ÜLESKUTSE MAARJAMAA TAASSÜNNI ÜHISPALVE ALUSTAMISEKS

SISSEJUHATUS.

KUS ME PRAEGU SEISAME JA KUHU SUUNDUME?

Eesti rahvas seisab oma teistkordse riikliku iseseisvuse kahekümne kolmandal aastal rahvuslik-kultuurilise allakäigu ja väljasuremise lävel - mitte enam väljasuremise ohu ees, vaid juba selle protsessi alguses. Kusjuures väljasuremise oht ei tulene mitte riikliku iseseisvuse järjekordse kaotamise ohust välisvaenlasele, vaid just nimelt Eesti Vabariigi riiklikud struktuurid on paradoksaalselt muutunud selle allakäigu ja väljasuremise tulemuslikeks vahenditeks.

Selle väljasuremise paljusid aspekte on Eesti ajakirjanduses eraldiseisvalt käsitletud - eelkõige negatiivset iivet, demograafilist kriisi, rahvastiku vananemist ja selle tulemuseks olevat väljasuremist selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Viimasel ajal on väljasuremise peapõhjuseks olevale negatiivsele iibele tähtsa tegurina lisandunud üha suurenev noorte inimeste väljaränne.

Kummaline aga on, et Eesti riigi valitsejatele, kes on tavalisest kodanikust märksa enam kursis Eesti väljasuremise erinevaid aspekte kajastava statistikaga ja peaksid omama sellest protsessist tervikülevaadet, ei tekita Eesti demograafia olevik ja tulevikuperspektiivid mingit muret, kuigi tegemist on protsessiga, mis ohustab Eesti riigile tema põhiseaduses seatud põhieesmärki. Mitmete mõjukate poliitikute avaldustest võib järeldada, et vähemalt osa poliitilisest eliidist käsitleb väljasuremist mingit laadi ajaloolise paratamatusena, mille pärast ei tasu hakata muutma ei sotsiaal- ja majanduspoliitikat laste- ja perekonnasõbralikumaks ega stimuleerima laste saamist ja kasvatamist, rääkimata inimeste eluhoiakute ja väärtushinnangute muutmisest. Eesti rahva kestmist ähvardava ohu tunnistamise ja sellele vastutegutsemise asemel Eesti Vabariigi president mõnitab laste saamisele ja kasvatamisele keskendunud traditsioonilist perekonnamudelit ja kuulutab selle mudeli ning sellega seotud väärtushinnangud tagasipöördumatult iganenuteks. Lasterikaste perekondade asemel propageerib Riigikogu ja valitsus mitmesuguseid egoismi ning teiste inimeste vastutustundetut ärakasutamist põlistavaid kooseluvorme, sh viljatut, egoistlikku ja destruktiivset homoseksuaalset praktikat ning võrdsustab need seaduslikult ainsana ühiskonna kestmist tagava perekonnaga. Sellal kui oma rahvas sureb välja ja maa jookseb inimestest tühjaks, pakuvad riigijuhid lahendusena välja mitte perekonnasõbralikku, laste saamist ja kasvatamist stimuleerivat poliitikat, vaid inimeste sissetoomist massiimmigratsiooni teel. Sealjuures on teiste Euroopa maade kogemustest teada, et enamus oodatavatest immigrantidest on Eestile kultuuriliselt ja mentaalselt märksa võõramad kui seda olid Nõukogude okupatsiooni ajal siia saabunud immigrandid, samuti on teada, et valdav enamus neist ei hakka tööle ega integreeru kohalikku ühiskonda ka järgnevate põlvkondade jooksul, vaid jääb sotsiaaltoetuste najal parasiteerivaks, kultuuriliselt ja mentaalselt suletud, kohaliku kultuuri, väärtuste ja rahva suhtes vaenulikult meelestatud ning kriminaalseid getosid loovaks võõrkehaks.

Eesti rahva füüsiline väljasuremine on aga vaid üks aspekt Eesti allakäigu, väljasuremise ja hävingu protsessis. Füüsilise väljasuremise väljavaatele on kõige lihtsam tähelepanu pöörata ja selles peituv oht on kõige selgemalt ja vastuvaidlematult äratuntav, kuna väljendub konkreetsetes, raskesti kahtluse alla seatavates arvudes ja demograafilise käitumise mudelites. Kuna aga see oht realiseerub alles mitme põlvkonna pärast, ei tunneta seda keegi isiklikku heaolu ohustavana ja paljud võtavad selle ees hoiaku "Pärast mind tulgu või veeuputus!". Tavaline inimene ei mõtle, et mitmed juba praegu Eestis ilmnevad ja üha süvenevad allakäigu ja hääbumise ilmingud, mida avalikus diskussioonis on käsitletud, on demograafilise kriisi vahetud tagajärjed - maapiirkondade tühjenemine ja nn. ääremaastumine, sotsiaalse infrastruktuuri (koolid, post, poed, politsei, arstid, ühistransport jne.) järk-järguline kadumine ääremaadelt, rahva vananemine ja selle tulevased traagilised tagajärjed pensionifondidele, tööturule, sotsiaalsfäärile, üldisele elatustasemele ja heaolule. Ühegi allakäiguprotsessist haaratud rahva ja tema riigi väljasuremine ei saa toimuda hulga pensionäride, nende väheste laste ja veelgi vähesemate lastelaste jätkuvalt kõrget heaolustandardit nautiva, mugava ja muretu hääbumisena rahvuslikku ja riiklikku olematusesse - nii-öelda "kollektiivse eutanaasiana". Vastupidi, Eesti rahva väljasuremine saab kõigile selle osalistele olema väga ebamugav, valuline ja traagiline protsess, mida iseloomustab elatustaseme langus, üha süvenev vaesus, sotsiaalsfääri kokkukukkumine ja lõpuks seadusetus, barbaarsus ja anarhia, milles riik oma hüvedega lakkab järk-järgult toimimast ja nõuab inimestelt ainult kohustusi, jättes nad üleüldises olelusvõitluses elementaarse eluks vajaliku eest iseenese hooleks.

Kuna koos oma majandusliku baasiga on valdavalt hävinenud (hävitatud) ühiskonna vundamendiks ja allikaks olev lasterikas ja mitut põlvkonda koondav perekond, milles inimene võib riiklike ja sotsiaalsete struktuuride mittetoimimise ja kokkukukkumise korral varjupaika otsida ja millele toetuda, ei anna Eesti ühiskonna aktuaalne seisukord mingit realistlikku lootust ei demograafilise kriisi üleelamisele ega järgnevale tervenemisele, vaid suundub sotsioloogiliste seaduspärasuste alusel vältimatule hääbumisele. See toimub vältimatult juhul, kui kõik läheb edasi aktuaalsete tendentside jätkudes ning ei toimu kardinaalset muutust enamuse Eesti inimeste eluviisi ja käitumist ning ühiskonda kui tervikut juhtivate hoiakute, väärtushinnangute, eesmärkide ja motivatsioonide vallas. Kust aga saaks selline muutus tulla, kui valdav enamus Eesti ühiskonna poliitilisest, majanduslikust ja intellektuaalsest eliidist on omaks võtnud sedasama allakäiku põhjustavad, süvendavad ja õigustavad "eesrindlikud väärtused" ning neid antiväärtusi seadusloome, propaganda ja riiklike ning  ühiskondlike institutsioonide abil tervele ühiskonnale peale suruvad?

IGA RAHVA ALLAKÄIGUL JA VÄLJASUREMISEL

ON MORAALSED JA RELIGIOOSSED PÕHJUSED

Eesti rahvast allakäigu ja väljasuremise teelt taassünni ja kasvu teele suunav muutus peab olema olemuslik ja sügav, elulisi hoiakuid, väärtusi ja eesmärke puudutav ning seetõttu peab see olema vaimne ja moraalne muutus. Selline muutus ei saa tulla Eesti ühiskonna enda vaimsetelt ja moraalsetelt jõududelt, kuna need on dekadentlikest ja destruktiivsetest ideoloogiatest ja tegevusprogrammidest haaratud eliidi ja tema poolt juhitud institutsioonide poolt halvatud, kammitsetud ja passiivseks surutud. Samuti seetõttu, et kellelgi pole dekadentlikele ideoloogiatele vastukaaluks pakkuda kõikehõlmavat, elutervet ja positiivset ning samas praktiliselt veenvat ideede ja väärtuste süsteemi ja ülesehitusprogrammi, mis koondaks eestlaste vaimsete ja religioossete veendumuste ja moraalsete põhimõtete vallas valitseva sügava individualismi ja subjektivismi tegusaks institutsionaalseks ja ideeliseks ühtsuseks. Tõuge ja vägi olemuslikeks muutusteks peab tulema Eesti ühiskonna suhtes väliselt jõult ja see vägi peab olema vaimne vägi, mis algatab vaimse ja moraalse muutuse ühiskonna tervetes või vähemalt tervist janunevates osades.

Religiooni terminoloogias nimetatakse sellist muutust pöördumiseks ja selle algatajaks on Jumala üleloomulik arm - üleloomulik seetõttu, et see on pärit Jumalalt ning inimloomuse võimeid ületav. Ehkki pöördumine toimub alati üksikinimese isikliku teadliku ja vaba akti (või aktide) tulemusena tema suhtes Jumalaga, on suure hulga üksikute pöördumisaktide samaaegse toimumise korral võimalikud ka tervete rahvaste religioossed, moraalsed ja vaimsed pöördumised ja taassünnid. Sellised on ajaloos korduvalt ka toimunud. Nii nagu isiklike pöördumiste ajendiks ja lähtepunktiks on sageli olnud isiklikus elus toimunud kriis või katastroof ning selle alguseks olukorra väljapääsmatuse teadvustamisest lähtuv appikarje Jumalale, nii on ka kollektiivsete (rahvaste) pöördumiste ja taassündide ajendiks olnud nende katastroofieelne või -aegne väljapääsmatu olukord ja nende pöördumiste algatajaks on olnud kitsikuses viibiva rahva moraalselt ühtse osa ühine palve nende ühises teadlikkuses asjaolust, et sellest kitsikusest ja lõplikust katastroofist suudab ja tahab neid päästa ainult kõikvõimas ja halastav Jumal.

Et aktuaalsete demograafiliste tendentside jätkudes näha ette Eesti rahva füüsilist väljasuremist ja sellele eelnevat ühiskondlikku ja riiklikku allakäiku ja hävingut, ei pea olema religioosne prohvet, vaid ainult tõepäraseid statistilisi andmeid ning sotsioloogilise ja demograafilise analüüsi meetodeid valdav või usaldusväärsetele uuringutele toetuv publitsist. Sotsioloogiline või demograafiline prognoos, mis ei arvesta inimeste vabast tahtest tulenevate muutuste võimalusega, on märksa jäigemalt determineeritud kui ükskõik milline prohvetlik hoiatus. Tõeline, st Jumalalt pärit prohvetlik manitsus jätab alati nii üksikinimestele kui ka rahvastele nende vabast valikust sõltuvad võimalused: kas sammuda lõpuni allakäigu ja hukatuse teed või valida taassünni ja elu tee[1]. Ka selleks, et aktuaalsete vaimsete, moraalsete ja religioossete hoiakute ja tendentside jätkudes ette näha ja kuulutada Eesti rahva allakäiku ja katastroofi või isegi hävingut religioossetel ja moraalsetel põhjustel, ei pea sugugi olema prohvet Joona, või kui Eesti lähiajaloost näidet võtta, Karl Reitsi[2] taoline Jumalalt isikliku ilmutuse ja kutsumuse saanud prohvet. Piisab sellest, kui tuntakse Pühakirjas ja suulises Pärimuses sisalduvat Jumala Ilmutust, osatakse ja tahetakse vaadelda inimkonna ajalugu teoloogiliste kriteeriumite alusel teoloogilises perspektiivis ning osatakse ja tahetakse eelpool nimetatut koos ajalooliste pretsedentidega kohaldada Eesti praegustele oludele.

Demograafilisel kriisil ja füüsilisel väljasuremisel on kahtlemata sotsioloogia ja muude sotsiaalteaduslike meetoditega uuritavad ja kirjeldatavad põhjused. Kuid lõppkokkuvõttes on need põhjused taandatavad individuaalsel tasandil individualismi ja egoismi ja ühiskondlikul tasandil plaanis dekadentsi ja väljasuremist soodustavatele moraalsetele ja religioossetele (või libareligioossetele) hoiakutele, väärtushinnangutele, veendumustele, eesmärkidele ja pseudoideaalidele. Teoloogilisest vaatepunktist võib kõiki dekadentsi tootvaid hoiakuid nimetada ebajumalateenimiseks. Karl Reitsi poolt esimese Eesti Vabariigi lõpuaastatel öeldud sõnu võib veelgi sügavama õigusega kasutada taasiseseisvunud Eesti kohta: katastroof ja väljasuremine - kui enne mitte vägivaldsem häving - tabab Eesti rahvast ja riiki sellepärast, "et tema juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala".

Ükski inimene ega ükski rahvas ei saa elada ainult iseenda jaoks ja ise endale seatavate eesmärkide kohaselt, vaid ta vastutab ainsalt tõeliselt Jumalalt, oma Loojalt, temale seatud eesmärkide otsimise, äratundmise, järgimise ja täitmise või siis vastupidi, nende süüdiva ignoreerimise, ärapõlgamise, neile vastutöötamise või nende vastu (ja seeläbi Kõrgeima Seadusandja vastu) mässu tõstmise eest. Kuna Jumal on nii üksikinimeste kui ka rahvaste Looja ja Seadusandja, kehtivad Jumala moraaliseadus ja Tema seatud moraalne kohustus otsida ja ära tunda Jumala tahet, olla sellele kuulekas ja seda järgida ka riigijuhtide ja rahvaste jaoks. Seetõttu mõistab Jumal kohut mitte ainult üksikinimeste, vaid ka rahvaste üle, juhib ja karistab, päästab, kaitseb, hoiab ja ülendab neid, või vastupidi, laseb neil kannatada, välja surra, hävineda või hävitatud saada - vastavalt oma Ettehoolduse otsustele ja oma õigluse ning halastuse imepärasele ja seletamatule põimumisele neis otsustes. Nii üksikinimeste kui rahvaste ja riikide puhul saab ilmsiks, et eluviis, "justkui Jumalat ei oleks" või justkui kujutaks Jumal inimestele ja rahvastele takistust ja vaenlast nende vabaduse, õnne ja progressi teel, satub olema traagilise lõpuga saatuslik eksitus ning lõpeb vältimatult endast Jumala karistusi kujutavate kriiside ja katastroofidega. Üksikinimesed saavad oma definitiivse kohtuotsuse ja vastava karistuse või tasu kätte teispoolsuses, riigid ja rahvad kui maise eluga piiratud nähtused saavad aga oma tasud või karistused, ülendamised või alandamised või hävitamised täielikult kätte siinpoolsuses. Religioossel ükskõiksusel, Jumalast taganemisel või Tema vastu mässamisel on ajaloos vältimatud tagajärjed ja tingimatu lõpphind. Seetõttu on Jumala hoiatussõnad "Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks" (Js 60:12) ja "Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!" (Ps 9:18) ajalooteoloogilise juhtideena hoiatavalt aktuaalsed ka Eesti Vabariigile, tema ülbusest juhmistunud juhtidele ning rahva uskmatule ja Jumala suhtes ükskõiksele enamusele.

Tavaliselt seisnevad Jumala karistused kannatamises oma paheliste kalduvuste ja patutegude destruktiivsete tagajärgede all (vt. Ps 7:17) ning nende esmaseks eesmärgiks on patu kurjade tagajärgede kogemise läbi ajendada inimesi meeleparandusele ja pöördumisele[3]. Kui see ei aita ning inimesed ei võta õppust ning ei suuda või ei taha oma sõgeduses mõista ei neid tabavate õnnetuste tõelisi põhjuseid, nende karistavat iseloomu, karistuse põhjust, eesmärki ega karistaja isikut[4], kasutab Jumal järgnevalt karistusena selliseid erakorralisi iseloomuga sündmusi, et nende autorluse, põhjuse ja eesmärgi mittetaipamiseks peab omama erilist religioosset ja moraalset juhmust ja nüridust. Enamasti kuulutab Jumal oma erakorralisi karistavaid sekkumisi ette oma prohvetite kaudu, kutsudes inimesi ja rahvaid üles kasutama seda kui viimast võimalust meeleparanduseks. Kui seegi ei aita ega anna tulemuseks meeleparandust ja pöördumist,  langeb hävitav karistus, mis kujutab endast Jumala definitiivse kohtuotsuse täideviimist Jumala ees viljatu rahva suhtes: "Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks" (Js 60:12).   

JUMALAEMA SÕNUM FATIMAS - VIIMNE ÜLESKUTSE PÖÖRDUMISELE

NING HOIATUS VÄLTIMATUTE KARISTUSTE EEST

Nii on Jumal prohvetlike sõnumite läbi suunanud üleskutsed pöördumisele ja hoiatused erakorraliste karistuste eest ka XX sajandi inimkonnale, eriti kristliku tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvatele, kuid ristiusust taganenud või selle vastu mässu tõstnud rahvastele. Erilist tähendust omavad sealjuures 1917. aasta kevadest sügiseni Portugalis Fatimas kolmele lapsele ilmunud Jumalaema poolt paavstile ja paavsti kaudu tervele maailmale mõeldud sõnumites antud hoiatused  kristlike rahvaste ususttaganemise ja moraalse allakäigu tulemusel tervet maailma tabavate karistuste kohta ning üleskutsed nende vältimiseks hädavajalikule pöördumisele. Fatima Jumalaema sõnumeid ja nende ilmutamise asjaolusid on Kirik põhjalikult uurinud ning tunnistanud nende kaheldamatut üleloomulikku (jumalikku) päritolu.[5]

Peale esimese saladuse ilmutamist Fatima lastele, milleks oli visioon põrgust, millesse surnud patuste hinged oma pattude lõpptulemusena massiliselt langevad, avaldas Jumalaema Fatima lastele ka kaks tulevikku puudutavat hoiatava sisuga saladust. Põrguvisioonile järgneva teise saladuse sisu on järgmine: "Te nägite põrgut, kuhu lähevad armetute patuste hinged. Et neid päästa, tahab Jumal seada maailmas sisse minu Patusüüta Südame austamise. Kui te teete nii, nagu ma teile ütlen, pääsevad paljud hinged ja saabub rahu. Sõda [mõeldud on sellal käimas olnud Esimest Maailmasõda] küll lõpeb, aga kui inimesed jätkavad Jumala haavamist, algab uus, veelgi hirmsam sõda Pius XI valitsuse ajal. Kui te näete ööd, mida valgustab tundmatu valgus[6], siis teadke, et see on suur märk, mille läbi Jumal annab teile teada, et ta karistab maailma selle kuritegude eest sõja, nälja ja Kiriku ning Püha Isa tagakiusamisega. Et seda ära hoida, soovin ma Venemaa pühitsemist minu Patusüüta Südamele ja kuu esimeste laupäevade patuhüvitusliku Armulauaühenduse kehtestamist. Kui minu palveid võetakse kuulda, siis Venemaa pöördub ja saabub rahu; kui ei, siis levitab ta oma eksitusi üle terve maailma, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist; head inimesed surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama ja suur hulk rahvaid hävitatakse. Lõpuks aga võidutseb minu Patusüüta Süda. Püha Isa pühitseb mulle Venemaa, mis pöördub ja maailmale kingitakse mõneks ajaks rahu."

Kolmanda saladuse sisuks on maailma tema pattude pärast tabavate karistuste seos Kirikuga ja nende karistuste teostumine Kiriku suhtes. Alles 2000. aastal Vatikani poolt avalikustatud kolmas saladus kujutab endast visiooni leegitseva mõõgaga maailma karistavast ja kõiki patukahetsusele üles kutsuvast inglist, hävingus, varemetes ja laipu täis linnast ning selles jälitatavatest ja tapetavatest kristlastest, preestritest ja piiskoppidest eesotsas paavstiga. Mitmete enne selle avalikustamist kolmandat saladust lugenud isikutelt (sh. paavst Johannes Paulus II-lt ja kardinal Ratzingerilt, hilisemalt paavst Benedictus XVI-lt) pärit kaudsete viidete kohaselt ei saa 2000. a. avaldatud saladus olla täielik, kuna see peab sisaldama ka visiooni selgitavaid Neitsi Maarja otseseid sõnu, mis kuulutavad tõenäoliselt ette laialdast ususttaganemist ja kriisi Kirikus ning erakorralise iseloomuga karistust tervele maailmale.  

Pöörakem tähelepanu sellele, et karistused olid Fatimas ette kuulutatud tingimuslikult: "Kui te teete nii nagu mina teile ütlen ... saabub rahu" ning "Kui inimesed jätkavad Jumala haavamist ... algab uus, veelgi hirmsam sõda". Kuid hoolimata Fatima sõnumite avalikustamisest Kiriku poolt pole ka kristlikud rahvad pöördunud ja on jätkanud Jumala haavamist usustaganemisega, veelgi jultunumate pattude ja jumalateotustega, mis on muutunud lausa paljude riikide poliitikaks. Seetõttu on enamus Fatimas ettekuulutatud karistusi ka teoks saanud: 1. vahetult pärast Fatima sõnumite andmist toimus Venemaal kommunistlik revolutsioon; 2. seejärel levitas Venemaa oma eksitusi üle poole maailma, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist (st toimusid kommunistlikud revolutsioonid ja kujunes välja peale Teist Maailmasõda poolt planeeti hõlmanud "sotsialistlik maailmasüsteem"); 3. peale hävitavat Esimest Maailmasõda pöördumata jätnud rahvastele langes karistusena osaks "uus ja hullem maailmasõda" (Teine Maailmasõda); 4. "Kirikut, paavsti ja häid inimesi" tabasid "tagakiusamised, katsumused ja kannatused".  Need ettekuulutatud karistuste teostumised on  kinnitanud Fatima sõnumi jumalikku päritolu, kuid mis veelgi olulisem, on kinnitanud ülejäänud, veel teoks saamata veelgi hullemate karistuste ning nende karistuste vältimiseks hädavajalikena seatud tingimuste (Venemaa pühitsemine Maarja Patusüüta Südamele paavsti ja piiskoppide poolt, Maarja Patusüüta Südame austamine, patukahetsus- ja hüvitusteod ning pöördumine Jumala poole) ülimat aktuaalsust tänapäeval.

  

Eriline võtmetähendus nii kurjas, st Jumala karistuste peamise täideviijana kui ka heas, st lõpuks toimuva üleüldise pöördumise algataja ning vahendina on Fatima sõnumis Venemaal. Venemaa toimib esmalt Jumala karistuste peamise vahendi ja täideviijana (nn. "Jumala piitsana"), seevastu tema pöördumine ja muutumine üleüldise pöördumise algatajaks ja eestvedajaks sõltub Maarja kaudu ilmutatud Jumala tahte kohaselt Venemaa pühitsemisest paavsti ja kogu maailma piiskoppide poolt Maarja Patusüüta Südamele: "Siis Venemaa pöördub ja maailmale kingitakse mõneks ajaks rahu." Mitmetel põhjustel, millesse siin pole mõtet süüvida, pole nõutud Venemaa pühitsust Maarja Patusüüta Südamele siiamaani toimunud[7].

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit võivad koos NATO-ga plaanida enda Venemaa vastu kindlustamiseks mida iganes ning Eesti võib soovida ja isegi saada enda pinnale kasvõi NATO diviisi. Kuid kui Jumal on oma karistavaks piitsaks valinud Venemaa ja maailm seda karistavat piitsa jultunult välja kutsub, siis ta seda piitsa ka saab ning see piits teeb oma töö edukalt, kõikidest  vastupidistest sõjalistest, majanduslikest ja poliitilistest kalkulatsioonidest hoolimata. Ning kui seesama Jumal on sellesama Venemaa valinud üleüldise pöördumise algatajaks ja vahendiks, siis ta selleks ka saab, meeldigu see meile Eestis või mitte, managu me oma soovkujutlustes Venemaale lagunemist, hääbumist või mida iganes. Venemaa naabritena peame hoiduma selle eest, et siis, kui Jumala piits karistavalt lööma hakkab, jätame tegemata selle, mida me ainsana tegema peame ja võime ning teeme just nimelt seda, mille läbi me endale kindla hukatuse kaela toome. Nimelt selle eest, et lootes ainult inimliku kavaluse, tarkuse ja sõjalise jõu peale, kuid lootmata nii halastamises kui karistamises suveräänselt kõikvõimsa Jumala peale, me seeläbi endale just nimelt seda kaela ei tõmba, mille eest me Euroopa Liidu koosseisus ja NATO vihmavarju all pääseda loodame: et meid ei tabaks Fatima karistuse ettekuulutus: "... ning paljud rahvad hävitatakse".

Seepärast ei saa me Venemaa vahetu naabrina pidada Eesti inimeste ühist palvet oma maa ja rahva pöördumise ja taassünni eest täielikuks ja üleloomulikult realistlikuks, kui me ei arvesta Jumala poolt Maarja läbi antud Fatima sõnumis seatud selgete nõudmiste ja tingimustega Venemaa osas. Kas see meile meeldib või ei meeldi, me peame palvetama oma lähinaabri Venemaa ja tema tõelise pöördumise, ning selle pöördumise tingimuse - Maarja Patusüüta Südamele pühitsemise - teostamise eest paavsti poolt. Ainult see pühitsus koos oma tulemusega - tõeliselt Kristuse poole pöördunud Venemaaga - on Eesti ainus tõeline, efektiivne ja realistlik kaitse Venemaa ohu eest. Kui Jumal on valinud Venemaa oma karistuse tööriistaks ("Jumala piitsaks"), siis valitu viib oma karistava missiooni eksimatult täide ning ainus viis seda karistust vältida, endast mööda juhtida või vähemalt pehmendada toimib läbi Jumala, mitte aga NATO või USA vägede läbi Eesti pinnal.

Seetõttu kujutab Maarjamaa taassünni ühispalve viimane intentsioon Venemaa Maarja Patusüüta Südamele pühitsemise ja tema Kristuse poole pöördumise eest meie maa ja rahva tuleviku eest ettevõetava ühise palve hädavajalikku ja lahutamatut osa. Venemaa pühitsemisest ja pöördumisest  sõltub Jumaliku Ettehoolduse seletamatu, kuid meile ühemõtteliselt avaldatud otsuse alusel terve maailma pöördumine ja üha karmimaks muutuvate karistuste ärahoidmine. Kuni sellega ikka veel viivitatakse, asub Venemaa tegevusse karistuste peamise algataja ja vahendina.   

VÄLJAPÄÄSMATU OLUKORD NÕUAB SELLE SELGET TUNNISTAMIST

NING VÄLJAPÄÄSUKS ÜLEINIMLIKE VAHENDITE RAKENDAMIST

Üks korduva patu tagajärgedest seisneb paadunud patuse südametunnistuse muutumises pimedaks oma tegevuse ja nende destruktiivse iseloomu ja jumalike valgustusmomentide ning kurdiks kõigi inimlike ja jumalike manitsuste suhtes. See laseb läbi ja kardab ainult seda, mis hoiatab ja süüdistab teda inimlike seaduste ja käskude ning võimukate ja mõjukate inimeste ootuste vastu eksimise pärast. Tundub, et Eesti poliitiline ja intellektuaalne eliit on juba ammu saavutanud täieliku vaimse pimeduse ja kurtuse taseme ning teda suudaks nägijaks ja kuuljaks teha sõna otseses mõttes välk ja pauk taevast. Kuid tundub, et vaimse ja moraalse sõgeduse, kurtuse ja pimeduse küüsis viibib ka lihtrahva enamus, keda tema enese arvatavas tervemõistuslikkuses on kümneid kordi petnud, haneks tõmmanud, ära kasutanud, reetnud, temalt mitu nahka üle kõrvade tõmmanud ja mitu korda teda maha müünud tema enda poliitikud, ajakirjanikud, haritlased ja avaliku arvamuse liidrid - ning ikka ja jälle astub ta ühte ja samasse ämbrisse, uskudes samade tegelaste uusi ja värskeid lubadusi või uute ja värskete tegelaste vanu lubadusi ning pilgates ja mõnitades neid, kes teda manitsevad ja hoiatavad.

Rohkem kui paarkümmend aastat iseseisvust on pakkunud Eesti rahvale võimaluse asetada kogu oma usu, lootuse ja armastuse ja suunata nendest püüdlustest juhitud tegutsemise ühiskonnana erinevatele ebajumalate ning libareligioossete pühadustena toimivatele loosungite suunas: need majanduslik heaolu ("viie aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka"), demokraatia, vabadus, inimõigused jne. Kõikide nende ebajumalate ja loosungite ühiseks omaduseks on see, et nad väljendavad ja teenivad materiaalseid väärtusi ning indiviidi egoistlikke huvisid ja püüdlusi. Kõik need ilmaliku libareligiooni ebajumalad ja pseudodogmad on üksteise järel osutunud pettuseks ja illusiooniks ning seebimullina lõhkedes on endast järele jätnud skepsise, lootusetuse ja küünilisuse. Eriti traagiliseks on paljudele eestlastele osutunud nende kodumaa-armastuse ja patriotismi pettumine üha enam uuskolooniana Euroopa Liitu lahustuva Eesti Vabariigi etteotsa seatud eurokubjaste loodud küünilises reaalsuses.

Oma usu, lootuse ja armastuse sidumine üksnes poliitiliste, majanduslike ja muud laadi tehnilis-materiaalsete lahendustega - lootuses, et järjekordne nägudevahetus parteides või isegi parteidevahetus valitsuses toob iseenesest mingi olemusliku muutuse paremuse suunas - tähendab tüütusena korduvat astumist ühte ja samasse pettumuste ämbrisse, kuni ikka ja jälle petetud usu, lootuse ja armastuse ühiskondlik potentsiaal ükskord ammendub ning asendub täieliku apaatia ja ühiskondliku passiivsusega. Ainsaks alternatiiviks on see, et need püüdlused ja neis peituv ühiskondlik potentsiaal suunatakse surnud ja surmatoovatelt ebajumalatelt ja ideoloogilistelt loosungitelt lõpuks ometi usu, lootuse ja armastuse transtsendentse olemusega kokkusobivate, püsivate, kindlate ning elu hoidvate ja teenivate objektide ja väärtuste poole, mille esmaallikaks ja lõppeesmärgiks on ainus tõeline Jumal, inimeste ja rahvaste Looja ning Päästja.

Tulles tagasi lähtepunkti, nimelt demograafilise kriisi ja füüsilise väljasuremise perspektiivi juurde, siis seda protsessi püsivalt ja sügavalt tagasi pöörata ei suuda suurimad lastetoetused, soodsaim perekonnapoliitika ning poliitika rakendamine püsivalt positiivse iibe saavutamise teenistusse, kui sellega ei kaasne muutused rahva meelsuses. Niikaua kuni ühiskonnas valdav meelehoiak on elu-, laste- ja perekonnavaenulik, nähes lastes takistust elunautimise, karjääri ja eneseteostuse teel, perekonnas ja abielus aga takistust ja piirangut isiku vabaduste ja õiguste teostamisele, ei muutu olemuslikult midagi ja Eesti ühiskond jätkab paremat elu lubavate, kuid lõppkokkuvõttes surma toovate ebajumalate - egoismi ja Mammona teenimist. Lahenduse toob ainult praeguse egoistliku ja tarbimiskeskse meelehoiaku asendumine elule ja isiksusekesksetele väärtustele - perekonnale, lastele ja teiste inimeste hüve ning kodumaa ühise hüve teenimisele pühenduva meelehoiakuga. Sellist muutust saab ühele füüsiliselt väljasurevale ning vaimselt ja moraalselt juba surnud rahvale anda ainult Jumal ning Ta annab seda kindlasti neile, kes seda Temalt paluvad - nii neile kui  nende rahvuskaaslastele, kes ise seda palu, kuid kelle eest palutakse.

Meie ainus realistlik lootus kõikehõlmavale rahvuslikule taassünnile seisneb oma usu ja lootuse seadmises sellele kindlale tõsiasjale, et Maarja pole Jumala ees unustanud ega unusta kord tema nimele pühendatud maad ja sellel maal elavat sügavalt petetud, alandatud, ärakasutatud ning kõikide petlike lubaduste ja lootuste purunemise tagajärjel lootusetuse kaotamiseni viidud rahvast. Maarja on ustav ja Jumal on ustav, küsimus on ainult selles, kas kriitiline hulk rahvast peab meeles ja teadvustab seda, et viimases hädas, kui kõik inimlikud vahendid on ammendunud, on tal kindlalt osavõtlik ja kõikvõimas eestkostja kõikvõimsa Jumala ees - Maarja.

Seetõttu esitan ma kõigile eestlastele ja Eestimaa elanikele üleskutse igasuguse taassünni, uuenemise ja ülesehitustöö aluse ja eeldusena hädavajaliku vaimse, moraalse ja religioosse taassünni saavutamiseks alustada ühispalvet Eestimaa taassünni eest Maarjamaana. Kuna Fatimas ilmudes kinnitas Maarja korduvalt, et nimelt Roosipärg on Maarja Patusüüta Südame austamise kõrval peamiseks vahendiks, mille kaudu saab edukalt paluda nii kaitset kurja eest kui jumalikku toetust kõigi hüvede näol, kutsun üles Maarjamaa taassünni ühispalveks koonduda eelkõige Maarja enda poolt meile antud ja tema poolt eelistatud palvevahendi Roosipärja vahendusel.

Moskva Patriarhaadi Apostelliku Õigeusu Kiriku liikmed ja loodetavasti Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku liikmed ühinevad Maarjamaa taassünni ühispalve üritusega samadel eesmärkidel ja intentsioonidel, kuid nende traditsioonidele eriomaste palvevormide vahendusel.

Üksikasjalikku informatsiooni Maarjamaa taassünni ühispalve kohta saab Maarjamaa taassünni ühispalve "Maarjamaa Maarjale!" Sekretariaadilt:

www.maarjamaamaarjale.ee

maarjamaamaarjale@gmail.com

tel 53824561.

Isa Ivo Õunpuu,

Narva Püha Antoniuse Katoliku Koguduse preester

---

[1] Vt prohvet Joona raamatu 3. peatükki.

[2] Karl Reits (1881-1941) - üks XX sajandi Eesti suurimaid sõnaprohveteid, kuulutas alates 1933. aastast avalikult üle terve Eesti tema Vabariigi hukku, kuna rahvas ja eriti nende juhid on usu kaotanud. Riigijuhid eesotsas K. Pätsi ja K. Laidoneriga pilkasid ja mõnitasid teda, teda vahistati korduvalt avaliku korra rikkumise eest. Ka valdav osa rahvast pidas teda usuhulluks ega omistanud tema sõnadele mingit tähelepanu. Bolševike poolt 1941. mõrvatud Reitsi taskust leiti kiri: "Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali seni, kuni saab ära kaotatud.".

[3] Vt Õp 3:11-12; Hb 12:5-7; Lk 13:1-5.

[4] Vt Js 1:3-7; 9:7-20.

[5] Ehkki Jumalaema ilmumised Fatimas ja tema edastatud sõnumid on kaheldamatult jumalikku päritolu, kuuluvad nad nn. privaatilmutuste valdkonda, sellal kui ainus ja kordumatu ning universaalse iseloomuga Jumalik Ilmutus on lõpule viidud Jeesuses Kristuses ning mingit muud universaalset Ilmutust enam ei anta. Seetõttu kujutab iga privaatilmutus - isegi Jumalaema läbi - ainult Kristuses lõpuleviidud universaalse Ilmutuse aktualiseerimist konkreetse ajastu või rahva ees seisvate väljakutsete kontekstis ning ta saab tõene olla ainult siis, kui ta on täielikus kooskõlas Jumala universaalse Ilmutusega.

[6] Selleks olid 25. jaanuari öösel 1938 kuni Portugali ja muude Lõuna-Euroopa maadeni nähtavad erakordselt tugevad virmalised, ehkki eelnevatel ja järgnevatel päevadel nad puudusid.

[7] Veel mõned aastad tagasi levitati laialdaselt seisukohta, et paavst Johannes Paulus II olevat Venemaa pühitsemise Maarja Patusüüta Südamele teoks teinud 1984. a. kui ta terve maailma Maarja Patusüüta Südamele pühitses. Selle väite lükkab esmalt ümber ilmselge fakt, et mingit Venemaa pöördumist ristiusku ja Kristuse poole pole toimunud. Venemaa pühitsemise mittetoimumist kinnitavad ka paavst Johannes Paulus II enese sõnad pärast Venemaa pühitsemise väidetavat toimumist, mis ta lisas spontaanselt terve maailma Maarja Patusüüta Südamele pühitseva teksti lõppu: "Valgusta eriliselt neid rahvaid, kelle pühitsemist ja pühendamist Sa meilt ootad". Mõned tunnid peale selle pühitsuse toimumist ütles Johannes Paulus II P. Peetruse basiilikas: "Soovime valida selle pühapäeva, kolmanda paastuaja pühapäeva 1984. aastal, mis jääb Lunastusele pühendatud Püha Aasta sisse, et pühitseda ja usaldada kogu maailma inimeste suur perekond, kõik rahvad ja eriti need, kelle pühitsemiseks on kõige tungivam vajadus, need, kelle pühitsemist ja Sinu kätte usaldamist Sina ise meilt ootad."