe sarnane”.146

VII.6. Eesti

Vabamüürlaste tegevuse kohta Eestis on teada vähe kindlat ja usaldusväärset. Teada on ainult mõned ebamäärased faktid, nimelt niipalju, et Eestis tegutsevad paramassoonlikud organisatsioonid Lions, Rotary ja YMCA kui vabamüürlaste värbamis- ja mõjugrupid. Teada on ka mõnede nais- ja meesloožide nimed (Eesti Suurloož ning loožid Kalev, Fööniks ja naisloož Linda). Mitmesugustel andmetel kuulub loožidesse suur osa Eesti poliitilisest, majanduslikust ja haritlaskonna ladvikust, nt Tunne ja Mari-Ann Kelam, Siim Kallas, Mart Laar, Lennart Meri, Teaduste Akadeemia president Arno Köörna, Hansapanga direktor Hannes Tamjärv jne. Arvatavasti üks tähtsaimaid isikuid Eesti ühiskonna illumineeritud eliidi hulgas on Välisministeeriumi nõunik Harri Tiido, kes Eesti ajakirjanduse andmeil on 1993. aastast Trilateraalse Komisjoni liige.147 Vabamüürlusest Eestis pole palju teada, kuid kõikjal võib tähele panna nähtusi ja tendentse, mis kõike eelpool toodut arvestades saavad olla seletatavad ainult vabamüürlaste põhjaliku ja järjekindla tegevusega ühiskonna kõrgeimates kihtides ning kõikides ühiskondliku elu valdkondades. Eesti poliitiline, majanduslik ja suuremas osas ka kultuurielu eliit on põhjalikult korrumpeerunud, euro-oligarhia poolt ära ostetud, ideoloogiliselt manipuleeritud, muudetud mondialistide ja euro-oligarhia kuulekateks lakeideks ning Eesti riigi, rahva ja rahvuskultuuri vaenlasteks. See saab seletatav olla ainult vabamüürluse eduka tööga, on ju nende taktikaks ühiskonna eliidi värbamine ning korrumpeerimine (vt IV.1., p. 6 ja 8). See on neil Eestis lühikese ajaga hästi õnnestunud: Eesti riik pole enam juhitav Eestist ega Eesti huvides, sest riigikogu ja valitsus, sõltumata poliitiliste jõudude paigutusest, võtavad ühtemoodi vastu rahvuslikke huve hukutavaid, rahvusriiki, rahvuslikku majandussüsteemi, põllumajandust, maaelu ja rahvuskultuuri hävitavaid otsuseid. Seevastu Eesti ajakirjanduse ja avalikkuse vaikimisele vabamüürlaste olemuse ja eesmärkide suhtes saame anda ainult ühe tabava selgituse, mis on ainus loogiline selgitus viimasel ajal paljudiskuteeritavale Eesti ühiskonna kriisile: “Kogu ajakirjanduse absoluutne huvipuudus salajaste organisatsioonide ja nende tegevuse vastu on sedavõrd silmatorkav, olles niivõrd karjuvas vastuolus samaaegse avalikustamis- ja sensatsioonimaaniaga kõikides teistes valdkondades, et kogu meie “vaba” ajakirjanduse täiusliku kontrollimise kohta loožide poolt pole vaja enam mingeid muid lisatõendeid”.148

VIII

VABAMÜÜRLASED, KRISTLUS JA KATOLIKU KIRIK.

UUE MAAILMAKORRA ÜHTNE RELIGIOON JA SUPERKIRIK

VIII.1. Eesmärk – Kristuse Kiriku hävitamine

Juba eelnevastki peaks olema küllalt selge, et vabamüürluse põhivaenlaseks ja vastaseks on kristlus, mida tahetakse hävitada. See kehtib esmajoones just katoliku usu ja katoliku Kiriku kui ainsa Jeesus Kristuse asutatud tõelise religiooni ja Kiriku kohta. Seda vabamüürlaste üht põhieesmärki kinnitavad kõrgvabamüürlastest ja illuminaatidest prominentide arvukad avaldused ja veel arvukamad kiriku- ja usuvaenulikud teod.148 Ehkki ainuüksi oma tekkimise ja olemasolu fakti kaudu on katoliku usust ja Kirikust lahknenud erinevad hereesiad ja kristlikud sektid vabamüürlusele katoliku usu ja Kiriku vastu suunatud relvana vähem või rohkem kasulikud ning nende vastu võitlemine või nende infiltreerimine massoonide jaoks teisejärguline eesmärk,149 on nende suhteline rahulejätmine (võrreldes katoliku Kirikuga) vaid ajutine taktikaline võte. Lõppkokkuvõttes on ju uue maailmakorra lepitamatud ideoloogilised vaenlased kõik religioossetest traditsioonidest mööndusteta kinnihoidvad ning oma religiooni kompromissitult ja tõsiselt, s.t absoluutselt võtvad grupid (mittekristlikest religioonidest kehtib see eriti islami puhul), mida tähistatakse koondnimetusega religioosne fundamentalism ja mis kuulutatakse inimkonna arengu vaenlasteks. See on arusaadav, sest ükskõik mis laadi “religioosset fundamentalisti” ei saa manipuleerida üks teine, nimelt liberalistlik-humanistlik fundamentalism.

Katoliku Kirikule olid vabamüürlaste, illuminaatide ning sionismi plaanid ning taktika Kiriku hävitamiseks ja maailma valitsemiseks ammu teada. Kiriku Õpetusamet ja üksikud läbinägelikud piiskopid ning preestrid ei väsinud neid plaane avalikustamast, oma liikmeid ning kogu maailma avalikkust nendest informeerimast, nende eest hoiatamast ning selle kurjuse vastu võitlemiseks vahendeid ja positiivseid lahendusi pakkumast.150 Kõik hoiatused langesid enamasti kurtidele, ükskõiksetele või skeptilistele kõrvadele, kutsudes esile “valgustatud 20. sajandi inimeste” põlgliku ja üleoleva naeru “tagurlike, haiglastest vandenõuteooriatest haaratud fanaatiliste pimedusejüngrite” aadressil, seda ka üha arvukamate “progressiivsete katoliiklaste” hulgas. Vabaduse, vendluse ja võrdsuse kõmisevad loosungid olid ja on massidele ahvatlevamad kui karm ja nõudlik tõde, mis nõuab inimestelt iseseisvat mõtlemist, sõltumatust avalikust arvamusest ning konkreetseid ja julgeid otsuseid, mis ei lähe vastuvoolu mitte ainult inimloomuse pahede, mugavuse ja laiskusega, vaid ka enamuse arvamusega. Nüüd toimub – nii Kirikus kui ka terves ühiskonnas – see, mida Kiriku Õpetusamet ning hästi informeeritud ja revolutsiooniprotsessi tulevaste tagajärgede suhtes läbinägelikud katoliku õpetlased on juba alates 19. sajandi esimesest poolest ette hoiatanud. Kui Kiriku hoiatused on osutunud järk-järgult tõeks ning kui vabamüürlus ise peab Kirikut oma ohtlikemaks põhivaenlaseks, siis on ka selge, et öelnud ja efektiivseid vahendeid kurjuse vastu võitlemiseks ei tule otsida mujalt kui katoliku Kirikult, kes on need ammu enne kriisi ilmsiks saamist välja pakkunud.

Vabamüürluse võitlustaktikas katoliku Kiriku vastu võib eristada kolme põhihoiakut:

a) riiklik diskrimineerimine ja jälitamine kuni verise tagakiusamiseni, mida kasutatakse enamasti siis, kui Kirik on tugev ja seesmiselt ühtne;151

b) Kiriku salajane institutsiooniline ja ideoloogiline infiltratsioon, “5. kolonni” loomine Kirikus – sellega on vabamüürlased tegelnud vahetpidamata oma asutamisest saadik, kuid reaalseid vilju on tegevus kandnud alles 20. sajandil, eriti Vatikani II Kirikukogu ajal ja pärast seda. See on lubanud neil nüüd üle minna uuele taktikale –

c) väljasirutatud käe ja osalise koostöö meetodile, mille käigus vabamüürlaste “5. kolonn” Kiriku sees ning “head” ja kiriku suhtes “dialoogivalmid” vabamüürlased väljaspool Kirikut peavad omavahel “Kiriku dialoogi vabamüürlusega” ning teevad koostööd ühistel humanistlikel eesmärkidel, ülemaailmse rahu ja inimkonna hüvangu jms õilsate utoopiate heaks. Protsessi eesmärk on katoliku usu võltsimine ja ümberkujundamine liberaalse humanismi ideede alusel ning Kiriku muutmine üheks uut maailmakorda toetavaks humanitaarorganisatsiooniks.

Kuna veriste tagakiusamiste ning poliitilise diskrimineerimise all on katoliku Kirik tihti kannatanud ning selles suhtes pole vabamüürlased seni välja mõelnud midagi olemuslikult uut, siis seda meetodit me siin lähemalt ei käsitle. Hoopis olulisem on tunda salajase infiltratsiooni ja “5. kolonni” kujundamise ning kolmandat, dialoogi meetodit.

VIII.2. Katoliku Kiriku infiltratsioon ja selles “5. kolonni” kujundamine

Meetodit on üksikasjalikult kirjeldatud Itaalia illuminaatide kõrglooži Alta Vendita salajases instruktsioonis (tekst on dateeritud aastasse 1819), mis sattus õnneliku juhuse kaudu paavst Leo XIII valdusse. Uurimused on kinnitanud selle teksti ehtsust. Veel enam aga kinnitavad selle teksti ehtsust ajaloolised faktid, eriti aga Vatikani II Kirikukogu ajal ja pärast seda katoliku Kirikus toimunu.

Laseme nüüd vabamüürlastel endil oma eesmärgid ja taktika Kiriku suhtes välja öelda:

Motoks kõigile kaasaegsetele juudastele Kirikus, kes moodustavad seal Luciferi “5. kolonni”:

“Selle asemel, et Kirikust jalga lasta, nagu tegi see hull Luther, jääb ta Kirikusse, et reformida seda seestpoolt.”152

Nüüd aga tsiteerime juba antikatoliikliku vandenõu programmdokumenti, Alta Vendita instruktsiooni ennast:

“Paavst, ükskõik milline ta ka poleks, ei astu salaühingutesse. Pigem peavad salaühingud ise tungima Kirikusse, et hävitada see koos paavstiga. Töö, mille me ette võtame, ei ole töö üheks päevaks. Võibolla ei piisa selleks isegi mitte ühest sajandist. Üks või teine sõdur meie ridadest võib langeda, kuid võitlus jätkub. Me ei looda võita paavste meie üritusele, teha neist meie põhimõtete pooldajaid ja meie ideede levitajaid. See oleks mõttetu unistus, ükskõik millises suunas ka ei areneks sündmused. Isegi kui kardinalid ja prelaadid kas omal tahtel või äkitselt osaliselt tunneksid meie saladusi, poleks see meile veel põhjus, et toetada nende viimist Peetruse troonile. Selline avanss hukutaks meid. Ainuüksi ambitsioonid juhiksid neid taganemisele ja reetmisele, nad pühitseksid meid oma võimu nimel. See, mille poole me peaksime püüdlema ja mida ootama nagu juudid Messiast, on paavst meie tellimuse kohaselt. Aleksander VI153 koos kõigi oma isiklike vigadega ei sobinuks meile, sest ta ei eksinud kunagi religioossetes küsimustes. Seevastu Clemens XIV vastanuks meie nõudmistele täiesti. Ganganelli154 loovutas end seotud käte ja jalgadega Bourbonide ministritele, kes ta ära olid hirmutanud. Ateistidele, kes kiitsid tema tolerantsi, oli ta suureks paavstiks. Kui võimalik, peame leidma temale sarnase kandidaadi. (...) Meie oma saab olema Kristuse asemiku väike sõrm, mis teenib meie vandenõud ja see on meie ristisõja jaoks rohkem väärt kui olid Innocentiuste, Urbanuste ja p. Bernardite ristisõjad kogu kristlusele.

Seega tuleb meil endale kindlustada paavst, kes on kujundatud meie vajaduste kohaselt. Et seda saavutada, tuleb aga esmalt kujundada selle paavsti jaoks sobiv põlvkond, põlvkond, mis oleks selle kuningriigi vääriline, millest me unistame. Jätke vanemad ning keskealised. Minge noorte ning kui võimalik, siis juba laste juurde. (...) Kui te kindlustate meie positsioonid kolledžites, gümnaasiumides, ülikoolides ja vaimulikes seminarides, kui te võidate professorite ja üliõpilaste usalduse, püüdke, et need, kes erilise innuga kaitsevad vaimulikkonda, hindaksid kõrgelt teie esinemisi ja ideesid ning kohtuksid teiega meelsasti...

Selline reputatsioon juhib meie õpetused noorema vaimulikkonna ringkondadesse ning kloostritesse. Paari aastakümne jooksul võtab seesama noor vaimulikkond üle kõik tähtsad ametikohad. Ta hakkab juhtima, seadusi välja andma, administreerima, kohut mõistma, nõukogusid moodustama, lõpuks kutsutakse ta valima paavsti. Tulevane paavst, kes on samasugune nagu enamik tema põlvkonnakaaslasi, on eksimatult vähemal või rohkemal määral läbi imbunud meie humanistlikest ja liberaalsetest põhimõtetest, mis me praegu ringlusesse laseme. (...) Kui te tahate rajada valitute kuningriiki Paabeli hoora troonile, siis marssigu vaimulikkond teie lippude all õndsas veendumuses, et ta marsib ikka veel apostellike võtmetega kaunistatud lipu all. Kui te tahate, et kaoks viimne jälg türannidest ja rõhujatest, siis visake välja võrgud, samamoodi nagu seda tegi Simon Bar Jona [p. Peetruse kodanikunimi]. Visake need võrgud sakristiate, seminaride ja kloostrite sügavusse... Kui te teete seda kiirustamata, tõotame teile imepärasema saagi kui talle. (...) Siis te püüate välja revolutsiooni tiaaras ja punases mantlis, mis marsib risti ja ristilipu all, revolutsiooni, millele on vaja lisada vaid üksainus sädemeke, et panna tuli kõigi nelja ilmakaare alla.”155

Katoliku Kirik tuleb nõrgestada ja alistada moraalse korruptsiooni abil, pöörates põhitähelepanu just vaimulikkonnale:

“Ei katoliiklus ega monarhia karda teravat pistoda, kuid need kaks ühiskondliku korra vundamenti võivad kukkuda moraalse korruptsiooni tagajärjel. Seega ärgem kunagi väsigem korrumpeerimast. Tertullianusel oli õigus, öeldes, et märtrite veri on kristlaste seemneks. Ärgem siis loogem märtreid, vaid levitagem masside hulgas kombelõtvust. Joogu nad rikutust kõigi viie meelega, joobugu nad sellest maani. (...) Muutkem südamed alatuks ja katoliiklasi ei ole rohkem! Hoia preestrit kaugel tööst, altarist, voorusest. Otsi võimalusi, millega hõivata tema mõtted ja aeg. Põhjusta, et ta muutuks laisaks, et ta armastaks hästi süüa, et ta innustuks patriootilisest tegevusest. Ta muutub ambitsioonikaks, intrigandiks, häbematuks. Sel kombel täidad sa tuhat korda paremini oma ülesande kui oma pistoda mingi armetu kuju ribidesse vajutades. (...) Me võtsime ette massilise moraalse korrumpeerimise ürituse, inimeste korruptsiooni vaimulikkonna poolt ja vaimulikkonna korruptsiooni meie poolt, korruptsiooni, mis võimaldab meil ükskord asetada Kirik hauda.”156

Liberalismi ja humanismi pseudodogmade ning gnostiliste doktriinide vasturääkivused, petlikkuse ja vastuolu objektiivset maailmakorda tunnetava terve mõistusega paljastab katoliku dogmaatika, mis ilmutatud usutõdede seletamisel toetub realistlikule filosoofiale kui tervemõistuslikule loomulikule vundamendile. See terve vundament tuleb seega asendada esmalt kaasaegsete filosoofiliste voolude subjektivismiga, immanentismiga ja relativismiga ning hegeliaanliku (r)evolutsioonilise arengudialektikaga (vt VI.2., p. 1-5), et kujundada seejärel välja katoliku usku võltsiv ja moonutav modernistlik teoloogia:

“Rooma kirik alistatakse põhiliselt tänu õpetuslikule kaosele vaimulikkonna hulgas, mis omakorda viib lõpuks langusele elust irdunud roomaliku mõtlemisviisi ning tema viimase, ajast maha jäänud integristliku bastioni. Rooma lagunemine on, au Jumalale, lõpujärgus tänu vaimulike noore põlvkonna survele...”157

Infiltratsiooni ja kirikusisese “5. kolonni” kujundamise tulemusena ning Kiriku sisemise ümberkujundamise olulise vahendina nägid ja plaanisid vabamüürlased ligi sajand enne toimumist ette ühte “5. kolonni” suunamisel toimuvat revolutsioonilist oikumeenilist kirikukogu:

“Olen veendunud, et pühade liturgiliste riituste reeglid, tseremoniaal, rituaal ja Rooma kiriku kirjad saavad varsti muudetud tulevasel oikumeenilisel kirikukogul, mis annab neile tagasi kuldse apostelliku ajastu auväärse lihtsuse ja harmoniseerib nad inimeste teadvuse uue seisundiga ning kaasaja tsivilisatsiooni mõttelaadiga”.158

Ning mida teeb “5. kolonn” peale revolutsioonilise Vatikani II Kirikukogu edukat läbiviimist:

“See kõik oli alles algus. Täna on meil vaja viia ellu kirikukogu dokumentidesse kirjutatu, pärast seda aga teha selliseid järeldusi, mida neis dokumentides ja dekreetides ei leidu. Teoloogid peavad olema Kiriku avangardiks ja selles mõttes peavad nad kristlikule rahvale mitte järgnema, vaid neid edestama.”159

VIII.3. Väljasirutatud käe taktika, dialoog, ühistegevus “üldinimlike ideaalide” nimel ja totaalne oikumenism.

Kõigepealt sirutab lambanahka pugenud vabamüürlane käe katoliku Kiriku poole, öeldes, et neid ühendav hoolitsus üldinimlike väärtuste eest peab olema olulisem kui see, mis neid lahutab, nimelt kitsad religioossed erimeelsused (s.t tõde Jumala ning inimese elueesmärgi suhtes):

“Ning seepärast: kas on veel vaja, et sel üleval ajastul, mil elame, võitleksid olemasolevad religioonid üksteise vastu sarkasmi, laimu ja ekskommunikatsioonide abil? Vabamüürlus kuulutab inimese ülistamist, Kirik Jumala ülistamist. Rivalisatsioon? – Ei, koostöö, kõigest hoolimata. Vabamõtleja, kes ei liialda oma kohustuste imperatiiviga ning usklik, kes ei lange pimesi oma kultuse nõuete alla, kohtuvad vaimus ülalpool oma vaadete erinevusi.”160

Väidetakse, et nii vabamüürlus oma teesiga vaimse elemendi primaadist kui ka katoliku Kirik hoolitsevad ühiste vaimsete väärtuste eest, ning et neil on koguni ühised vaenlased, nimelt need, kes ei tunnista vaimse elemendi primaati inimühiskonnas:

“Kogu eripärasuse juures on vabamüürlus valmis koos katoliku Kirikuga osalema ühiste eetiliste eesmärkidega ettevõtmistel, et leida lahendusi tänapäeva inimest rõhuvatele suurtele hädadele ja õnnetustele, pidades silmas, et mõlemad tegutsevad ühes ja samas keskkonnas transtsendentaalsete vaimsete ja moraalsete väärtuste kaitseks.”161

“Massoneeria väljendab palavat soovi kostööks katoliku Kirikuga ohtlike revolutsiooniliste jõudude vastu, kelleks kaasajal on radikaalsed, anarhistlikud, nihilistlikud ja bolševistlikud rühmitused.”162

Sonitakse kõikide religioonide ja vaimsete õpetuste ühtsusest mingil kõrgemal ja üldisemal tasandil:

“Selle raamatu lugeja pole kindlasti üllatunud meie tingimusteta toetuse üle, mida me avaldame kõikidele püüdlustele, mille eesmärgiks on oikumenism kristluse raames. (...) Meie jaoks on need püüdlused vaid esimene samm teel oikumenismile, mis meie arvates peab olema totaalne.”163

“Et eksisteerida edasi ja aidata inimkonda (...), peavad religioonid kiiresti leidma vormelid ühinemiseks... Religioonid peavad tunnistama ja selgitama, et nende jumalused on omavahel sarnased, et nad on vaid ühe peamise põhimõtte erinevad väljendusvormid, kohandatud ja muudetud vastavalt eri rasside ja ajastute vajadustele (mis on tõsi ja mis aitab vältida paljusid konflikte)... Need alkeemilised pulmad, mille teostumiseni viib meid Tarkade plaan, on hädavajalikud.”164

Paavstile ja piiskoppidele sisendatakse, et Kirik peab heaks kiitma demokraatia ning kõik muud kaasaegse tsivilisatsiooni “saavutused”, põhimõtted ja korra, alluma loožidest dikteeritud maailmaajaloo suunale kui ajaloolisele paratamatusele, muidu...:

“Paavsti ülesanne piirdub sellega, et tunnustada ning kiita Kristuse Vaimu ehk Kristus-Vaimu tegevust terves ühiskonnas, ning tänu isikliku ilmeksimatuse165 privileegile kuulutab ta kanooniliselt urbi et orbi [Rooma linnale ja kogu maailmale], et kaasaja tsivilisatsioon on ühiskondliku lunastuse püha evangeeliumi tõeline tütar... Usun, et kaasaja demokraatia on katoliku Kiriku seaduslik tütar, tütar, mis on sündinud Jeesus Kristuse ühendusest selle Kirikuga... Usun, et rahvaste ühiskondlik lunastus teostub uues ühiskonnas demokraatia üleüldise võidu läbi... Kaasaja ühiskond on 1789. aasta laps... Kuid ta on samuti Kristuse ning Kiriku laps... Tänu millele? Tänu Kristuse Vaimule, mis on saanud kõikide tsiviliseeritud rahvaste ühiseks vaimuks.”166

“Nii kaua, kuni ei vabaneta mööduvatest vormidest, mis kuuluvad surevasse ja taaselustumiseks võimetusse minevikku, pole kadunud aegadest pärit paavstlusel midagi öelda kätte jõudvale uuele ajastule, mis pealegi ei kavatse teda üldse kuulata.”167

“Kui kristlus tahab jääda püsima ning ennast kaitsta, on selleks ainult üks võimalik tee – ühtsus”.168

Kaasaegse oikumenismi ideoloogia juhtideed ja sellele kohandatud modernistlik eklesioloogia (teoloogiline õpetus Kirikust) pärinevad algupärasel ja puhtal kujul otse illuminaatide loožidest:

“Kõik kirikud, mis tekkisid kristluse rüpes alates IX sajandist ühisest apostellikust tüvest üksteisele järgnevate hargnemiste kaudu [ning mida nimetatakse seepärast sektideks ladinakeelse sõna sectio – lõhe, haru – kohaselt – autorite märkus], osalevad suures katoliku Kirikus ning moodustavad tema ihu, mis koosneb erinevatest liikmetest (“paljud liikmed, kuid üks ihu”, ütleb p. Paulus169). Arvan, et kõikide nende kirikute vahel, kaasa arvatud meie poolt ultramontanistlikuks nimetatud kirik [katoliku Kirik – autorid], on olemas ühendavad sugulussidemed, või paremini väljendudes, kristluse ühine vundament, mille alusel on kerge kohtuda ning millel toimub ka üleüldine ühinemine, et tõeks saaks Issanda ettekuulutus: “Ja siis on üks tara ja üks karjane” (Jh 10, 16)”170

Illuminaatide unistuseks on, et nende vajadustele vastav paavst allutaks end koos katoliku Kirikust alles jäänuga gnostikute juhitud suurele sünkretistlik-oikumeenilisele superkirikule ja maailmaimpeeriumile ning annaks neile oma õnnistuse. Kui see plaan õnnestuma ei peaks (või ka juhul, kui see õnnestuma peaks, siis kindluse mõttes), tuleb inimkonna progressile ja Luciferile ohverdada lõpuks ka paavst:

“Kuulutades iseenda langust, kuulutab Rooma paavstlus urbi et orbi [Rooma linnale ja maailmale], et lõpetades vabatahtlikult oma missiooni ja juhtimise ülesande, läheb ta oma senisel kujul laiali, et võimaldada vaba ruum uue pontifikaadi, uue kiriku ja uue preesterkonna kõrgemale tegevusele, mille ta seab ise kanooniliselt sisse, enne kui teeb oma viimse hingetõmbe.”171

“Uus kord tuleneb loogiliselt vana korra varemetest... Paavstlus kui selline on määratud kadumisele. Jumaliku sünarhia ülempreester ei saa olla sarnane praegusele paavstile... Vana paavstlus ütleb meeleldi lahti oma ametist tuleviku pontifikaadi kasuks. Vana preesterkond ütleb lahti oma ametist tuleviku preestrite kasuks, kelleks saavad need praegused preestrid, kes on pöördunud [s.t usust taganenud] ning planeedi teaduslikuks reorganiseerimiseks evangeeliumi valgusel ümber kujundatud.”172

“Paavstlus kui selline kaob. Jumaliku sünarhia ülempreester ei saa olla praeguse paavsti sarnane... Ning see uus kirik, ehkki ei tohi kindlasti säilitada midagi vana kiriku skolastilisest distsipliinist ja kivistunud vormidest, saab sellest hoolimata Roomast konsekratsiooni (pühitsuse) ja kanoonilise jurisdiktsiooni.”173

Isegi juhul, kui paavst osutaks vastupanu Saatana antikiriku lõpuleviidud ehitise õnnistamisele ning Kristusele truuks jääv väike osa katoliku Kirikust (koos selle maailma vürstiga oikumeenilise dialoogi pidamisest lõpuks ometi pöördunud paavstiga) jääks sünkretistlik-oikumeenilisse superkirikusse lülitamata, tõmmataks suur enamik nõrgestatud, usu kaotanud ja maailmaga konformseks muudetud katoliku Kirikust sellesse superkirikusse üle. Too libakirik saaks siis end maailmale esitleda tõelise katoliku kirikuna, lutsiferiaanlikele plaanidele kuuletumatut tõelist katoliku Kirikut käsitletaks aga viimase inimkonna kauaoodatud ühtsusele vaenuliku ja ohtliku sektina, kuhu kuuluvad skismaatikud ja fundamentalistid, kes tuleb koonduslaagritesse saata.

VIII.4. Kirikusisese infiltratsiooni ja revolutsiooni tulemused

VIII.1.-2. toodud tunnistuste kohased kavatsused Kiriku suhtes on Vatikani II Kirikukogust alates muutunud tegelikkuseks pea kõikides valdkondades. Seda mitte ainult vabamüürlasest peapiiskop Annibale Bugnini174 juhtimisel teostatud liturgiareformi, vaid ka kirikukogujärgses Kirikus valitseva täieliku õpetusliku ja distsiplinaarse kaose tõttu. Viimane on muidugi “5. kolonni” tubli töö tulemus. Illustreerigu aktuaalset olukorda kirikus vaid mõningad tsitaadid asjaosalistelt.

Yves Marsaudon Vatikani II Kirikukogu ja kirikukogujärgse oikumenismi kohta:

“Katoliiklased... ei tohi unustada, et kõik teed viivad Jumalani ning nad peavad tunnistama, et see vabamõtlejate julge idee, mida võib õigusega nimetada revolutsiooniks – mis pärineb meie vabamüürlaste loožidest – on nüüd püha Peetruse kuplite kohale end toredasti laiali laotanud”.175

Paavst Paulus VI lipitsemine massoonliku humanismi ja inimesekultuse ees:

“Kirikukogule kogunenud Kirik... tegeles tugevalt inimesega, sellise inimesega, nagu ta ennast meie ajastu tegelikkuses endale ette kujutab: elusa inimesega, täielikult iseendaga tegeleva inimesega, inimesega, kes mitte ainult ei tee iseennast kõige teda huvitava keskpunktiks, vaid kes julgeb ka väita, et ta on iseendas igasuguse tegelikkuse põhjuseks, eesmärgiks ja aluspõhimõtteks. Laitsistlik ning profaanne humanism on lõpuks ilmunud oma hirmuärataval kujul ning esitanud kirikukogule teatud määral väljakutse. Inimesekssaanud Jumala religioon on kohtunud ennast jumalaks teinud inimese religiooniga (sest ka too on üks religioon). Mis on juhtunud? Kas kokkupõrge, võitlus, anateem? See oleks võinud juhtuda, kuid ei juhtunud. ... Inimese vajaduste (mis on seda suuremad, mida suurem saab olema Maa poeg) avastamine on hõivanud kogu meie kirikukogu tähelepanu. Teie, kaasaegsed humanistid, tunnistage, et meile kuulub see teene ning tunnustage meie uut humanismi: ka meil, jah, meil veel rohkemgi kui kellelgi teisel, ka meil on inimese kultus.”176

Paavst Johannes Paulus II utoopiad inimeste ülemaailmsest vendlusest ja rahvaste vahelisest rahust ilma Kristuseta (täpsemalt utoopia kohaselt, et kus elavad hea tahtega inimesed omavahel rahus, seal ongi juba Kristus) harmoniseeruvad suurepäraselt massoonliku humanismi ja globalismi (mondialismi) ideedega:

“Uue aastatuhande algul saab elavamaks lootus, et inimesed hakkavad omavahelistes suhetes üha enam tõeliselt juhinduma üleüldise vendluse ideaalist. Kui see ideaal ei muutu kõikide inimeste ühiste püüdluste eesmärgiks, ei õnnestu kindlustada kestvat rahu. On palju märke, mis võimaldavad järeldada, et see veendumus juurdub üha sügavamale inimeste teadvusesse. Inimõiguste suured charta’d kuulutavad üleüldise vendluse väärtust; selle tähelepandavaimaks märgiks on tähtsaimad rahvusvahelised institutsioonid, eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsioon; selle austamist nõuab ka – enam kui minevikus – globalisatsiooni protsess, mis üha tihedamate sidemetega ühendab majanduslikud süsteemid, kultuurid ja ühiskonnad (...) Erinevate religioonide tunnistajate avatus üksteise suhtes võib tuua palju kasu ülemaailmsele rahule ning teenida inimkonna ühist hüvet”.177

Paavst Johannes Paulus II, tervitades juudi vabamüürlaste looži B’nai B’rith esindajaid neile antud audientsil:

“...Me oleme seega palutud ühinema siiras tänupalves Jumalale. 133. psalmi avavärss on siin väga asjakohane: Quam bonum et quam iucundum habitare fratres in unum (“Vaata, kui hea ja armas on see, kui vennad üheskoos elavad”) ... See on kohtumine vendade vahel, dialoog piibli esimese ja teise osa vahel... Ning nii nagu mõlemad piibli osad, ehkki omavahel ühendatud, on teineteisest erinevad, nii on ka juudi rahva ning katoliku Kirikuga. Teineteisetundmine laseb meil veel paremini mõista, milline sügav mure kogu inimkonna pärast meid ühendab, näiteks võitlus nälja, vaesuse ja diskrimineerimise vastu kõikjal, kus ükskõik kes sellest puudutatud on, kuid samuti abi põgenikele... Vaimulik side võimaldab meil väärikalt vastata sellele suurele väljakutsele, mis on suunatud kõikidele, kes usuvad, et Jumal armastab kõiki oma võrdkujuna loodud inimesi. Ma näen seda ühekorraga nii juba olemasoleva tegelikkusena kui ka tõotusena sellest jätkuvast ja süvenevast dialoogist katoliku Kiriku ja judaismi vahel ning suhetest, mis on teie organisatsiooni ja Juutidega Peetavate Religioossete Suhete Komisjoni ning lokaalsete kirikute mitmesuguste institutsioonide vahel... Ma tänan teid veel kord teie külaskäigu ning teie toetuse eest dialoogile ja eesmärkidele, mida see järgib. Täname Jumalat, meie ühist Isa.”178

Samasugust naiivoptimistlikku (kas ikka naiivset?) humanistlikku ilukõnet võiks tsiteerida ka paavst Johannes Paulus II tervituskõnest Trilateraalsele Komisjonile (vt V.3.) 18. aprillil 1983 antud audientsil. Juba ainuüksi sellise audientsi võimaldamine on skandaalne, sest ülemaailmse Kiriku peana on paavst kohustatud teadma, mis laadi ja milliseid eesmärke järgiva organisatsiooniga on tegemist.

VIII.5. Milline saab olema Uue Maailmakorra ühtne ülemaailmne religioon?

Kõige tõenäolisemana tundub, et uue maailmakorra plaanide kohaselt ei keelata ega hävitata katoliku Kirikut ega kristlust üldsegi mitte otseselt (Luciferi jüngrid teavad, et otsese verise jälitamisega ei saa Kirikut hävitada), vaid kavas on kujundada see “5. kolonni” abil seesmiselt ümber ja sulatada ühtse sünkretistliku superkiriku süsteemi, mille salajaseks inspireerivaks keskmeks on lutsiferiaanlik gnostitsism.179 Kuna katoliku Kirik Kristuse Müstilise Ihuna saab tõelisena ja elavana eksisteerida ainult seal, kus ta toimib Kristuse seatud muutumatute põhimõtete ja institutsioonide alusel, siis on nende põhimõtete ja institutsioonide muutmine, võltsimine ja asendamine inimlikku ning isegi lutsiferiaanlikku päritolu põhimõtetega ja institutsioonidega võrdväärne Kiriku hävitamisega: struktuurid, nimi, ametid, mõned välised vormid jäävad, kuid Kiriku olemus ja Püha Vaim on neist lahkunud. Kristuse tõotuse (Mt 16, 18) kohaselt ei õnnestu see Saatana plaan kunagi Saatana lõpliku võiduni, kuid võimalik ning selle tõotusega mitte vastuolus olev on Kiriku ajutine okupeerimine tema sisevaenlaste, Luciferi “5. kolonni” abil ning anti-kiriku ehitamine tõelise Kiriku sisse kuni selle peaaegu täieliku ülevõtmiseni, nii et Kiriku vallutanud võivad kuulutada tõelised katoliiklased väljaspool Kirikut olevateks skismaatikuteks.180

Superkiriku kaudu religioosselt, ideoloogiliselt ja kultuuriliselt ühendatud uuest maailmast on kadumisele määratud kõik religioossed grupid, kes Jeesust Kristust ja Tema evangeeliumi tõsiselt, see tähendab, absoluutse tõena võtavad. Kristlane võib olla, kuid ainult modernistlik, relativistlik, oikumenistlik ja sünkretistlik – gnostilise superkiriku seatud kaanonite kohaselt.181 Vähesed uuele superoikumeenilisele maailmareligioonile järjekindlalt ja põhimõtteliselt allumatud traditsionalistid on ohtlike “fundamentalistidena” määratud kas ühiskonnast väljatõukamisele ja väljasuremisele või otsesele füüsilisele hävitamisele.

Rooma impeeriumis piisas kristlaste ühiskondlikuks ja riiklikuks aktsepteerimiseks nende poolt “tähtsusetu” suitsutusohvri toomisest imperaatori kuju või mõne muu ebajumalakuju ees. Seeläbi taheti lülitada ristiusk ühe võrdväärse ja seega absoluutset ja universaalset iseloomu mitteomava religioonina teiste religioonide ja kultuste pluralistlikku panteoni (oikumenismi antiikne variant!). Sarnast väikest oikumeenilist “suitsutusohvrit” nõutakse katoliiklastelt ning laiemalt võttes kõigilt kristlastelt ka tänapäeval. Öeldakse tolerantselt ja vastutulelikult: olge eraelus kristlased või katoliiklased või isegi traditsionalistid, käige pealegi ainult traditsioonilisel missal, peaasi, et te ei tõstaks oma religiooni suhtes absoluutsuse ja universaalsuse pretensiooni, et te ei väidaks, et see on ainus õige ja tõeline religioon, millele peavad alluma kõik inimesed, rahvad ja isegi riigid!; uskuge oma kabelites ja kodudes oma Kristuse kohta mida tahate, kuid ärge väitke, et see teie Kristus on terve universumi Kuningas, kelle valitsusele peavad alluma kõik, isegi riigijuhid!; olge vähemalt väliselt lojaalsed ja tooge kasvõi puht-sümboolne ohver totalitaarse riigi, pankristliku inimkonna ja jumalate panteoni presidendi Luciferi altarile!

Uue maailmakorra sünkretistlik-oikumenistliku superreligiooni relativismi, subjektivismi ja pluralismi kui ülimad dogmad, mis piiritlevad ka selle superkiriku piirid, võttis suurepäraselt kokku väljapaistev katoliiklik filosoof Agostino del Noce:

“Mida nõutakse tänapäeva katoliiklastelt [see kehtib ka kõigi tõeliste ehk fundamentalistlikeks nimetatud kristlaste kohta – autorid], kui mitte kristluse taandamist igasugusest metafüüsikast ja teoloogiast lahutatud moraalile. (...) Universaalne moraal oleks tolerantne: see võimaldab, et mõned inimesed, nimelt katoliiklased, lisaksid sellele lootuse sealpoolsusele, mis oleks puht-religioosne transtsendentaalses mõttes: Kui nad selle lootuse alusel tegutsevad innukalt praktilises, inimlikus, karitatiivses suunas, siis on see suurepärane – humanistide jaoks katoliiklus selles seisnebki. Kuid siin seatakse üks tingimus: tunnistamine, et nende usk ja lootus on ainult transtsendentaalne lisa, seevastu eetika ja poliitika peavad jääma väljapoole iga usutunnistust. Teadlikkus sellest asjaolust tähendab tegevust kõikide hea tahtega inimeste ühtsuse nimel; usk võib inimesi lahutada, samas kui armastus, mis on seotud kõikide jaoks kehtiva universaalse teadusega, ühendab inimesi. See communis opinio (ühine arvamus) ei ole midagi muud kui massoonlik põhitees, 19. sajandi lõpu moraalifilosoofide banaalsus, mis ilmub uuesti avalikkuse ette meie ajastul. Veel kord leiab kinnitust tuntud eristamine integristlike ja progressiivsete katoliiklaste vahel. Sellele eristamisele rõhusid juba aastate eest kato-kommunistid, tehes ettepaneku integristide teatud laadi boikoteerimiseks, nimetades seda sajandi ekskommunitseerimiseks ja kinnitades silmakirjalikult, et “nood on dialoogi välistamisega ennast ise ekskommunitseerinud”. Sarnast lahendust pakuvad tänapäeval ka katoliiklaste ja massoonide vahelise oikumeenilise dialoogi pooldajad.

Eksisteerib teatud ühtne moraal, mis võib olla tõlgendatud ja väljendatud erinevates keeltes, kultuurides ja religioonides. Selle katoliiklik vorm on, üldiselt võttes, samuti lubatud, kuid tingimusel, et... Tingimused said juba eelpool nimetatud. Kuid selle dialoogi üks pool on veendunud, et kolmanda aastatuhande esimene pool peab nägema katoliikluse lõppu eutanaasia läbi. See tähendab, et katoliiklus tuleb massoonliku humanismi raames ümber tõlgendada (...) Katoliiklust ei jälitata, vaid see saab nimelt ümber tõlgendatud. Humanistliku oikumenismi raames võib väga hästi leiduda sektsioon ka katoliku riituse jaoks”.182

Kui nii, siis selle eesmärgi esimene etapp, nimelt katoliku Kiriku ülevõtmine, ümberkujundamine ja assimileerimine ühe osana suurde sünkretistlik-oikumeenilisse superreligiooni on oma põhiosas juba praegu võrdlemisi edukalt ellu viidud ja ootab vaid lõpliku kuju ja katuse saamist – superkiriku ametlike nähtavate institutsioonide rajamist. “5. kolonni” diversiooni eesmärk on ju Kiriku vallutamine, okupeerimine, Kristuse asutatud Kiriku ja religiooni ümberkujundamine ja moonutamine inimliku suva ja omavoli alusel, tema lülitamine pluralistlikusse superkirikusse ja ideoloogiline allutamine gnostikute maffia valitsetavale riigile koos revolutsiooniga kaasa minemast keeldujate, s.t tõeliste usutruude katoliiklaste kuulutamisega skismaatikuteks. See kõik on hiilgavalt teoks saanud tänu modernistlike preestrite ja piiskoppide jõhkrale omavolile, katoliiklaste konformistliku enamuse kaasajooksmisele ning tänu praeguse paavsti Johannes Paulus II teoloogilisele subjektivismile, edevusele ja iseloomunõrkusele (vt Alta Vendita instruktsioon, VIII.2.). Isegi suur osa absoluutset tõde tunnistavatest “fundamentalistidest”, kes tulevase pluralistlik-oikumenistlik-relativistliku superkiriku “ortodokssesse ühtsusesse” ei mahu, on juba Kirikust de facto „välja visatud”.

Jeesus Kristus terve universumi Kuningana (Mt 28, 18) on asutanud oma Kiriku suveräänse ja täiusliku ühiskonnana,183 mis oma missiooni täitmiseks ei vaja mingi teise institutsiooni nõusolekut, abi ega vahendeid, vaid teostab oma eesmärke suveräänselt oma Asutajalt ja Pealt saadud missiooni (Mt 28, 19-20) alusel. Kirik ei allu mingile riigivõimule, vaid on usu ja moraali küsimuste ning religioosse kultuse valdkonnas täielikult suveräänne. Nagu nägime, on gnostiliste revolutsionääride eesmärk Kiriku allutamine totalitaarsele riigile ja tema valitsevale klikile, tema muutmine totalitaarse impeeriumi ideoloogiaministeeriumiks. Sellisel juhul poleks maailmas enam ühtki institutsiooni, mis piiraks totalitaarse Maailmaimpeeriumi piiramatut võimu inimese üle. Oma humanismi propagandaga, aktuaalse globalismi toetamisega, ÜRO, UNESCO jt rahvusvaheliste organisatsioonide eestvedamisel ilma Kristuseta ehitatava maailmarahu utoopia propageerimisega toetab kaasaja katoliku Kiriku hierarhia, k.a paavst Johannes Paulus II, objektiivselt seda totalitaarset maailmakorda, olles juba praegu muutunud kujuneva maailmaimpeeriumi ja tema Salajaste Ülemuste ideoloogilisteks teenriteks ja juhtides miljoneid katoliiklasi tema autoriteedile osutatava absoluutse kuulekuse sofismiga eksitusse.184 Sama kehtib kõigi teiste oikumeeniliste, demokraatlike, humanistlike ja igal muul alusel “poliitiliselt korrektsete” kristlaste kohta – nende tegevus ei kujuta endast midagi muud tulevase totalitarismi ülesehitamist ning ideoloogilist prostitutsiooni selle ehitajatega.

Paljud pretensioonikad gnostikud (ka katoliku Kiriku sees olevad) väidavad, et alles tulevane tervet inimkonda ühendav superkirik ja gnostiline kristlus on õige, tõeline katoliku Kirik ja katoliku religioon, mida Rooma Kirik olevat 2000 aasta jooksul võltsides ja moonutades inimkonna eest varjanud ning alles nüüd toovad gnostikud kui tõelised katoliiklased selle päevavalgele.185 Uuele tolerantsele, pluralistlikule ja antidogmaatilisele kirikule aga hakatakse nõudma vähemalt liberalismi, humanismi ja mondialismi dogmade piires absoluutset kuulekust, nii et igaüks, kes ennast selle piiridesse allutamast keeldub, leiab ennast kui hereetik ja sektant ekskommunitseerituna.186 – Kuidas nii? Alles olid nad põhimõtteliselt igasuguse absoluutse tõe, dogmade, ortodokssuse kaanonite, ühe religiooni absoluutsuse pretensioonide ja paavsti eksimatuse vastu ning nüüd püüavad nad väita, et ainult neil on ainus tõeline katoliiklik ehk üleüldine religioon, ainus tõeline katoliku Kirik, ainus tõde, millest väljaspool on ainult hereesiad ja sektid – nüüd pretendeerivad nad samasugusele eksimatusele nagu paavst, kelle eksimatuse vastu nad alles ägedalt võitlesid. Terve mõistusega inimene, miks pärast peaksid Sa uskuma mingeid tegelasi, kes väidavad, et kõigile teada ja tuntud päritoluga katoliku Kirik ja religioon on 2000 aastat eksinud ning et tõeline katoliku Kirik ja katoliku religioon on hoopis nendel, kelle päritolu ja õpetus on kahtlase ja tundmatu päritoluga? Tegemist ei ole üldsegi mitte tõelise kristluse ning religioosse tõe küsimusega, vaid ainult absoluutse ja konkurentsitu võimu saavutamisega ühele totalitaarsele ideoloogiale.

Pange tähele asjasse pühendatute ettekuulutusi: Universumi Suure Arhitekti plaanide kohaselt tuleb ümberkujundatud uus ühiskond mitte ainult religioosne, vaid lausa teokraatlik (“...universaalse iseloomuga teokraatlikus ühiskonnas, mille on vabamüürlus selliseks kujundanud” – Pignatel, tsit märkuses 179 ja Saint-Yves d’Alveydre sünarhilisest ühiskonnakorrast, X.2.). See tähendab, et kavandatud tulevane ühiskond on samavõrd ideoloogiline-totalitaarne kui kommunistlik riik, kuid tänu kaasaegse teaduse ja tehnika pakutava kõikehõlmava kontrolli ja moodsa psühholoogia väljatöötatud isiksuse manipulatsiooni ja destruktsiooni vahenditele, ning tänu käimasoleva kultuurirevolutsiooni käigus inimeste edukale võõrandamisele ajaloost, kultuurist ja moraalist saab see olema veelgi totalitaarsem. “Täna veel mõistetamatuks eesmärgiks” (Ch. Riandey, märkuses 179), mille poole ühiskond vabamüürluse juhtimisel peab jõudma, on see, et “... kristluses pettunud massid (...) võiksid Luciferi puhta õpetuse universaalse manifestatsiooni kaudu vastu võtta puhtaima valguse”.187

Kuidas Luciferi õpetuse universaalne manifestatsioon illuminaatide plaanide kohaselt teostuma peab, selle kohta puuduvad täpsed ja selged allikad, kuid pole sugugi vähe tõenäoline, et oma praegustest edusammudest innustunud ning Luciferi auahnusest tagant õhutatud lutsiferiaanlased kavatsevad lõppkokkuvõttes kehtestada Luciferi avaliku kultuse kui kõrgeima ja universaalse riikliku religiooni, millest sunnitakse osa võtma ka neid, kes veel mingil lubatud kujul Kristust austavad.

Masside harjutamine igasuguse okultismiga, maagiaga, spiritismiga ja Luciferi või Saatana kultusega käib juba aastakümneid ning seda üha avalikumalt ja massilisemalt. Maag Harry Potteri seikluste ja pokemooninduse viimisega koolilaste hulka on alanud gnostitsismi ja maagia avalik propageerimine ka koolilaste seas. Sealt edasi on ainult paar sammu deemonite ja Luciferi kultuseni. Ehkki pole alust arvata, et miss Rowling oleks mingi gnostilistesse saladuste sügavustesse pühendatu (mis pole siiski ka mitte päris võimatu), on tema kahjurõõmus ütlus ühes ajakirjandusele antud intervjuus järgmine: “Sa oled kaotanud, Naatsaretlane!” ning tema raamatutes kirjeldatu, eeskätt Hogwartsi koolisüsteemi ja mõnede ainete sarnasus esoteerilises Ühiskondlike arhetüüpide skeemis (X.2.2.) kirjeldatuga on tähelepanuväärne. Isegi kui J. K. Rowling oleks ainult “süütu” grafomaan, kelle raamatud kaasaja massikultuuri tellijad, produtsendid ja reklaamijad ainult sellepärast bestselleriks on teinud, et too sügavamaid tagamaid mitte aimav maagiaga ja gnoosisega koketeeriv naisterahvas täielikult meie ajastu “eesrindlikumate” arengutendentsidega samastub, ajaloo salajaste juhtide tulevikuplaane instinktiivselt ette aimab ning seda kõike suurepäraselt kirjanduses väljendab, on tema maagilise epopöa tagajärjed (koos Potterist märksa primitiivsema pokemoonindusega) praegusele teismeliste põlvkonnale selged: igasugune maagia, okultism, esoteerika on nüüd in, see samastub igasuguse “kõrgema vaimsusega” ja “tarkusega” üleüldse ning rumal ja igav primitiiv (muggol) on nüüd see, kes selle massihüpnoosiga kaasa ei jookse või koguni selle vastu on. Andekamad praegusest Harry Potteri põlvkonnast võivad paari aastakümne pärast anda viljaka panuse uue maailmakorra teokraatliku eliidi, maagide, ülempreestrite ja preestrite ja esoteeriliste teaduste meistrite järelkasvu hulka (vt X.2.2.,Ühiskondliku arhetüüpide skeemi tabeleid 73 ja 53 ) ning avalik Luciferi kultus ei üllata siis enam peale mõningate vanade ning varsti väljasurevate muggol’ite kedagi.

VAHE-EESMÄRGID TEEL UUELE MAAILMAKORRALE – MASSIDEMOKRAATIA JA ILMALIK RIIK

IX.1. Inimõigused dekaloogi, Evangeeliumi ja Jumala õiguste asemele, Inimese kultus Jumala kultuse asemele

Vabamüürluse poliitiline filosoofia ja programm ilmneb Suure Prantsuse Revolutsiooni põhimõtetes, eriti aga selle Inimese- ja kodanikuõiguste deklaratsioonis aastast 1789. Tsiteerime neist õigustest olulisemaid ja revolutsioonilisemaid:

Art 3 – Igasuguse võimu suveräänsuse allikaks on olemuslikul viisil rahvas; ükski institutsioon, ükski üksikisik ei tohi kasutada võimu, mis ei pärine selgelt otse rahvalt.

Art 4 – Vabadus seisneb vabaduses teha kõike, mis ei kahjusta teiste huve. Sel viisil pole iga inimese loomulike õiguste realiseerimisel muid piire kui need, mis kindlustavad teistele ühiskonnaliikmetele samade õiguste kasutamise. Need piirid saavad olla määratud ainult seadusega.

Art 6 – Seadus on (rahva) enamuse tahte väljendus... (järgneb paar lauset kõikide inimeste võrdsusest).

Art 7 – Mõtete ning veendumuste vaba vahetus on üks väärtuslikemaid inimõigusi. Iga kodanik tohib vabalt kirjutada, kõnelda ning trükkida, kannab aga vastutust neil juhtudel, mil seadus määratleb selle vabaduse kuritarvitamise.

Nendes artiklites leiame kaks põhiideed:

1. et inimene on kõikides valdkondades täielikult vaba ning sõltuv ainult iseendast;

2. et igasuguse seaduse ja valitsuse autoriteet pärineb inimeselt endalt kollektiivselt võetuna, s.t rahvalt.188

Need ideed on risti vastupidised katoliku usu põhialustele ning -dogmadele,189 mille kohaselt inimene on nii loomulikus kui ka üleloomulikus (s.t armu-) korras täielikult sõltuv Jumalast kui Loojast, Seadusandjast, Lunastajast, Päästjast ja Kohtunikust. Seda nii üksiksikuna kui ka ühiskonnaliikmena, mis tähendab, et ka ühiskondliku elu korraldus (esmajoones seadusandlus, riigi valitsemine, kohtumõistmine), poliitika, majandus, haridus ja kasvatus, kultuuritegevus – kõik peab olema korraldatud vastavuses Jumala seatud moraalse korraga vähemalt loomuõiguse190 tasemel.

Inimõiguste deklaratsiooni revolutsiooniliste põhimõtetega kuulutatakse esmalt üksikinimene Jumala autoriteedi alt vabaks, iseenda kuningaks, seadusandjaks ja jumalaks, korrates Saatana mässulist loosungit Non serviam (”Keeldun (Jumalat) teenimast!”) ja petlikke lubadusi “Te saate olema nagu jumalad” (1. Ms 3,5). Seejärel asendatakse põhimõte Omnis potestas a Deo (“Igasugune võim (autoriteet) pärineb Jumalalt” – Rm 13, 1) eksliku ja hukatusliku põhimõttega: “Igasugune võim pärineb rahvalt”. See pole mäss mitte ainult Jumala ilmutuse ja Jeesus Kristuse seatud üleloomuliku korra, vaid ka igasuguse loomupärase ühiskondliku ja moraalse korra vastu, sest inimese ja inimühiskonna sõltuvust Jumalast on võimeline tunnetama iga terve mõistusega (ja seetõttu ilmtingimata religioosne) inimene ka ilma jumaliku Ilmutuse abita. Arusaam, et igasugused autoriteedid (seega ka seadused) on ülevaltpoolt inimesele etteantud jumaliku korra väljendusena sakraalsed, on alati olnud kõikide rahvaste ja kultuuride ühiskondliku ja moraalse korra alustalaks.191

Seega: inimõiguste deklaratsioon vabamüürlaste poliitilise programmi põhiosana kujutab endast sõjakuulutust Kristus-Kuninga universaalsele valitsemisele ning seetõttu programmilist mässu igasuguse Jumalast seatud loomuliku ja üleloomuliku korra vastu koos ülbe utoopilise kavatsusega parandada Looja loodud maailma, kehtestades selles uue, inimese dikteeritud “korra”, koos inimese kuulutamisega iseenda jumalaks.192 Kristus-Kuninga korra peab asendama jumalikustatud inimese korraga, mis on juba kaudselt Saatana kord.

IX.2. Massidemokraatia ja massiühiskond ehk ohlokraatia triumf

Peale kõigi poliitiliste parteide infiltreerimise on vabamüürlaste peamiseks poliitiliseks vahendiks oma kavatsuste elluviimisel seadusandluse kui ühiskondliku elu põhilise regulaatori täielik sekulariseerimine (ilmalikustamine) ehk vabastamine religiooni ja religioosse moraali mõju alt. Loosungite “Igasugune võim tuleb rahvalt”, “Religioon on igaühe eraasi”, “Kõik religioonid on võrdsed” ning üleüldise religioonivabaduse põhimõtte alusel kuulutavad uue maailmakorra ehitajad, et Jumala tunnistamine igasuguse moraalse korra, seaduse ning ühiskondliku korra allikaks ning garantiiks rikub inimese vabadust ja väärikust, ahistab tema õigusi ning takistab ühiskonna arengut. Jeesus Kristuse ülimuslikkuse avalik-riiklik tunnistamine, katoliku religiooni kuulutamine riigiusuks, loomuõigusega ning kristliku moraaliga kooskõlas olevate seaduste väljastamine – ühesõnaga kõik, mis kuulub katoliikliku riigi kontseptsiooni juurde on vabamüürlaste jaoks riigivõimu autoriteedi hävitamine; teiseusuliste, vabamõtlejate ning ateistide diskrimineerimine; südametunnistuse vabaduse eitamine ning ühiskondliku progressi takistamine ebaratsionaalsete käskude ja keeldudega; see on neile tagurlik ühiskonnakord, mis tuleb hävitada.193

Vabamüürlaste poliitiline vahe-eesmärk on massidemokraatia194 võidulepääs kogu maailmas, lõpp-eesmärk aga illuminaatliku juudi “aadelrahva” juhitava ühtse ülemaailmse ühiskondliku korra, majandussüsteemi ja valitsuse195 moodustamine, mis peab sündima eelnevalt sihipäraselt tekitatud ülemaailmse kaose tulemusena kui “ainus alternatiiv” terrori, sõdade ning inimkonna enesehävitamise ärahoidmiseks.

Parteidel põhinev massidemokraatia viib järk-järgult elukutselistest poliitikutest parteilise ladviku valitsemiseni ehk partokraatiani. Parteid vajavad aga valimiskampaaniateks ja propagandatööks raha. Tööstus- ja pangandusmonopolide osanikud ja omanikud omakorda vajavad oma huvide teostamiseks poliitika abil poliitikuid ja parteisid. Ei parteilised ega ka “sõltumatute professionaalsete ametnike” valitsused pole oma valitsusprogrammide koostamisel ja elluviimisel sõltumatud suurte ettevõtete, kompaniide, trustide ja pankade juhtkonnast ja nende huvidest. On selge, et see sõltuvus on tegelikkuses märksa sügavam ja tihedam kui demokraatiast heal arvamusel olev naiivne tavakodanik ette kujutab. Aeg-ajalt avalikkuse ette tulevad faktid korruptsioonist kõige kõrgemal tasemel ning isegi mõned lõpuleviidud kohtuprotsessid on vaid jäämäe veepealne osa, mille ülesandeks on rahustada korralikku kodanikku näivusega, et võitlus demokraatia korrumpeerumisega käib ja korruptsioon on jätkuvalt kontrolli all. Tänapäeva massidemokraatia juhtidee on: “Kes suudab oma huvide eest maksta, see tellib ka endale sobiva poliitika, et edaspidi veelgi rohkem teenida ja veelgi paremat poliitikat tellida”. Maksmine toimub sealjuures tavaliselt märksa peenemal viisil kui lihtlabane altkäemaks või muud laadi korruptsioon. Aktsionäriks ja panganõukogu liikmeks võib lojaalse teenistuse eest saada ka variisikute kaudu või pärast poliitilise karjääri lõppu; pealegi on isikuid, keda rahuldab ka paljas võim (võimu näivus).

Märksa olulisem kui parteipoliitikute korruptsiooni sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid on (eriti rahvusvaheliste) pankade ja suurettevõtete ning riikide keskpankade mõju rahvusriikide majandusele ning selle kaudu poliitikale ja kogu ühiskondlikule elule. Selle globaliseerumisega seonduva mehhanismi üksikasjaliku analüüsi ja vaatluse jätavad autorid oma suhtelise ebakompetentsuse tõttu finantsmajanduslikes küsimustes käesolevast tööst välja, piisab V.4. all käsitletust ning probleemi põhjalikumaks uurimiseks valitud kirjanduse nimekirjast. Rahvusvaheline pangandus ja raharinglus on sõlmpunkt, mille kaudu toimub tulevase uue maailmakorra härrasrahva rikastumine, nende võimu kindlustamine ja neile vastava maailmasüsteemi järk-järguline ülesehitamine. Hiigelsammuks teel globaliseerumise, uue maailmakorra, üleüldise võlaorjuse ja ülemaailmse impeeriumi suunas on Euroopa Keskpanga asutamine ja Euroopa ühisraha kehtestamine, mis teeb lõpu Euroopa rahvusriikidele koos rahvuslike majandussüsteemidega ja kõigel sellel rajanevaga.196

Kümned teravapilgulised politoloogid, sotsioloogid ja ühiskonnafilosoofid kirjutavad juba 20. sajandi algusest ehk parteilise massidemokraatia väljakujunemisest alates, et demokraatia, hävitades küll seisusliku ühiskonna, pole endaga kaasa toonud kõikide inimeste võrdseid šansse ja võimalusi ühiskondlik-poliitilistes küsimustes kaasa rääkida ja otsustada, ühesõnaga, demokraatia etümoloogilisele tähendusele vastavat “rahva valitsust”. Pigem on see tekitanud rahva nimel rääkivate, rahvale tema tahet selgekstegevate (vt märkus 188 ja 197) ning rahva nimel otsustavate elukutseliste poliitikute oligarhia, kelle on loožidele alluvad parteijuhtkonnad juba enne parlamendivalimisi eelvalinud (rääkimata valitsusest, keda ei vali rahvas, vaid valimistel võitnud parteide juhtkonnad).197

Elukutseliste parteipoliitikute oligarhia pole reeglina midagi muud kui suurtöösturite, suurpankurite ning (eriti tänapäeval) rahvusvaheliste kontsernide majanduspoliitiliste huvide esindajad, kes oma hea ja ustava töö korral võivad loota avansile plutokraatliku eliidi hulka (sellele viitasime maailma poliitilise ja rahanduseliidi endi tunnistuste alusel alapeatükis V.4.). Väljakujunevas demokraatias (nt Eestis) on tendents kahe rolli, poliitilise ja majandusliku ladviku ühendamisele,198 samas kui stabiilse ja pika ajalooga demokraatia puhul (nt Ameerika Ühendriigid) pole selleks vajadust, sest finantsoligarhia ja poliitilise oligarhia vahelised suhted on ammu stabiliseerunud ning finantsoligarhia võib oma huve kaitsta ja plaane ellu viia ilma isiklikult poliitikasse sekkumata, nimelt oma poliitiliste esindajate ja käsutäitjate kaudu. Nii pole väljakujunenud parteiline massidemokraatia tegelikkuses midagi muud kui plutokraatia ehk kõige rahakamate võim, raha võim selle sõna otseses mõttes.199 Juba Platon ja Aristoteles kirjutasid poliitiliste vormide arengutsükleid käsitledes, et demokraatia mandub oma kandepinda laiendades massidemokraatiaks, massidemokraatia mandub rahakate või äraostetavate demagoogide juhtimisel plutokraatiaks, plutokraatia aga kõige moraalitumate ja põhimõttelagedamate, selle sõna sügavaimas mõttes kõige halvema ja amoraalsema massi valitsuseks ehk ohlokraatiaks.200 Ohlokraatlik oligarhia püüab aga oma valitsevat seisundit põlistada loomuliku ühiskondliku hierarhia suhtes pahupidise, kuritegeliku ja amoraalse (pealegi veel salajase) hierarhia ülesehitamise ja kinnistamise kaudu, takistades kõigi vahenditega tõelise vaimse eliidi kujunemist ja võimulepääsu ühiskonnas või korrumpeerides sellise eliidi äraostmise, oma loožidesse värbamise ning indoktrinatsiooni kaudu. Sünarhistlik-hierarhilise, lutsiferiaanliku ühiskonnakorra rajamise järel aga kindlustab ta endale sobiva liba-eliidi järelkasvu ideologiseeritud haridussüsteemi raames toimuva spetsiaalse väljavaliku ja kontrollitud edasiõppe kaudu eliitõppeasutustes (vt Avaliku Administratsiooni Instituut Ameerika Ühendriikides, ENA Prantsusmaal jne).

Nii klassikalise, loomuõigusel ja filosoofiliselt realismil rajaneva poliitilise filosoofia (nt Platoni ja Aristotelese) kui ka katoliikliku ühiskonnadoktriini alusel on riigi ülesanne terve ühiskonna teenimine – hool kõikide inimeste ühise hüve (bonum commune) eest, soodsate tingimuste loomine ühiskonnaliikmete materiaalseks heaoluks, intellektuaalseks ja moraalseks arenguks, ühiskondliku õigluse ja moraalse korra tagamine ning rahu kindlustamine (ühiskonna kaitsmine väliste ja sisemiste vaenlaste eest). Katoliiklik ühiskonnadoktriin lisas neile riigivõimu ülesannetele veel kaasaaitamise iga inimese lõpp-eesmärgi – igavese elu saavutamisele, mis tähendas riigi kaasaitamist Kiriku vaimsele missioonile ja selle missiooni igasugust toetamist. Keskne mõiste klassikalises ühiskonnadoktriinis on ühine hüve, bonum commune. Ühiskonnakord, mis aitab kaasa ühisele hüvele, on positiivne ühiskonnakord (monarhia, aristokraatia, polis ehk positiivne demokraatia, kusjuures p. Thomase kohaselt on kõige täiuslikum ühiskonnakord nende kolme positiivse korra ühendus); seevastu ühiskonnakord, mis toimib ainult teatud kitsa grupi (türanni, oligarhia või massidega manipuleeriva ohlokraatia) huvides ja ühise hüve kahjuks, on negatiivne ühiskonnakord (türannia, oligarhia, demokraatia). Kogu ühiskond, kaasa arvatud valitsejad, allub objektiivsetele, Jumala seatud (loomuõiguse ilmnevatele või ilmutatud) moraalinormidele. Ühiskonna ja riigi tõeline ülemvalitseja on Jumal; kuningas, aristokraatia ning rahva poolt demokraatlikult valitud esindajad teostavad oma võimu legitiimselt ainult Jumala asemikena ja Tema antud volituste raames (Rm 13, 1-7 kehtib ainult koos Acta Ap 4, 19 ja 5, 29 kirjutatuga).

Kaasaegses poliitilises filosoofias – olgu see siis marksistlik, neomarksistlik, sotsialistlik-tehnokraatlik, liberaalne või liberaalkonservatiivne – on ühine hüve riigivõimu olemasolu ja tegevuse põhjendusena üleüldse kadunud või taandunud marginaalseks. Selle asemel nähakse riigivõimu funktsioneerimist erinevate huvigruppide konkurentsi ja võitluse raames (olgu see siis klassivõitlus või erinevate rahvakihtide demokraatlik huvide võitlus, mida teostavad parteid ja ametiühingud). Ka poliitilise filosoofia teine fundamentaalne põhimõte, nimelt igasuguse autoriteedi pärinemine Jumalalt ja kolmas põhimõte, nimelt Jumala seatud objektiivne moraalne kord igasuguse riigivõimu legitiimse tegutsemise alusena ja piiridena, on kadunud isegi konservatiivsete poliitiliste filosoofide teostest ja konservatiivsete parteide programmidest. Religioonis nähakse ainult ühte moraalsete väärtuste allikat. Majandusliku elu vabastamine religioosse moraali piirangutest toimus juba varem. Kui kaasaegne poliitiline mõte juba rohkem kui sajandi vältel käsitleb riigivõimu, poliitikat, majandust ja nüüd praktiliselt tervet ühiskondlikku elu ühiskondlike gruppide võitlusena, mis toimub väljaspool Jumala seatud seadusi ja Tema tegelikku valitsemist ühiskonna ja ajaloo üle, siis ei saa selle loogiline tagajärg olla midagi muud, kui et kõige võimsamad huvigrupid vallutavad riigid ja muudavad need enda huvide realiseerimise vahendiks, rahva enamuse huvide kahjuks ning esitavad seejärel iseendi huvid ja eesmärgid Jumala asemel altarile tõstetud inimkonna huvide pähe.

Demokraatia plutokraatiaks ning ohlokraatiaks mandumisega seondub ka kapitalistlik-liberaalse majandussüsteemi kui tootmise ja tarbimise piiramatule kasvule suunatud, rahakeskse ning kasumit absolutiseeriva majandussüsteemi küsimus. Oma sügavamas olemuses on see siinpoolsuses materialistliku paradiisi ehitamisele orienteeritud mammonakeskne süsteem sügavalt amoraalne, inimvaenulik ning ateistlik. Kuid selle majandussüsteemi kriitika, ei majanduslikust ega ka teoloogilisest vaatepunktist, pole käesoleva töö teemaks.

IX.3. Teoloogiline diagnoos: patu orjus ja Civitas Diaboli

Sügavaim põhjus, miks demokraatia mandub plutokraatiaks, see aga omakorda ohlokraatiaks, pole mitte sotsioloogiline, vaid teoloogiline, tulenedes pärispatu tagajärjel inimsoos valitsevast kolmesugusest patusest kirest, nimelt lihahimust, silmahimust ning elukõrkusest, mis on iga patu juurteks ja mille teoloogiline olemus on: 1. ärapöördumine Jumalast (kuuletumatus Jumalale) ning 2. loodud moraalse korra vastane pöördumine loodu (s.t iseenda kui lõppeesmärgi, oma egoistlike, siinpoolsete, Jumalast kui oma elu lõppeesmärgist lahutatud huvide ja soovide) poole. Patus elav, Jumalale kuuletumatu inimene püüdleb vaid oma vajaduste, huvide ja lõbude egoistlikule rahuldamisele: varanduse suurendamisele (omamiskirg), teiste üle võimu saavutamisele (võimukirg ja kuulsusejanu) ning oma lihalike himude rahuldamisele (füüsiliste vajaduste ebamõõdukas rahuldamine, eelkõige moraalinormide vastane seks). On selge, et need himud on üksteisega seotud, niisamuti nagu suur edu ühes vallas võimaldab enamasti saavutada ka edu teises vallas.

Täielikult patule andunud inimesele on tõde Jumala, objektiivsete moraalinormide, Jumala seatud elueesmärgi ning teda pärast surma vältimatult ootava Jumala kohtu kohta piinavaks etteheiteks. Ta teeb kõik, et selle tõega mitte kokku puutuda, seda oma teadvusest ja elutegevuse haardeulatusest kaugel hoida, marginaliseerida ja naerualuseks teha; kui võimalik, siis võltsida, kahjutuks ja ohutuks muuta, seda eriti ühiskondlikul tasandil, muutes selle asemel valitsevaks piiramatu vabaduse ja kõikelubatavuse ideoloogia. Ta tahab, et piiramatu vabadus patule kuulutataks põhiliseks inimõiguseks; kui see on saanud õiguseks, muutub see järgneva suunatud moraalse allakäigu tagajärjel normaalseks ja kujuneb (kujundatakse) järk-järgult normiks; ebanormaalsena aga ilmneb siis hoopis patust hoidumine ning inimene, kes järgib moraaliseadust. Liberalism, sekularism ja religioosselt neutraalne või ateistlik riik on alates hiliskeskajast üha süveneva tendentsi, nimelt Jumala ühiskondlikust elust ning inimeste teadvusest väljatõrjumise – mis alates 18. sajandi algusest toimub vabamüürlaste juhtimisel teadliku ja järjekindla programmi alusel – lõpuetappideks. Täielikult ebapiisav oleks selle permanentse revolutsiooni taga näha ainult inimlikke jõude, isegi kui need oleksid illuminaatide ja kutseliste revolutsionääride taolised kurjad geeniused liidus kõigest hingest raha teenimisele andunud suurpankuritega. Ilma Saatanata kui seda revolutsiooni läbi ajaloo dirigeeriva vaimse jõuta jääb protsessi raudne järjepidevus ja metoodilisus seletamatuks. Inimlikud jõud on ainult nähtamatuks jääva vaimse jõu tööriistad – lõppude lõpuks tunnistavad seda ju ka illuminaadid ise (nt O. Wirth, A. Pike ja Cl. de Saint-Martin, III.2.). Kõik selleks, et inimkond saaks üha vabamaks Jumalast ja oma elu tõelisest mõttest, oleks üha rohkem antikristliku türannia ja veel tähtsam, oma himude ja Saatana ori, unustaks Jumala ning täidaks peale surma massiliselt põrgu.

Antikristliku revolutsiooni maapealne eesmärk on ülemaailmse massiühiskonna ehk kultuuritu, ajalootu ja religioonitu inimkarja loomine, kelle teadvusest on kadunud viimsedki jäljed Jumalast, kõlblusseadusest ja inimese igavikulisest eesmärgist, kes vegeteeriks ainult meelelise elunautimise loomalikul tasandil (intellektuaalselt nõudlikumatele pakutakse maagia närvikõdi ja gnoosise spekulatsioone) ning teeks pattu kahtlusteta, häbitult ja mõnuga. See mass on hõlbus juhtida, manipuleerida ning ära kasutada ülemaailmsele lutsiferiaanlikule oligarhiale, kelle ainus erinevus massist on, et nad võivad endale lubada neidsamu lõbusid mida pööbelgi, märksa rafineeritumal ja sageli ka märksa perverssemal201 moel, ning neile on ainsaks lohutuseks, et nad võivad end pidada selle rahvamassi piiramatuteks isandateks ja jumalateks (kui iga inimene on kuulutatud iseenda jumalaks, siis peavad mõned olema rohkem jumalad kui teised). Püha Augustinus nimetab oma ajaloofilosoofias ja -teoloogias sellist ühiskonda Civitas Diaboli, vahel ka Civitas Mundi (Saatana riik, maailma riik) vastandina Kirikust ning kõigi inimajaloo õiglaste hulgast moodustuvale Civitas Dei’le (Jumala riigile), näidates, et nende kahe riigi vaheline lepitamatu ja üha ägenev võitlus on maailmaajaloo telgjoon ja olemus.202

IX.4. Praktilised sammud teel Kristus-Kuninga kukutamiseks ja Civitas Diaboli rajamiseks.

Vabamüürlaste kasutatavate põhiliste destruktiivsete poliitiliste vahenditena Civitas Diaboli ehk praktilise ateismi ühiskonnakorralduse saavutamiseks võib esile tuua:

· religioosselt neutraalse ehk sekulaarse (ilmaliku) riigi kuulutamist kaasaegse riigi- ja ühiskonnakorralduse ainsaks ideaaliks (mis tähendab loobumist katoliiklikust riigikorraldusest ja katoliku usu kui riikliku religiooni staatuse likvideerimist);203

· religioonivabaduse seaduslikku sätestamist (mis tähendab, et katoliku usk kui ainus õige ja Jumalale meelepärane religioon asetatakse õiguslikult võrdsele tasandile valede religioonide, ebauskude ja põhimõtteliselt kasvõi satanismiga);204

· seadusandlikku positivismi ehk seadusandluse ja kohtumõistmise lahutamist moraalist (loomuõigusest ja ilmutatud moraaliseadusest), selle tuletamist ainult “rahva tahet väljendavate” seadusandjate kogu tahtest.

· riiklikku areligioosset (praktikas enamaltjaolt ateistlikku) koolisüsteemi, mis on edukas vahend noorsoo religioonist võõrutamisel või religioonist naeruväärsete ning moonutatud arusaamiste edastamisel (seal, kus riiklikes koolides toimub veel mingit laadi usu- või religiooniõpetus);

· perekonnavaenulikku majandus-, töö- ja maksupoliitikat jne.

Neile lisandub veel hulk mitteametlikke poliitilisi ja ideoloogilisi surve- ja manipulatsioonivahendeid, nagu näiteks:

· rahvamasside teadvuse ideoloogiline töötlemine vabamüürlasliku finantsoligarhia kontrolli all olevate massiteabevahendite abil “poliitiliselt korrektsete” vaadete saavutamiseks (mis kõrgematest loožidest ja salaühingutest tulevate ideede alusel pidevalt evolutsioneeruvad ebanormaalsuse suunas);

· riiklikult toetatav destruktiivne kultuuripoliitika, kultuuri ning kunsti nime all esitatavate absurdsuste ja nilbuste propageerimine maksumaksjate rahaga, mille eesmärk on ilu kriteeriumite likvideerimine, kunsti, kirjanduse ja muusika lahutamine tõest ja moraalist ning nn inetuse diktatuuri205 kehtestamine koosmõjus ideoloogiale allutatud massikultuuri ülemvõimuga;

· Kristusele ja usule kompromissitult truuks jäävate kristlaste tembeldamine “religioosseteks fundamentalistideks” ja “reaktsionäärideks” ning nende veendumuste naeruvääristamine, teotamine ja laimamine massiteabevahendites;

· “religioossete fundamentalistide” represseerimine liberaalse või antikristliku orientatsiooniga kohtunike poolt otseselt ebaõiglaste (ja seega illegitiimsete) või ambivalentsete, üldsõnaliste “kummist” seaduste ideoloogilise tõlgendamise abil.206

135 – M. Bonnet Grand Orient’i konvendil 1904, tsit.: L de Poncins, La franc-maçonnerie d’apres ses documents secrets, ed. DPF, lk 99, siin de Lassus, lk 17, alusel.

136 – J. Bon, kunagine Seine’i departemangu parlamendisaadik Grand Orient’i konvendil 1920, tsiteeritud: Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 95, siin de Lassus, lk 18, alusel.

137 – Nii Prantsuse Kommuuni ettevalmistamisel kui ka selle verisel mahasurumisel olid juhtivateks jõududeks vabamüürlased – ning selles pole, arvestades vabamüürlaste tegevusmeetodeid (vt IV.2. ja VI.3.), mingit vastuolu ega kooskõlastamatust! (de Lassus, lk 20-21). Lavastuse tulemuseks oli Prantsusmaa iseendi käest “päästnud” vabamüürlaste positsioonide märgatav tugevnemine sõjaväes, politseis ja riigiorganites, mis võimaldas loožidel järgnevatel aastakümnetel järjekindlalt ellu viia oma plaane Prantsuse ühiskonna, riigi ja haridussüsteemi täielikuks ümberkujundamiseks.

138 – de Lassus, lk 21-22 ja mujal. Kindral de Gaulle oli P. Virioni (raamatus Bientot une gouvernement...) andmete põhjal tihedates sidemetes illuminaatliku martinistide orduga, ehkki Virion kaldub arvama, et ise ta sellesse otseselt ei kuulunud, ta oli tihedalt seotud ka Rothschildide pangandusgrupiga.

139 – de Lassus, lk 23-24.

140 – Poola katoliikliku ajakirja Fronda (nr 15/16, aasta 1999) andmete põhjal.

141 – Scottish Rite of the Southern Jurisdiction ametlikus ajakirjas New Age, juuli 1950, lk 419-420, tsit.: de Lassus, lk 25-26. – Õigusega tuleb muidugi rõhutada ka seda, et nagu Prantsusmaal, nii on ka USA-s vastukaaluks vabamüürlaste ideoloogilisele manipulatsioonile ja nende juhitud ametlikule poliitikale välja kujunenud teadlik ning suhteliselt mõjuvõimas antimassoonlik opositsioon.

142 – "Me peame muutma Venemaa kõrbeks, mis on asustatud valgete neegritega, kellele me anname niisuguse türannia mida ei ole olnud kunagi isegi kõige kohutavamate despootide ajal. See türannia ei tule paremalt, vaid vasakult. See ei ole valge, vaid punane, sest me valame niisuguseid verejõgesid millel ees kahvatuvad kõikide kapitalistlike sõdade kaotused ja ohvrid. Suurimad ookeanitagused pankurid töötavad meiega kõige tihedamas kontaktis. Kui me võidame revolutsiooni, siis me lõhume Venemaa, tema haua rusudel tugevdame sionismi võimu ja saame niisuguseks jõuks, mille ees kogu maailm laskub põlvili. Me näitame, mis on niisugune tõeline võim. Terrori ja veresaunaga viime vene intelligentsi täieliku hävinguni, idiotismini ja loomalikku seisundisse... Aga seni meie noored nahkjopedes – selliste tegude meistrite pojad Odessast, Orsast, Gomelist ja Vinnitsast – kui suurepäraselt ja vaimustatult vihkavad nad kõike venelikku. Missuguse mõnuga hakkavad nad füüsiliselt hävitama Vene intelligentsi – ohvitsere, insenere, õpetajaid, vaimulikke, kindraleid, agronoome, akadeemikuid ja kirjanikke!" (Leiba Bronsteini (Lev Trotski) mälestustest). – Nelja aastaga mõrvati 18 miljonit inimest... (Молодая Гвардия, nr. 6 1991, lk. 55).

143 – Kuulus “punane” tööstur, miljardär Armand Hammer (Ameerika juut, B’nai B’rith’i ja kolme tavalise looži liige), kes pidevalt Moskva ja Ameerika vahet lendas, tegi seda ainult teiste, temast veel suuremate tööstus- ja finantshaide, nimelt Rockefellerite ning Rotschildide gruppi kuuluvate Paul Warbourg’i, Morganite, Schiffi ja Cohn & Loeb panga esindajana (Joh. Rothkranz’i triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität” 2. osa Die Weltherrscher der Finsternis in der Aktion, lk 210 jj., samuti Des Griffin, Die Absteiger). Roosevelti ja Trumani-aegse Ameerika juhtkonna heakskiidul antud sõjalis-tehnilise abi suurusest Stalini-aegsele Nõukogude Liidule kirjutab oma raamatus William T. Still ning Gary Allen raamatus Insider. Nad tõestavad, et presidendid Roosevelt ja Truman jagasid Nõukogude Liiduga vennalikult aatomipommi valmistamise saladust ning et ettekavatsetult ja tahtlikult lasid nad Nõukogude Liidul Teise maailmasõja lõpptulemusena vallutada pool Euroopat. Jalta pakt polnud milleski parem MRP paktist.

144 – Олег Платонов, Почему упадёт Америка?, Краснодар, 2001, lk 193. Sama autori andmetel (raamatus Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000) võtab M. Gorbatšov sageli külalisena osa CRF-i ehk Ameerika Ühendriikide varivalitsuse istungitest, mille alaline nõunik (!) ta on, peale selle on ta Bilderberger Group’i nõunik, mitmesuguste ÜRO allorganisatsioonide nagu UNESCO liige või nõunik ning paari muu rahvusvaheliste foorumi ja fondi esimees. Gorbi on kaasaja poliitikas endiselt kõva tegija, palju kõvem kui NSV Liidu viimase presidendina.

145 – Tsiteeritud: Joh. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht, I Bd, lk 282, alusel.

146 – Tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, I Bd, lk 176, alusel.

147 – Eesti Päevalehe kultuurilisa, 31.XII 1999, art nr 874, samuti Kes on kes?, Eesti 2000, Ekspresskataloogide AS, 2000, lk. 206.

148 – Joh. Rothkranz, Die kommende Diktatur..., 1. Bd, lk 63.

148 – “Meie lõppeesmärgiks on see sama, mis oli ka Voltaire’i ja Prantsuse revolutsiooni eesmärgiks, nimelt katoliikluse ning isegi terve kristliku mõtte hävitamine, mis Rooma varemetel allesjäänuna võib anda hiljem aluse kristluse taassünniks” (Itaalia illuminaatide looži Alta Vendita salajane instruktsioon võitluseks Kirikuga, siin tõlgitud: ks bp Jerzy Dillon, Masoneria zdemaskowana, Wyd Ostoja, Krzeszowice, 2001, lk 86, alusel). – “On absoluutselt hädavajalik dekatoliseerida maailm. (...) Revolutsioon Kirikus peab olema permanentne. Osa sellest revolutsioonist on ka troonide ja dünastiate kukutamine. (...) Punugem vandenõusid ainult Rooma vastu. Sel eesmärgil kasutagem ära iga sündmus, haarakem kinni igast võimalusest. Kuid eriliselt oluline on, et me väldiks üliinnukust. Tõeline ja külm, läbikaalutletud, sügav vihkamine on väärt rohkem kui kõik kunstlikud tulekahjud ja tribüünidelt alla hõigatud deklaratsioonid.” (Alta Vendita liikme Piccolo Tigre kiri oma sõbrale ja loožikaaslasele Vindice’le aastast 1819, tsiteeritud: sealsamas, lk 97).

149 – “Mis puutub protestantlikke kirikuid, siis nendega pole probleeme, neid pole samuti massoneeria ja sünagoogi vahel. Raskused on ainult rooma-katoliku Kirikuga” (Yves Marsaudon, Le Temple, IX-X, 1946, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 27). – “Mis puutub protestantismi, mis .... on ilma elustava ja tegudele innustava distipliinita ning jagunenud killustunud nõrkadeks konfessionaalseteks gruppideks, siis pole põhjust omistada talle suuremat tähendust. Ainult katoliikluse tugev ja ühtne organisatsioon kujutab endast veel aktiivset elementi, mis on võimeline pidurdama inimest tema teel inimkonna emantsipatsiooni poole... Teades vastuvõetud dogmat paavsti ja katoliku Kiriku eksimatusest, ei saa vabamüürlane mitte mingil juhul olla selle pooldaja. Selline Kirik on väljakutseks mitte ainult massoonidele, vaid tervele tsiviliseeritud ühiskonnale” (illuminaat Conrardi avaldus Leipzigis, Bauhütte’s 1874. a. peetud konverentsil, tsiteeritud: de Lassus, lk 61). – Need avaldused ei tähenda muidugi seda, nagu vabamüürlus ei infiltreeriks protestantlikke Kirikuid. Vabamüürluse sünni juures 18. sajandi algul seisid just nimelt ratsionalistlikud protestandid ning anglikaani kirik. Skandinaavia riigikirikud on juba sajandeid olnud vabamüürlastest läbi imbunud. Pigem tähendab see seda, et protestantlike kirikute infiltreerimine ja nende ümberkujundamine vajalikus suunas on vabamüürlastele märksa lihtsam ja probleemitum ülesanne kui katoliku Kiriku puhul. Näiteks Kirikute Maailmanõukogu on evidentselt massoonliku päritoluga liba-oikumenismi, humanismi, liberalismi, marksismi ja krüptojudaismi ideedest mõjutatud religioonide “ÜRO”, vundament uue maailmakorra jaoks ehitatavale gnostilisele superkirikule.

150 – Kiriku Õpetusamet on alates kaasaegse vabamüürluse asutamisest 1717. a. välja andnud kümneid nii vabamüürlaste ideid kriitiliselt analüüsivaid ja hukkamõistvaid kui ka massoonide ühiskondlik-poliitilise tegevusega seonduvaid küsimusi käsitlevaid ringkirju, katoliiklikud autorid on kirjutanud neist probleemidest kümneid põhjalikke raamatuid. Asi pole piirdunud ainult kirjutamise ja manitsemisega, vaid on tehtud ka konkreetse poliitilisi samme kristlikel alustel rajaneva ühiskonnakorra restaureerimiseks ja kindlustamiseks, nt Portugalis ja Hispaanias. Kõik sammud on paraku olnud pikaajalises plaanis edutud, sest majanduslikku ja poliitilist restauratsiooni pole toetanud tõelisteks ja püsivateks muudatusteks hädavajalik religioosne, moraalne ja kultuuriline taassünd. Nii on vabamüürlastel laiade rahvamasside ükskõiksuse, teadmatuse ja ideoloogilisele manipulatsioonile vastuvõtlikkuse tõttu õnnestunud lõpuks ikkagi revanš saavutada.

151 – Suurematest uusaegsetest katoliiklaste veristest tagakiusamistest ning antikatoliiklikest diktatuuridest olgu mainitud Prantsuse revolutsiooni ajal toimunu (eriti Vandeé maakonna katoliiklike talupoegade ülestõusu mahasurumine, mille käigus “vabaduse”, “võrdsuse” ja “vendluse” toojad tapsid inimtühjaks terveid külasid ja linnu, kokku 500 000 inimest – miks humanistid sellest genotsiidist ja Holocaustist ei räägi, vaid selle asemel Prantsuse revolutsiooni ülistavad?), Hispaania kodusõja ajal toimunu (1935-36), sündmused Mehhikos (verine jälitamine 1920-1930, pärast seda kuni siiamaani antikatoliiklik režiim) ning antikatoliiklik režiim Prantsusmaal aastatel 1876-1914.

152 – Vabamüürlase Paul Vulliaud’ tunnistus Versailles’i diötseesi Morigny kogudusepreestri isa Melinge’i kohta, kes pseudonüümi dr Alta nime all tegutses aastakümneid massoonlike ideede levitamisel Kirikus (tsiteeritud: Czepułkowski, lk 64).

153 – Kodanikunimega Rodrigo de Borgia (paavst 1492–1503), oma ebamoraalse eluviisi poolest kurikuulus renessansiaja paavst.

154 – Ganganelli – Euroopa riikide valitsuste survel jesuiitide ordu laiali saatnud paavst Clemens XIV kodanikunimi.

155 – Itaalia illuminaatide kõrglooži Alta Vendita salajasest instruktsioonist võitluseks Kirikuga (siin tsiteeritud: ks bp Jerzy Dillon, Masoneria zdemaskowana, Wyd Ostoja, Krzeszowice, 2001, lk 86-93, alusel). – Kas paavst Johannes Paulus II oma avatuse, tolerantsi, oikumenismi ja religioonidevahelise dialoogiga (mis haarab teiste seas ka vabamüürlasi), talmudistlikule ja sionistliklule judaismile ideaalselt sobivate seisukohtadega juutide küsimuses, selle maailma vägevatele meelepärase humanismiga ja ilma Kristuseta ehitatava utoopilise maailmarahu ideega, samuti Kirikule (s.t surnutele, kes ei saa ennast enam kaitsta – mitte kunagi aga iseendale ja kaasaegsetele kirikujuhtidele) kõigi võimalike ja võimatute vigade eest tuha pähe raputamise ning andekspalumise maaniaga polegi mitte see ideaalne “paavst vabamüürlaste tellimuse kohaselt”? Kas vabamüürlased pole mitte oma revolutsiooni toetuseks saanud märksa rohkem kui paavsti väikese sõrme – nimelt terve tema parema käe?

156 – Alta Vendita liikme Vindice’i kiri oma loožikaaslasele Nubius’ele (tsiteeritud: sealsamas, lk 100-101).

157 –Vend J. Breyer, Arcanes solaires, Editions de la Colombe, 1959. Tsiteeritud: P. Virion, Bientot une ..., lk 182. ja Czepułkowski, lk 68.

158 – Eelmise sajandi lõpul usust taganenud ja vabamüürlaste teenistusse asunud preester Roca (l’abbé Roca) oma raamatus Credo de l’abbé Gabriel, tsiteeritud: P. Virion, Bientot une ..., lk 33 ja Czepułkowski, lk 66.

159 – Hans Küng, üks supermodernistlikke teolooge, Vatikani II Kirikukogul mõjurikka teoloogilise konsultandina osalenu oma intervjuus ajalehele Le Figaro, 7. III 1967, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 64. – Pange tähele H. Küngi kui eeskujuliku vabamüürlase mõttekäigu rakendust ka poliitika, s.t demokraatliku poliitilise protsessi suhtes: poliitikud, kes demokraatlikus süsteemis peaksid väljendama ja teostama justkui rahva tahet, peavad rahvale mitte järgnema, vaid neid edestama – s.t selgitama valijate rumalale lambakarjale, mida need nüüd tahtma peavad (vt Chamfort demokraatiast, märkuses 188).

160 – Kõrgvabamüürlane Albert Lantoine oma Avalikus kirjas paavstile, 1937, tsiteeritud: de Lassus, lk 105.

161 – Giuliano di Bernardo, Itaalia suurlooži Grande Oriente suurmeister, intervjuus konservatiivsele katoliiklikule ajakirjale 30 Giorni, 7-8/1991, tsiteeritud: de Lassus, lk 105.

162 – Vend Kurt Reichl 1926. a. Aachenis jesuiitide ja vabamüürlaste vahel toimunud Kiriku ja massoneeria liginemisele pühendatud konverentsil. – Need ühised vaenlased on paraku eelnevalt vabamüürlaste endi tekitatud, niisamuti nagu paljud muud tsivilisatsioonile ohtlikud probleemid, millega vabamüürlased pärast nende tekitamist võitlema ja mida võidukalt “lahendama” asuvad.

163 – Suure Prantsuse Looži eks-suurmeister Charles Riandey eessõnas kõrgvabamüürlasest Kiriku suure “sõbra” Yves Marsaudoni raamatule L’Oecumenisme vu par un franc-maçon de la Tradition, Paris, 1964, lk 14, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 63.

164 – J. Breyer, ajakiri Arcanes solaires, tsiteeritud: P. Virion, Bientot une..., lk 181 ja de Lassus, lk 69. – Martinistide teoreetiku Saint-Yves d’Alveydre’i teostes kirjeldatud universaalne kirik kujutab endast kõikide omavahel võrdseks kuulutatud religioonide sünkretistlikku ühendust, milles juhtiva ja inspireeriva rolli näeb ta ette kabbala’le. Oma elu lõpul nägi ta erilise rolli ette hinduismile. Tema plaanide kohaselt pidid selles universaalkirikus ühinema: 1. evangeelne kirik oma evangeeliumi ning autoriteetidega: paavsti, piiskoppide ja kirikukoguga, 2. mosaistlik kirik oma pühade raamatutega ning kõrgeima autoriteediga, Jeruusalemma gaon’iga, 3. veddistlik kirik oma kõrgeima autoriteediga, Agartha loožiga, millest räägitakse, et seda inspireerivad vahetult (millised?) inglid. “Uus kirik, uus usk, uus kultus – see on massoneeria kavatsetud oikumenism” (Pierre Virion, Misterium nieprawości, lk 18-19).

165 – Paavsti katedraalse dogmaatilise õpetuse eksimatus pole mitte tema isikule, vaid tema ametile kuuluv privileeg ja sedagi ainult täpselt määratletud tingimustel. Seepärast on õigem eestikeelse vastena mõistele infallibilis kasutada mõistet eksimatu ning mitte ilmeksimatu (viimane võib sugereerida valesti, nagu oleks paavst isiklikult alati, igas olukorras ja igas asjas eksimatu). Arvan, et preester Roca, kes tunneb väga hästi teoloogiat, ei kasuta mõistet paavsti isiklik ilmeksimatus mitte niisama, vaid selle tagamõttega, et loožide vajadustele vastav paavst (vt Alta Vendita instruktsioon) kuulutaks oma isikliku teoloogia tasemel õpetusi, mis pole kooskõlas Kiriku traditsioonilise õpetusega, vaid on modernistlike teoloogide vahendusel pärit pigem loožidest, modernistlik-gnostiline “5. kolonn” Kirikus ning neid toetav ajakirjandus aga serveeriks neid uusi õpetusi seejärel Kiriku autoritatiivse õpetuse pähe kui Püha Vaimu vastust meie ajastu probleemidele, millele seega olevat garanteeritud praktiline eksimatus. Selle paavsti praktilise ilmeksimatuse pseudodogma ja absoluutse (pimeda) kuulekuse sofismi alusel katoliiklaste kirikukogujärgne eksitamine toimubki.

166 – Apostaatpreester Roca, Glorieux Centennaire, lk 111 jj..

167 – Roca, Socialiste chretien, tsiteeritud: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 144, alusel.

168 – Yves Marsaudon, Oecumenisme vu par un Franc-Maçon, lk 61, tsiteeritud: P. Virion, sealsamas, lk 146, alusel.

169 – Paljude liikmete all mõistab p. Paulus usklikke, Kiriku liikmeid ühes Kirikus kui terviklikus Kristuse Müstilises Ihus (nagu kirjakoha kontekstist tagapool nähtub), mitte aga erinevaid kirikuid mingis kirikute liidus (mida veel olemas pole), nagu teeb apostaat Roca. Jagatud ja tükeldatud ihu saab olla ainult surnud ihu (või ka: ihust eraldatud liige on surnud, samas kui ihu ise elab edasi), elav ihu peab olema tingimata üks tervik. Kuid ka Saatan armastas Jeesus Kristusele Pühakirja seletada (Mt 4, 1-11).

170 – L’abbe Roca, Le Christ, le Pape et le Democratie, tsiteeritud: P. Virion, sealsamas, lk 127, alusel. – Mis on Kirik dogmaatilis-teoloogilise definitsiooni kohaselt? Kõigi Kristusesse uskuvate inimeste ühendus, usklike ühendus ühtse juhtimise all. Kes usub Kristusesse? See, kes usub – vahet tegemata ja midagi välja jätmata – kõike, mida Jeesus Kristus õpetas ja tegi; see, kes võtab vastu vahet tegemata, midagi välja jätmata, midagi moonutamata kõik, mis Jeesus Kristus käskis ja sisse seadis – eeskätt Tema enda asutatud Kiriku. Kes Jumala ilmutusest, püha usu pärandist midagi kõrvale heidab, see ei usu enam Kristusesse, vaid iseendasse, pidades omaenda mõistust kohtunikuks Jumala üle, kes on Tõde, Tarkus ja Kõikteadmine ise. Sellise inimese usk on hoopis puhtinimlik veendumus; ta on usklik ja kristlane ainult puhtinimlikel ja loomulikel alustel, mis Jumala ees midagi ei maksa. Heites terviklikust Kiriku usust midagi teadlikult (süüdivalt) kõrvale, teeb Kiriku liige surmapattu usu vooruse vastu hereesia läbi, kaotades koos usuga Püha Vaimu osaduse ja pühitseva armu seisundi ning eraldades end seeläbi vaimselt ja tõeliselt Kirikust kui usklike ühendusest, seda isegi siis, kui ta väliselt edasi katoliiklaseks jääma peaks. Ta on sellisel juhul ei midagi rohkemat kui surnud võõrkeha Kristuse Müstilises Ihus. Katoliku Kiriku kui Kristuse Müstilise Ihu teeb tõeliseks elavaks ja terviklikuks ihuks Püha Vaim, Püha Vaimu tegevusest aga on esmane ja fundamentaalne üleloomulik usk, mis toob endaga kaasa ka teised üleloomulikud voorused ja Püha Vaimu annid; seevastu üleloomuliku usu kaotamisega kaotatakse ka kõik muu. Tõelise Kristuse Kiriku ühtsus saab seega teostuda ainult ühtse ja tervikliku katoliku usu alusel ning ühtse juhtimise all; seepärast on tõeline oikumenism ainult see, mis taotleb kristlaste ühinemist sellisel ja mitte mingil muul viisil. Mis puudutab kõigi kristlaste ühist vundamenti, millest räägib apostaat Roca, siis on see olemas küll kristlaste vahel (igal juhul pühitseva armu seisundis olevate kristlaste vahel), kuid ühist vundamenti pole mitte mingil juhul vabamüürlaste ja illuminaatidega, isegi kui nad nimetavad end gnostilisteks kristlasteks, sest nende Jumalal ja nende Kristusel pole midagi ühist tõelise Jumala ja reaalse Jeesus Kristusega.

171 – L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 457.

172 – Sealsamas, lk 462-464.

173 – L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 452 ja 466. – Saatanlikku loogikat tundes võib see peale superkirikule antava paavsti heakskiidu ja õnnistuse lootmise (mis on siiski ebareaalne) üsna ilmselt tähendada seda, et uue gnostilise superkiriku preestrid ja ülempreestrid, kes on pärit apostaatilise katoliku vaimulikkonna hulgast, säilitaksid superkirikusse üle tulles oma katoliku Kirikust pärit pühitsuse, et konsekreerida Kristuse pühimat Ihu ja Verd mustade missade tarvis, mille käigus teotatakse tõeliselt kohalolevat Jeesust Kristust. Seda teevad mitmed end lutsiferiaanlaste teenistusse andnud apostaatpreestrid ja -piiskopid juba praegu. See oleks jätkuks Jeesus Kristuse kannatustele, mida Tal tuli taluda juudi ülempreestrite Annase ja Kaifase ning nende sõdurite poolt enne Tema ristilöömist.

174 – Liturgiareformi nõukogu esimehe peapiiskop Annibale Bugnini kuuluvus vabamüürlaste hulka sai teatavaks 1975. a. juhuslikult ühe Rooma kuurias töötava preestri kätte sattunud konfidentsiaalse kirja kaudu, mille too preester esitas peapiiskop Bugninit seni tingimusteta usaldanud paavst Paulus VI-le, öeldes, et kui peapiiskoppi ei karistata, avaldab ta selle kirja ajakirjanduses. Kirjas sisalduvad tõendid pidid olema mõjuvad, sest nõutud karistus järgnes, ehkki seisnes küll ainult selles, et Bugnini saadeti apostellikuks nuntsiuseks, s.t Vatikani ametlikuks esindajaks Iraaki. Sel ajal oli jõus veel vana Kirikuõiguse koodeks, mis vabamüürlaste hulka kuuluvuse eest nõudis sõnaselgelt ekskommunikatsiooni karistust. Põhjalikumalt kirjutati Bugnini vabamüürlaslikust kuuluvusest koos vastavate tõendite refereerimisega rahvusvahelise konservatiivse katoliikliku ajakirja 30 Days (30 Giorni inglisekeelne väljaanne) 1992. a. 6. numbris. 1976. a. mitmes Itaalia ajalehes avaldatud nimekiri loožidesse kuuluvatest Vatikani kõrgetest tegelastest (kardinalidest, piiskoppidest, prelaatidest) sisaldas kokku 124 nime, sealhulgas ka peapiiskop Bugnini ning riigisekretär kardinal Villot’ nime, kes oli kirikukogujärgse Kiriku hierarhias 1970ndatel aastatel paavsti järel tähtsuselt teine ametiisik (nimekirja ehtsust ja paikapidavust on siiski raske kontrollida). Enamik neist kõrgetest kirikutegelastest olid loožidesse värvatud vahetult Vatikani II Kirikukogule eelnenud aastatel. Mitmete teiste allikate kohaselt tegutseb ainuüksi Vatikanis neli kõrglooži, mitmed Vatikani kõrged tegelased olevat ka varjamatult lutsiferiaanliku salaordu Hermetic Brotherhood of Light liikmed.

175 – Yves Marsaudon, L’oecumenisme vu par un franc-maçon de tradition, Paris, 1964, tsiteeritud: John Vennari, Die ständige Anweisung der Alta Vendita, lk 37, alusel.

176 – Katkend paavst Paulus VI lõpukõnest Vatikani II Kirikukogu lõpetamisel 7. detsembril 1965.

177 – Paavst Johannes Paulus II läkitus 34. Ülemaailmsel Rahu Päeval, 1. jaanuaril 2001. Läkitus ei erine enam pea millegi poolest paatoslikust humanistlikust ilukõnest Rotary Club’i või mõne teise krüptomassoonliku organisatsiooni või isegi vabamüürlaste alama looži üritustel. Sõnagi ei lausu paavst sellest, et ainsaks tõelise rahu andjaks on Jeesus Kristus ning et Kristuse rahul siin patu valitsuse all olevas maailmas on vähe ühist sellega, mida maailm rahu all mõistab ja ootab (vt Jh 14, 27; 15, 18-22 ja Mt 24, 6-14).

178 – Tervituskõne juudi vabamüürlaste looži B’nai B’rith esindajatele nendele antud audientsil 22. märtsil 1984 (siin tõlgitud Daniel le Roux, Petrus, liebst du mich?, lk 112-113, alusel, mis omakorda viitab Documentation Catholique’le nr 1874, lk 509-510 ). – Vt V.2.2. B’nai B’rith’ist, sionismist ja judaismist. – Talmudistliku moraali valgusel on selge, et ortodokssed ja sionistlikud juudid, kes ei pea goj’sid üldse inimesteks, ei tunne goj’dega mingit ühist muret goj’de nälja, vaesuse ja diskrimineerimise pärast (näiteks talmudistliku moraali kohaselt ei tohi surmaohus olevat goj’d aidata, v.a juhul, kui mitteaitamine on juudile endale kahjulik – Talmud, traktaat Awoda Zara, 26b).

179 – “Ärge lubage rääkida, mu vennad, et vabamüürlus on antikirik – see oleks ainult välistest asjaoludest tulenev nimetus. Oma olemuse poolest on vabamüürlus superkirik, mis ühendab kõik teised (kirikud)” (Prantsuse gnostiline ajakiri Le Symbolisme, 1962, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 24). – “Ainult vabamüürlaste kujundatud universaalse iseloomuga teokraatlikus ühiskonnas võime ühel päeval ühe ja sama idee ning suure lootuse nimel ühendada islami ja kristluse, juudid ja budistid, Euroopa ja Aasia. Ühesõnaga – vabamüürluse ülesandeks on universaalse kiriku loomine” (Pignatel, Batailles Maçonniques, lk 29, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 29). – “Tulevane maailm loob pärast kristluse ja teiste kaasajal olemasolevate vaimsuse vormide assimileerimist midagi uut ning kutsub ellu, analoogselt täieliku kollektiviseerimise füüsilisele fenomenile, teatud laadi panteismi, milles segatakse ja sulatakse ühte kõik religioossed ideed (...), mis suunatakse täna veel mõistetamatute eesmärkide poole.” (Charles Riandey, Le Temple, sept-okt 1964, tsiteeritud: P. Virion, Bientot une..., lk 112 ja Czepułkowski, lk 30).

180 – Nende usutruude kardinalide, piiskoppide ja preestrite kohta, kes olid vastu Vatikani II Kirikukogul domineerinud modernistlikule ja revolutsioonilisele suunale, kirjutas Prantsuse suurlooži Grand Orient’i bülletään nr 37 (1963) “Need on need, kes ei suutnud ära hoida kirikukogu kokkukutsumist, nüüd aga püüavad iga hinna eest kontrollida kirikukogu, mis püüab Kirikut välja juhtida traditsiooni kitsast ummiktänavast” (siin tsiteeritud: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 147, alusel). – Juba eelmise sajandi lõpul andis apostaatpreester Roca retsepti käituda revolutsioonile sõnakuulmatute usutruude katoliiklastega kui skismaatikutega: “Lõpetage juba ükskord nende revolutsionäärideks ja röövliteks nimetamine, kes kuulutavad tulevast üleüldist uuendust. ... Anarhistideks muutute siis pigem teie, tagurlased!” (La fin d’ancien monde, lk 251, siin tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 148)

181 – “Oleme veendunud, et meie ajastu kristlased on kutsutud üles tõendama kristluse elujõulisust, proovides kohandada seda uutesse struktuuridesse, mis peale surutakse” (L’abbe Roca, tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 117, alusel).

182 – Tekst on kirjutatud 1970ndate aastate lõpul, siin tsiteeritud: Jerzy Kowalski Jósef Bar, Judeomasońska infiltracja Kościoła katolickiego, Warszawa, REKURS, 2001, lk 16, alusel.

183 – Täiuslik ühiskond (societas perfecta) – sotsiaalfilosoofiline mõiste, mis tähendab kõikide oma eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega varustatud ühiskonda, nii et ta põhimõtteliselt ei vaja ühegi teise ühiskonna abi ning pole temast sõltuv. Täiuslikke ühiskondi on ainult kaks: Kirik ja riik. Vastandiks täiuslikele ühiskondadele on mittetäiuslikud ühiskonnad (societates imperfectae), mis oma eesmärkide saavutamiseks vajavad teiste ühiskondade toetust (nt perekond, ülikool, partei jne). Täiuslike ühiskondade suveräänsus ei välista loomulikult vastastikku kasulikku koostööd ja abistamist, nt Kiriku ja riigi vahel.

184 – Seoses praeguse paavsti ja enamiku piiskoppide objektiivselt tehtava kaastööga lutsiferiaanliku maailmakorra ülesehitamise heaks tekib teoreetiline ja praktiline küsimus legaalsetele autoriteetidele osutatava kuulekuse piiridest. Küsimus ei puuduta ainult kiriklikke võime, vaid ka legaalseid riigivõime, kellele kristlane võlgneb samuti kuulekuse, neile kui Jumala seatud autoriteetidele, Jumala esindajatele (Rm 13, 1-7). Kas kuulekus peab kehtima alati ja igal tingimusel või on sel piirid? Küsimus pole kaine mõistuse jaoks tegelikult üldsegi keeruline: eksisteerib võimukandjate subordinatsioon ja sellega seotud kuulekuse hierarhia. Lahenduse annab ka Pühakiri: Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimese sõna! (vt Acta Ap 4, 19 ja 5, 29 ning Gl 1,8-10 ja 2, 11-15). Isegi paavst teostab oma võimu ainult Kristuse asemikuna – see tähendab, tema autoriteedi piirideks on Kristuse tahe, mis väljendub Tema ilmutatud usus ja Tema asutatud Kiriku konstitutsioonis ja eesmärkides. Väljaspool neid piire tegutseb paavst illegitiimselt, ületades oma autoriteedi volitusi ning selles, mis on Jumala tahte vastane, ei tohi isegi talle osutada mingit kuulekust; samas ei tohi paavsti konkreetsetele ametikuritarvitustele osutatavat kuuletumatust ja vastupanu laiendada mässuks paavsti autoriteedi kui niisuguse vastu. See käitumine rajaneb asjaolul, et siin maailmas iga võimukandja ainult omab oma ametit, olemata oma ametiga isiklikult samane – amet ja seda teostav isik on lahutatavad, millest tuleneb ka illegitiimsete ametikuritarvituste võimalikkus. Amet ja isik(ud), kui nii võib öelda, langevad kokku ainult Jumalas, kes annab partitsipatsioonina (osalemisena) oma autoriteedis võimu igale maisele autoriteedile: omnis potestas a Deo (“Igasugune võim tuleb Jumalalt” – Rm 13, 1). Sellest tulenevalt iga autoriteet teostab oma võimu legitiimsel viisil ainult Jumala asemikuna, Jumala seatud korra piires. Seega juhul kui legaalne autoriteet ei kuuletu Jumalale, on õigustatud kuuletumatus ja vastupanu osutamine tema käskudele ja seadustele, tõstmata ometi tema kui autoriteedi vastu mässu – sel juhul oleme me lihtsalt subordinatsiooni korras kuulekad kõrgeimale autoriteedile (Acta Ap 4, 19; 5, 29). – Põhimõte on eriliselt aktuaalne kaasaja totalitaar-demokraatlike riigivõimude suhtes, mis üha sagedamini annavad eksiõpetusele omnis potestas a populo (igasugune võim pärineb rahvalt) toetudes välja üha rohkem ebaõiglaseid ja loomuõigusega vastuolus olevaid seadusi.

185 – “Uus kristlus, ülev, avatud, sügav, tõeliselt universaalne, tingimusteta entsüklopedistlik – tõestab lõpuks kindlalt, et – nii nagu ütles Victor Hugo – kogu taevas astub maa peale, et likvideerida piirid ja sektantlikud eraldused, lokaalsed ja rahvuslikud kirikud, inimesi eraldavad kitsad pühamud ja kitsad eesmärgid, millesse on vangistatud keisri [selle all on mõeldud paavsti] valitsetavad Kristuse suure ühiskondliku ihu kannatavad liikmed” (L’abbe Roca, Glorieux centennaire, lk 123). – “Tõelised ning ausad positivistid kordavad ikka ja jälle, et ühiskondlike ja religioossete asjade uus kord, mida nad kuulutavad ja mille pioneerideks ja apostliteks nad ennast peavad, pole mitte katolitsismi kukutamine ja lõpp, vaid katolitsismi õiguspärane uuestisünd teaduse ja progressi kuues” (L’abbe Roca, sealsamas, lk 506).

186 – “Esoteeriline doktriin pole üks teadus, filosoofia või religioosne moraalisüsteem teiste samasuguste seas, vaid on ainus teadus, filosoofia ja moraalisüsteem, religioon, ning kõik teised on ainult kas ettevalmistus selleks või selle moonutuseks, s.t selle osaline või vale väljendus, sõltuvalt sellest, kas nad ainuõigele doktriinile lähenevad või sellest kaugenevad” (E. Schuré, Suured pühendatud, siin tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 173, alusel). – “... rahvuspiiskop, kes oma rahvuskirikut tunnustab ja pühitseb, on tema ortodoksne katoliiklik primas (...) Väljaspool teaduste hierarhilist korda ja kooskõlastatud hariduslik-valgustuslikku süsteemi pole võimalik oodata midagi muud kui sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles pole mingit ortodokssest õpetusest tulenevat tõde, mingit katolitsismi realismi, mingit autoriteeti, kuna neis pole ühiskondliku religiooni loovat jõudu” (Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Souverains (a. 1882), lk 433-434, siin tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 157, alusel).

187 – Albert Pike oma kirjas Itaalia illuminaadile, 19. sajandi Euroopa revolutsioonide pealavastajale Giuseppe Mazzinile 15. aug 1871, tsiteeritud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 376, alusel.

188 – Mida rahvavõimu teesi autorid võimu pärinemisest rahvalt ja rahvast tegelikult arvasid (ja nende ideoloogilised järglased praegugi arvavad), seda illustreerigu järgmine tsitaat, milles väljendub kogu vabamüürluse poliitiline ideoloogia ja metoodika: “Kas rahvas üldse teab, mida ta tahab? Ta pannakse tahtma ning välja ütlema asju, mille peale ta ise iialgi ei tule ... Rahvas on suur lambakari, kes mõtleb ainult õgimisele ning korralike koerte abiga juhivad karjased teda sinna, kuhu nad tahavad” (üks Prantsuse revolutsiooni põhilistest intellektuaalsetest nööritõmbajaist, illuminaat Chamfort, oma sõbrale Marmontelile aastal 1789, tsiteeritud: Jean-Claude Lozac’chmeur & Bernaz de Karer, De la Re-volution. Essai sur la politique maçonnique, Vailly-sur-Sauldre, 1992, lk 26, siin tsiteeritud: Joh. Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht!, lk 4-5, alusel).

189 – Need teesid on vastuolus ka iga tervemõistusliku realistliku filosoofiaga ja enamiku religioonide ja kultuuride maailmatunnetusega. Transtsendentse Jumala olemasolu hädavajalikkus igasuguse olemise sõltumatu ja tingimatu algallikana (olemine iseeneses – lad. k. ipsum esse) ja maailma kui oma olemises juhuslike, piiratud ning sõltuvate asjade summa esmapõhjusena on iga realistliku filosoofia põhiteesiks. Sellest kogu maailma ontoloogilisest sõltuvusest Jumalast tuleneb ka inimese ja inimühiskonna moraalne sõltuvus Jumala poolt loomusesse seatud moraalsest korrast (loomuõigusest – lex naturalis).

190 – Dekaloog pole ei midagi muud kui loomuõiguse (lex naturalis) ehk inimese loomuliku mõistusega tunnetetavate moraalsete põhimõtete kogum, mille Jumal on oma üleloomuliku Ilmutuse kaudu selgelt formuleerinud ja oma autoriteediga kinnitanud. Iseeneses pole dekaloogis midagi spetsiifiliselt ja erandlikult kristlikku, tegemist on kõiki inimesi ja rahvaid inimloomuse alusel kohustavate kõlbeliste põhimõtetega. Spetsiifiliselt kristlik moraal on evangeelne.

191 – “On ülimalt selge, et rahvas, kellel endal ei ole mingit võimu, ei saa seda ka kellelegi anda. Tõeline võim võib seega pärineda ainult ülalt...” (sajandivahetuse prantsuse filosoof, 33. astme vabamüürlane René Guenon, siin Jean-Claude Lozac’chmeur & Bernaz de Karer, De la Re-volution, lk 104 alusel tsiteeritud: Joh. Rothkranz, JA zu Europa..., lk 4). – Seega on tees võimu pärinemisest rahvalt kõrgvabamüürlaste ja illuminaatide jaoks ainult üks rahvamasside manipuleerimiseks ajutiselt kasutatav propagandatrikk. Ka nende arvates pärineb tegelik võim ühelt inimesest kõrgemalt printsiibilt, nimelt Universumi Suurelt Arhitektilt (vt Mt 4, 8-9 ja Jh 14, 30).

192 – Loomuliku korra hävitamise all ei pea me silmas ainult loomuõiguse (loomupärase moraali) põhimõtete eitamist, nende moonutamist ja nende vastu võitlemist, vaid ka Jumala kui Looja poolt loomisaktis inimese kui mõistusliku, kahesoolise, ühiskondliku ja religioosse olendi loomusesse asetatud kalduvuste ja seaduspärasuste eitamist, moonutamist ning loomuvastasele käitumisele suunamist, seda nii individuaalses kui ka ühiskondlikus sfääris (millele oli lühidalt viidatud VI.2., p. 7-10). Vabamüürlaste vahe-eesmärk teel uuele maailmakorrale on kogu olemasoleva ühiskondlik-moraalse korra hävitamine (sest nende arvates on see Jumala kui türanni loodud ja seatud) totaalse moraali- ja kultuurirevolutsiooni tulemusena ja selle asendamine või ümberkujundamine inimese (s.t Luciferi poolt “valgustatud” illuminaatide) välja mõeldud ja loodud uue, kunstliku ja parema korraga. – “Vabamüürlase kutsumus on üldinimlik kutsumus... Teie ülesandeks, 1983. aasta vabamüürlased, on tavainimene kõigepealt defineerida, seejärel ta konstrueerida... Selleks eesmärgiks tuleb olla vaba, tuleb olla inimene. Aga olla inimene, tähendab mitte omada kindlust. Eelmise päeva tõde suri juba, homse päeva tõde tuleb alles ehitada...” (Georges Marcou, Prantsuse Suure Looži suurmeister, selle obedientsi liikmetele adresseeritud konfidentsiaalses ringkirjas (1983), tsiteeritud: de Lassus, lk 31). – “Vabamüürlus hakkab valitsema tervet maailma ning tema surematud, põlvest põlve pärandatavad põhimõtted (...) on soliidseks vundamendiks, millele kerkib oma tervikkujul (senisest) täiuslikum ideaalne ühiskond, kus inimesed on alatiseks ühendatud vendluse, hoole ning armastuse murdmatute sidemetega” (Looži Grand Orient’ Konvent 1929, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 81). – “Õõnestasime, lükkasime ümber, tegime maatasa ja hävitasime, sageli pimeda vihaga – selleks, et ükskord parema maitse ning püsivusega üles ehitada. Kuna meie ümber on nüüd kõik täis varemeid, mis on meie tegu, on juba aeg, et me kogu tõsidusega õpiksime oma ehitaja ning tõelise vabamüürlase ametit” (fragment vabamüürlaste ajakirjas L’Acacia varjunime all Hiram a. 1910 avaldatud artiklist, tsiteeritud: L. de Poncins, Societé des nations, super-Etat maçonnique, lk 40 ja de Lassus, lk 64). – “Kus leiduks veel laiahaardelisem, tolerantsem, humanistlikum filosoofia kui see, mis väljendub meie konstitutsiooni esimeses punktis. Paari oma lihtsuses üleva lausega avame selles artiklis uue ajastu evangeeliumi, headuse ja armastuse, kuid samas ka uhke kindluse evangeeliumi, mis annab igaühele suurepärase võimaluse saada iseenda Jumalaks” (Harmonie, Homogenité, Solidarité, lk 10, tsiteeritud: Czepulkowski, lk 29-30).

193 – “Meie, vabamüürlased, peame täielikult alistama ja hävitama katoliikluse” (Prantsuse looži Grand Orient’ bülletään, 1895, tsiteeritud: sealsamas, lk 27). – “Tuleb hävitada religioon üleüldse, tuleb hävitada usk nendesse eelarvamustesse ja üleloomulikesse asjadesse, tuleb hävitada dogma.” (Vend Cocq rahvusvahelisel vabamüürlaste kongressil 1900. a., tsiteeritud: sealsamas, lk 60). – Neid ütlusi, mis ilmselt pole pärit kõrgeimate pühendusastmetega vendade suust, tuleb mõista teiste avalduste taustal, mis räägivad katoliikluse ülevõtmisest, assimileerimisest ning totalitaarse riigi teenistusse rakendamisest uue superreligiooni raames (mis olemuslikult on muidugi samuti võrdne katoliikluse hävitamisega).

194 – Seda sellepärast, et parlamentaarne demokraatia avab vabamüürlastele suurepärased võimalused ülaltpoolt salaja koordineeritud tegutsemiseks (infiltratsiooniks) erinevates parteides, poliitilise marionetteatri lavastamiseks, avaliku arvamusega manipuleerimiseks ja selle ideoloogiliseks suunamiseks soovitud suunas, moraalse dekadentsi juurutamiseks ning moraalse relativismi ja subjektivismi levitamiseks, loomuliku ühiskondliku hierarhia hävitamiseks, ühiskonna vaimse eliidi korrumpeerimiseks, äraostmiseks ja selle järk-järguliseks asendamiseks plutokraatliku ja ohlokraatliku oligarhiaga – kõik vabaduse, võrdsuse, vendluse, demokraatia ja pluralismi pateetiliste siltide kattevarjus, mille abil massiteabevahendite kaudu kergeusklikke masse hüpnotiseeritakse. Kuid massidemokraatia on kavatsetud ainult vahe-etapina üleminekul nn sünarhilisele demo-ideokraatiale, millel on demokraatiaga sama palju ühist kui Põhja-Korea nn rahvademokraatlikul korral.

195 – “Ükskord tuleb ülemaailmne valitsus, hoolimata sellest, kas keegi nõustub sellega või mitte. Ainus küsimus, mille üle tasub järele mõelda, on see, kas ülemaailmne valitsus luuakse kokkuleppe või sõjalise alistamise tulemusena.” (kommunistlikku revolutsiooni Venemaal tonnide kullaga finantseerinud juudi suurpankurite dünastiast pärit Ameerika senaator Paul Warbourg, 1950. a. USA Senatis, tsiteeritud: P. Virion, Bientot un gouvernement mondial? ja Czepulkowski, lk 77). – “Tsiviliseeritud maailm suundub demokraatia poole, rahvaesindajate kaudu teostatud rahva võimu poole, ning meie vabariik on selles määratud juhtima kõiki teisi... Meie Looja valmistab maailma sobival ajal toimuvaks ümberkujunemiseks ühesainsas keeles rääkivaks üheksainsaks rahvaks, kus sõjavägesid ja sõjalaevastikke pole enam tarvis.” (Ulysses Simpson Grant, Ameerika Ühendriikide president, aastal 1872 (!), tsiteeritud: P. Virion, Bientot..., lk 27). Kas president Grant oli prohvet? Vaevalt küll, pühendatuna ta lihtsalt teadis teatud pikaajalisi plaane tulevase maailmaajaloo suhtes.

196 – “Euroopa ühisraha juhib rahvaid loobuma oma suveräänsusest finants- ja palgapoliitikas nagu ka rahanduses. Liikmesriikide autonoomsuse säilitamine ühtse maksupoliitika korral on lihtsalt illusioon” (Hans Tietmeyer, Saksa Riigipanga president, 1991, tsiteeritud: Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk, Ühendus Eurodesintegraator, Tallinn, 2001, lk 2). – “On kindel, et individuaalsete rahvuslike pingutuste aeg tööjõu-, sotsiaal- ja maksupoliitikas on lõplikult ümber. See nõuab mõnede ekslike rahvusliku suveräänsuse ideede lõplikku matmist. ...Ma olen veendunud, et olukord meie maailma kaubandus- ja finantspoliitikas sunnib varem või hiljem ühist välis- ja julgeolekupoliitikat väärima oma nime. ... Rahvuslik suveräänsus välis- ja julgeolekupoliitikas on peagi ainult kujutlusvõime produkt” (Gerhard Schröder, Saksamaa kantsler, 19.I.1999, tsiteeritud: sealsamas, lk 2).

197 – “Loomulikult annab iga kodanik valimistel oma hääle ning arvab sealjuures, et hääletab selle poolt, keda tema tahab. Meie seevastu teame, et ta hääletab selle poolt, keda meie tahame. See on demokraatia püha seadus” (Ilja Ehrenburg oma raamatus Traumfabrik, siin tsiteeritud: j. Rothkranz, Die kommende Diktatur der Humanität, 2. Bd, lk 200, alusel). – Kaasaegse massidemokraatia parandamatutest, algusest peale tema ideelistes alustes ilmnevatest puudustest ja korruptiivsusest räägivad nt eesti lugejatelegi tuttav A. de Tocqueville oma raamatus Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast ja O. Spengler oma Õhtumaa allakäigus ja mujal; muudest autortest J. L. Talmon (Die Ursprünge der totalitären Demokratie), C. Schmitt (Cappenberger Gespräche, Demokratisierung – Möglichkeiten und Grenzen, Politische Theologie I-II jt teostes), K. Jaspers (Wohin treibt die Bundesrepublik Deutschland?), G.-K. Kaltenbrunner (Elite. Erziehung zum Ernstfall), Elias Canetti (Massid ja võim), E. von Kuehnelt-Leddihn (Demokratie, eine Analyse jt teosed), Jose Ortega y Gasset (Masside mäss) ning paljud teised.

198 – Teine ja märksa olulisem põhjus, miks Eesti poliitiline eliit, majanduslik eliit ning salaühingute juhtkond isikuliselt suures osas kattub, on see, et Eesti on tegelikult muutumas uuskolonialiseeritud riigiks, milles majanduslik ja seega tegelik võim libiseb riigist välja, nimelt rahvusvahelistele kontsernidele ja suurpankadele, kohalik eliit aga on muudetud ainult tegelike valitsejate ja omanike majanduslikeks ning poliitilisteks asjaajajateks.

199 – “Demokraatia on uusaegsetele finantsistidele andnud võimu, millist pole siiamaani olnud isegi absolutistlikel valitsejatel. Tänu raharinglusele eksisteerib väikese rühma inimeste absoluutne ülemvõim terve tööstuse, kaubanduse ja teeninduse, seega inimeste elu ja surma üle, ülemvõim, mida kasutatakse halastamatult tervete rahvaste ning nende valitsejate ja ministrite suhtes. Tööstusriikide rahvad on niivõrd suurtes sisevõlgades, kogu nende tööstus on täielikult võlausaldajate kätes nagu panklrotistunud ettevõte. Shylock [ahne juudi liigkasuvõtja Shakespeare’i näidendist Veneetsia kaupmees] hoiab oma haardes töölist, käsitöölist, põllumeest, preestrit, teadlast, leiutajat; kõik nad on tsentraliseeritud finantsvõimu kontrolli all.” (Dr Frank Soddy, Nobeli preemia laureaat, A Statement of the World, 1938, siin tsiteeritud: Czepułkowski, lk 82, alusel).

200 – Platon, De republica, liber VIII ja Aristoteles, Politica, liber V, 1 jm. Platon kirjutab: “Nii kerkib nimelt türannia loomulikul viisil esile ei mingist muust riigisüsteemist kui demokraatiast; liialeläinud vabadusest kujuneb kõige karmim ja metsikum orjus.” Ka p. Thomas Aquinost kirjutab oma kommentaaris Aristotelese Poliitikale, et demokraatia korrumpeerumisest väljakujunev türannia, nimelt ohlokraatia, on negatiivsetest ehk korrumpeerunud riigisüsteemidest kõige hullem. Nii Aristoteles kui ka p. Thomas selgitavad, et loomulikult ei valitse ohlokraatias rahvamassid, vaid madalast soost pärit paheliste demagoogide jõuk, kes manipuleerib võimu enda käes hoidmiseks masside kõige madalamate instinktidega. Ohlokraatia tuleneb kreekakeelsetest sõnadest ochlos, mis tähendab jõuku, kampa või bandet (tänapäevaselt: maffiat), kuid ka rahvamassi, ning sõnast kratos, mis tähendab võimu.

201 – Üheks näiteks tulevaste Euroopa Ühendriikide pealinna kõrgesti tasustatud euroametnike isikliku elu perverssest tasemest on 1998. a. Euroopas kõmu tekitanud Dutroux’ skandaal, milles keegi härra Dutroux mõisteti süüdi jõhkras pedofiilias ja lastepornograafia tootmise organiseerimises. Uurimise käigus tuli välja hulk tõendeid terve organiseeritud võrgu olemasolu kohta, mille sidemed ulatusid nii Belgia valitsusse ja parteieliiti kui ka Euroopa Liidu keskametkondadesse, kelle ametnikud kasutasid Dutroux’ teeneid. Neid jälgi aga ei uuritud ning ainusüüdlaseks tehti Dutroux, kellel varsti õnnestus põgeneda Belgia kõige paremini valvatud vanglast. Teda pole siiamaani üles leitud ning selle skandaali uurimine, mis oli ainult jäämäe veepealseks osaks, on katkestatud. Kõrgeimate valitsusringkondadega seotud 300 Komitee kuritegelikele meetoditele ja tegevusaladele (sh ka narkokaubandusele) sai juba eelpool viidatud.

202 – P. Augustinus, Civitas Dei, libri XI-XVIII.

203 – Loomulikult kehtib massoonliku doktriini kohaselt sama ka mitmesuguste protestantlike maade kohta, kus teatud protestantluse vorm oli ametlikuks religiooniks ja kehtis riigikiriku süsteem (Inglismaa, Taani, Rootsi) ning riigi sekulariseerimist soovitakse nüüd Türgi eeskujul läbi suruda ka islamimaades. Katoliikliku riigi kontseptsiooni kohta tuleb öelda selgituseks niipalju, et see: 1. ei välista tolerantsi teiste religioonide esindajate suhtes (kui need on kooskõlas loomuliku moraaliseadusega), 2. välistab nii füüsilise kui ka moraalse sunni katoliku usku astumiseks ning 3. on mõeldav ainult seal, kus rahva enamiku hulgas sügavale ellu juurdunud katoliku usk kindlustab sellise riigi toimimisele loomuliku vundamendi.

204 – “Vabaduse” realiseerimise esirinnas püüab marssida ka Eesti, lubades ilmselt üsna pea registreerida ametliku ja lubatud usuorganisatsioonina Satanistliku kiriku. Muidugi ei jätnud see kaasa toomata eurobürokraatide ja euroideoloogide kiitust kohalikele üliagaratele eurokoogutajatele Eesti eduka vastamisse viimise eest “vabaduse” eurostandarditega ning Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi usuvabaduse komisjoni rapordis sisalduvat positiivset hinnangut.

205 – Selleks on välja mõeldud kunstniku loomingu- ja väljendusvabadus, mille taha saab peita kõike, alates jumalateotuste esitamisest lõuendil, skulptuuris või kinolinal ja lõpetades performance’iks nimetatavat avalikku masturbatsiooni või väljaheidete määrimist lõuenditele.

206 – Lääne-Euroopas tuleb näiteks regulaarselt esile juhtumeid, et usutruud religiooniõpetajad on töölt vallandatud või nendele on määratud rahatrahve “inimväärikust solvavate ja inimeste vabadust ahistavate ideede propageerimise” eest, mis seisneb selles, et nad on õpetanud või tuletanud meelde usu ja moraali elementaarseid põhimõtteid.

RAHVUSLANE

Blog Archive

Teave minu kohta

reede, 12. juuni 2015

UUS MAAILMAKORD - KELLE KASUKS JA KELLE JUHTIMISEL? EESTI-POOLA UURIMISGRUPP KONTRREVOLUTSIOONILINE VASTULUURE (2. osa)

0 kommentaari:

Estonia