Tiit Madisson | Lääs avas piirid Liibüa põgenikel
Foto:
Aafrikast ja Lähis-Idast pärit põgenike vastuvõtmist toetavad inimesed, kes on seotud organisatsioonidega, mis hakkavad Brüsselist saadetavat abiraha laiali jaotama (see tagab hea äraelamise) ning Brüsseli soovitusi järgivad poliitikud ning propagandistid.
Aafrikast ja Lähis-Idast pärit põgenike vastuvõtmist toetavad inimesed, kes on seotud organisatsioonidega, mis hakkavad Brüsselist saadetavat abiraha laiali jaotama (see tagab hea äraelamise) ning Brüsseli soovitusi järgivad poliitikud ning propagandistid.
Imelikul kombel ei ole juhtunud lugema
kirjutisi, millest saaks ammendava pildi, kelle süül on põgenike
probleem tekkinud. Mis on põhjustanud olukorra, et läbi Liibüa
saabub Lõuna-Euroopasse, põhiliselt Itaaliasse, juba sadu tuhandeid
neegreid mustast Aafrikast ja Kreekat kimbutab araablastest ja kurdidest
põgenikevool Lähis-Idast. Liibanoni, Jordaania ja Türgi põgenikelaagreis viibib viis-kuus miljonit sõjapõgenikku, kellest suurem osa loodab pääseda turvalisse Euroopasse.
Lääs avas piirid
Mitmes riigis muutus araabia kevad
relvakokkupõrgeteks, kus lääneriigid olid kindlalt "revolutsionääride"
poolel. Esimeseks revolutsiooni ohvriks sai naftarikas Liibüa, kus oli
selleks ajaks nelikümmend aastat võimutsenud kolonel Muammar Gaddafi. Seni kuni Gaddafi oli kindlalt võimul, olid kaitstud ka Liibüa piirid.
Pärast
seda, kui lääne relvastatud ülestõusnud – mille põhituumiku moodustasid
endised lääne vihaseimad vaenlased terrorirühmitusest al-Qaeda – olid
president Gaddafi edukalt maha löönud, algas Liibüas lääne kauaoodatud demokraatia. Kuid riiki täielikult kontrollivat keskvõimu ei ole suudetud luua tänaseni.
Peale ameeriklaste ja prantslaste osalesid
Liibüa valitsusvägede ja linnade pommitamisel veel Suurbritannia, Kanada
ja Taani lennukid, nagu tollaseid lehti lugedes selgus.
Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex
andmeil registreeriti 2014. aastal 278 000 illegaalset piiriületajat,
kes üle Vahemere kipakatel merealustel Euroopasse saabusid, kusjuures
mitu tuhat põgenikke on praeguseks merepõhja läinud.
Põgenikest tervelt 170 000 alustas merereisi Liibüast, mille piire ei suuda või ei taha riigis võimutsevad “revolutsionäärid” valvata. Seni oli vähemal määral saabunud Lääne-Aafrika riikidest põgenikke läbi Lääne-Sahhara ja Maroko
Hispaaniasse, kuid hispaanlased on seni suutnud seda voogu üsna rangete
meetmetega takistada. Mistõttu Madriidi tänavapilt on Pariisi, Londoni
või Stockholmis liikujatega võrreldes ikka veel euroopalik.
Juba enne 2011. aastal alanud araabia kevadet
hoiatas Gaddafi Euroopat rohkearvulise põgenikevoolu eest. Seda hoiatust
ei võtnud Euroopa juhtriigid tollal tõsiselt.
Kellele on konflikt kasulik?
Pärast Gaddafi tapmist suundusid paljud Lüübia
revolutsionäärid al-Qaedast edasi Süüriasse samalaadset revolutsiooni
korraldama. 2011. aasta lõpul alanud sõjategevuses ehk Süüria revolutsioonis võeti eesmärgiks selle riigi presidendi kukutamine.
Paraku tundis Süüria režiim end Liibüaga
võrreldes tunduvalt kindlamalt, tegu oli Liibüast elanike arvult
neli-viis korda suurema riigiga, kus enamik kodanikke oma valitsust toetas ja mille sõjajõud olid omandanud kogemusi Iisraeliga sõdides. Pealegi asusid Assadi valitsust toetama ka Venemaa ja Iraan, mistõttu nurjus katse Assad kiiresti võimult kõrvaldada.
Süürias tegutsevaid relvarühmitusi toetasid relvastusega USA ja Suurbritannia, neid rahastasid ameerikameelsed Saudi Araabia ja Katari režiimid. Ülestõusnuid õpetati välja NATO
riigis Türgis asuvates treeninglaagrites. Ülestõusnud, õigemini saudide
ja Katari rahastatud palgasõdurid, pärinesid mitmest araabia riigist,
kuid ka paljudest Euroopa riikidest. Süüria sõjasündmustes omandas
teiste islamirühmituste seas ajapikku suurema mõjuvõimu al-Qaeda,
millest tänaseks on saanud Islamikalifaat ehk ISIS.
Islamikalifaat on vallutanud juba poole Süüria
territooriumist. ISIS on käivitanud ulatusliku terrori vallutatud
moslemiriikide territooriumil, kus on tapetud juba kümneid tuhandeid
araablasi ja kurde. Miks end tõsiusklikeks moslemiteks pidavad pühasõdalased ei ründa juudiriiki kui islami peavastast?
Lõpetuseks retooriline küsimus: kes on destabiliseerinud olukorra Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas,
mistõttu tuleb nüüd eestlastelgi olla solidaarsed ja hakata katma ja
majutama meile kultuuriliselt võõraid inimesi, kellega vana Euroopa
riikidel on küllaga halbu kogemusi?
Aga võib-olla see kõik ongi meelega
planeeritud? Kas kõikvõimalikke konflikte ära kasutades suudavad
kõikvõimsad pangakartellid ja relvatöösturid läita maailma valitsemisele pürgivate jõudude planeerimisel kolmanda maailmasõja?
0 kommentaari:
Postita kommentaar