ELEMENTAARSED TEADMISED VABAMÜÜRLASTEST

JA SARNASTEST GNOSTILISTEST SALAÜHINGUTEST

NING NENDE EESMÄRKIDEST

Pühendame selle raamatu pühimale Neitsile Maarjale,

kõikide hereesiate võitjale seeläbi,

et ta ütles Jumalale “Sündigu mulle sinu sõna järgi”

ja pühale Peainglile Miikaelile, kes taevavägede eesotsas

hüüdega “Kes on kui Jumal!”

kihutas Luciferi ja tema väed taevast alla põrgusse.

* * * * * * *

Öeldakse, et kõik inimesed võib jagada kolme kategooriasse:

1. need, kes tegutsevad,

2. need, kes toimuvat pealt vaatavad ning

3. need, kes imestavad, mis ometi juhtunud on.

Suure enamuse inimesi võib paigutada

kahte viimati nimetatud kategooriasse.

Neil on “silmad, et näha”, kuid ometigi nad ei näe, mis toimub.

Neil on “kõrvad, et kuulda”, kuid nad ei mõista, mis toimub...

Des Griffin

Mis meiega juhtub, on see, et me ei tea, mis meiega juhtub

ning just nimelt see ongi see, mis meiega juhtub.

Jose Ortega y Gasset

SISUKORD

EESSÕNA ASEMEL: MILLEKS ON TARVIS OMADA VABAMÜÜRLUSEST ELEMENTAARSEID TEADMISI .................................................................................................... 5

I RASKUSED TEADMISTE HANKIMISEL VABAMÜÜRLASTEST ................................ 9

II VABAMÜÜRLUSE DEFINITSIOON, OLEMUS JA AJALOOLINE ALGUS

II.1. Definitsioon ........................................................................…………...............………...10

II.2. Kaasaegse vabamüürluse ajalooline algus ja selle eelkäijad .....................................…..10

II.3. Vabamüürluse olemus .........................................................................................................12

III VABAMÜÜRLASTE OKULTISM JA GNOSTITSISM KUI SATANISMI KÕRGEIM VORM

III.1. Vabamüürlaste okultism ...........................................................................................…... 14

III.2. Massoonide okultismi eesmärk – Saatan (kuidas nad teda ka ei nimetaks) .....….... 14

III.3. Kokkuvõte ..................................................................................................................…... 20

IV VABAMÜÜRLUSE STRUKTUUR NING TEGEVUSMEETODID

IV.1. Loožide sisemine struktuur ......................................................................................…... 21

IV.2. Loožide tegevusmeetodid .............................................................................................…22

IV.3. Kokkuvõte .......................................................................................................................... 24

V VABAMÜÜRLUS JA KÕRGEMAD SALAORDUD. INTERNATIONAL BANKERS, SIONISM JA SALAJASED ÜLEMUSED

V.1. Vabamüürlus ja juudid. B’nai B’rith .............................................................................…. 25

V.2. Salajased Ülemused. Illuminaadid ja teised lutsiferiaanlik-gnostilised salaordud. Juutide juhtiv roll neis .......................................................................................................................…... 26

V.2.1. Illuminaadid, karbonaarid ja marksistlikud revolutsionäärid ..............................….. 27

V.2.2. Lutsiferiaanlik-gnostilised ja satanistlikud salaordud ................................................. 28

V.3. CFR, Bilderberger Club, Trilateral Commission kui ülemaailmne varivalitsus. Club of Rome ja “heategevuslikud” maksuvabad fondid ........................................................................…... 31

V.4. International Bankers ja Rothschildid ehk Raha Võim ................................................…. 36

V.5. Juudid, talmudistlik judaism, kabbala ja sionism. Sionismi tõeline eesmärk ........….. 45

VI VABAMÜÜRLASTE VÄLINE IDEOLOOGIA

VI.1. Liberalism kui pragmaatilis-ideoloogiline põhialus ................................................….. 55

VI.2. Massoonliku ideoloogia ratsionaalsed (filosoofilised) aspektid. Suhe religiooni....... 56

VI.3. Pettus ja ajalooline lavastus hegeliaanliku dialektika abil kui universaalne meetod.. 64

VII VABAMÜÜRLASTE TEGEVUSEST MAAILMAAJALOO KUJUNDAMISEL

VII.1. Prantsusmaa ................................................................................................................…. 66

VII.2. Inglismaa .......................................................................................................................… 67

VII.3. Mehhiko .......................................................................................................................… 67

VII.4. Ameerika Ühendriigid ..................................................................................................... 67

VII.5. Venemaa ja Nõukogude Liit ......................................................................................… 68

VII.6. Eesti ...............................................................................................................................… 70

VIII VABAMÜÜRLASED, KRISTLUS JA KATOLIKU KIRIK. UUE MAAILMAKORRA UUS ÜHTNE RELIGIOON JA SUPERKIRIK

VIII.1. Eesmärk – Kristuse Kiriku hävitamine ..................................................................… 71

VIII.2. Katoliku Kiriku infiltratsioon ja selles 5. kolonni kujundamine .........................… 73

VIII.3. Väljasirutatud käe taktika, dialoog, ühistegevus “üldinimlike ideaalide” nimel ja totaalne oikumenism ................................................................................................................... 75

VIII.4. Kirikusisese infiltratsiooni ja revolutsiooni tulemused ..............................................79

VIII.5. Milline saab olema uue maailmakorra ühtne ülemaailmne religioon .......................81

IX VAHE-EESMÄRGID TEEL UUELE MAAILMAKORRALE – MASSIDEMOKRAATIA JA ILMALIK RIIK

IX.1. Inimõigused Dekaloogi, Evangeeliumi ja Jumala õiguste asemele, Inimese kultus Jumala kultuse asemele ............................................................................................................... 86

IX.2. Massidemokraatia ja massiühiskond ehk ohlokraatia triumf ........................................ 88

IX.3. Teoloogiline diagnoos: patu orjus ja Civitas Diaboli ...................................................... 92

IX.4. Praktilised sammud Kristus-Kuninga kukutamiseks ja Civitas Diaboli rajamiseks ... 93

X UUS MAAILMAKORD – SÜNARHILINE TEOKRAATIA

X.1. Globaliseerumine ja mondialism .................................................................……..................... 95

X.2. Sünarhiline ühiskonnakord ................................................................................................ 98

X.2.1. Sünarhiline Pakt ............................................................................................................... 99

X.2.2. Ühiskondlike Arhetüüpide Skeem .............................................................................. 102

X.2.3. Teoloogiline võrdlus: lutsiferiaanlik-teokraatlik ja kristlik (katoliiklik) hierarhiline ühiskonnakord ..........................................................................................................……....... 107

X.3. Teadvuse manipulatsioon riikliku ideologiseeritud haridussüsteemi ja massiteabevahendite abil .......................................................................................................... 109

X.4. Totaalse jälgimise ja kontrolli vahendid ......................................................................... 114

X.5. Uus maailmakord on totalitaarne riigikapitalism ehk sotsialismi (kommunismi) taastulek teisest uksest .............................................................................................................. 120

X.6. Tee uue maailmakorrani ehk Ordo ex chao ..................................................................... 125

X.7. Raha Võim, Totaalne Ajupesu ja küberinimene – “post-inimese” uus pärisorjus .. 133

XI LÕPPSÕNA .............................................................................................................................. 138

KASUTATUD TEOLOOGILISTE, FILOSOOFILISTE JA GNOSTILISTE MÕISTETE SÕNASTIK ……………………………………………………………………………… 150

VALITUD KIRJANDUSE NIMEKIRI TEEMADE JÄRGI ..........................................…....... 155

EESSÕNA ASEMEL
MILLEKS ON TARVIS OMADA VABAMÜÜRLUSEST

ELEMENTAARSEID TEADMISI

Vabamüürlased on suure enamuse eestlaste jaoks pea täiesti tundmatu nähtus. Kui selle nimetusega seostubki midagi, siis on need arusaamad sedavõrd müütilised ja segased, et sellel teemal tõsiselt rääkida on peaaegu võimatu. Tõsine rääkimine vabamüürlaste olemusest ja eesmärkidest kutsub enamasti esile vaid skeptiliselt kahtlustavaid õlakehitusi, süüdistusi must-valges maailmanägemises ning vandenõude otsimise maanias. Kuid seda parem vabamüürlastele! Olles salaorganisatsioon, tuleb neile üldsuse teadmatus või skeptilisus (“Ah, jälle mingid psühhopaadid, usuhullud ja antisemiidid, kes näevad iga nurga taga Saatanat ja satanistide ning juutide vandenõu, tulevad siin normaalsete inimeste rahu rikkuma!”) nende olemuse ja tõeliste eesmärkide suhtes ainult kasuks. Selles suhtes on nad sarnased oma Õpetaja Saatanaga, kes saab samuti kõige rahulikumalt ja häirimatult tegutseda siis, kui inimesed arvavad, et teda pole olemas (pidades Saatanat üheks pimedast keskajast pärinevaks müüdiks).

Vaatame aga nüüd mõtleja analüüsiva pilguga maailma (põhiliselt Lääne tsivilisatsiooni) ajaloole viimase paari aastasaja jooksul: see on pidev revolutsiooniline protsess, jätkuv revolutsioonide rida1 koos loomuliku ühiskondliku hierarhia ja moraalse korra lagunemisega, üha süveneva kultuurilise ja moraalse allakäiguga ning barbaarsuse pealetungiga tsivilisatsiooni enese südames. Vaatame ka enneolematule kriisile (revolutsioonile) katoliku kirikus pärast Vatikani II Kirikukogu. Küsime endalt: mis on kõigil neil protsessidel ühist? Milleni see kõik välja viib? Kas tegemist on tõesti iseenesliku lagunemisprotsessiga või seisavad selle ülemaailmse kõikehaarava ja järjekindla revolutsiooniprotsessi taga mingid teadlikud organiseeritud jõud (sarnaselt bolševike parteile Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonis, vahest ainult varjatumad)? Vaatame, millised on selle permanentse revolutsiooniprotsessi suunad ja tulemused ning otsime, kas on olemas mingi salaorganisatsioon või salaorganisatsioonide võrk, mis on sellise revolutsiooni nii tsiviilühiskonnas kui ka kirikus juba ammu seadnud oma tegevusprogrammiks. Kui selline organisatsioon tõepoolest eksisteerib, siis tulebki teda pidada revolutsiooniprotsessi salajaseks ärgitajaks ja juhiks. Kui me tahame selle kõikehõlmava revolutsiooni kiuste säilitada korda ja tõeliseid väärtusi, seista vastu kaosele ja hävingule (katoliiklase, kuid ka iga tõsise kristlase jaoks tähendab see: võidelda Kristuse kuningriigi eest), siis peame me teadma, et Kristusel ja kirikul on siin maailmas peale Saatana ja tema juhitavate deemonite nähtamatute vägede organiseeritud vaenlased ka inimeste hulgas. Me peame teadma, millise nimetuse all nad esinevad, millised on nende plaanid ja taktika. Kuid meil pole tarvis teada niivõrd vaenlaste isikunimesid, kuivõrd nende ideid, plaane ja taktikat, sest meil on tegemist esmajoones vaimse sõjaga, s.t võitlusega usu ja uskmatuse, tõe ja vale ehk eksiõpetuste ja utoopiate vahel.

Järgneva põhjal saab selgeks, et need ideed ja ideoloogia(d), mis paari viimase sajandi jooksul toimunud pideva revolutsioonilise protsessi läbi vähemalt Lääne Maailmas kindlalt võidule on pääsenud, mõjutades tänapäeval tervet maailma ning mis pärast Vatikani II Kirikukogu on vallutanud ka suurema osa viimsest neile organiseeritud vastupanu osutanud kindlusest, nimelt katoliku Kirikust, on oma algupärasel kujul pärit vabamüürlaste loožidest (õieti veel kõrgemalt, nimelt illuminaatlik-gnostilistest salaordudest). Vabamüürlased seavad nende endi sõnul üheks oma põhieesmärgiks katoliku kiriku ja katoliku usu reformi seestpoolt, selle kohandamise “kaasaja inimese vajadustele ja meelelaadile”. See on teostunud Vatikani II Kirikukogu järgsete aastakümnete jooksul: katoliku kiriku ja katoliku usu nime all on järk-järgult välja kujunenud uus, “demokraatlik ja inimnäoline kirik” ning uus “inimkeskne, tolerantne ja pluralistlik religioon”. On võimatu adekvaatselt mõista maailmaajaloo sündmusi lahus kiriku ajaloo viimase kahe aastasaja sündmustest ning Vatikani II Kirikukogu järgsest kriisist kirikus. Seda omakorda on võimatu mõista, mõistmata, mis nähtus on vabamüürlus koos illuminaatlusega ja mis on nende eesmärkideks.

Küsimus vabamüürlusest, selle mõjust ja tegevusest aga pole probleem, mis peaks puudutama ainult kristlasi. Juba ligi tosin aastat räägivad erinevad tipp-poliitikud ja riigijuhid üle terve maailma mingist uuest korrast maailmas või uuest maailmakorrast, ilma lähemalt selgitamata, mida see kord endast kujutama peab. Seda võisime ja võime ühtemoodi kuulda nii George Bush seeniori kui ka juuniori, nii François Mitterrand’i kui ka Jacques Chiraci, nii Helmut Kohli kui ka Gerhard Schröderi suust. Selle kooriga on ühinenud nii Mihhail Gorbatšov kui ka Boriss Jeltsin ning isegi Vladimir Putin (kelle isiklikku suhtumist sellesse on tema avaldustest küll raske välja lugeda), ning muidugi kõik “eesrindlikud” Eesti poliitikud. Kas tegemist on mingi massihüpnoosiga? Või mingi uue maailmajagamise paktiga, mis kuskil suurriikide salakohtumisel kokku lepiti ja mida nüüd rahvastele ja riikidele kui möödapääsmatut fakti peale surutakse? Miks keegi ei küsi, mida arvavad inimesed ja rahvad sellest uuest korrast? Võibolla meeldib neile hoopis vana kord?

Uue maailmakorra päritolu ja olemus saab palju selgemaks, kui uurime, millistes ringkondades see mõiste esmakordselt esile kerkis ja kust on pärit selle uue maailmakorra detailsemad plaanid. Kui me näeme ehtsate allikate põhjal, et esmakordselt räägiti ja kirjutati sellest kõrgetes vabamüürlaste ja illuminaatide ringkondades vähemalt poolteist sajandit tagasi, siis oleme sunnitud vabamüürlust ja sarnaseid jõude tõsiselt võtma.

Küsimus vabamüürlusest ja kõrgematest salaordudest ning uuest maailmakorrast on aga küsimus, mida peaksid endale varem või hiljem esitama mitte ainult katoliiklased või kristlased, vaid kõik inimesed: seda kõige hiljemalt siis, kui nad uut maailmakorda selle tagajärgede ja igale inimesele esitatavate nõudmiste näol vastuvaidlematult enda nahal kogema hakkavad, “imestades, mis ometi juhtunud on”. Siis aga on hakata hilja küsima, kuidas see kõik teoks sai ja kes seda tegi. Siis on see karm tegelikkus, mis puudutab ühtemoodi nii kristlast, paganat, ateisti, materialisti kui ka nihilisti, nõudes kõigilt moraalset valikut: kas allumatust ja vastupanu või orjalikku alistumist ja orjastava süsteemiga kohandumist. Seepärast ei tasu mittekristlasest lugejal seda raamatut pealiskaudselt sirvides, leides sealt loodetud salapoliitika asemel liialt palju religioosset ning teoloogilist temaatikat, enne läbilugemist pettunult nina kirtsutades käest ära panna: ilma vabamüürluse, illuminaatluse, sionismi ja gnostistsismi kui uue maailmakorra ehitajate ühiste juurte religioosseid-teoloogilisi aluseid kasvõi elementaarsel tasemel mõistmata pole võimalik ka mõista, mis maailmaajaloos paaril viimasel sajandil toimunud on, mis seal praegu toimub ja mis tulevikus toimuma hakkab. Tasub tõsiselt käsitleda ka illuminaatide ja vabamüürlaste üksmeelseid tunnistusi selle kohta, et nende ohtlikemaks vaenlaseks on katoliku Kirik ja kristlus üleüldse, mistõttu need kui inimkonna progressi takistavad nähtused tuleb hävitada (võltsida ja ümber kujundada).

Neid, kes pole rahul korrumpeerunud demokraatiaga, monopolistliku kapitalismiga, vabaturumajandusega ning isegi globaliseerumisega, on palju. Läbinägelik ja asjalikult analüüsiv kriitika nende nähtuste puuduste ning negatiivsete tagajärgede suhtes pole sugugi harv nähe, seda tuleb vahetevahel ette isegi Eesti keskajakirjanduses. Kuid paraku puudutab see vaid haiguse nähtavaid sümptomeid ja tagajärgi, ilma selle olemust ja põhjuseid leidmata ja käsitlemata. Isegi konkreetsed poliitilised teod – näiteks Eesti poliitilise eliidi täielik ümbervahetamine uutel parlamendivalimistel – ei tooks kaasa mingit olemuslikku ja püsivat muudatust, kui alles jääks demokraatia fassaadi taga seda marionett-teatrit juhtiv vabamüürlaste ja finantsoligarhia maffiooslik süsteem. Kui korruptiivsest poliitikast tüdinenud rahvas asendab ühtede valimiste tulemusena riigitüüri juures olevad ühtede vabamüürlaste juhitavad paremparteid teiste vabamüürlaste juhitavate vasakparteidega ning kui osutub, et see vahetus tulemusi ei anna, siis järgmistel valimistel ei muuda oluliselt midagi ka populistlik “plats puhtaks!” reformpartei, mida vabamüürlaste “5. kolonn” on juba algusest peale infiltreerinud, lõhestanud, oma kavade realiseerimisel takistanud ning kõrvale juhtinud. See võib ainult ajutiselt aeglustada ühiskonna liikumist vabamüürlaste revolutsiooniliste eesmärkide suunas, kuid mitte peatada, veel vähem liikumissuunda ümber pöörata. Olukorras, kus vabamüürlased on kõigis parteides ning nende mäng käib kõrgelt üle parteiliste erimeelsuste, ühendades ühe suure lõppeesmärgi nimel dialektiliselt ka näiliselt vastandlikke nähtusi, ideid ja vahe-eesmärke (vt IV.2., p. 4 ja VI.3.), on nii demokraatlikus protsessis osalevate poliitikute kui ka valijate igasugune tegutsemine ilma vabamüürluse olemust, taktikat ja eesmärke kasvõi elementaartasemel tundmata võrreldav vastutuult sülitamisega. Lõpuks ilmneb ikka ja jälle, et ka uue valitsuse teod on samasugused nagu eelmiselgi, ning jälle on mingi saladuslik saatuse vingerpuss (saladuslik anonüümne jõud) paljude valijate ja reformimeelsete poliitikute hea tahte ja reformiplaanid üle kavaldanud ning neil ja valijatel naha üle kõrvade tõmmanud. Kui tõepoolest Eesti rahva ühishüve eest väljas olev poliitik ning valija tahavad midagi muuta, on absoluutselt hädavajalik mõista, et see Eesti ühiskonda vähkkasvajana laastav haigus, mille sümptomeid näevad ja mille üle hädaldavad peaaegu kõik (kaasa arvatud selle teadlikud põhjustajad ise), on pärit vabamüürlaste loožidest, sealt levitatud ja juhitud; hädavajalik on ka mõista, mil viisil ja millistel eesmärkidel vabamüürlus tegutseb. Ilma selle mõistmiseta võibki jääda lõputult “imestama, mis ometi juhtunud on”, miks kõik jälle kord kavatsetule vastupidiselt välja tuli – ning kui keegi juhtunu taga sügavamaid ja varjatud põhjuseid ei näe, siis kasvõi kümme korda järjest, juhtunust midagi õppimata.

Käesoleva teose eesmärk on käsitletava teemaderingi kohta ainult hädavajalike elementaarteadmiste andmine koos esitatud väidete dokumenteerimiseks ja lugejapoolseks järelemõtlemiseks toodud ohtrate tsitaatidega avaliku ja salajase maailmapoliitika prominentidelt ning koos viidetega vastavale kirjandusele nende jaoks, kes tahavad neid probleeme põhjalikumalt uurida. Teadlikult on loobutud igasuguste kontrollimatute hüpoteeside, spekulatsioonide ja isiklike veendumuste esitamisest, lähtutud on ajalooteaduslikust objektiivsusest – seal, kus allikad, nende puudulikkus või ebaselgus annavad võimalusi mitmesugusteks tõlgendusteks või nõuavad autoripoolsest arutluskäigust tehtavaid järeldusi, on seda ka öeldud. Loobutud on kahtlase väärtusega allikate kasutamisest, seda vähemalt põhilise tõendusallikana. Teose suhtelise lühidusega seostub paratamatult ka teatud lünklikkus ning väidete kohatine näiv või ka tegelik vastuolulisus. Viimase puhul tuleb aga rõhutada, et need vastuolud sisalduvad paljuski ka vabamüürluses endas: 1. tema kahepalgelise (väline ehk avalik ning seesmine ehk salajane doktriin, mis teineteisest oluliselt erinevad ja mistõttu alamate loožide esindajad võivad väita hoopis vastupidiseid asju kui kõrged pühendatud) iseloomu tõttu, 2. tema salajase iseloomu tõttu (vabamüürlust juhtivate illuministlikke ordude olemust ja tegevusplaane ümbritseb raskesti läbipääsetav saladuskate), 3. erinevate loožide ja ordude vahelise ideelise võitluse ning arengu ja muutuste tõttu nende õpetuslikes seisukohtades ning konkreetsetes plaanides.

Teose lõppu on lisatud temaatiliselt süstematiseeritud kirjanduse nimekiri tähtsamates Euroopa keeltes nendest teostest, mis olid autorile raamatu kirjutamisel toeks ja allikaks või mida hinnatakse parimateks käsitlusteks vastavatel teemadel.

RASKUSED TEADMISTE HANKIMISEL VABAMÜÜRLUSEST

Vabamüürlus on nähtus, mis on üsna tabamatu ja mille kohta on objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni raske hankida. See on seletatav vabamüürluse olemuse ja eesmärkidega, et:

1. tõelised vabamüürlaslikud organisatsioonid on salajased, konspiratiivsed ühendused, seda nii väljapoole, s.t vabamüürlaste hulka mittekuulujate kui ka sissepoole, s.t madalama astme vabamüürlaste suhtes. Iga vabamüürlane tunneb (sedagi sageli ainult varjunime kaudu) enamaltjaolt ainult oma otseseid ülemusi, hierarhia kõrgemad liikmed on talle tundmatud. Üksikliikmeid juhivad nähtamatud ja tundmatud juhid neile põhiasjades tundmatu eesmärgi saavutamise suunas;

2. vabamüürluse tõelised eesmärgid on teadmata mitte ainult üldsusele, vaid ka absoluutsele enamikule liikmetest. Neid varjatakse sümboolsete kujundite ja üldsõnaliste ilukõneliste fraaside taha, selgitades liikmetele, et nende fraaside varjatud mõtteni (mis lõpuks osutuvad alguses esitatutest üsna erinevaks) tuleb neil jõuda järk-järgult, vastavalt edusammudele pühendatuses ning tõusule hierarhias.

Sellegipoolest on võimalik saada vabamüürlaste kohta objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni, nimelt:

1. uurides otse vabamüürlastelt endilt pärit konfidentsiaalseid dokumente (nt Alta Vendita salajane instruktsioon ja mõned tema liikmete kirjad), mis on avalikkuse ette sattunud vastu vabamüürlaste tahtmist ning, võrreldes neid ajalooliste ja päevapoliitiliste faktidega2;

2. avalduste ja paljastuste alusel, mille on teinud eksvabamüürlased, kes on otsustanud vabamüürlaste hulgast lahkuda ning avalikustada nende saladused ja olemuse (niipalju, kui nad sellest teavad);

3. uurides vabamüürlaste endi avalikkusele mõeldud kirjutisi ja avaldusi (milles kajastub väline doktriin ja praktiline ideoloogia);

4. uurides ja analüüsides “kuninglikesse salaõpetustesse pühendatud” teoreetikute kirjutatud teoseid, mis mitte alati pole esoteerilised ja salastatud, vaid on sageli mõeldud oma esmaallikate ja neis väljendatud ideede poolest küll esoteerilise, kuid profaanide jaoks vajalikul määral ähmastatud õpetuse laiemaks populariseerimiseks. Seda tehakse esmajoones intelligentsi ja vaimulikkonna desorienteerimiseks, indoktrineerimiseks ja loožidesse värbamiseks. Selle näiteks on jesuiidipreestri ja gnostilise martinistide salaordu liikme Teilhard de Chardini teosed, mis on populaarsed nii loožides kui ka modernistliku vaimulikkonna ja kristliku intelligentsi hulgas, samuti kaasajal erakordselt populaarse juudi filosoofi Martin Buberi teosed, keda peetakse 20. sajandi väljapaistvaimaks kabalistiks);

5. uurides tuntud poliitikute, ühiskonnategelaste jt mõjukate inimeste (ka siis, kui pole otsest alust kahtlustada neid vabamüürlikus kuuluvuses) kirjutisi, avaldusi ja tegusid ning kõrvutades neid massoonliku ideoloogia ja õpetusega, mis on teada muudest allikatest.

VABAMÜÜRLUSE DEFINITSIOON,

OLEMUS JA AJALOOLINE ALGUS

II.1. Definitsioon

Arnaud de Lassus esitab oma raamatus järgmise definitsiooni:

vabamüürlus ehk massoneeria (prants. k. maçonnerie) on “naturalistliku ja filantroopilise iseloomuga osaliselt salajane rahvusvaheline ühing, mille liikmed tunnevad üksteist ära vastavate märkide ja embleemide alusel”.3

Isa Henryk Czepułkowski esitab oma raamatus veidi pikema ja ammendavama definitsiooni:

“Vabamüürlus on oma põhimõtete poolest naturalistlik, ülemaailmne, salajane, elitaarne, initsiatsiooniriitusi kasutav, hierarhiline ning oma liikmeile käskeandev organisatsioon, mis püüdleb oma liikmete teadvuse ja hinge täielikule valdamisele ning pikemas perspektiivis kogu maailma valitsemisele ja terve inimkonna ümberkujundamisele oma naturalistlike põhimõtete alusel.”4

Tähtsamate iseloomulike elementidena tuleks esile tõsta:

a) ideoloogiat – naturalismi5 ja liberalismi6;

b) organisatsiooni, mis on rahvusvaheline, salajane ja hierarhiline ning millel on tervet maailma hõlmavad eesmärgid;

c) hierarhilist ehk astmeliselt püramidaalset struktuuri, s.t et vabamüürlus üldnimetusena kujutab endast üksteise kohal asetsevate salaorganisatsioonide keerukat kompleksi;

d) välist aspekti ja tegevust (mis on sageli filantroopiline);

e) gnostitsistliku iseloomuga sümboolikat ja okultistlikke riitusi;

f) avalikkusele ja algajatele mõeldud välist õpetust, mis on ebaselge ja üldsõnaline ning esoteerilist ehk salaõpetust, mida varjatakse sellesse mittepühendatute eest.

II.2. Kaasaegse vabamüürluse ajalooline algus ja selle eelkäijad

Kõik salaühingute ajaloo uurijad on ühel meelel selles, et praegu eksisteeriv vabamüürlus sai oma ametliku alguse Londonis 1717. aastal, mil kahe liberaalse protestantliku pastori eestvedamisel asutati Londoni Suurloož. Mis oli aga enne seda? Kõige tõenäolisem tees, millega nõustuvad ka paljud vabamüürlased ise, on selline, et Londoni Suurloož tekkis keskaegse päritoluga ehitajate ehk müüriladujate korporatsiooni (mis renessansiajal ületas ehitajate ametikorporatsiooni kitsad piirid, võttes oma liikmete hulka ka mitte-ehitajaid) liitumisel roosiristlaste okultistlik-gnostitsistliku sektiga, mis omakorda oli mitmesuguste varasemate gnostiliste salaõpetuste pärija (hermetism, manihheism, templirüütlite salaõpetused ja eriti kabbala). Esimesed andsid vabamüürlusele tema elitaarse ja hierarhilise organisatsiooni ning poliitilised sidemed, teised gnostilised salaõpetused ja okultistlikud riitused.7 Londoni Suurlooži ametlikuks ja avalikult tunnistatud eesmärgiks oli liberalismi propageerimine terves maailmas, salastatud eesmärgiks aga Lääne degenereerunud ja võltsitud kristluse (mille all mõeldi eelkõige katolitsismi) asendamine nende arvates tõelise, s.t nende endi esoteerilise ja gnostilise kristlusega.8 Need eesmärgid on jäänud samaks siiamaani.

Kuid enamik vabamüürluse uurijaid on ühel meelel, et 1717. aastal asutatud kaasaegne vabamüürlus pole mõeldav ega mõistetav ilma eelajaloota. Nimelt on paljudes kultuurides üle terve maailma eksisteerinud mitmesuguseid poliitiliste eesmärkidega salaühinguid ning esoteerilisi õpetusi, mis läbi sajandite ja üle kultuuride on edasi pärandanud oma praktilisi kogemusi, salaõpetusi, sümboolikat ja riitusi. Erinevad ordud ja sektid on tekkinud, tõusnud ja langenud, kuid salaühingute ja salaõpetuste olemus on kandunud üksikute pühendatute kaudu ajaloos üha edasi ning kasvanud nii kurjuse teoorias, praktikas kui ka mõjuvõimsuses. Seda erinevate salaõpetuste ja -sektide omavahelise mõjutamise, põlvnemise ja ristumise keerukat ajalugu on võimalik jälgida ainult üldjoontes ja sedagi enamaltjaolt oletuslikult. Seepärast piirdume järgnevalt juba mainitud William T. Stilli (tema raamatu II-II ptk.) alusel ainult kaasaja vabamüürluse tähtsaimate eelkäijate ja allikate lihtsa loeteluga, üksikasjadesse süvenemata.

Kõrgvabamüürlane-okultist Manley P. Hall väidab, et vabamüürlus ulatub tagasi hukkunud Atlantise tsivilisatsioonini, kuid kuna siiamaani pole keegi selle tsivilisatsiooni ajaloolist eksistentsi veenvalt tõestanud, hindame seda väidet müüdiks, mille eesmärk on anda vabamüürlusele soliidne ajalooline algupära.9 Kindlalt ulatuvad vabamüürluse ajaloolised juured Vana-Egiptuse päritoluga Osirise ja Isise kultuseni10 ning selle kultuse preestrite sektini, sealt edasi hilisema hellenistliku Egiptuse esoteerilise õpetuse hermetismini (mille nimi pärineb Hermes Trismegistoselt). Gnostitsismi erinevaid voole võib õigusega pidada kõrgvabamüürluse ja illuminaatluse vaimseks emaks, sealt pärineb enamik tema ideid nagu panteism, dualism ja universumi Suure Arhitekti mõiste ning oluline osa sümboolikast ja riitustest.11 Keskne osa vabamüürlaste salaõpetustes on juutide gnostilisel salaõpetusel kabbala’l, mis mitmete tunnustatud vabamüürlastest teoreetikute väidete kohaselt on lausa nende õpetuste vundamendiks.12 Väljastpoolt kabalistlikku traditsiooni pärinevad gnostilised õpetused jõudsid (uuesti) Euroopasse 12.-13. sajandil katarite (albigenslaste) hereesia kaudu, üksikute pühendatute abil, kes kannatlikult otsisid endale ustavaid jüngreid, et neid enne oma surma oma saladustesse pühendades kindlustada “varjatud tarkuse” järjepidevus, elades varjusurmas üle kõik ristisõjad ja inkvisitsiooni uurimised. Templirüütlite Ordu oli tõenäoliselt üheks olulisematest lülidest Ida gnostiliste õpetuste viimisel Lääne-Euroopasse. Mõned Templiordu hävitamise 14. saj algul üle elanud rüütlid asutasid roosiristlaste sekti,13 mille omaaegne liige ja vaimne juht oli sir Francis Bacon (1561-1626), ühiskonnateoreetilise utoopia Uus Atlantis autor ning innukas Põhja-Ameerika kui Uue Atlantise koloniseerimise toetaja (see teos polegi nii väga utoopiline, pigem Ameerika Ühendriikide ühiskonnakorra visand, millest üsna palju on tegelikkuseks saanud). Sünarhilise teokraatia ühiskonnateooria (käsitletud alapeatükis X.2.) esmaautorina tuleks mainida ka Ames Komenskit (sünd. 1592), roosiristlast ning Moraavia vendade (hussiitide ideelised järeltulijad) sekti piiskoppi, kelle tähtsusest annab tunnistust asjaolu, et 1957, rahvusvahelisel Komenski aastal, andis UNESCO välja raamatu tema mälestuse ja õpetusliku pärandi austamiseks ning pedagoogikateadlane härra Jean Piaget, UNESCO juures tegutseva Rahvusvahelise Haridusprobleemide Büroo juht, ütles tema kohta: “UNESCO ning Rahvusvaheliste Haridusprobleemide Büroo on talle kui oma suurele vaimsele isale võlgu respekti ja tänu”.14

Kaasaegse vabamüürluse asutamisest saadik 1717. a. Londonis roosiristlaste ja vabade müüriladujate liitumise tulemusena on vabamüürluses toimunud pidev areng, hargnemine, omavaheline põimumine ning üksteise kohale ehituvate ühingute hierarhilise võrgustiku ehitamine, mida on võimatu täpselt jälgida. Kuid nii nagu roosiristlased säilitasid ka pärast vabade müüriladujatega ühinemist oma organisatsioonilise iseseisvuse ja ideoloogilise ülimuslikkuse vabamüürluse suhtes, nii tekkis ka edaspidi kas roosiristlaste hargnemise tulemusena või muudest allikatest teisigi illuminaatide ehk “valgustatute” gnostilisi salaordusid, mis etendasid ja etendavad vabamüürluse suhtes siiani ülimuslikku rolli.

II.3. Vabamüürluse olemus

Eelnevast võib jääda mulje, et vabamüürlus on olemuslikult liberalistlik-naturalistlikku ideoloogiat propageeriv ja maailmavalitsemisele pürgiv konspiratiivne poliitiline organisatsioon. Näib, nagu ei kuuluks tõsiasi, et vabamüürlased oma loožide-siseses tegevuses kasutavad teatud kvaasireligioosseid (gnostilisi, okultistlikke ja maagilisi) elemente ja riitusi, nende olemuse juurde, vaid pigem kuulub see organisatsioonile teatud põnevust ja atraktiivsust andva kombestiku juurde, olemuslikuks aga on pragmaatiline võimuideoloogia ja maailmavalitsemise eesmärk.

On piisavat alust väita, et tegelikult on asi vastupidi: et gnostitsism ja okultism on vabamüürluse keskne, inspireeriv ja olemuslik element, millest tulenevad ja mille teenistuses on tema poliitiline ideoloogia ja praktilised eesmärgid.

Aluse selleks väiteks annavad järgmised tõsiasjad:

1. Vabamüürlus on salaorganisatsioon. Salaorganisatsioonide puhul lähevad avalikult deklareeritud ja avalikkusele nähtavad eesmärgid ning organisatsiooni tegelik eesmärk ja olemus, mida hoolikalt varjatakse või maskeeritakse, omavahel enamasti lahku. Esimene teenib teist rohkem või vähem petliku fassaadina. Võib eeldada, et nii on asi ka vabamüürlaste puhul.

2. Igas hierarhiliselt korraldatud salaorganisatsioonis on organisatsiooni tõelistesse eesmärkidesse ja olemusse pühendatud ainult kitsas ringkond juhte. Lihtliikmed, kelle ülesandeks jääb käskude elluviimine, teavad organisatsiooni eesmärkidest ja olemusest ainult niipalju, kui on hädavajalik praktiliste ülesannete elluviimiseks. Vabamüürlaste puhul aga jääb nende gnostitsistlik-okultistlik element avalikkusele demonstreeritava liberalismi ja humanismi varju,15 osavõtt okultistlikest riitustest on ranges sõltuvuses vabamüürlase pühitsusastmest ning gnostiliste õpetuste suurimatesse saladustesse pühendatakse ainult väheseid valituid. Õieti määrab astme hierarhias salaõpetustesse pühendumise määr, mis omakorda sõltub pühendatava kõlbulikkusest vabamüürlaste salajaste eesmärkide elluviimiseks.16

3. Et peamiselt kabalistliku päritoluga gnoosis on vabamüürluse olemuseks, kinnitavad ka vabamüürlaste juhtivad ideoloogid ise.17 Kogu vabamüürluse olemus, pühendusastmetel kõrgemale tõusmise süsteem on rajatud salajase õpetuse, “varjatud tarkuse”, “tõelise valguse” järk-järgulisele avaldamisele sellele, kes on ülaltpoolt selle vääriliseks arvatud. Miks see nii on, mõistame paremini siis, kui vaatleme lähemalt, milline on vabamüürlaste gnoosis, milliseid okultistlikke praktikaid loožides harrastatakse ning mis on selle kõige eesmärk.

III

VABAMÜÜRLASTE OKULTISM JA GNOSTITSISM

KUI SATANISMI KÕRGEIM VORM.

III.1. Vabamüürlaste okultism

Okultismiks nimetatakse üldiselt “salajaste õpetuste ning nendega seotud praktikate kogumit”.18 Õpetuse osas on okultismi põhielementideks panteism; spiritism (kontaktid vaimudega); keerukas kolmeosaline maailmasüsteem, milles on oluline osa vaimudemaailmal, maagia (vaimudemaailma mõjutamine mitmesuguste rituaalsete toimingute abil) ning sageli õpetus reinkarnatsioonist.19 Kõik need õpetused on vastuolus kristliku ilmutatud usutõega. Okultistlike praktikate eesmärk on saavutada (maagiliste toimingute ja vaimude väljakutsumise abil) kontakt kõrgema vaimudemaailmaga, saamaks neilt salajasi ja “kõrgeimaid” teadmisi või koguni nende rakendamine maagiliste toimingute abil oma teenistusse. Kuna (heade) vaimude saatmine inimeste ebaterve uudishimu rahuldamiseks pole kooskõlas Jumala tahtega, on kindel, et kõik okultistlike praktikate abil väljakutsutavad vaimud on deemonid, kes astuvad inimestega kontakti ainult selleks, et hukutada nende hingi, neid petta ning kasutada oma kurjade eesmärkide elluviimiseks.

Vabamüürlaste sümboolikat ja okultistlikke riitusi siin põhjalikult käsitleda pole mõtet, piisab, kui vaid öelda, et tegemist on järk-järgulise rituaalse pühendamisega (initsiatsiooniga) pühendatule üldjuhul tundmatuks jäävate õpetajate käe all ning iga järgmine samm salaõpetuste ja -praktikate sügavusse toob endaga kaasa ka kohustused, sh vaikimiskohustuse, mille rikkumise eest ähvardatakse karistada surmaga.

III.2. Massoonide okultismi eesmärk – Saatan (kuidas nad teda ka ei nimetaks)

Millise vaimudemaailmaga kõrgvabamüürlased oma salajaste õpetuste ja praktikate abil ühendust võtavad ja milleks, selles suhtes anname sõna piisavalt pühendatud vabamüürlastele ja illuminaatidele endile.

Oswald Wirth (1860-1943), ajakirja Le Symbolisme ning samanimelise illuministliku looži asutaja, kirjutab oma raamatutes L´ideal initiatique ja Le livre du compagnon vabamüürlaste initsiatsiooni kohta järgmist:

“Lasta ennast saladustesse pühendada on suure kaaluga otsus, sest see on allkirjaga kinnitatud kohustus. See allkiri, tõsi küll, pole formaalne, nähtav või väline; seda ei anta verre kastetud sule abil, vaid see allkiri kui puhtalt moraalne ning mittemateriaalne seob hinge iseenda ees... Saladustesse pühendatud võtavad vastu reaalsed kohustused õpilase suhtes, keda nad oma kooli võtavad ning selle tõsiasja jõul on õpilane sellest ajast peale lahutamatult seotud oma õpetajatega...

Pange tähele, et juhendajad jäävad nähtamatuteks ja tundmatuteks ning ei suru ennast peale... Vastuvõetud kohustused saavad kogu edasise tõelise initsiatsiooni lähtepunktiks. Hoiduge seega koputamast templi uksele, kui te pole otsustanud saada uueks inimeseks...

See oleks illusioon ja eksitus, kui te tahaksite saada pühendatud tasuta, tasumata oma hingega suure inimehitise, mille plaani joonestas Universumi Suur Arhitekt, ehitajate vennalikku ühendusse astumise eest...

Ärge aga nõudke vabamüürlaste suurelt enamuselt juurdlemist oma tegevuse üle. Nad tegutsevad instinktiivselt, allutades end saladuslikele traditsioonidele, mis avaldavad sajandite jooksul oma sugestiivset mõju. Neis traditsioonides sisaldub vabamüürlaste õpetus, mis aga pole formuleeritud otse. See õpetus – vabamüürlus – on vabamüürlaste jaoks sama, mis kristlike kirikute jaoks kristlus.

Suur Arhitekt nimelt, kahtlemata vähem transtsendentne teoloogide Jumalast, kujutab endast vihjet kahtlematult eksisteerivale olendile, kuna vabamüürlaste ehitus(tegevus) on teatud hirmsa võimsusega innustava ideaali mõju all. Neist kõrgem jõud innustab vabamüürlasi tegutsema ning koordineerib nende jõupingutusi intelligentsi abil, mida neil individuaalselt ei ole. See on see brutaalne tõsiasi, mida annab kinnitada ning mille ees me aupaklikult kummardame. Tõlgendagu seda igaüks endale omaenda äranägemise kohaselt...”20

“Kiusataja madu, kes innustab rebima vilja hea ja kurja tundmise puult, sümboliseerib seda erilist instinkti, mitte enam alalhoidlikku, vaid kõige õilsamat ja samas kõige peenemat instinkti, mille omaduseks on kutsuda indiviidides esile vajadust tõusta olemise astmeid mööda üles.

See saladuslik nõelatorge on mootoriks igasugusele progressile ja kõigile saavutustele, mis laiendavad nii üksikindiviidide kui ka gruppide tegevusvälja.

See selgitab, miks kuuletumatusele, allumatusele ja mässule innustava mao olid vanad teokraadid hukka mõistnud, samas kui pühendatute hulgas jäi ta alati ausse”21

O. Wirthi sõnu kinnitab veelgi selgemalt eelpool mainitud Albert Pike:

“Mida me peame ütlema pööblile, on see: me austame Jumalat, kuid see on Jumal, keda austatakse ilma ebauskumusteta. Teile, Suured Suveräänsed Kindralinspektorid [33. pühitsusastme nimetus], ütleme seda, mida te peate kordama 32., 31. ja 30. astme vendadele: massoonlikku religiooni peame meie, kõik kõrgeima astme pühendatud, hoidma kogu oma lutsiferiaanliku doktriini puhtuses.

Kui Lucifer poleks Jumal, kas siis Adonai (kristlaste Jumal), kelle teod annavad tunnistust julmusest, sõnamurdlikkusest ja vihkamisest inimese vastu ning barbaarsusest ja põlgusest teaduse vastu – kas siis Adonai ja tema preestrid niisama sihiksid tema pihta laimu ja teotusi? Jah, Lucifer on Jumal ning – kahjuks – ka Adonai on Jumal. Intelligentsed Zoroastra tunnistajad ning pärast neid gnostikud, manihheistid ning templirüütlid võtsid ainsa loogilise metafüüsilise kontseptsioonina vastu kahe omavahel igaveses vaenus oleva jumaliku alge süsteemi. Ning ei tohi uskuda, et üks on teisest oma jõu poolest tugevam. Seega tõeline ning puhas teosoofiline religioon on usk Luciferi, kes on võrdne Adonaiga.”22

Natuke lutsiferiaanlikku poeesiat (andes edasi ainult mõtte):23

“Mis puutub Sinusse, oo Lucifer, täht mis langes taevast,

tark hiilgus, mis paisatud pimedusse,

ingel, kes Sa tõstad kõrgele oma taltsutamatu raevu

ning täidad kõik rinnad mässulauludega,

ainult tänu Sinule sain ma tundma põlgust

Issanda ja tema vihatud vägevuse vastu

ning tundsin – skeptik, pilkaja, peaaegu ateist –

põletava armastuse sõnulseletamatuid naudinguid.

Sa avasid mu ees sügavate joobumuste ookeani

ning keegi ei suutnud kuivatada neid mäslevaid laineid.

Sina õpetasid mind hindama põrgu võlusid!

Tõsi, seal on kannatus – kuid on ka nauding,

sest välja valada saab oma raevu. Oo Lucifer,

mu homne timukas, annan Sulle au, Sind armastan!”

Sekundeerigu eelpool toodule veel järgmine varjamatult satanistlik ood või palve:

“Tahan täna sind kaitsta, oo Saatan, meie vend orjuses, igaveseks ajaks hukka mõistetud, Jumala headuse Suur Vastane, Saatan, inimeste vend... Ma ei pöördu Lääne vana Jumala poole, kes toitub Kristuse verest, vaid Sinu poole, oo Saatan, meie vend, pööran ma oma usaldava pilgu.”24

Avalikkuse ees ning vabamüürluse alg- ja keskastmete tasemel propageeritakse liberalismi ja humanismi, inimese sõltumatust Jumalast ning saatanlikku uhket mässumeelsust Jumala vastu, vahel agnostitsismi või otsese ateismi kujul, sisendades, et “vabastatud inimene” on iseenda ainus peremees ja Jumal, et inimene on loomult hea ning iseeneses piisav oma ülesannete täitmiseks ning et ta ei vaja kellegi üleloomulikku armu, abi ja päästmist. See on rünnak inimest ainsa tõelise Jumalaga siduvate kuulekuse ja armastuse sidemete purustamiseks. Vabamüürluse kõrgematel astmetel hakatakse üha rohkem rääkima salapärasest Universumi Suurest Arhitektist kui tõelisest Jumalast, kes on (mittepühendatute laiadele massidele) tundmatu, kelle tõeline nimi on väljendamatu ning kes juhib maailma ja inimkonna arengut oma plaani kohaselt. Kui nii, siis ei saa (kõrgvabamüürlaste tegeliku salaõpetuse alusel) inimene olla autonoomne, ei saa olla iseenda Jumalaks, nagu kuulutatakse profaanidele ja lihtsatele looživendadele, vaid ta peab alluma Universumi Suure Arhitekti plaanidele (vt eelpool O. Wirth). Kui side tõelise Jumalaga ehk tolle “türanliku Adonaiga” on kord kuuletumatuse ja mässu kaudu purustatud, asetatakse vabamüürlase silme ette teine, saladuslik ja tundmatu Jumal, kes pidavat olema see tõeliselt tõeline ning kes avaldab end teadmishimulisele vabamüürlasele sammhaaval pühendatute käe all, siis, kui need leiavad kandidaadi olevat piisavalt sobiliku salaõpetuse “puhtaima valguse” vastuvõtmiseks. Nüüd hakatakse “türanlikust Adonaist” ehk kristlaste Jumalast vabastatud inimest (kes ei pidanud vajama ju kellegi üleloomulikku abi), sammhaaval ja ettevaatlikult, et liialt eredast “valgusest” pimestatud inimene äkki ära ei kohkuks ja tagasi ei põrkaks, siduma ühe teise Jumalaga, keda tal pidavat väga vaja olema ning kes nõuab temalt samasugust kuulekust ning oma tahte autonoomiast loobumist kui temalt nõudis kunagi too “türanlik Adonai”:

“Selline on, nagu me teame, kaasaja inimese õnnetu olukord, et ta pole mitte ainult omal jõul võimetu jõudma eesmärgini, vaid ta pole ka võimeline tegema sel teel kasvõi ühtki sammu ilma teise toetava käe abita, tema abita, kes avab talle sissepääsu õigele teele ning toetab teda edasisel eluteel.

Samuti on teada, et see vägev käsi on ühtlasi ka teostav, tark ning tegev põhjus, et tema silm näeb kõike, et tema abi toetab kõike ajalises maailmas. Kui nii, kui tema seadused on ülimuslikud ja teisi välistavad, kuidas siis inimene oma nõrkuses ning suurimas vaesuses võib hakkama saada ilma sellise abita?

Seega on hädavajalik, et ta [“vabastatud inimene”] tunnistaks uuesti nii selle esmapõhjuse olemasolu kui ka tema abi hädavajalikkust oma õiguste taastamiseks. Ta peab samuti tunnistama, et kui ainult tema suudab täielikult rahuldada kõik tema soovid teda kimbutavates raskustes, siis on inimese esimeseks ja kõige kasulikumaks kohuseks lahti öelda omaenese nõrgast tahtest ning sellest valesärast, millega ta püüab ilustada oma eksimusi. Ta peab täielikult ning jagamatult andma end selle võimsa põhjuse hoolde, sest tema on praegu ainus teejuht, keda endale valida.

Tõesti, tema on ainus ülim võim, mis on võimeline parandama nii kurja, mille tegi teine inimene, kui ka selle kurja, mille inimene tegi iseendale; kuna tema silmad on pidevalt pööratud tema poole nagu ka kõigi nelja ilmakaare poole. Kuid inimene, kellel on samasugune vaimne ja hävimatu olemus nagu temalgi, on tema jaoks hindamatu väärtusega...

Ta ei tohiks rohkem kahelda selles, et lähenedes sellele jõule, ei lähene ta mitte üksnes ainsale tõelisele valgusele, mille osaliseks võib ta saada ning et ta leiab lepingus temaga mitte ainult kogu teadmise [tunnetuse, gnoosise], vaid veel enam, ta leiab temalt ka kogu teadmise iseenda kohta...

Miks siis küll ei või ma eest rebida seda katet, mida ma ees hoian? Miks ei või ma nimetada selle head tegeva põhjuse nime, mis on puhas jõud ja täiuslikkus, millele ma tahaks pöörata kogu maailma tähelepanu? Kuid kahjuks, ehkki see väljendamatu olend, loomuse võti, lihtsate südamete armastus ja rõõm, tarkade tõrvik ning isegi pimedate salajane tugi ei lakka toetamast inimesi igal nende sammul, nagu ta ka juhib ning kannab hoolt kogu maailma asjade eest; jah, kahjuks on tema nimi, mis teda kõige paremini väljendab, selline, et piisab ainuüksi selle väljaütlemisest, ning enamik ei taha uskuda tema voorustesse ning ütleks lahti kogu minu õpetusest. Seega tähendaks selle olendi otsene ja selge nimetamine hoopis kaugenemist sellest üllast eesmärgist, milleks on tema austamine.

Eelistan seega usaldada oma lugejate teravat mõistust, seda, et hoolimata katetest, mille taha varjasin tõe, on intelligentsed inimesed võimelised seda mõistma ning et tõelised inimesed, jah, isegi rikutud inimesed maitsevad tema tarkust ning ei suuda vastu panna tema külgetõmbejõule.”25

Selle teksti esimene pool võiks olla selles väljendatud ideede poolest pea täielikult kristlik, kui ta poleks mitte suunatud Kristuse antipoodile ja vaenlasele, Luciferile, kui üleloomulik usk poleks seal asendatud gnostilise valguse ja tunnetusega, Püha Vaimu sisendused jumaliku armu läbi Luciferi kiusatuste ja sisendustega ning jumalik ettehooldus Saatana ja tema deemonite kogu maailma hõlmava destruktiivse ja orjastava tegevusega. Tuleb meelde Kristuse kiusamise stseen kõrbes (Mt 4, 1-11), milles Saatan lubab Kristusele absoluutset võimu terve maailma üle, kui ainult Kristus teda kui Jumalat kummardaks – mida ta aga tegelikult anda ei saa, sest selleks peaks ta olema sama kõikvõimas kui Jumal, mis aga on võimatu, sest ka Saatan on kõigest loodu ning on ontoloogilisel (olemise) tasandil absoluutselt sõltuv Jumalast. Claude de Saint-Martini tekst demonstreerib suurepäraselt selle teoloogilise tõe paikapidavust, et Saatan ei suuda luua midagi positiivset ja originaalset, vaid pärast Jumala seatud korra hävitamist püüab ta mannetult järele ahvida Jumala tegevust: nimelt luua oma antikirik ja antireligioon, oma teokraatlik ühiskond; bluffida ennast Jumalaks ning lõpuks nõuda inimestelt sedasama religioosset austust, mida inimene saab ja tohib osutada üksnes tõelisele Jumalale, oma Loojale ja Lunastajale. Tõsi küll, seda austust saab ta (esialgu?) nõuda üksnes vähestelt väljavalitutelt, sest masside mälust on üliraske kustutada teadlikkust sellest, kes tegelikult peitub Luciferi nime taga.

Seega osutub vabamüürlaste astmeline initsiatsioonistruktuur koos vabamüürlusest kõrgemale ulatuvate lutsiferiaanlike initsiatsioonidega saatanlikult geniaalseks manipulatsioonisüsteemiks, et võõrutada inimene esmalt tema viimsetest sidemetest tõelise Jumala, religiooni, traditsiooni ja Kirikuga ning allutada ta seejärel samm-sammult Jumala antipoodile, antireligioonile, lutsiferiaanlik-gnostilisele traditsioonile ning antikirikule. Algajale vabamüürlasele selgitatakse, et vabamüürlus on iga (ka kristliku) religiooni suhtes tolerantne organisatsioon, ainult et selle õilsad ideed ulatuvad üle iga religiooni piiratuse, üldhumanistlike väärtuste pinnale. Seepärast võib vabamüürlaste hulka astuja olla kas katoliiklane, protestant, budist või ateist, peaasi, et ta oma religioosset maailmavaadet ainuõigeks ei peaks ning tunnistaks vabamüürlaste ühiseid ideaale (millest ta alguses, tõsi küll, peale mõnede paatoslike üldsõnaliste loosungite midagi ei tea, kuid mida ta õpib tundma järk-järgulise saladustesse pühitsemise käigus). Algajatele selgitatakse, et vabamüürlik ideoloogia tunnistab Jumala kui mõistusliku kõrgeima loova jõu olemasolu, kusjuures see Jumala-kontseptsioon on täielikult ratsionalistlik ja deistlik (s.t eitab Jumala üleloomulikku ilmutust ning Jumala üleloomulikku sekkumist maailma ajaloo käiku, sh imede ja inkarnatsiooni võimalikkust, samuti Jumala ettehooldust ja maailmavalitsemist loomulikul tasandil). Sügavamale vabamüürlaste saladustesse pühendatutele õpetatakse, et selle vabamüürlaste Jumala näol on tegemist salapärase Universumi Suure Arhitektiga. Vähestele pühendumise astmetel päris tippu jõudnutele avaldatakse lõpuks, et Universumi Suur Arhitekt on Lucifer ning et see Lucifer, ehkki ta pole ainus Jumal, vaid omab konkureerivat kurja Jumalat Adonaid ehk Kristuse Jumalat, on siiski ka tõeline Jumal ja nimelt hea Jumal, vabaduse ja valguse allikas, keda vabamüürlased kummardavad ja teenivad. Ka kõrgvabamüürlaste loožides harrastatakse maagilisi rituaale ja peetakse musti missasid,26 kuid neil osalemiseks on vaja olla piisavalt pühendatud “lutsiferiaanlikku doktriini kogu tema puhtuses”.

Nii avaldub vabamüürlus, mis avalikkuse ning suure enamuse lihtsate vabamüürlaste ees esitleb end ratsionalistliku, deistliku või Jumala küsimuses lausa ükskõikse agnostilise filosoofiana, oma sügavama olemuse ja inspireeriva ning juhtiva allika poolest – mis on teada ainult kõrgeimate pühitsusastmete omanike kitsale ringkonnale – intellektuaalse ja praktilise lutsiferianismina.27

On vaja üksteisest eristada satanismi ja lutsiferianismi. Lutsiferianism erineb satanismist üksnes nüansi, kuid olulise psühholoogilise nüansi poolest, ehkki oma kultuse objekti, olemuse ja tagajärgede poolest on see temaga samane. Satanistlike sektide primitiivne satanism oma varjamatult julmade riituste ja sümboolikaga, agressiivse käitumise, ühemõtteliselt ja varjamatult destruktiivse olemuse ja mõjuga (Saatana kui personaalse kurjuse teadlik teenimine) puudutab peamiselt satanismi ohvriks langenud üksikisikuid – see on praktiline satanism rumala ja kasutu pööbli jaoks. Kõrgvabamüürlaste, s.t Suurte Suveräänsete Kindralinspektorite (vt eespool A. Pike juhendit) ja illuminaatide-gnostikute lutsiferianism seevastu on märksa peenem, sügavam ja ühiskonnaohtlikum. Lutsiferiaanliku doktriini saladustesse pühendatud teenivad Luciferi kui valguse ja tõe toojat, head jumalat – vastandades teda Jahwele kui kurjale Jumalale ja väites, et Saatan ei ole Luciferi tõeline nimi; nad ei nimeta ka Luciferi kunagi kurjuse vaimuks, nagu seda teevad satanistid. Vähesed inimesed on valmis teadlikult ja vabatahtlikult teenima maskeerimata kurjust: enamik inimesi vajab igasuguseid “õilsaid” illusioone ja ettekäändeid oma südametunnistuse rahustamiseks – niikaua, kui see endast veel mingilgi moel märku annab. Pühendunud lutsiferiaanlased peavad satanismi lutsiferianismi kui ainsat tõelist religiooni (!) võltsivaks hereesiaks.28 A. Pike keelas oma juhtimise all olevates loožides isegi Saatana nime kasutamise ükskõik mis asjaoludel. Seepärast nimetame, eristamaks vabamüürlaste õilsate fraaside ja valedega maskeeritud Saatana teenimist satanistlike sektide varjamatust kurjuse teenimisest, kõrgvabamüürlaste okultismi ka lutsiferianismiks, kuigi objekt on mõlemal pseudoreligioonil sama. Vabamüürlus ja illuminaatlus kui “härrasrahva” elitaarne satanism seab endale tavalisest satanismist märksa laiemad ja ühiskonnaohtlikumad eesmärgid, nimelt Universumi Suure Arhitekti joonestatud uue maailmakorra ehk Luciferi impeeriumi ehitamise terves maailmas. On selge, et Saatan annab talle oma hinge (vt eelpool O. Wirth) pühendanud isikute käsutusse kogu enda ning oma liitlaste jõu ja tarkuse. Tänu sellele ja tänu konspiratiivsete organisatsioonide ülemaailmsele võrgule ning looživendade salajasele ringkäendusele on vabamüürlased saavutanud suure mõju ja võimu ühiskonnas. See mõjuvõim omakorda muudab vabamüürluse paljude silmis ihaldatud vahendiks kiirel ja lihtsal karjääritegemisel.

III.3. Kokkuvõte

Nagu pühendatute endi tunnistuste alusel nägime, on vabamüürluse olemuseks teoreetiline ja praktiline lutsiferiaanlik salateadus, kusjuures avalikkuse ning ka algajate vabamüürlaste eest on õpetuse olemus ja allikas hoolikalt varjatud ning avaldub järk-järgult alles pühendamise käigus. Kuna enamik vabamüürlasi ei jõua (see tähendab: neid ei lasta) esimestest pühitsusastmetest kaugemale, siis jääb vabamüürluse tegelik lutsiferiaanlik olemus põhiosale vabamüürlastest täiesti tundmatuks, ning nad võivad seda ainult ebamääraselt aimata ja oletada. Nad on ainult manipuleeritavad tööriistad illuminaatide jt kõrgemate gnostiliste salaordude liikmete käes, kes omakorda on tööriistadeks Luciferile ehk Saatanale. Ehkki (avalikkuse ees) deklareeritult areligioosne või religioonideülene, on vabamüürlus oma tegeliku olemuse poolest antireligioon ehk antikristlik Saatana religioon.29

VABAMÜÜRLUSE STRUKTUUR JA TEGEVUSMEETODID.

TEMA SISEMINE HIERARHIA

IV.1. Loožide sisemine struktuur

1. Vabamüürlaste looži liikmeks saamine (enamasti), igal juhul aga tõus pühitsusastmeid mööda toimub ülaltpoolt teostatava jälgimise, väljavalimise, kutsumise ja initsiatsiooni meetodil. Vabamüürlaste eesmärkidele kasulikku isikut jälgitakse, tema kohta kogutakse andmeid ning jälgitava oletatava sobivuse (väljapaistev ühiskondlik positsioon või tähtis ametikoht, kõrged tutvused, moraalne selgrootus, karjerism jt vajalikud omadused) korral tehakse talle lõpuks kaudne ettepanek astuda ühe õilsate ideaalidega võimsa vennaskonna liikmeks. Veelgi põhjalikum jälgimine ja väljakoolitamine, vastavalt sobivusele ka avanss pühitsusastmetes toimub pärast looži astumist (vt Piccolo Tigre, märkuses 27). Pikaajaliseks eesmärgiks on terve ühiskonna eliidi värbamine, selle moraalne rikkumine, indoktrinatsioon ja rakendamine oma eesmärkide teenistusse.

2. Vabamüürlaste seesmine hierarhia põhineb pühitsusastmetel. Neid on 33, kuid kõiki neist ei praktiseerita, nt kaasaja Prantsusmaal on ainult 8 astet. Ka loožid on pühitsusastmete alusel jagatud hierarhiasse. Esimesed kolm astet (õpilane, sell ja meister) moodustavad alama, nn “sinise vabamüürluse”, millest on võrdlemisi lihtne välja astuda. Sellel tasemel jääb peatuma vabamüürlaste enamik.

3. Nii nagu loožil on väline ja seesmine õpetus, on tal ka väline ja seesmine hierarhia. Loožide administratiivses organisatsioonis ehk välises hierarhias on juhid valitavad (looži meister ja loožide ühenduse suurmeister on välise hierarhia ametid) – seal liigub võim alt üles. Looži seesmist ja salajast hierarhiat nimetatakse kabeliks või templiks ja see ei kattu välise ehk administratiivse hierarhiaga – teisisõnu, administratiivne võim ja tegelik vaimne autoriteet, kes määrab eesmärgid ja ideoloogia, on omavahel lahutatud. Seesmises ja salajases hierarhias ehk kabelis, mis kujutab endast initsiatsioonilist (rituaalset), õpetuslikku ja ideoloogilist autoriteeti, liigub võim ülalt alla – kas kõrgema looži või kõrgemate salaordude liikmete kaudu.

4. Oma uut pühitsusastet ja tõusu kõrgemasse looži hoitakse alamate astmete vabamüürlaste eest üldjuhul saladuses. Üks vabamüürlane võib olla korraga mitme oma astme või madalama astme vabamüürlasi koondava looži liige.

5. Loožid on jagatud hierarhiasse üksteisele ülesehituvate püramiidiastmete põhimõttel. Ideoloogilised põhimõtted, käsud ja eesmärgid liiguvad anonüümselt püramiidi tipust alla, seevastu püramiidi tippu alt üles liigub ainult kasulik informatsioon alumistel astmetel toimuva kohta. Püramiidi tipp teab alusest kõike, püramiidi alus tipust ainult seda, mida tipp heaks arvab allapoole jagada.

6. Mõned intellektuaalses kurjuses andekamad vabamüürlased on peale tavaliste vabamüürlaste loožide ka mitmesuguste gnostiliste salaordude liikmed, kuhu kuulumist nad oma tavaliste loožikaaslaste eest varjama peavad (seda isegi oma looži juhi eest, kui too pole piisavalt pühendatud kõrgematesse, lutsiferiaanlikesse saladustesse). Nemad on ka looži tegelikeks vaimseteks autoriteetideks loožisisese kabeli juhtidena, salajaseks sidekanaliks lutsiferiaanlike ordude ja vabamüürlaste loožide vahel, vabamüürluse lutsiferiaanlikeks inspiraatoriteks. Vabamüürlased on neile ordudele ainult käsutäitjateks ja musta töö tegijateks.

IV.2. Loožide tegevusmeetodid

1. Igal alama astme looži koosolekul osaleb alati kasvõi üks kõrgema looži liige, enamasti sel viisil, et looži liikmed ei tea, kes see nende hulgast on. Seevastu mitte keegi alama looži vabamüürlastest ei tea, millest räägitakse ja mida otsustatakse kõrgema astme loožide koosolekutel, kuna neil osalemine on keelatud ning võimatu. Iga piisavalt edasijõudnud vabamüürlase, mitme erineva looži liikme põhiliseks kohuseks on osalemine alama astme loožide, samuti vabamüürluse huviorbiiti kuuluvate infiltreeritavate organisatsioonide koosolekutel, ülaltpoolt saadud juhiste ja ideede vahendamine allapoole ning neil koosolekutel kogutud tähelepanekute ja informatsiooni edastamine oma astme looži koosolekule või juhtidele. Vabamüürlus on seega üksteisele astmeliselt ülesehituvate salajaste ühingute püramiid, milles iga astme liige tunneb oma ning mõnede alamate astmete loožide liikmeid ja nende saladusi, seevastu ei tunne oma loožist ülespoole jäävaid ülemusi ega tea, millest mõeldakse ja mida otsustatakse ülalpool. See asjaolu võimaldab salajaste informaatorite ja salajaste inspiraatorite (salajaste ülemuste) tegevust, kes läkitavad anonüümseid ning enamasti kaudselt, veenvate sugestioonidena antud juhiseid püramiidi astmeid mööda ülalt alla.

2. Kui vabamüürlane valitakse kõrgemale astmele (või kõrgemasse looži), siis:

· ta madalamale astmele enam tagasi ei lange;

· tema valib välja kõrgema astme grupp (kas omas loožis või kõrgemal), kes teda kutsub ja saladustesse pühendab. Seevastu administratiivsete ametikohtade täitmine toimub loožisiseste valimiste teel ja pole otseses seoses pühitsusastmega;

· avansi puhul kõrgemasse looži ei tea tema senised loožikaaslased üldjuhul tema uut pühitsusastet ja loožikuuluvust, ehkki ta jätkab nendega tihedate kontaktide hoidmist ning ametlikku osalemist nende koosolekutel. Seega muutub ta informaatoriks kõrgema looži jaoks ning juhiste edastajaks alama looži jaoks.

3. Kui kaks või kolm räägitavas eelnevalt omavahel kokku leppinud vabamüürlast osalevad mingi alama looži koosolekul, võivad nad kergesti ning efektiivselt esitada oma koosolekule sugestioone, kuna nende eelnev salajane kokkumäng neis küsimustes jääb teadmata ülejäänutele (jälgede peitmiseks võivad nad mängida ka omavahelisi erimeelsusi ja neid dialektiliselt ettekavatsetud tulemuse suunas juhtida). Juhiseid esitatakse harva otseste käskude ja juhtnööride kujul, vaid sisendustena, ettepanekutena, lahendustena, isegi vahetult koosoleku käigus tekkinud “hiilgavate ideedena”. Samamoodi osalevad vabamüürlased ka nende poolt infiltreeritavate mittevabamüürlaslike organisatsioonide koosolekutel, juhtides otsuseid ja tegevust vabamüürlaste eesmärkide poole, milleks rahulikel (mitterevolutsioonilistel) aegadel on suunatud ideoloogiline evolutsioon vabamüürlaste kujundatava, arendatava ja kontrollitava “poliitilise korrektsuse” suunas, ühiskonna ideeline ettevalmistamine järgnevaks revolutsiooniks.30

4. Oma tegevuses väljaspool loože infiltreerivad vabamüürlased kõiki vähegi olulisi organisatsioone, parteisid, ühinguid ja koosolekuid. Piisab paarist-kolmest üksteisega kokkumängivast vabamüürlasest ja pidevalt ning järjekindlalt infiltreeritud grupp muutub aegamööda ise kas vabamüürlasliku ideoloogia kandjaks, vabamüürlaste poolt varjatult suunatuks või siis vähemalt lõhestatuks ja oma eesmärkide realiseerimise suhtes vähem või rohkem töövõimetuks.31 “Kui Suure Looži spiiker on giscardistliku linnapea nõunikuks ühes edelaosa suures linnas, tema kantsler aga nõunikuks ühe põhjaosa suure linna sotsialistliku linnapea juures, tuleb eeldada, et see, mis neid mõlemaid ühendab, asub kõrgemal konkreetsetest poliitilistest erimeelsustest.”32 Sel kombel on vabamüürlaste tegevus suunatud pidevalt nii võimulolevate kui ka opositsiooniliste parteide infiltreerimisele ja manipuleerimisele, juhtides mõlemaid lõppkokkuvõttes dialektiliselt ühes suunas.

5. Loožiliikmed koguvad pidevalt informatsiooni nii oma huviorbiiti kuuluvate mittevabamüürlaste (loožikandidaatide, samuti avaliku elu tuntud tegelaste ja oma ohtlike vaenlaste) kui ka omaenda loožikaaslaste kohta. Erilise tähelepanu all on moraalselt kompromiteeriv informatsioon (vt Piccolo Tigre märkuses 27). See võimaldab ohtlikke vaenlasi vajaduse korral šantažeerida või moraalselt hävitada, loožiliikmeid aga seada oma ülemustest moraalsesse sõltuvusse, takistades niimoodi väljaastumisi ja reetmisi.

6. Kõikide institutsioonide infiltreerimise praktiline eesmärk on järk-järguline salajase võimu haaramine terves ühiskonnas, kõigi oluliste institutsioonide ning ametite plaanipärane hõivamine vabamüürlaste või vähemalt massoonliku ideoloogia mõju all olevate isikute kätte, eriti aga ühiskonna eliidi värbamine ning korrumpeerimine. Ringkäenduse meetodil tegutsev praktiliste karjeristide salaühing – milline suurepärane väljamõeldis! Vendade ringkäendus kaitseb loožiliikmeid ka nende vastu korruptsioonis ja muudes ametiseisundi kuritarvitustes tõstatatud süüdistuste puhul. Äärmisel juhul võib oma ametis “veidi liialdanud” looživend arvestada oma üleviimisega vähem silmapaistvale ametikohale.

7. Vabamüürlased jagunevad sõltuvalt oma ülesannetest ja taktikast rahumeelseteks ja võitlevateks rühmadeks. Rahulikel aegadel on rahumeelsete rühmade ülesandeks ühiskondliku arvamuse suunatud evolutsioon, ettevalmistustöö ühiskondlikuks murranguks (revolutsiooniks).33 Kui olukord on revolutsiooniks küps, asuvad tegevusse vabamüürlaste võitlevad rühmad, rahumeelsed aga sulgevad oma loožid ning lähevad põranda alla, et keegi ei saaks neid süüdistada koostöös revolutsionääridega ning et revolutsiooni ebaõnnestumise, s.t võitlevate rühmade purukslöömise, jälitamise ja vangistamise korral oleks tagatud vabamüürlaste töö rahulik jätkamine. Revolutsioonide ajal hukkub vabamüürlaste endi käe läbi ka hulgaliselt teisi vabamüürlasi (nii oli see juba Prantsuse revolutsiooni ajal), kuid hukkunud on enamasti madalamate astmete vabamüürlased, etturid alati varjujäävate suurte ülemuste mängus.34

8. Vabamüürlaste destruktiivne tegevus ühiskonnas põhineb neljal põhimõttel, need on: vabadus, võrdsus, vendlus ja juhtimine (manipuleerimine) varjatud juhtide poolt. Vabaduse all mõistetakse vabanemist igasuguse transtsendentse (loomuliku või üleloomuliku) korra, eelkõige aga objektiivse tõe siduvuse alt. Võrdsuse all – vabanemist igasuguse loomuliku hierarhia autoriteetide alt (kelle võim pärineb Jumalalt – Rooml 13, 1). Vendluse all (mis nõuab kohastumist enamuse arvamusega) – kõikide religioossete, filosoofiliste, moraalsete ja poliitiliste tõdede taandamist kõikide aktsepteeritavale ja jagatavale miinimumkonsensusele. Allumise all tundmatutele juhtidele mõistetakse (enamasti mitteteadlikku) juhindumist kõrgemalt poolt seatud ja tundmatule lõppeesmärgile suunatud juhistest. Sellise protsessi tulemuseks on konstrueeritud doktriini (ideoloogia) järk-järguline vastuvõtmine ja levik esmalt loožides ning sealt edasi loožiliikmete poolse kõikehõlmava infiltratsiooni ja avaliku arvamuse suunatud töötlemise kaudu järk-järgult terves ühiskonnas, kuni selle valitsevaks muutumiseni. See on inimeste vaimne orjastamine juhitult (r)evolutsioneeruva “poliitiliselt korrektse maailmavaate” diktatuuri all.

9. Vabamüürlased on asutanud või infiltratsiooni teel järk-järgult üle võtnud ja oma eesmärkide teenistusse rakendanud kümneid ja sadu erinevaid organisatsioone väga erinevatel elualadel, mille humanitaarsetel, kultuurilistel, karitatiivsetel, huvialalistel jms põhieesmärkidel pole pealtnäha midagi ühist vabamüürluse eesmärkidega. Kuid seda parem on liikmeskonnas olevatel vabamüürlastel selliste organisatsioonide põhieesmärkide kattevarjus ning nendega läbipõimitult organisatsiooni liikmeskonna hulgas ka oma humanistlik-liberalistlikku ideoloogiat levitada ning organisatsiooni liikmeid jälgides nende hulgast sobivaid loožikandidaate välja valida. Sellisteks selgeteks vabamüürlaste indoktrinatsiooni- ja värbamisklubideks ühiskondliku eliidi hulgas on filantroopilised organisatsioonid nagu Rotary Club ja Lions Club, noorsoo hulgas YMCA (eesti k. NMKÜ). Kirjanike hulgas külvab loožidest pärit intellektuaalse diversiooni seemet PEN Club. Tuntumatest loožide tugeva mõju all olevatest ühingutest tasub veel mainida Esperantistide Klubisid, Iisraeli Sõprusühinguid, Ku Klux Klani, Old Fellows’it. Kümned ja sajad muud erinevate elu- ja tegevusalade inimesi koondavad ühingud on lihtsalt infiltreeritud ja poliitiliselt korrektsest ideoloogiast läbi imbunud.

IV.3. Kokkuvõte

Eelpoolkirjeldatud asjaolud võimaldavad ja selgitavad näiliselt võimatu ja seletamatu nähtuse olemasolu: see on salajase võimu nähtus, mis edastab salaja ja anonüümselt oma käske, jälgib, plaanib ja juhib salaja kõike toimuvat ning mis on märkamatult saavutanud määratu poliitilise mõjuvõimu, olles tegev kõikides Lääne tsivilisatsiooni olulisemates poliitilistes sündmustes rohkem kui kahe viimase sajandi vältel.

VABAMÜÜRLUS JA KÕRGEMAD GNOSTILISED SALAORDUD. INTERNATIONAL BANKERS, SIONISM

JA SALAJASED ÜLEMUSED

V.1. Vabamüürlus ja juudid. B’nai B’rith

Eelpool nägime juba, kuivõrd on vabamüürlaste salaõpetused mõjutusi saanud judaismist, eelkõige kabbala’st, nii et vabamüürlaste filosoof Albert Pike ei kõhkle väitmast: “Tõed, mida vabamüürlased levitavad, põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis vabamüürlastele pärandati templirüütlite vahendusel”.35 Oma raamatus Morals And Dogma kinnitab A. Pike korduvalt, et vabamüürlus on religioon (NB!), mis toetub kabbala’s sisalduvale juudi salajasele filosoofiale. Talle sekundeerib Arthur Waite: “Ühelt (pühitsus)astmelt teisele liikudes võib tähele panna, et hierarhia astmetel kõrgemale tõustes ilmneb see institutsioon (vabamüürlus) üha rohkem kabalistlikuna”.36

Teine juutidega seonduv märkimisväärne asjaolu on see, et juudid on ainus rahvus, kel muidu programmiliselt kosmopoliitilises, s.t rahvusi ja rahvuslikku alahindavas või lausa eitavas vabamüürluses on oma puhtrahvuslik loož (õieti loožide ühendus) – B’nai B’rith (tõlkes Lepingu pojad), mis asutati New Yorgis 1843. aastal ja millel on üle maailma rohkem kui pool miljonit liiget. Seega tohivad juudid olla üheaegselt nii oma rahvusliku, B’nai B’rith’i, kui ka tavaliste, s.t kosmopoliitiliste loožide liikmed. Arvestades koosolekute ja organisatsioonide varjatud suunamise meetodit (vt eelpool, IV.2.), võivad need asjaolud B’nai B’rith’ile, s.t juudi rahvusest vabamüürlastele, hõlpsalt kindlustada varjatud ideelise kontrolli ja juhtiva rolli kõikide teiste loožide üle.37

V.2. Salajased Ülemused. Illuminaadid ja teised lutsiferiaanlik-gnostilised salaordud. Juutide juhtiv roll neis

Maailmas on kümneid tuhandeid erinevaid vabamüürlaste loože, kuid kõigil on oma põhiolemuses ühed ja samad ideed ning eesmärgid. Samuti on nad oma eesmärkide realiseerimisel – nii üksikutes maades kui ka ülemaailmselt – tegutsenud pika aja vältel erakordselt järjekindlalt, püsivalt ja edukalt. Väljapaistva prantsuse vabamüürluse-uurija Leon de Poncins’i arvates “osutuks see kõik raskesti mõistetavaks ja seletatavaks, kui me ei võtaks eelduseks salajase rahvusvahelise inspireeriva keskuse olemasolu. Igal juhul võib öelda ainult niipalju, et kui selline keskus eksisteerib, siis asetseb see üle vabamüürluse, mis on tema käes vaid vahendiks”.38

Kui vabamüürlust defineerida kui erinevate salaorganisatsioonide hierarhilist püramiidi (IV.1., p. 5 ja IV.2. p. 1), siis ei pruugi ühe rahvusvahelise superlooži või gnostilise salaordu käsitlemises vabamüürluse koostisosana ja sama superlooži või ordu käsitlemises (mujal või mõne teise autori poolt) üle vabamüürluse seisvana olla mingit olemuslikku vastuolu. Nimelt võib üks rahvusvaheline superloož või illuminaatlik salaordu koosneda kõrgeimate pühitsusastmete vabamüürlastest, alamate loožide (tegelikest) juhtidest ja etendada viimaste suhtes suunavat ja juhtivat rolli, millest enamikul vabamüürlastest aimugi pole või mida nad ainult oletada võivad. Seega, kas nimetada vabamüürlaste rahvusvahelist lutsiferiaanlikult valgustatutest koosnevat juhtivat kihti üldistavalt kõrgvabamüürlasteks, või paigutada see koondnimetuste illuminaadid, Salajane Keskus või Salajased Ülemused all üle vabamüürluse, pole asja olemuse ehk püramidaalse võimusüsteemi mõistmisel niivõrd oluline – küsimus on ainult selles, kuhu ühes terviklikus ja hierarhiliselt organiseeritud süsteemis see tinglik piir või piirid tõmmata. Autorid kalduvad arvama, et lutsiferiaanliku hierarhia tippu ja selle omavahelisi alluvussuhteid täpselt ja usaldusväärselt tuvastada polegi võimalik (v.a juhul, kui hierarhia tipust otsustab keegi lutsiferiaanlikus vandenõus osalemise lõpetada ja terve süsteemi paljastada). Seepärast on järgmine loetelu mõeldud pigem viidetena kõige tõenäolisemate kahtlusaluste ringile.

Kust siis otsida neid lihtvabamüürlasi juhtivaid, Luciferi poolt valgustatud Salajasi Ülemusi?

V.2.1. Illuminaadid, karbonaarid ja marksistlikud revolutsionäärid

Enamik salaühingute uurijaid viitab esmajärjekorras 1776. a. Bayeris Albert Weisshaupti asutatud illuminaatide ehk valgustatute salaordule ja selle tänapäevastele ideelistele või organisatsioonilistele järglastele. Illuminaatide iseärasuseks on range hierarhiline, jesuiitide ordult kopeeritud süsteem, absoluutne kuulekus ning üksikasjalikult väljatöötatud teooria ühiskonna ideoloogilisest manipuleerimisest ning vandenõude ja revolutsioonide pikaajalisest järjekindlast organiseerimisest, vaimseks aluseks oli kabalistliku päritoluga lutsiferiaanlik gnostitsim (ordu algusaastatel käis võitlus varjamatu satanismi ja lutsiferianismi pooldajate vahel, lõpuks jäid peale viimased), ideoloogiaks utoopiline kommunism. 1782. a. otsustati Wilhelmsbadis illuminaatide ordu ja vabamüürlaste liitumine (tegelikkuses võtsid illmuminaadid vabamüürlaste juhtimise üle viimaste organisatsioonilise iseseisvuse säilitamisega). Ehkki 1785. a. riigivastase tegevuse pärast Bayeri ja hiljem Preisi võimude poolt keelatud, jälitatud ning Weisshaupti enda levitatud ametliku versiooni kohaselt laiali läinud, ei lõpetanud see salaordu (või tema teisi nimesid kandvad ideelised järglased) siiski oma tegevust. Juba 1780ndate algul asutati esimesed illuminaatide loožid Ameerikas. Teine illuminaatide suur keskus tekkis Peterburis, kolmas Pariisis. Suure Prantsuse Revolutsiooni organiseerimine ning käik on justkui Weisshaupti teostest praktikasse kopeeritud ning selle juhtimisel osalesid jakobiinide klubidesse sisseimbunud saksa päritolu illuminaadid ning kabalistlik illuminaat Martinez de Pasqualis (Portugalist pärit juut, kes koos prantsuse krahvi de Saint-Martiniga oli Martinistliku Ordu asutajaks).

19. sajandi teisest veerandist kandus illuminaatluse keskus Euroopas Itaaliasse. Karbonaarideks nimetatud Itaalia illuminaatide kõrglooži Alta Vendita aktiivne ja efektiivne, ka väljapoole Itaaliat laienev tegevus langes 19. sajandisse. Karbonaaride juhiks oli Giuseppe Mazzini (tema järglaseks Adriano Lemmi) ja üheks liikmetest itaalia ühendaja Giuseppe Garibaldi, väljaspool Itaaliat aga teiste seas ka kauaaegne Inglismaa peaminister lord Palmerston ning Ungari revolutsionäär Lajos Kossuth. Alta Vendita oli hierarhiliselt üksteisele ülesehitatud illuminaatlike loožide ehk venta’de tipp. See Itaalia illuminaatide ordu oli 19. sajandi algusest kuni selle keskpaigani juhtivaks ja suunavaks jõuks kogu Euroopa revolutsioonilises liikumises, olles võitlevate vabamüürlaste (vt IV.2., p. 7) revolutsiooniliseks staabiks. 1970ndatel aastatel poliitiliste skandaalidega ja mõrvadega kuulsaks saanud Itaalia kõrgloož P-2 on karbonaaride ideeline ja tõenäoliselt ka organisatsiooniline järglane, mille sidemed ja tegevus, nagu karbonaaridelgi, ei piirdunud üksnes Itaaliaga, vaid haaras ka teisi Euroopa riike.

Ka marksism oma revolutsiooniteooria ja -praktikaga pole midagi muud kui Weisshaupti ja Mazzini ideede edasiarendus. On tõendeid selle kohta, et Kommunistliku manifesti aluseks olid illuminaatlikud programmideed, mille redigeerimise usaldasid Weisshaupti illuminaatide järglasorganisatsioonid Õiglaste Liiga ja Kommunistlik Liiga Karl Marxile ja Friedrich Engelsile. Enamik marksiste-kommuniste (nagu K. Marx, kes oli veendunud satanist ning seega “ortodoksse” illuminismi suhtes hereetik, samuti Fr. Engels, Trotski, Lenin) olid peale oma kuuluvuse kommunistlikusse parteisse ka mitmesuguste illuminaatlike salaühingute liikmed. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon ning selle tulemus, Nõukogude Liit, polnud midagi muud kui rahvusvaheliste sidemetega vene-juudi illuminaatide kätetöö Venemaa kui ohtliku ja rahvusvahelisele juudi finantsoligarhiale seni allumatu (vt V.4., Venemaa vastuseis keskpanga ideele) jõu hävitamiseks ja ajutise vahendina uue maailmakorra plaanide elluviimiseks.39 Seepärast pole põhjust imestada, et maailmasõdade-vahelisel ajajärgul toetasid Saksamaa, Inglismaa ja Ameerika suurpankurid ja -töösturid Nõukogude Venemaad tonnide kullaga.40

V.2.2. Lutsiferiaanlik-gnostilised ja satanistlikud salaordud

Teiseks uue maailmakorra vandenõu juhtimiskeskuseks on illuminaatidele sarnased rahvusvahelised lutsiferiaanlik-gnostilised või isegi otseselt satanistlikud salaordud.

Olulisemad, vanemad ja mõjukamad nendest on kahtlemata roosiristlased41 oma mitmesuguste harudega. Endiste roosiristlaste asutatud on ka paljud uuemad salaordud. Teistest ordudest olgu mainitud mitmesugused martinistide ordu harud (mille asutajad olid roosiristlased), O. Wirthi asutatud Le Symbolisme, Stella Matutina (sic! see on tiitel, mida katoliiklased omistavad p. Neitsi Maarjale, gnostikud aga tähistavad selle nimetusega üht teistsugust “valgusetoojat”), Hermetic Brotherhood of Light, Masters of Wisdom, Mizraimi Ordu, Memphise Ordu, Hermes Trismegistose Okultistlik Ordu, Universaalne Gnostiline Kirik, Vene Brahmanistlik Ordu; samuti otseselt satanistlikud Druiidide Rahvuslik Ordu, Ordo Templi Orientis42 ja Hermetic Order of the Golden Dawn (nende ordude hereetilisest satanismist hoolimata käsitlevad lutsiferiaanlased neid võrdväärsete partneritena – ju siis pole Luciferi eristamine Saatanast neile siiski niivõrd oluline küsimus) ning veel paljud muud. Kõik need rahvusvahelised salaordud (mis on, nagu vabamüürlasedki, pühitsusastmete alusel hierarhiliselt korraldatud) ühendavad rahvusvahelise lutsiferiaanliku hierarhia tippe. Ka mitmesuguste teosoofiliste (ehk nn intellektuaalse maagiaga tegelevate – tuntumatest juhtidest Helene Blavatsky ja New Age’i eelkäijad Annie Besant ning Alice Ann Bailey) ning antroposoofiliste (esoteerilis-gnostilise inimeseõpetusega tegelevate, tuntumaist juhtidest Rudolf Steiner) ühingute juhid kuuluvad lutsiferiaanliku maailmahierarhia tippu.

1870. a. saavutasid tolleaegne Ameerika vabamüürluse liider Albert Pike ning Alta Vendita juht, Euroopa revolutsioonide salajane niiditõmbaja Giuseppe Mazzini kokkuleppe Ameerika ja Euroopa kõrgvabamüürluse juhte ühendava ülemaailmse superlooži või ordu, Uue ning Reformeeritud Palladistliku Riituse loomiseks. Palladistide liikmeskond pidi olema väga väikesearvuline ning selle põhimõtted ja tegevus range saladuskatte all.43

Kõrgemate illuminaatlike ordude süsteem on oma läbipõimumise ja osalise kattumise tõttu keeruline jälgida ka sellepärast, et osa neist ordudest pole mitte ainult iseseisvad ordud, vaid ka vabamüürluse 33. astmest kõrgemate gnostiliste pühitsusastmete ja okultse kultuse süsteemid (nn riitused) ehk erinevate illuminaatlike ordude liikmetele nendes riitustes initsiatsiooni jagavad hierarhiad. Asjatundjate andmetel eksisteerib kaasajal peale puhtalt kabalistliku initsiatsiooni veel kolm erinevat vabamüürlusest kõrgemat, lutsiferiaanlik-gnostilist riitust:

a) Misraimi-Memphise riitus, mis väidetakse olevat kõige vanem, sest ulatuvat tagasi Vana-Egiptuse päritoluga hermetismini, millele on hiljem lisatud kabalismi sugemeid;

b) roosiristlaste ja martinistide riitus, mis kujundab endast judaistlik-kabalistlikult moonutatud ja ümbertõlgendatud kristlikku gnostitsismi;44

c) svedenborgiaanlaste riitus, mille asutajaiks olid Rootsi kristlik-gnostilise müstiku E. Swedenborgi õpilased ning mis kujutab endast samuti kabalismi alusel moonutatud ja ümbertõlgendatud kristlikku gnoosist.45

1934. aastal asutati Brüsselis FIDOSI (Initsiatsiooniliste Ordude ja Ühingute Ülemaailmne Föderatsioon), mis koondab enamikku ülalnimetatud salaordudest ja -ühingutest.46

Et koondada kõik vabamüürlusest kõrgemad salaordud ühe nimetuse alla, nimetame neid edaspidi üldistavalt illuminaatideks, mõeldes sellega mitte kitsalt Weisshaupti illuminaate ja nende järglasi, vaid kõiki lutsiferiaanlikul pühendusel (valgustusel ehk illuminatsioonil) põhinevaid, tavalisest vabamüürlusest kõrgemaid lutsiferiaanlik-gnostilisi sekte.

Eelpool mainitud salaordud on omavahel liikmeskonna poolest niivõrd tihedalt läbi põimitud ning niivõrd keerulistes suhetes, peale selle veel pidevas arengus, nii et vabamüürlusest kõrgemate lutsiferiaanlike salaordude täpset hierarhiat on võimatu paika panna. Illustreerigu seda loožide ja salaordude omavahelist sidet Victor Blanchard’i, kunagise martinistide ordu meistri, suure maagi Papus’ ehk Gerard Encausse õpilase ja ametijärglase ordukuuluvuste ja aunimetuste loetelu: Martinistliku ja Sünarhistliku Ordu kõrgeim suurmeister, kabbala doktor, Hermeetiliste Teaduste Kolleegiumi liige, kabalistliku Roosi ja Risti Ordu suurmeister, 33. (kõrgeim) pühitsusaste vabamüürlaste šoti riituses, 90. pühitsusaste Mizraim’i riituses ja 97. pühitsusaste Memphise riituses.47 Sarnaselt temale on enamikul illuminaatlike ordude liikmetel lisaks oma ordu initsiatsioonidele ka vabamüürlaste kõrgeimad (30.-33.) pühitsusastmed (vt A. Pike, III.2.). Nad osalevad edasi mõnede vabamüürlaste kõrgemate loožide ja suurloožide töös, olles niimoodi vahelülideks päritolult lutsiferiaanlike ideede ja eesmärkide viimisel loožidesse.

Need illuminaatlikud ordud ühendavad pigem lutsiferiaanlikke teoreetikuid (v.a illuminaadid kitsamas mõttes ja karbonaarid, mille puhul revolutsiooniteooria on ühendatud -praktikaga), kes tegelevad uue maailmakorra plaanide, selle ideoloogia ja religiooni väljamõtlemisega. Peale nende aga eksisteerib üle maailma ka mitmeid rahvuslikke või rahvusvahelisi salaühinguid, mis koondavad väljapaistvaid poliitikuid, pankureid ja tööstusjuhte ning avaliku elu tegelasi ja mis tegelevad uue maailmakorra plaanide praktilise realiseerimisega erinevate riikide valitsustes, pankades, rahvusvahelistes korporatsioonides ja organisatsioonides. Neis ühingutes on gnostitsism ja okultism tahaplaanile jäänud ning peamiseks on saanud praktiline ideoloogia ja salapoliitika meetodid (mis ei välista muidugi nende liikmete samaaegset kuulumist mõnesse gnostilisse salaühingusse, kust nad oma tegevuseks inspiratsiooni saavad, või siis lutsiferiaanlike riituste harrastamist “sisemise ringi” kokkutulekutel). Mõned neist on juba oma missiooni ja eksistentsi lõpetanud, mõned on ümber nimetatud, mõned tegutsevad siiamaani. Sellistest tasub nimetada Rhodes Scholars’it,48 British Israel Society’t,49 Fabian Society’t50 ja Pilgrim Society’t ning maailmaajaloo kujundamisel üht mõjukaimat, siiamaani tegutsevat The Order Skull and Bones’i.51

Illuminaatide mõju all olevate rahvusvaheliste organisatsioonide meetodite ja tegevusalade hulgas on ka selliseid, mis on otseselt kuritegelikud või on seotud rahvusvahelise kuritegevusega. Üheks selliseks on 300 Komitee, mis kujutab endast aastal 1776, samaaegselt illuminaatliku liikumisega loodud ülemaailmset salaorganisatsiooni, mille eesmärk oli ja on praegugi võidelda rahvusvahelise vabamüürlusega tihedalt seotud (vt VII.2.) Briti Krooni52 huvide eest kogu maailmas ja eriti USA-s. Meetodiks on legaalsete võimustruktuuride esindajate igakülgne kaasahaaramine illegaalsesse ja nende riikide põhihuvidele mittevastavasse korporatiivsesse tegevusse. See tähendab raha abil tehtud ettepanekuid, millest on võimatu keelduda. Komitee on tihedalt seotud ka Suurbritannia välisluurega MI-6, paljude suurpankadega, teadusasutustega ja Euroopa kroonitud peadega. Peale Teist maailmasõda on komitee liikmed olnud seotud poliitiliste mõrvade, narkokaubanduse ning psühhotroonilise relva väljatöötamisega.53

V.3. CFR, Bilderberger Club ja Trilateral Commission kui ülemaailmne varivalitsus. Club of Rome ning “heategevuslikud” maksuvabad fondid

Ülevaade ülemaailmse lutsiferiaanliku maffia tipust pole kindlasti põhjalik ilma mõningate mõjukate rahvusvaheliste poolsalajaste institutsioonide või klubide54 ja suurte “heategevuslike” fondide mainimiseta.

Sellistest institutsioonidest või klubidest olgu mainitud esmajoones Council of Foreign Relations (CFR), Bilderberger Group ja tipp-illuminaatide Zb. Brzeziński ning H. Kissingeri algatusel asutatud Trilateral Commission, nende eelkäijatest aga Round Table Society.

Round Table Society oli inglise multimiljonäri ja koloniaalpoliitiku Cecil Rhodese initsiatiivil aastal 1891 asutatud Inglise koloniaalimpeeriumi establishment’i koondav poolsalajane klubi. Klubi töö ja liikmeskond oli organiseeritud kontsentriliste ringide alusel, ühingu kõikidesse eesmärkidesse ja plaanidesse olid pühendatud ainult 4-5 juhtivat liiget. Selle ühingu esmaseks ülesandeks oli, nagu 300 Komiteelgi, Briti Krooni ülemvõimu laiendamine tervele maailmale, hiljem aga, seoses Briti impeeriumi langusega ja USA kasvamisega maailmavõimuks, seati eesmärgiks anglosaksi maade ja rahvaste hegemoonia maailmas. Round Table Society saavutas suure mõju Inglismaa kõrgemates õppeasutustes ja riiklikes institutsioonides, asutas oma organisatsiooni osakonnad kõikides anglosaksi maades ning organiseeris oma eesmärkide propageerimiseks ja elluviimiseks miljardeid rahvusvahelistelt suurpankadelt ja tööstuskontsernidelt. Round Table Society poliitilised eesmärgid võib kokku võtta kahe sõnaga: maailmavalitsus Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa (anglo-american establishment’i) juhtimisel ning sotsialism. Round Table Society initsiatiivil rajati mitmeid globaalses maailmapoliitikas siiamaani juhtivat rolli mängivaid poolsalajasi institutsioone, näiteks aastal 1923 Royal Institute for International Affairs (CFR-i vaste Inglismaal) ning 1921 CFR Ameerika Ühendriikides. Ka Bilderbergeri Klubi ja Trilateraalse Komisjoni asutamine on taandatavad Round Table Society’st pärinevatele ideedele ja initsiatiivile.

Council of Foreign Relations pole iseenesest küll rahvusvaheline organisatsioon, vaid USA establishment’i55 ja mõningaid prominentseid välismaiseid nõunikke (sh Mihhail Gorbatšov!) koondav poliitiliste ja majandussuhete nõukogu, mille kohta võib liialdamata öelda, et see on USA tegelik valitsus (ehkki veel Skull and Bones’i ja Wall Street’i arvesse võttes mitte see kõige tegelikum valitsus). Kuid arvestades CFR-i rahvusvahelisi sidemeid ja mõju USA hegemooniataotluste taustal, võib teda õigusega pidada maailma faktilise varivalitsuse oluliseks osaks. Enne Teist maailmasõda, president Roosevelti ajal, toimus CFR-i tihe läbipõimumine Riigidepartemanguga, FSB-ga ning CIA-ga (s.t nende asutuste infiltreerimine ja ülevõtmine CFR-I poolt) ning nii on see jäänud siiamaani. Mitte ühtki USA tähtsaimate ametkondade ministrit, eelkõige rahandus- ja välisministrit ning haridusministrit, ei määrata ilma eelnevalt CFR-iga konsulteerimata, kui mitte tema otsesel soovitusel. Asjatundjad väidavad, et juhul kui USA president pole täiel määral CFR-i mees, siis on traditsiooniliselt asepresident CFR-i täielikuks usaldusmeheks presidendi taga.

Bilderbergeri ja Trilaterali puhul on tegemist rahvusvaheliste klubidega, mille liikmeskond on hoolikalt valitud sarnast vabamüürlaslikku ideoloogiat ja sarnaseid maailmavalitsuslikke huvisid jagava ülemaailmse pangandus-, tööstus-, poliitilise ning ideoloogilis-kultuurilise ladviku hulgast.

1954. aastal Hollandis Oosterbeckis, De Bilderbergi hotellis Poola päritoluga juudi Josef Retingeri56 algatusel asutatud Bilderberger Club tegeleb põhiliselt Euroopa Liidu laiendamisega ja ühtseks Euroopa kontinentaalimpeeriumiks kujundamisega ning regionaalsete majandusküsimustega, Trilateral Commission aga uue maailmakorra globaalpoliitiliste ja -majanduslike küsimustega, olles omamoodi eelkäijaks tulevasele ülemaailmsele valitsusele. Mida nende klubide ülirangete turvameetmete varjus toimuvatel ning ajakirjanduse eest varjatud kohtumistel räägitakse, võib vaid aimata. Kuid seostades neid kohtumisi ning neil osalevaid isikuid maailmas hiljem toimuvate sündmustega – näiteks Bilderberger Clubi kohtumised on regulaarselt toimunud paar kuud enne Euroopa Liidu järjekordseid tippkohtumisi – võib arvata, et nende klubide istungitel langetatakse rahvusvahelise tähtsusega poliitilis-majanduslikke otsuseid, mida hiljem realiseerivad eri riikide valitsused kui otsuste poliitilised täideviijad (vt sünarhilist kolmikvõimu ja avaliku võimu suhtes varjatud autoriteedi süsteemi, X.2.2.).57

Et anda ettekujutust nende kahe klubi eesmärkidest ja ideoloogiast, olgu järgnevalt refereeritud mõningad andmed ja faktid Trilateraalse Komisjoni kohta (mis puutub ideoloogiasse ja eesmärkidesse, siis need kehtivad samamoodi ka Bilderbergi Klubi suhtes):58

· Trilateraalne Komisjon asutati 1972 a. David Rockefelleri (Chase Manhattan Bank’i direktorite nõukogu eesistuja ja CFR-i president aastast 1970), Zbigniew Brzeziński ja Henry Kissingeri eestvedamisel.

· Komisjon koosneb 200st komissarist, kes erinevalt Bilderbergi Klubist (kus on teatud arv pidevaid liikmeid, aga suurem osa on vahetuvad liikmed) on kõik alalised. Nendeks kommisarideks on väljapaistvad pankurid, tööstusjuhid, intellektualistid, kirjanikud ja ajakirjanikud, ametnikud, poliitikud ja ametiühingutegelased. Esimeseks eesistujaks (al 1972) oli Zbigniew Brzeziński.

· Nagu CFR-il ja tema rahvusvahelisel käepikendusel Bilderbergeri Klubil, on Komisjoni ideoloogiline eesmärk uue maailmakorra realiseerimine sotsialistliku ehk riigikapitalistliku59 plaaniühiskonna (sks k. Plangesellschaft) raames, mis on jagatud kas kolmeks või viieks regionaalseks föderatsiooniks. Neid omakorda juhivad tsentralistlikult rahvusvahelised ning (pseudo)teaduslikud korporatsioonid.

· Praktilistest programmilistest vahe-eesmärkidest (1970ndatel aastatel), mis puudutasid tervet maailma, olgu mainitud riikide valitsuste ja presidentide rolli tugevdamine parlamentide arvel, trüki- ja sõnavabaduse piiramine, tsentraalselt juhitud riiklik koolisüsteem ühtsete (ideologiseeritud) õppeprogrammidega, homoseksuaalide võrdõiguslikkus, sündide piiramisele sihitud demograafiline poliitika, maksude tõstmine (mis hävitaks alam- ja keskklassi säästud), tööjõu vaba liikumine (mille tagajärjeks on massiline immigratsioon ja multirahvuslikud ning multikultuurilised segaühiskonnad), vabaturumajanduse sisseseadmine terves maailmas jne.

Paljude asjatundjate arvates etendavad need klubid koos IMF-i ja WTO-ga praktiliselt juba praegu efektiivselt tegutseva ülemaailmse varivalitsuse rolli. Ehkki ka ÜRO ja tema eelkäija Rahvaste Liiga idee pärineb vabamüürlaste (illuminaatide) loožidest ning siiani on see organisatsioon rahvusvahelise kõrgvabamüürluse, illuminaatide ja finantsoligarhia tugeva kontrolli all, ei sobi too oma liiga kohmaka ja lõdva struktuuri ning ideoloogilise ühtsuse puudumise tõttu täitma maailmavalitsuse rolli. Ta on saamatu ning määratud asendamiseks tõelise maailmavalitsusega, kui aeg selleks küpseks tehakse.60

Peale eelpool nimetatute tuleb laiemale avalikkusele mainida ka Rooma Klubi, mis on avalikkusele tuntud kui globaalprobleemide taustal maailma tuleviku pärast muretsevate “prohvetlike tarkade” klubi. See on suurpankurite ja -töösturite rahade toel tegutsev professionaalne hästi kinnimakstud tellimustööteadlaste uurimisgrupp, mis tegeleb tulevikku, s.t uut maailmakorda puudutavate globaalse haardeulatusega teoreetiliste, majanduslike, demograafiliste, ökoloogiliste, sotsioloogiliste jms mudelite lahendamise ja väljatöötamisega.61

Need organisatsioonid ja klubid pole kahtlemata mingi tegelik maailmavalitsus (seda võib kindlalt väita tagapool käsitletava avaliku võimu ja tegeliku salajase autoriteedi lahutamise sünarhistliku idee valgusel) ning ei koosne ilmselt isegi mitte enamuses illuminaatidest. Kuid illuminaatidest juhtide ja vabamüürlastest käsutäitjate osaval suunamisel ning võimu- ja rahaahnuse toel on nad siiski illuminaatide väljatöötatud mondialistliku poliitika kuulekad tööriistad ja nende ideoloogia levitamise edukad vahendid.

Ülalpool mainitud organisatsioonidele on toeks mitmed kas ÜRO juures või iseseisvalt tegutsevad, iseenesest avalikud, kuid illuminaatide ja rahvusvahelise finantsoligarhia tugeva kontrolli all olevad rahvusvahelised organisatsioonid. Neist olulisimana olgu nimetatud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Maailmapangaga, mille praktiliseks eesmärgiks on rahvusriikide majanduslik uuskoloniseerimine välislaenude ja investeeringute abil. Need välislaenud ja investeeringud seatakse sõltuvusse teatud tingimuste täitmisest, mis on kasulikud rahvusvahelistele suurpankadele ja kontsernidele, et need saaksid ekstreemliberaalse majanduspoliitika tulemusena eelnevalt laostatud ja kõigile tuultele (s.t majandusröövlitele) avatud rahvusliku majanduse odavalt üles osta. IMF-i nõutud rahandus- ja majanduspoliitika pikaajaline järgimine on laostanud kümneid rahvuslikke majandusi (viimati Argentiina), seades need International Bankers’ite võlaorjusesse.62

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on vabakaubandust (ehk suurte röövkalade piiramatut vabadust väikeste allaneelamiseks) tunnustavate (või tunnustama sunnitud) riikide ühendus ühtse globaalse majandussüsteemi ülesehitamiseks, mida valitsevad rahvusvahelised monopolid. Kuna kaasaegse majandussüsteemi mootoriks on pangad, siis tuleb ka selles organisatsioonis näha ei midagi muud kui IMF-i ja selle kaudu International Bankers’ite majanduspoliitika tööriista.

Peale selle mängivad uue maailmakorra vaimsete (ideoloogiliste) tellingute püstitamisel olulist rolli mitmesugused ÜRO allasutustena tegutsevad rahvusvahelised organisatsioonid nagu UNESCO, UNICEF jt või ÜRO juures tegutsevad mitteametlikud (non-governemental) organisatsioonid nagu Amnesty International, International Planned Parenthood Federation (IPPF) jms. Neil kõigil on õilsate loosungite ja filantroopiliste tegude kattevarjus oma spetsiifiline roll uue maailmakorra aluste ettevalmistamisel ning “poliitiliselt korrektsete” hoiakute ja vaadete propageerimisel ning kaitsmisel.63

Mondialistlikus poliitikas ettenähtud uue maailmakorra ideoloogilise ühtsuse liinil asetseb ka Ülemaailmse Kirikute Nõukogu ja massoonide “5. kolonni” poolt vallutatud katoliku Kiriku ühistegevus, mida nimetatakse oikumeeniliseks liikumiseks ja religioonidevaheliseks dialoogiks ja mida me käsitleme üksikasjalisemalt tagapool (alapeatükkides VIII.3. ja VIII.4.).

Mitmesugused maksuvabad “heategevuslikud” fondid nagu Carnegie Endowment for International Peace,64 Rockefeller Foundation, Fordi Fond, uusimatest Sorose Fond jt tegelevad raskete rahadega toetatud ajupesu organiseerimisega, korraldades uue maailmakorra plaanidega seotud rahvusvahelisi konverentse ja seminare, jagades ideoloogiliselt korrektseteks õpinguteks stipendiume ja rahastades poliitiliselt korrektsete riigiametnike koolitamist.65 Samuti tegelevad nad poliitilise lobby’ga ning suurejoonelise, kaudse, kuid väga efektiivse korruptsiooniga, ostes ära ja koolitades välja Salajaste Ülemuste plaanidele kuulekateks, poliitiliselt korrektseteks lakeideks kõikide uue maailmakorra ideokraatidele vähegi huvipakkuvate riikide poliitikuid ja muude elualade eliiti. Selliste fondide (eriti Rockefelleri Fondi ja Sorose Fondi) rahadega on edukalt ära ostetud ning liberalismi, globalismi ja eurousku pööratud ka Eesti eliit.

V.4. International Bankers ja Rothschildid ehk Raha Võim

Need vähesed, olemata isegi omanikud, täidavad sellist rolli, nagu nad seda oleks, ning hoiavad enda käes tervet majanduse valdkonda selle määrani, et mitte keegi ei saa nende tahte vastaselt isegi hingata.66

Juudi sünonüümiks paljude eurooplaste jaoks on kujunenud rahahädas inimestele laenatud raha eest kõrgeid protsente väljapigistav kasuahne liigkasuvõtja.67 Liigkasuvõtja ongi kaasaja pankuri eelkäija, sest liigkasuvõtmine ehk laenamine protsentidega (vahekasuga) on ka kaasaja pankade põhitegevus – seega on kaasaegne pank tüüpiline juudi tsivilisatsiooni institutsioon (seda väidet annab ka ajalooliselt ja statistiliselt tõestada).

Liigkasuvõtmine aga on tegevus, mis on vastuolus iga moraalselt terve inimese südametunnistuse ja moraalse hinnanguga – isegi kui ta ise on sunnitud sellist teenust kasutama, on see talle vaid hädaväljapääsuks, ise laenaks ta aga teistele ilma protsentideta. Väärtusi loob inimese töö, mitte raha ise. Seetõttu pole kellelgi mingit õigust palja raha laenamise eest küsida teiselt inimeselt tema töö väärtust. Raha pole ka kaup, vaid ainult kaupade valmistamiseks, hankimiseks, transportimiseks jms tehtud töö ja kulutuste väärtust mõõtev vahetusvahend. Sellepärast on vahekasuks nimetatava tasu võtmine lihtlabase raha laenamise eest vastuolus nii tervel mõistusel põhineva loomuseadusega68 kui ka Jumala ilmutatud moraaliseadusega ning seda selgelt ja ühemõtteliselt juba Vanas Testamendis (vt 3. Ms 25, 36-37, 5. Ms 23, 20, Ps 14, 1.5 jne), kuid interpretatsioonimeistrid juudi kirjatundjad tõlgendavad keeldu kehtivat ainult teiste juutide, mitte aga goj’de (ehk kõigi mittejuutide) suhtes.

Enamik eneseteadlikke, õpetatud või isehakanud majandusspetsialiste kargaks autoritele kohe kümnete argumentidega kallale, “tõestades” sellise seisukoha tagurlikkust ja majanduslikku arengut pidurdavat iseloomu. Loomulikult pidurdab see põhimõte teatud kindlat laadi majanduse arengut. Loomulik ja arusaadav on ka pankurite, börsispekulantide ning isegi töösturite pahameel selle teesi suhtes: oksa, millel nad ise istuvad, tuleb ju saagimise eest kaitsta. Et enamik neist (kes juba praegu on kaudses võlaorjuses) lähemas või hilisemas tulevikus otseselt tajutavasse võlaorjusesse satuvad, seda kogevad nad hiljem – raha ja sellega seotud võimu ei saa paljudega jagada, muidu kaotaks see oma väärtuse ja ahvatluse. Seevastu liigkasuvõtmise kaitsmisest isiklikku kasu mittesaavate69 inimeste pahameel liigkasuvõtmise kriitika suhtes demonstreerib ainult nende ignorantsust, manipuleeritust ning totaalset rikutust ebamoraalse majandussüsteemi loomuvastaste aluste poolt (või vähemalt harjumist nendega). Rumal ori kiidab ikka oma piitsa ja ahelaid! Jääb üle ainult soovida, et ori märkaks oma ahelaid vähemalt siis, kui tema võlaorjus liigkasuvõtlikust pangandussüsteemist nii rängaks muutub, et ta enam tasuta hingatagi ei saa.

Rääkides liigkasuvõtmisest ja pangandusest, jõuame lõpuks uue maailmakorra ehitamise organisaatorite ja rahastajateni, nimelt rahvusvahelise suurpanganduse (ja nende finantseeritava suurtööstuse) absoluutse tipuni koondnimetusega International Bankers. Selleks on esmajoones Rothschildide suguvõsa koos oma liitlastega või pigem oma huvide esindajatega ning Rockefellerid.

Johannes Rothkranz väidab ning tõestab, tuginedes rahvusvahelise pangandusmaailma endiste insider’ite paljastustele ning mõnedes insider’ite autobiograafilistes raamatutes tehtud avameelsetele tunnistustele, et ka John D. Rockefeller võlgnes oma karjääri Rothschildide rahadele ning et Rockefellerite perekond on siiani sõltuvuses Rothschildidest, olles lihtsalt üks nende esindajatest Ameerikas – see tähendab, üldsegi mitte iseseisev ehk Rothschildidega ülemvõimu pärast maailmas võitlev magnaatide suguvõsa, nagu maailma üldsus arvab. Seega taanduks kogu raha võim kaasaegses maailmas lõppkokkuvõttes tegelikult ainult ühele rahamagnaatide suguvõsale, nimelt Rothschildidele. Ehkki see tees tundub “normaalsele inimesele” uskumatuna – kogu maailm ühe suguvõsa varjatud, kuid sellegipoolest reaalse võimu all! –, tundub see sellegipoolest väga tõenäoline olevat ja selle väite tõestuseks on võimalik tuua ka kindlat tõestusmaterjali, millele me järgnevalt põgusalt viitame.70

Rotschildide suguvõsa võlgnes oma tõusu Mainzi-äärsest Frankfurtist pärit juudi pankurile Meyer Amschel Rothschildile (1744-1812). Too tegi edukat äri Saksa vürstidega, rahastades nende sõdasid (toetades vahepeal oma poegade kaudu salaja ka nende vastaseid, et sõda võrdsem oleks ja seega äri paremini käiks ning et vürstidel oleks põhjust tulla tema juurde jälle lisa küsima). 1807. aastal tegi Hesseni kuurvürst temast oma peapankuri. Juba 1798. aastal lahkus üks tema poegadest Nathan Rothschild kena kapitaliga Londonisse iseseisvat äri ajama, hiljem lahkus James Rothschild äri ajama Pariisi ning Carl Rothschild Napolisse. Salomon Rothschild jäi esialgu Frankfurti isa asemele, kust ta hiljem Viini ümber asus. 27. septembril 1810 sõlmiti Franfurtis poegade ja isa vahel leping, millega asutati Meyer Amschel Rothschild & Söhne, esimene rahvusvaheline panganduskartell, tulevase rahandusimpeeriumi alus. On loomulik, et perekonnaäri huvid ja juudi vendade solidaarsus kaalusid üles riigikodaniku lojaalsuse (“Rahal pole kodakondsust!” ja “korralikul” juudil samuti mitte – täpsemalt, tema kodakondsuseks on ühine juudi asi maailmas ehk sionismi huvid) ning omavahel võitlevate goj’dest vürstide, kuningate ja riikide huvid, keda erinevad vennad rahastasid ja omavahel sõdima õhutasid. See omavahel koordineeritud tegevus edenes suurepäraselt kõikide vendade jaoks, kes peamiselt sõdadest tehtava äriga saavutasid 19. sajandi teiseks veerandiks monopoli Euroopas antavate suurte laenude osas.

Vendade järgmine ühisplaan oli õhutada juhtivaid Euroopa riike ja Ameerika Ühendriike asutama riiklikke keskpanku. Riiklikke niivõrd, kuivõrd riigilt pärineks nimetus riiklik, pangale tagatud ainuõigused, privileegid ning toetus ja ametisse nimetatud pangajuht. Seevastu panga osanikud ehk omanikud oleksid erapankurid. Sellise keskpanga põhiülesandeks oleks rahaemissioon71 ja keskne kontroll kogu krediidipoliitika üle. Selline (eraomanduses olev) keskpank annaks riigi nimel välja raha (raha müntimine oli siiamaani ainult valitsejate ainuõiguseks!) ja laenaks seda siis riigile, võttes riigi nimel trükitud raha riigile laenamise eest riigilt protsente – absurdne olukord! Sellest asjaolust tulenevad ka riikide sisevõlad (kellele?). Kui riigi keskpank oleks tõeliselt riiklik keskpank ja teostaks mõistlikku ja kontrollitavat rahaemissiooni, ei saaks riik omaenda keskpangale midagi võlgu olla.72

Milline on keskpankade põhiline ülesanne ja kelle huvides nad töötavad, selle kohta anname sõna J. Rothkranzile:

“Kuna keskpankade ülesanne ilmselgelt pole – vastupidiselt muljele, mida püüavad nendest pidevalt jätta poliitikud ja massiteabevahendid – ühe rahavääringu stabiilsuse kindlustamine kui kasumit mittetoov tegevus, vaid tõeliseks ülesandeks on ainult ja ainuüksi võimalikult soodsate intressimäärade kindlustamine äripankadele, siis pole miskit lähemal kui lõppjäreldus, et need, kes de facto keskpankasid kontrollivad ja juhivad, on äripangad. (...) Siin rahuldume Gary Alleni kinnitusega: ”Üks võlausaldaja on võimeline nõudma valitsejatelt monopoolseid privileege. Rahahädas valitsused annavad monopoolseid õigusi riiklikus panganduses, maavarade, nafta ja gaasi üle ning transpordisüsteemis. Rahvusvaheliste finantsistide kõige palavamalt igatsetum monopol on täielik kontroll ühe rahva kapitali üle. Lõpuks võtsid need rahvusvahelised pankurid eraviisiliste ühenduste näol tõepoolest erinevate Euroopa rahvusriikide keskpangad enda omandusse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa keskpangad pole mitte vastavate valitsuste omanduses, nagu seda arvab enamik inimesi, vaid on eraomanduses olevad monopolid, mis on oma monopoliõigused saanud riigi käest””.73

Riiklike keskpankade juhid-direktorid, keda on parlamendid ametisse kinnitanud, on ainult fassaadifiguurid, keskpanga tegelike omanike palgatud kõrgametnikud, nagu kinnitab kunagine rahandus- ja poliitikamaailma insider Caroll Quigley:

“Pole mingit alust uskuda, et maailma juhtivate riikide keskpankade juhid on ise tegelikud võimukandjad maailma rahandussüsteemis. Pigem on nad ainult valitsevate Investment-pankurite tehnikud ja agendid, kes on nad kõrgesse ametisse tõstnud ning kes on võimelised laskma neil jälle langeda. Tegelik rahanduslik võim maailmas on nende Investment-pankurite käes (nimetatud ka rahvusvahelisteks või suurpankuriteks – International Bankers), kes jäävad enamasti teiste pankadega ühinemata erapankade kulisside taha. See võim kujundas välja rahvusvahelise koostöö ning rahvusriikide üle domineerimise süsteemi, mis on eraviisilisem, võimukam ning salajasem kui nende agentide võim keskpankades”.74

Massiteabevahendite kaudu seebistatakse masse ja neile lastakse seletada, et keskpanga juhid peavadki olema poliitikutest sõltumatud professionaalsed rahandusametnikud, kelle parlament kinnitab küll ametisse, kuid keda parlamendis istuvad omakasupüüdlikud poliitikud tõeliselt mõjutada ja kontrollida ei tohi. Võib järeldada, et keskpanga direktor on siis ainus erapooletu, omakasupüüdmatu ja aus ametnik muidu poliitikute erahuvidest totaalselt korrumpeerunud süsteemis, ning ka keskpanga osanikest pankurid on täiesti omakasupüüdmatult ainult rahva ühise hüve eest väljas? Seda võib lastele unejutuks rääkida. Kui olemas on pump, mis lubab lahkesti enda kasuks pumbata, siis on kindel, et need, kes pumba juures istuvad, seda ka vastavalt kasutavad – see on kindlam kui Murphy seadus.

Esimene keskpank, mis aastate 1815 ja 1820 vahel järk-järgult Rothschildide valdusse langes, oli Bank of England. See 1694. a. asutatud riiklik keskpank oli küll juba asutamisest saadik juudi erapankurite käes, ning oli esimene pank, mis Euroopas hakkas välja andma seaduslikult tagatud maksujõuga paberist rahatähti (vt märkus 71). Selle panga omanike ja nendega seotud juudi suurkaupmeeste ülieduka tegevuse tulemuseks on ka eespool (vt märkus 52) mainitud City ja Inglise kuningakoja veidrad suhted. Inglismaa keskpanga oma kontrolli alla võtmisega kontrollisid Rotschildid kaudselt ka tervet tolleaegset rahvusvahelist rahandussüsteemi, mis baseerus naelsterlingil – formaalselt kuni 1944. a. peetud Bretton Woods’i konverentsini, millel otsustati üleminek USA dollarile. Selle kohta, kuivõrd riiklik ja riigi kontrolli all oli (ja on praegu) Bank of England kui ühendatud kuningriigi riiklik keskpank, annavad tunnistust lord Gladstone, selleaegse varanduskantsleri (rahandusministri) ja hilisema peaministri sõnad 1852. a., millega ta kommenteerib 1844. a. parlamendis ettevõetud ja läbikukkunud katset piirata keskpanga rahaemissiooniõigusi, seades need parlamendi kontrolli alla: “Kaalukeeleks kogu asja juures osutus see, et valitsusel endal polnud mingit substantsiaalset võimu finantsküsimustes, vaid ta pidi tunnistama raha võimu endast tugevamaks ning tema ees vastutamatuks”. Ka Reginald McKenna (rahandusminister aastatel 1915-1916) tunnistas 1924. a.: “Ma kardan, et normaalne kodanik ei ole rõõmus, kui ta kuuleb, et pangad võivad raha luua ja et nad seda ka teevad... Ning need, kes kontrollivad rahva krediiti, juhivad ka valitsuse poliitikat ning hoiavad rahva saatust täielikult oma kätes”.75

Järgmiseks Rothschildide edukaks sammuks oli riikliku keskpanga asutamine Prantsusmaal, Pariisis resideeriva James Rothschildi76 ja tema poegade mõjutusel. See sai teoks aastal 1844. Ka Prantsusmaal teenisid Rothschildid oma varanduse peamiselt Prantsusmaa sõdade finantseerimise ja 1870. a. kaotusele järgnevate sõjareparatsioonide tasumise (s.t riigile laenamise) pealt intressidena miljardeid franke.

Tänu Rothschildide ja Bismarcki ammustele sidemetele õnnestus 1875. a. Rotschildide kontrollitav keskpank (Deutsche Reichsbank) asutada ka ühinenud Saksamaal. Kasutades Belgia kuninga Leopold I kroonilist sõltuvust suurpankurite suguvõsa laenudest, asutati 1850. a. Banque Nationale de Belgique. Sarnaselt asutati keskpangad erinevatel aegadel ka Hollandis, Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa maades. Seevastu korduvad katsed mõjutada Venemaad keskpanga asutamiseks ei andnud mingeid tulemusi. See oli ka üks põhjustest, miks Venemaa tõmbas enda peale Rothschildide ja teiste rahvusvaheliste suurpankurite viha, kes maksid allumatule riigile kätte 1905. ja 1917. a. revolutsioonides, tehes Nõukogude impeeriumist oma kuuleka tööriista.77

Järgmiseks sammuks oli Ameerika Ühendriikide kui tulevase maailmavõimu rahandussüsteemi kontrolli alla võtmine. Ehkki Rothschildid olid oma esindajate (üks hilisematest esindajatest oli nende abiga Ameerika tööstus- ja rahandusilma suurkujuks upitatud John Davidson Rockefeller, kellele 96% ulatuses Ameerika raudteevõrku kontrollinud Rothschildid andsid soodustuse nafta vedamiseks raudteel, mis tegi Rockefelleri Standard Oil’ist mõistagi Ameerikas konkurentsitu naftamonopoli) kaudu Ameerikas kohal juba 18. ja 19. sajandi vahetusel, ei läinud keskpanga asutamine Ameerikas niisama lihtsalt, sest kongressis ja senatis oli keskpanga ideele tugev opositsioon, mis lükkas mitmed sellekohased ettepanekud tagasi. Aastatel 1791-1832 Ameerika Ühendriikides küll juba eksisteeris piiratud õigustega keskpank, kuid selle tegevus oli rahvamajandusele ja riigile niivõrd kahjulik, et president Andrew Jackson pani 1832. a. selle panga patendi pikendamise otsusele veto ning pank tuli likvideerida.78

Aastatel 1907-1910 organiseerisid Rothschildide kontrollitavate pankade juhid Ameerikas finantskriisi koos massiivse avaliku arvamuse töötlemise ja poliitilise lobby’ga, mille eesmärgiks oli veenda avalikkust ja poliitikuid, et selle finantskriisi peapõhjuseks oli nimelt keskpanga puudumine. 1910. a. toimus rahvusvaheliste suurpankurite kohtumine Jekylli saarel (Georgia osariigis), kus otsustati Ameerika Ühendriikide keskpanga loomine. 1913. a. detsembris võttis USA Kongress vastu otsuse luua Federal Reserve System’i nime kandev keskpank.79 Selle otsuse tagajärgede kohta Ameerika Ühendriikide jaoks ütles kongresmen Wright Patman: “Tänastes Ameerika Ühendriikides on tegelikult kaks valitsust... Meil on seadusjärgselt ametisse määratud valitsus... Peale selle on meil sõltumatu, kontrollimatu ja koordinatsioonile allumatu valitsus Federal Reserve System’i kujul, mis teostab konstitutsiooni kohaselt hoopiski kongressile reserveeritud rahanduslikku võimu”.80

Federal Reserve System on 17 kaubandusliku erapanga ühendus. Kõiki neid panku kontrollib Bank of England ja seega Rothschildide perekond. Seega on Ameerika Ühendriikide ja tänapäeval ka terve dollarile toetuv maailma rahandussüsteem lõppkokkuvõttes sisuliselt ühe suguvõsa eravalduses. Federal Reserve System’i asutamisotsus, mis oli ainult üks olulisemaid lülisid ammu enne seda alustatud pikas ahelas, pani aluse “ülemaailmsele superriigile, mida valitsevad kogu maailma orjastamise eesmärgil koostööd tegevad rahvusvahelised pankurid ja töösturid”.81

Et koordineerida rahvusvahelist pangandust, rahade liikumist riikide ja kontinentide vahel ning vendade Rothschildide ülemaailmset ühistegevust, asutati 1929. a. Rahvusvaheline Tasaarvelduspank. Praegune Maailmapank (mis pole siiski õnneks veel tõeline keskpank, kuna ei trüki veel raha, vaid ainult laenab seda) koos IMF-ga asetsevad sellel samal liinil. Hoopis konkreetsem ja tagajärgede poolest hukatuslikum projekt aga on Euroopa Keskpanga loomine ning ühtsele eurorahale üleminek. Siis saab Euroopa riikide ja rahvaste (niipalju, kui neist Euroopa Ühendriikides veel järele jääb) võlaorjusest märksa konkreetsem ja märgatavam reaalsus kui seni.82

Peale maailmapanganduse ülevõtmise tegutsesid Rothschildid edukalt ka olulisemate tööstusharude (nafta, teemandid, sõjatööstus, transpordisüsteemid, energeetika) kontrolli alla saamisega. Rockefellerite ülestöötamist Ameerika naftamonopolistiks Rotschildide raudteemonopoli toetusel sai juba mainitud. Kuid näiteks ka Lõuna-Aafrika teemandikaevandused ehitati üles Lõuna-Aafrika koloonia peaministri Cecil Rhodese poliitilisel ja Rothschildide rahalisel toetusel. See teemandimonopol kannab nimetust De Beers Consolidated Mines ning kuulub ametlikult Oppenheimerite perekonnale, kes peale selle kontrollib ka Lõuna-Aafrika börsi ning mõistagi keskpanka. Asjaolust, et selle teemandimonopoli (mis on tänapäeval oma tegevust laiendanud ka väljapoole Lõuna-Aafrikat) nimetusest ega selle ametliku omaniku nimest pole leida ühtegi viidet Rothschildidele, ei maksa end petta. Nii nagu Oppenheimer alustas ja töötas end üles Rothschildide rahadega, nii on ta nende impeeriumi regionaalse esindaja ja haldajana ka edaspidi neist sõltuv.83

Nagu keskpankade ja pankade nii ka tervete tööstusharude ja rahvusriikide majandussüsteemide enda kontrolli alla võtmisel kasutavad Rothschildid ja tema agendid aktsiaseltside keti ning paljudest sellistest kettidest koosneva aktsiaseltside võrgu meetodit. See võimaldab väheste kulutustega kontrollida ja juhtida kümneid ettevõtteid, valitseda terveid tööstusharusid ja turge. Keti alguses (või lõpus, oleneb kustpoolt vaadata) on enamasti üks Rothschildide kontrolli all olev Investment-pank, kellele kuulub aktsiate kontrollpakk teatud tööstusettevõttes (muus firmas, pangas jms). See ettevõte on omakorda peaosanik ühes teises temaga tooraine või osade tarnimise kaudu sõltuvas ettevõttes, too omakorda kolmandas jne. Esimene lüli kontrollib kogu ketti (mitte küll otseselt, kuid sellest hoolimata reaalselt, eriti kui tegemist on pangaga), dikteerib tingimused ja kasseerib kõikidelt lülidelt ka korraliku kasumi. Ning selleks, et hoida oma kontrolli all esimest lüli (panka) ja selle kaudu kogu ketti, ei pruugi mõne Rothschildi-venna isiklik või tema agendi osalus pangas olla sugugi vähemalt 51%, vaid teiste (väike)osanike paljususe ja nõrkuse tõttu piisab, kui selleks on 20-30%. Minimaalsete kulutustega maksimaalne tulemus! Selliseid kette võib üks pank rajada kümneid ja sadu, kusjuures see pank ise on omakorda ainult üheks vahelüliks sarnases pankade ketis, mille ots lõpeb mõnes juba ka formaalselt ühele Rothschildidest kuuluvas erapangas.84 Kuna tegemist on perekonnaettevõtetega, siis pole neil kohustust esitada oma tulusid avalikkuse ees. Sellise jälgedesegamise tõttu pole Rothschildide tegelikue tulude ja varanduse suhtes võimalik saada ligilähedaseltki objektiivsed andmed.

Teiseks Rothschildide meetodiks on varjujäämine ja tegutsemine mitte otse, vaid kaudselt, oma esindajate ja agentide kaudu (seda eeskätt ettevõtete ja pankade ülevõtmisel). Agendid enamasti ei avalda, et tegutsevad Rothschildide huvides; nad jätavad pigem mulje tegutsemisest omaenda nimel, mängides avalikkuse eksitusseajamiseks ka erimeelsusi ja konkurentsi nii omavahel kui isegi Rothschildidega, nagu on olnud näiteks Rockefellerite puhul. Niimoodi ei tule isegi absoluutne enamus hästiinformeeritud ja maailmapoliitika tagamaadest üht-teist aimavatest isikutest selle pealegi, kes lõppkokkuvõttes ikkagi on sihikindlalt riike ja majandusi ruineerivate tegude taga, ei tule selle peale, et tegemist pole mitte erinevate magnaatide ja gruppide juhusliku, omavahel koordineerimata võimu- ja kasumivõitlusega (mis loomulikult, teatud piirides, samuti toimub), vaid ühest ainsast keskusest sihikindlalt koordineeritava võimu- ja kasumipoliitikaga. See marionett-teatri taktika võimaldab neil ükskõik kui suurte röövellike aktsioonide, näiteks ettekavatsetud majanduskriiside ja börsikrahhide puhul veeretada vastutus kas “objektiivsete majandusolude sunni” (mis on omaenda sihikindla rahanduspoliitikaga sunniviisiliseks aetud), anonüümse röövelliku kapitalistliku süsteemi või vahetevahel ka mõne õnnetu konkreetse patuoina kaela, ise aga avalikkuse pahameele eest alati varju jäädes.

Kuidas üldse tekivad majanduskriisid? – Ega nad ei tekigi, neid pigem tekitatakse:

“Majanduskriise kutsuvad vajaduse korral esile suurinvesteerijad suurte rahasummade ringlusest kõrvaldamise kaudu. Seeläbi võetakse riigilt suured kapitalid ning riik on sunnitud majandusele vajalikku kapitali laenama kodanikelt, eelkõige aga nendelt samadelt suurinvesteerijatelt. Just sellesama raha tõmbasid nad just selsamal eesmärgil majandusest tagasi ning pakuvad nüüd seda – loomulikult protsentidega! – uuesti riigile, kellelt nad selle eelnevalt ära olid võtnud”.85

Kaasaegsed keskpangad (ja nende omanikud) on seega vastutavad kõikide vääringute pideva inflatsiooni,86 astronoomilistesse suurustesse paisuvate riigivõlgade, “tsükliliselt tekkivate” konjunktuurilanguste ja majanduskriiside eest, mida nad oma haardes oleva majandussüsteemi jätkuvaks lüpsmiseks ette kavatsevad ning läbi viivad ja mille puhul poliitikud ja valitsused ainult haletsusväärset statistirolli etendavad, tekitades kooskõlas raha juhitavate massiteabevahenditega vajaliku tiheda retoorilise uduseina, mis peidab lojaalse kodaniku pilgu eest toimuva näitemängu lava taga askeldavaid tegelikke peategelasi.

Kas arvestades eelpool toodut, võib väita, et Rothschildide suguvõsa ongi rahvusvaheliste pankurite ja antikristliku-lutsiferiaanliku võimupüramiidi maapealseks tipuks, millest ülalpool on ainult Lucifer (Saatan)? Tundub, et nemad lihtsalt juhivad, finantseerivad ja tellivad (ostavad) sionistidelt, illuminaatidelt ja vabamüürlastelt ning nende kaudu valitsustelt ja parlamentidelt oma maailmavallutusliku ja -valitsusliku poliitika teostamist.87

Nii on suurpankurid, kes nagu teisedki kodanikud ja ühiskonnaliikmed peaksid alluma riigivõimule ja töötama ühiskonna ühishüve (bonum commune) heaks, oma sajanditepikkuse riike ja rahvuslikke majandussüsteeme vähkkasvajana vallutava tegevuse tulemusena lõppkokkuvõttes sisuliselt erastanud ka riigid, muutes need oma huvide tööriistadeks, kasutades ära raha- ja tarbimiskeskse kapitalistliku majandussüsteemi ning massidemokraatia võimalusi (mis omakorda on saanud välja kujuneda tänu ühiskonna taganemisele tõelisest religioonist ja selle religiooni põhimõtete kohaselt Jumala seatud moraalse korraga kooskõlas olevast ühiskonnakorrast). Oma mõjuvõimu tunnistavad mõned asjaosalistest ka ise:

“Välised valitsusvormid on väikese tähtsusega. Neid kasutatakse selleks, milleks maskeerunu kasutab riietust – nimelt oma tegeliku isiku peitmiseks. On olemas üks võim trooni taga, mis on suurem kui troon ja mis troonile ning parlamendile ütleb: “Sa pead sõtta astuma või sa ei pea sõtta astuma, sa pead seadused ja põhiseaduse jõus hoidma või mõlemad meie soovide kohaselt tühistama. Tema korjab tegelikult makse ning seda ilma igasuguse vastutuseta kellegi teise kui osanike ees. Lugeja võib ilma vaevata ära arvata selle võimu olemuse, sest see tõuseb kaasajal lavale ühtemoodi nii Ameerikas kui ka Inglismaal. See on pangandussüsteem...”88

Seega osutuks lutsiferiaanlastest-illuminaatidest ja vabamüürlastest moodustatud hierarhiline salaorganisatsioonide süsteem vahendiks riikide ja rahvaste, praktiliselt kogu tsiviliseeritud maailma heitmiseks rahvusvaheliste suurpankurite (kes on pärit peamiselt sionistlike juutide hulgast, ehkki nendega on liitunud ka mammona nimel oma rahvuse ja rahvuslikud huvid reetnud raha- ja tööstusmagnaate teistest rahvustest) võlaorjusesse,89 antikristliku, materialistliku ja totalitaarse raha diktatuuri alla:

“Demokraatia on uusaegsetele finantsistidele andnud võimu, millist pole siiamaani omanud isegi mitte absolutistlikud valitsejad. Tänu raharinglusele eksisteerib väikese rühma inimeste absoluutne ülemvõim terve tööstuse, kaubanduse ja teeninduse, seega inimeste elu ja surma üle. Ülemvõimu kasutatakse halastamatult tervete rahvaste ning nende valitsejate ja ministrite suhtes. Tööstusriikide rahvad on niivõrd suurtes sisevõlgades, et kogu nende tööstus on võlausaldajate kätes nagu pankrotistunud ettevõte. Shylock [ahne juudi liigkasuvõtja Shakespeare’i näidendist Veneetsia kaupmees – I. Õ] hoiab oma haardes töölist, käsitöölist, põllumeest, preestrit, teadlast, leiutajat; kõik nad on tsentraliseeritud finantsvõimu kontrolli all.”90

Sellise erakätes oleva pangandussüsteemi eesmärk on varandusliku ebavõrdsuse suurendamine terve maailmamajanduse monopoliseerimise ja pangavõlgnevusse seadmise kaudu, kõikide rikkuste koondamine üha kitsama grupi inimeste kätte, kes käsitleksid riike kui oma erafirmasid ja valitsusi kui oma bürooametnikke, kes lõpuks võiksid valitseda ülejäänud rahvamasse kui oma pärisorje.

Isegi kui J. Rothkranzi toodud veenvad tõestused Rothschildide perekonna ainuvalitsuse kohta ei peaks tõele vastama, jääb ikkagi vaieldamatuks fakt, et rõhuv enamik International Bankers’ite hulgast on juudi rahvusest. Samasugune fakt on, et nad on (peale nende lutsiferiaanlik-illuminaatliku okultismi) sionistid ja toetavad rahvusvahelist sionistlikku liikumist.91

Seega jälle: selle lihtsa vaieldamatu fakti läbi, et absoluutne enamik International Bankers’itest on juudi rahvusest, ei saa me ka siinkohal mööda juudi küsimusest. Kuid see juudi küsimus, nimelt juutide maailmavalitsemise küsimus, pole tegelikult üldsegi mitte juutide, vaid täpsemalt hoopis sionismi küsimus. Sionismi küsimus aga taandub veel omakorda küsimusele ühe religiooni ja rahva kunagise missiooni väärastumisest nende kunagiste ja praeguste juhtide süül.

V.5. Juudid, talmudistlik judaism, kabbala ja sionism. Sionismi tõeline eesmärk

Sissejuhatuseks sellesse alateemasse olgu toodud järelemõtlemist vääriv tsitaat eestlastelegi hästi tuntud poliitikult, riigitegelaselt ning filosoofilt, Pan-Euroopa liikumise asutajalt ja juhilt, kõrgvabamüürlaselt ning roosiristlaselt krahv Richard Coudenhove-Kalergilt:

“Kapitalismi ning kommunismi vaheline võitlus ajalooareenil võidetud vereaadli pärandi pärast on kodusõda selles võitluses võiduka vaimuaadli liikmete vahel. Mõlema partei kindralstaap on värvatud Euroopa vaimse juhtrassi – juutide – hulgast. Kapitalismi, ajakirjanduse ning kirjanduse, nii korrumpeerunud kui ka terve vaimuaadli põhikandjad on juudid. Nende vaimne üleolek määrab nad olema tuleviku aadli üheks põhiteguriks.”92

Coudenhove-Kalergile kui juudi rahvuse välisele tunnistajale sekundeerib ühe asjassepühendatud juudi, B’nai B’rith’i kõrge liikme tunnistus:

“Enamik inimesi arvab, et sionistliku liikumise eesmärk on juudi emigrantidele kodumaa loomine Palestiinas. – Üldsegi mitte. Sionismi tõeline eesmärk on totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmine ühe ülemaailmse valitsuse kaudu”.93

Ei maksa arvata, et juutide maailmavalitsemise plaan on ainult ebarealistlik tuleviku-utoopia (või vähemalt tulevikuplaan, mis pole siiamaani veel teostunud):

“20. sajandiga on alanud juudi ajastu: me valitseme ning maailm peab seda teadma... Juudi rassi üleolek ning õigus valitsemisele põhineb lihtsal tõsiasjal, et me seda valitsemist tegelikkuses juba teostame. Võidetud kummarduvad just nimelt möödapääsmatu ees”.94

See kategooriliselt öeldud väide juutide maailmavalitsemise kui juba teostunud, kuid tulevikus veelgi ilmsemaks saava fakti kohta tuleb sionistliku juudi suust ja on suurepärases kooskõlas eelpool toodud analoogiliste väidetega juudi rahvusest ja sionistlike International Bankers’ite juba teostunud ning tulevikus veelgi konkreetsemat kuju võtva maailmavalitsemisega. Esmapilgul paistab, et siin mõeldakse ühte ja sama objekti: see tähendab, et maailma valitsevad juudid on sionistlikud juudi suurpankurid, kes kasutavad sionismi, juudi kabalistlikku gnostitsismi ja talmudistlikku judaismi, illuminaatlust ja vabamüürlust ära oma raha võimu huvides.

Kui aga kasvõi kõik juudid hakkaksid pankuriteks, saaks ainult väike osa neist suurpankuriteks ja veel väiksem osa võiks hakata maailma valitsema. Isegi kui Rothschildide juhitavas uues maailmakorras saaks ülemaailmse impeeriumi pealinnaks tõepoolest Jeruusalemm95 ja juutidele kindlustataks ainuüksi nende rahvuse alusel ühiskonnas mingi püsiv eelispositsioon, oleks nende enamik ikkagi samasuguseks totalitaarse võimu, manipulatsiooni, võlaorjuse ja kui vaja, siis ka vägivalla objektiks juudi eliidi käes nagu ka kõik goj’d. Juudi rahva kui armsa ja kasuliku võimuvahendiga kavatsevad sionistid ilmselt ka edaspidi teha sarnaseid manipulatsioone ja tuua vajalikke ohvreid, nagu tehti kunagi Hitleri-Saksamaad võimalikult vägevale Holocaust’ile tõugates, et hiljem sellele kui absoluutsele kurjale viidates saaks rahvaid ja riike antisemitismi tondiga šantažeerida, neilt kahjutasuks miljardeid välja pressida ning peale selle veel omasid Holocausti-religiooni lõa otsas hoida (vt märkus 37).

Kuid lahendus ei ole tegelikult nii lihtne kui uue maailmakorra rajamise vandenõu taandamine lihtlabasele raha- ja võimuihale ning selle seostamine juutidega ja sionismiga ainult sel puhtjuhuslikul põhjusel, nagu oleks just nimelt juutidel eriline kalduvus ja anne finantsmahhinatsioonideks ning vandenõude sepitsemiseks, mistõttu 90% rahvusvahelistest suurpankuritest on juhuslikult juudid. Selle lihtsustatud, puhtpragmaatilise, materialistliku ja darvinistliku lahenduse vastu räägivad mitmed asjaolud:

1. Kõrgvabamüürluse ja illuminaatluse kui uue maailmakorra plaanide algatajate keskmes pole tõestatult mitte pragmaatiline võimuideoloogia, vaid lutsiferiaanlik gnostitsism ning see gnostitsism on peamiselt kabalistliku ehk juudi päritoluga, mis lubas Isaac M. Wise’il, USA pearabil, rahulolevalt väita, et “vabamüürlus on juudi institutsioon, mille ajalugu, kraadid, auastmed, loosungid ja õpetused on algusest lõpuni juudi päritoluga” (teisi tunnistusi nägime eelpool piisavalt). Too gnostitsism aga ei pärine mitte juudi pankuritelt, vaid kabalistlikelt rabidelt ja juudi filosoofidelt ning neis salateadustes on juhtivaks jõuks edasi nemad.

2. Illuminaatlike salaühingute ja vabamüürluse idee, struktuur ning plaanid subversiivseks revolutsiooniliseks tegevuseks ja totalitaarse uue maailmakorra ülesehitamiseks olid olemas ammu enne seda, kui Rothschildid oma raha maailmaimpeeriumi olid üles ehitanud. Meil puuduvad ka usaldusväärsed viited selle kohta, nagu oleks nende plaanide väljatöötamise algatavaks ning rahastavaks pooleks olnud suurpankurid. Pigem viitab kõik vastupidisele initsiatiivile, s.t sellele, et illuminaatlik intellektuaalne maffia töötas kõigepealt välja revolutsiooniteooria koos uue maailmakorra üldplaanidega ja alles siis innustas plaanide elluviimiseks vajalikke rahastajaid.96

3. Rothschildid ning teised arvestatavad juudi suurpankurid on truuks jäänud ortodokssele juutlusele ja kuulekad selle juhtidele rabidele (ehkki paljude religioosne innukus on 20. sajandiks oluliselt jahtunud). Veel ustavamad aga on nad sionismile kui sekulariseerunud judaismi ideoloogiale. Juudi suurpankurite annetustele sionistlike eesmärkide realiseerimiseks sai juba viidatud. Rothkranz toob oma raamatus mitmeid näiteid ka selle kohta, kuidas sisuliselt riike juhtivad Rothschildid, Warbourg’id jt juudi suurpankurid lasevad kohaliku judaistliku kogukonna juhtidel, s.t rabidel ennast juhendada ja korrale kutsuda ning alluvad neile isegi siis, kui see, mida neilt nõuti, oli vastuolus nende isiklike huvidega.97 Kui uue maailmakorra loovaks jõuks oleks tõepoolest ainult juudi suurpankurite puhas raha- ja võimuiha, siis oleks nad endalt ammu heitnud sellised religioossed köidikud. Kõik aga viitab sellele, et nemad kui juudi raha kehastus lasevad ennast kuulekalt juhtida juudi vaimul ehk talmudistlikul ja kabalistlikul judaismil, ning selles vallas on juhtideks hoopis teised isikud, nimelt rabid või kabalistlikud juudi filosoofid.

4. 18. ja 19. sajandil juba mitmeid revolutsioone, riigipöördeid ja rahvusvahelisi aktsioone edukalt läbi viinud ning dirigeerinud rahvusvaheline illuminaatlus paistis vähemalt kuni 1860-1870ndate aastateni Rothschildide suguvõsa mitte eriti tõsiselt võtvat ja teda oma tähtsatesse plaanidesse üldsegi mitte pühendavat, mis Rothschildidele mitmeid ebameeldivaid ja isegi eluohtlikke üllatusi valmistas. Näiteks 1848. aasta revolutsioonid Prantsusmaal ning Viinis tulid Rothschildidele täieliku ootamatusena, nii et nad pidid päästma oma elu põgenemisega, revolutsioonilised massid rüüstasid nende lossid ja panid need põlema. Simon Rothschild ei pöördunud pärast seda elamust enam kunagi Viini tagasi. Oma juhtide ja käsuandjatega niimoodi ei käituta! Hiljemalt 1870ndaks aastaks aga näis illuminaatlike ordude rahvusvaheline tipp olevat teinud ühisotsuse mängida rahamaailmas ainuüksi Rothschildide kaardi peale, teha neist oma peapankurid ning pühendada nad oma kõige salajasematesse plaanidesse, sest juba 1870. a. Pariisi Kommuuni ajal, mil Pariis oli nädalaid märatsevate revolutsionääride käes, ei juhtunud Rothschildide lossi ja pangahoonetega “imekombel” mitte kõigevähimatki.98

5. Kõige olulisema vastuargumendina selle lihtsa lahenduse vastu räägib see, et uue maailmakorra põhilistes teadaolevates üksikasjalistes plaanides, Ühiskondlike arhetüüpide skeemis, on kõrgeim, salajane, kuid tegelik võim ette nähtud Suurele Valgele Loožile (vt X.2.2.). See aga on ilmselgelt lutsiferiaanlik-gnostiline, pseudoreligioosne institutsioon ja mitte mingi suurpankurite nõukogu. Isegi kui selle liikmeteks oleksid ka mõned väljapaistvamad intellektualistidest suurpankurid (keegi Rothschildidest ja mõni Jacques Attali taoline), ei saaks nad seal mängida juhtivat rolli, sest see pole nende eriala, nende kompetents. Terve sünarhiline ühiskonnasüsteem on üles ehitatud gnostilise pseudoreligiooni (ja seega ka selle pseudoreligiooni preestrite hierarhia) domineerimisele poliitika ning majanduse üle. Praegune majandusvõim – suurpankurid ja -töösturid – näivad olevat selle plaaniga nõustunud ning töötavad selle heaks, olles rahuldunud tulevases süsteemis neile kindlustatud absoluutse valitsemisega materiaalses (majanduse) vallas.

Lisame siia veel viiendaks tõendiks Martinistliku Ordu suurmeistri maag Papus’ enda tunnistuse:99

“Igal ühiskondlikul grupil nagu ka igal inimesel on oma nähtavad ning nähtamatud organid. Ajal, mil valitsevad jõusolevad seadused, töötatakse kuskil salaja välja uusi seadusi, nii nagu must päike liigub varjus, samas kui valge päike valgustab tänast päeva.

Iga riigi rahvusliku poliitika kõrval eksisteerivad rahvusvahelise poliitika vähe tuntud institutsioonid, mille liikmeteks pole mitte elukutselised poliitikud ega sõnarikkad suursaadikud, vaid koos paari suure rahandustegelasega ka teatud hulk tagasihoidlikke ja tundmatuid inimesi, kes oma ühiskondliku tegevuse laiahaardeliste kontseptsioonidega ületavad enesekindlaid poliitikuid, kes arvavad, et kui nad on saanud efemeerseteks ministriteks, siis valitsevad ka maailma...

Igal ajastul eksisteerisid (...) inimesed, kes kavatsesid läbi viia teatud ühiskondlikke reforme, ilma et nad oleks pidanud end selleks siduma nähtavate ühiskondlike institutsioonidega. Need inimesed... tegutsesid ühiskondliku organisatsiooni käsitleva igivana teaduse ettekirjutuste kohaselt, mis on pärit iidse Egiptuse templitest ja mida on austusega meie päevini hoitud teatud hermeetilisteks nimetatud keskustes.”

See viide puudutab üsna ilmselt nii Papus’ enda Martinistlikku Ordut kui ka teisi sarnaseid lutsiferiaanlikke ajutruste (Hermetic Brotherhood of Light, Memphise Ordu, Siioni Ordu jt), ehkki seal sisaldub vihje ka nende koostööle mõnede rahandustegelastega (International Bankers). Kes aga on nende ordude liikmed ja tegelikud juhid, seda me peale harvade erandite ei tea.

Need asjaolud, millele võib lisada veel mõned muud põhjused ja kujukad faktid,100 viitavad sellele, et ka Luciferi maapealse hierarhia puhul juhib vaimne võim raha võimu, dikteerides talle, milleks ja kuidas seda kasutada. Materialistliku ideoloogia teesid “Olemine dikteerib mõtlemise” ja “Baas kujundab pealisehitise”, mis pidid kehtima ühteviisi nii sotsialistliku korra kui ka konsumistliku kapitalismi puhul, on ainult loosung pööbli lollitamiseks, et juhtida tähelepanu põhjuste asemel tagajärgedele. Loomulikult on raha igasugusele oligarhiale oluline nii võimule tulemiseks, selle säilitamiseks kui ka selle nautimiseks (s.t hästi elamiseks), kuid lõppkokkuvõttes taandub kogu maise võimu küsimus ikkagi vaimu võimule – kas Jumala tahtele alluva vaimu või siis Jumala võimu suhtes mässulise kurja vaimu võimule (sellest üksikasjalikumalt tagapool, rääkides sünarhilisest teokraatiast). Raha pole tõepoolest kõik, nagu tunnistas ka Guy de Rothschild ise (vt märkus 87), sest selleks, et rahaga esmalt ikkagi ainult potentsiaalselt seotud võim ka tegelikult rahaga ühendada ning seda tegusalt võimu saavutamiseks ja laiendamiseks kasutama hakata, on vaja erakorralist ja pidevat intellektuaalset tööd. Veel enam on seda vaja selleks, et organiseerida revolutsioone ja hakata plaanipäraselt muutma ühiskondlikku korda. Sellega ei tegele uue maailmakorra ehitamise puhul aga mitte Rothschildid ega teised suurpankurid, vaid kurja intellektuaalse võimu esindajad, nimelt Luciferi illumineeritud kabalistlikud gnostikud. Tõenäoliselt kontrollivad Rothschildid tõepoolest konkurentsitult kogu uue maailmakorra ehitamise ehk sionismi eesmärkide teenistuses olevat raha; seevastu seda, millised on eesmärgid ning mille jaoks, kellele, millal ja kui palju seda raha välja anda, otsustavad ikkagi teised, kes püsivad varjus. Kes täpselt, ei tea ka Rothkranz ning vaevalt ka keegi teine neist, kes meile seda ütlema võiks tulla; need aga, kes teavad, ei tule seda ütlema. Kaasaja maailmas võivad olla sellisteks Salajasteks Ülemusteks mõned Josef Retingeri (vt märkus 56) taolised juudi intellektuaalid (näiteks Jacques Attali), kes vaid näiliselt Rothschildidele alluvad; need võivad olla ka mõned kabalistlikud rabid ja nende hulgast pigem sellised, kes meelsasti avalikkuse ette ei trügi; need võivad olla ka mõlemad koostöös suurpankuritega sellisel viisil, nagu väitis maag Papus.

Et Rothschildid ja teised juudi suurpankurid alluvad rabbidele ja teenivad ustavalt sionistlikke eesmärke, siis võib järeldada, et tervet sionismi, illuminaatluse, vabamüürluse ning juudi suurpanganduse kompleksi juhib pigem juudi religioosne ja intellektuaalne eliit kui juudi suurpankurid. See on mõistetav ainult talmudistlik-judaistliku messianismi ning lutsiferiaanliku iseloomuga kabalistliku gnostitsismi kui sionistliku ideoloogia vundamendi taustal. See messianism aga on vanatestamentliku juudi religiooni ehk mosaismi väärastumise ja moonutamise tulemus.

Vana Testamendi prohvetite kaudu Jumalalt juudi rahvale antud tõotused lubasid sõnaselgelt Messiaskuningat kui isikut, kelle õiglane messianistlik valitsemine ei pidanud piirduma mitte ainult Iisraeliga, vaid pidi laienema tervele maailmale, kõigile paganarahvastele ning seda võrdsel alusel juutidega, nii et Iisraeli maisest ja poliitilisest ülemvõimust terve maailma riikide ja rahvaste üle pole Vanas Testamendis sõnagi (Js 9, 1-6; 42, 1-7; 49, 1-23; Sk 9, 9-10).101 Kogu vanatestamentlik messianistlik ootus oli suunatud üksikisikut ja alles üksikisiku kaudu ühiskonda ja rahvast puudutavatele vaimsetele ja moraalsetele väärtustele, pääsemisele ja vabastamisele patust, moraalsest kurjusest ning surmast kui selle tagajärjest, mitte aga mingi üksiku rahva puhtalt siinpoolsele materiaalsele heaolule ning poliitilisele ülemvõimule maailmas.

Seevastu talmudistliku judaismi alusel väljaarenenud sionistliku messianismi idee kohaselt kindlustab Jumal pääsemise ja messianistliku Jumala riigi pigem juudi rahvale kollektiivselt võetuna kui juudi rahvusest üksikisikutele; see teostub siinses maailmas eksisteerivas maises paradiisis (messianistlikus kuningriigis), mitte aga teispoolses Jumala riigis; see teostub juudi rahva eksklusiivse maailmavalitsemise, mitte aga kõiki rahvaid võrdsetel alustel ühendava Jumala kuningriigi kujul. Kaasaegses judaismis ja sionismis on väga levinud selline messianismi tõlgendus, mille kohaselt juutide kauaoodatud Messias on juba tulnud ja selleks pole ei midagi muud kui Iisraeli riigis taasühinenud juudi rahvas ise. Need aga, kes veel ootavad isikulist Messiaskuningat, ootavad seda maailmaimpeeriumit juhtiva Iisraeli kuningana. Sionism on seega lihtsalt messianistliku Iisraeli riigi kui religioosse idee praktiliseks poliitiliseks väljenduseks. On piisavalt alust arvata, et tegelikkuses on see idee edasi religioosne ning üldsegi mitte nii sekulariseerunud, kui väliselt paistab.102 Rothschildid teenivad ustavalt juutide messianistliku riigi, kogu maailma valitsema kutsutud Iisraeli ülesehitamist ja kui nad seda ei teeks, ei saaks nad loota ka oma mõjukate rahvuskaaslaste, eeskätt rahva vaimsete juhtide rabide ning nende kontrollitava sionismi, illuminaatluse ja loožide toetusele. Tegelikkuses on meil juutide kõrgeima sionistliku eliidi näol siiamaani tegemist Jeesuse-aegsete ülempreestrite, variseride ja kirjatundjate järglastega, Süneedrioni ehk Vanemate Nõukogu tänapäevase variandiga (millesse Kristuse-aegsete rikaste juudi ülikute asemel on liikmeks võetud mõned suurpankurid), mida juba apostel Johannes nimetas Saatana sünagoogiks (Ilm 2,9).

Järgnevalt puudub meil vajadus viidata allikana sellisele kontroversioonilisele ja ebaselge päritoluga dokumendile nagu Siioni tarkade protokollid, sest selles väljendatud sionismi programmi võttis lühidalt ja selgelt kokku rabi Baruch-Levy täiesti kindlalt autentses kirjas Karl Marxile:

“Juudi rahvas tervikuna ongi Messias. Ta hakkab valitsema terve maailma üle, ühendab rahvad ja inimrassid, likvideerib piirid, kukutab monarhiad ning loob ühe ülemaailmse vabariigi, mis annab kodanikuõigused kõikidele juutidele. Selles inimkonna uues korralduses saavad võimu maailma üle Iisraeli pojad. Sellesama rassi, sellesama traditsioonilise kasvatuse pojad saavad juhtivaks jõuks ilma igasuguse opositsioonita. Juutidest juhid surutakse peale esmajoones tööliste massidele. Sel kombel läheb koos proletariaadi võiduga valitsemine ühendatud rahvaste üle selles (ülemaailmses) vabariigis kergelt juutide kätte. Juudi rassi valitsus likvideerib eraomanduse ning hakkab haldama avalikke varasid. Niimoodi saavad tõeks Talmudi tõotused selle kohta, et saabub Messiase ajastu ning juudid saavad enda kätte maailma kõikide rahvaste rikkused”.103

Sionism kui väärastunud idee messianistlikust Jumala riigist (milles Messiaks on sisuliselt Iisraeli riik ja juudi rahvas ise) ning kaasaegse talmudistliku judaismi tegelikuks esoteeriliseks keskmeks olev kabalistlik gnostitsism on väikesearvulise juudi rahvusest kuritegeliku grupi totalitaarne ideoloogia, ja sellisena kahjulik ka juudi rahva suurele enamusele, kellel oma juhtide tegelikust õpetusest ja eesmärkidest ehk seesmisest doktriinist aimugi pole.104 Keda orjapidaja on orjade järelevaatajaks seadnud, on tegelikkuses haletsusväärsemgi kui ori. Veel haletsusväärsem aga on rahvas, kes peab end ainsaks Jumala väljavalitud rahvaks, aga keda tegelikult juhivad ja manipuleerivad lutsiferiaanlased. Juudi rahva märksa suuremad vaenlased kui tõelised antisemiidid on sionistid koos sünagoogi esoteerilis-gnostilise (kabalistliku) tipuga, sest:

1. just nende rahanduslikud, poliitilised ja ideoloogilised intriigid ning manipulatsioonid põhjustavad suurema osa vaenust juutide vastu, mis aga ei taba enamasti üldse neid, keda see õigluse kohaselt tabama peaks, vaid mitte milleski süüdi olevat juudi lihtrahvast;

2. oma antikristliku, lutsiferiaanlik-gnostilise ja materialistliku ideoloogia levitamisega maailmas ning rabinistlikul traditsioonil Talmudil põhinevate radikaalselt rassistlike moraalipõhimõtete105 juutidele õpetamisega takistavad nad juudi rahva pöördumist oma ainsa tõelise Päästja ja Messiaskuninga Jeesus Kristuse poole, seega nende taassaamist tõeliseks Jumala rahvaks;

3. Talmudil põhineva ja religioosselt motiveeritud üleoleku, põlguse ja vihkamise kasvatamisega kõikide mittejuutide ehk goj’de suhtes tekitavad nad ka vastureaktsiooni ja vihkamist (antisemitismi) ning takistavad juudi rahva saamist normaalseks, teiste rahvastega sõbralikes suhetes elavaks rahvaks;

4. ka sionistliku eliidi suhtumine oma rahva pööblisse on üleolev, halvustav, ärakasutav ning julm, meenutades kuritegelike grupeeringute (maffia) meetodeid oma grupi ühtsuse ja distsipliini hoidmiseks ning opositsionääride, grupist lahkujate või grupi reeturite karistamiseks (vt Jh 9, 22-23.34 ja 12, 10-11).

Juut on kahetähenduslik mõiste. Esmajoones ja olemuslikult tähendab see kuulumist Jumala väljavalitud rahva hulka ümberlõikamise märgi ja religiooni alusel. Alles seejärel ja selle alusel tähendab see etnilist kuuluvust, kuid sealjuures tuleb märkida, et Vana Testamendi Jumala rahvas on välja valitud ainult ühe etnose hulgast ning judaismi pöördunud ja ümberlõigatud mittejuudi rahvusest isikud jäävad ortodokssete juutide silmis alati teise sordi juutideks. Seevastu mõnda teise usku (eriti aga ristiusku) pöördunud juudi rahvusest isikut ei käsitleta enam juudina ei religioosses ega etnilises mõttes, kuna ta ei kuuluvat enam Jumala väljavalitud rahva hulka. Kui nii, siis juutide endi arusaama kohaselt saab tõelisteks juutideks täielikus (s.t etnilises ja religioosses) mõttes nimetada ainult neid, kes tõepoolest kuuluvad Jumala valitud rahva hulka, etniline kuuluvus on küll juutluse vundamendiks, kuid siiski teisejärguline.106

Kuidas aga saavad tegelikkuses olla Jumala rahvaks need, kes ei tunnista Jumala saadetud Messiat ning kes siiamaani võitlevad Tema rajatud Kiriku kui uue ja laiendatud Jumala rahva vastu? Kuidas saab üldse olla Jumala rahvas see, kelle praegune religioon on kahepalgeline ja amoraalne, lubades mittejuutide suhtes valetamist, petmist, varastamist, ebaõiglust, isegi nende karistamatut tapmist, pidamata neid üldsegi inimesteks – kuidas kõik need põhimõtted on kooskõlas tõelise Jumala absoluutse pühadusega? Kas pole see mitte kindel tõestus sellest, et need amoraalsed põhimõtted peavad pärinema hoopis ühelt teiselt vaimselt olendilt (vt Jh 5, 45-47 ja 8, 44)? Kuidas saavad olla Jumala rahvaks need, kelle religioon ei põhine mitte niivõrd Jumala ilmutusel (nimelt Vana Testamendi kirjadel), kuivõrd sellega otseses vastuolus ja selle mõtet pahupidi pööravatel pseudoõpetlaste traditsioonidel? Juudid ei ole enam Jumala väljavalitud rahvas, sest Jeesus Kristuse kui kõikide inimeste ainsa Päästja ja juutide Messiaskuninga tagasilükkamise kaudu on nad omalt poolt tühistanud Vana Testamendi lepingu ning on muutunud, seda vähemalt objektiivselt, Jumala ning tõelise Jumala rahva vaenlasteks, Saatana sünagoogiks.107 Just nimelt sellepärast ütleb apostel Johannes – kes on tõeline juut nii etniliselt kui ka tõelise Jumala rahva hulka ehk Kirikusse kuulumise poolest – ülempreestrite, kirjatundjate ja variseride juhtimisel Kristuse Kirikut tagakiusavate juutide kohta: “Nad ütlevad end olevat juudid ega ole seda mitte, vaid on Saatana sünagoog” (Ilm 2, 9). Tagasitee tõelise Jumala rahva hulka, nimelt selle ühe osana, mitte aga eksklusiivse Jumala rahvana, on juutidele küll avatud (ja Pühakirja alusel juutide pöördumine maailma-ajaloo lõpul ka tegelikult toimub), kuid ainult Jeesus Kristuse vastuvõtmise ja Tema Kirikuga liitumise kaudu. Nii on alati ja üksmeelselt õpetanud apostlid, kirikuisad, kirikukogud ja paavstid – selline on kiriku selge õpetus juutide osa kohta üleloomulikus maailmaajaloos, mida ei saa tühistada ka peale Vatikani II Kirikukogu katoliku Kiriku okupeerinud vabamüürlaste filosemiitlik lobby ning paavst Johannes Paulus II arvukad privaatteoloogi tasemel tehtud, apostelliku ja kiriku dogmaatilise traditsiooniga selges vastuolus olevad ning seetõttu põhimõtteliselt mitte-eksimatud avaldused juudi küsimuse kohta.

Juutide ülemkiht – ülempreestrid, kirjatundjad ja variserid – lükates manipuleeritud rahva toetusel (Mk 15, 10-12; Mt 27, 25; Lk 23, 18-25) tagasi ja mõistes surma Jeesuse kui Messia, kuna Ta ei vastanud nende poliitilistele ootustele ja huvidele, murdis seeläbi Jumalaga sõlmitud lepingu (Vana Testamendi) ja sai süüdlaseks selles, et juudid lakkasid olemast Jumala rahvas. Nende järglased taganesid ajapikku ka omaenda traditsioonilisest religioonist ning kujundasid teravas vastuolus ristiusuga välja puhtinimliku päritoluga (kui mitte Saatana inspireeritud) judaismi, mis tunduvalt erineb Kristuse-eelsest vanatestamentlikust ja jumaliku päritoluga mosaismist.

Judaismis on keskse tähtsusega peamiselt III-IV sajandil pKr teravas poleemikas kristlusega väljakujunenud rabinistlik traditsioon Talmud. See kujutab endast religioosse seaduse koodeksit Mishna’t koos Kristuse-järgsete rabide Gemara’ks nimetatud kommentaaridega. Mishna omakorda on päritolult küll Kristuse-eelne, kuid alles I-II sajandil pKr kirja pandud (kirjatundjate ja variseride) käsuõpetus, mis koosneb rabide kommentaaridest ja lisandustest Moosese käsuseadusele ehk Tora’le. Kogu Talmud on niisiis Mishna ja Gemara ja Tora, kusjuures Mishna on tähtsam kui Tora, Gemara aga tähtsam kui Mishna. Nii et suuremalt osalt on Talmudi puhul tegemist Moosese käsuseaduse Tora (mis ainsana omab jumalikku päritolu) kommentaaride kommentaaridega, seega täiesti inimliku traditsiooniga. Jumala ilmutus Vana Testamendi Pühakirjas, sh ka Moosese käsuseaduses Tora’s, on judaismis jäänud täiesti tahaplaanile ning seda tõlgendatakse (pehmelt väljendudes) moonutatult hilisema, Talmudis sisalduva rabinistliku traditsiooni alusel.108

Kuidas saab kõike seda arvesse võttes judaism pretendeerida jumalikule päritolule, kui kõik jumalik on lastud läbi kahe kommentaari inimliku filtri ning on selle filtreerimise käigus omandanud kommenteeritavale kardinaalselt vastupidiseid tähendusi?

Kuid Talmud pole judaismi arengus veel lõpp-punktiks. Hiljem, s.t VIII-XIII sajandil, lisandus talmudistlikule traditsioonile veel gnostiline, maagiline ja panteistlik kabbala, millel on oluline mõju kaasaegse judaismi kõrgeimates esoteerilistes kihtides, eriti rabide ja juudi filosoofide seas, kes hindavad seda veel kõrgemaks tarkuse allikaks kui Talmudit. Kabbala 18. aluspõhimõte kõlab järgmiselt: “Jumal üle kõige on Deemon”. Lutsiferiaanlike illuminaatide õpetused hea jumala Luciferi kui kurja Adonai hea vastaspooluse kohta (vt A. Pike, III.2.) pärinevad ei kuskilt mujalt kui kabbala’st. Üleüldse pühendab Kabbala deemonitele suurt tähelepanu, õpetades, et neid saab maagiliste võtete kaudu enda teenistusse rakendada.

Seega on kaasaegne judaism oma esoteerilis-gnostilistes vooludes, eriti kabbala’s ja mõnevõrra varjatumalt chassidismis, muutunud maagiliseks, panteistlikuks ning sügavamal (pühendatute) tasandil lausa lutsiferiaanlikuks õpetuseks ja praktikaks. Judaism on välja kujunenud ja defineerib end opositsioonis ja teravas vaenus Jeesus Kristusega, pürgib Kristuse Kiriku hävitamisele ja on seega olemuslikult ja programmiliselt antikristlik ning ilmselt paljude oma juhtide tasandil ka teadlikult lutsiferiaanlik religioon. Samamoodi kehtib kõik eelpool öeldu judaismist sekulariseerumise ja politiseerumise käigus väljakasvanud messianistliku ideoloogia – sionismi – kui aga seda üldse eraldi ja judaismist sõltumatuks vooluks pidada tohib, sest paljud juhtivad sionistid on ju ortodokssed rabid. Seetõttu pole midagi imestada, et juutide ülemkiht, võtnud mosaismist üle ainult selle välised vormid ja juutide maailmavalitsuslikeks ambitsioonideks moondunud Jumala valitud rahva idee, peab juba kaks tuhat aastat lakkamatut sõda Kristusega ning Kristuse Kirikuga, kasutades, nii nagu Kristuse ajalgi, etturitena oma rahvuskaaslasi, kes juhtide tõelistest plaanidest ja huvidest midagi ei tea (vt märkused 37 ja 104).

Nii läheneb maailmaajalugu sionistlike vandenõulaste juhtimisel ülemaailmse antikristlik-lutsiferiaanliku impeeriumi moodustamisele – kuni juhtide petetud, manipuleeritud, külmalt ohvriks toodud ning edaspidigi ohvriks toodav juudi lihtrahvas juhtide silmakirjalikkuse ning alatuse ja ilmselt ka satanismi ükskord läbi näeb ja maailma-ajastu lõpul massiliselt ristiusku pöördub (Rm 11, 25-26 ja Mt 23, 38-39). Jumala tõotus, et maailma-ajastu lõpul ka juudi rahvas Kristuse kui oma Messias-Kuninga poole pöördub ja seeläbi uuesti Jumala rahvaks saab, on täiesti selge ja kindel. Iga selline vastureaktsioon sionismi ja judaismi messianistlikele plaanidele, mis on sihitud terve juudi rahva kui vaenlase vastu on seepärast rumal, viljatu, õigest sihtmärgist mööda sihtiv, amoraalne ning vastuolus Jumala tahtega. Ainult see on tõeline antisemitismi hoiak. Vägivaldseks muutumine toob endaga kaasa ka Jumala karistuse (nt Hitleri-Saksamaa puhul). Seevastu õige, moraalne, otse tõelist vaenlast tabav ning teoloogiliselt põhjendatud hoiak juudi küsimuses on antisionism, antitalmudism ja antijudaism. Nagu nimigi ütleb, on selle puhul tegemist hoiakuga kindla ideoloogia kui niisuguse, mitte aga seda ideoloogiat kandva rahva vastu. Selle juures tuleb alati juhinduda kristlikust põhimõttest: “Vihka pattu ja valet, kuid armasta patust ja eksinut”. Veel õigem ja ka viljakam käitumine terve maailma ja kõikide rahvaste hüve silmas pidades on palve; õige on kaasa aidata, et juudi rahvas pöörduks oma Lunastaja ja Päästja Jeesus Kristuse poole, sest ilma selleta pole maailmal pääsu sionismi vandenõust.

VABAMÜÜRLASTE VÄLINE IDEOLOOGIA

VI.1. Liberalism kui pragmaatilis-ideoloogiline põhialus

Rääkides liberalismist kui vabamüürlaste, illuminaatide ja sionismi ideoloogiast, tuleb silmas pidada, et see pole mitte vabamüürluse olemus, vaid pigem nende lutsiferiaanluse praktiline aspekt, vahend (paljude väidete osas pealegi ajutine) nende maailmavalitsuslike plaanide ehk uue maailmakorra elluviimisel. Kui see saab ükskord ellu viidud, pole vabadusest enam juttugi.109 Vajaduse korral võivad vabamüürlased kasutada – ja on tegelikkuses ka kasutanud – oma kavatsuste elluviimiseks teisi ideoloogiaid, millel on liberalismiga üsna vähe ühist (vahest ainult nende destruktiivsus Jumala loomuliku ja üleloomuliku korra suhtes ning vaen katoliku religiooni ja Kiriku vastu). Näiteks marksismi ja kommunismi väljakujundamisel, nagu ka kommunistliku Oktoobrirevolutsiooni läbiviimisel, mängisid otsustavat osa peamiselt juudi päritoluga illuminaadid juudi pankurite ja suurtöösturite rahade toetusel (vt märkust 40 ja VII.5.). Ka vabamüürlaste liberalism kui nende ideoloogiline põhirelv ise on ajaloo jooksul põhjalikke muutusi läbi teinud.

VI.2. Massoonliku ideoloogia ratsionaalsed (filosoofilised) aspektid. Suhtumine religiooni.

1. Vabamüürlaste ideoloogia filosoofiliseks vundamendiks on tunnetuslik ja eetiline subjektivism ning relativism. Selle kohaselt ei eksisteeri maailmas mingit universaalset, inimestest sõltumatut, objektiivset ja muutumatut tõde ning mingit objektiivset, inimese tahtest sõltumatut moraalset korda. Vastupidi, tõde ja moraal sõltuvad inimestest, nimelt ühiskondlik-poliitilistest, sotsioloogilistest ja kultuurilistest oludest, muutudes ja arenedes koos nendega ikka paremuse suunas – progressism ja futuroloogiline optimism on vabamüürlaste ideoloogia ja maailmavaate oluline osa. Arengu suuna määravad muidugi “valgustatud targad”, kelle plaanid ainsana relativeerimise alla ei kuulu, igatahes mitte valgustamata “pööbli” poolt. Kui ei eksisteeri mingeid kindlaid ja muutumatuid väärtusi, kui kõik väärtused on suhtelised ja muutuvad, on meil tegemist dogmaks tõstetud relativismiga.110

2. Liberalism kui negatiivne arusaam vabadusest (vabadus igasugustest piirangutest ehk vabadus mõelda, öelda ja teha, mis iganes pähe tuleb) on tihedas seoses relativismiga.111 Et anda ideoloogiale väärikat nime ja laiadele massidele atraktiivset kuju, nimetavad vabamüürlased seda mõtte- ja südametunnistuse vabaduseks ning on selle kuulutanud üheks põhiliseks inimõiguseks (Inimõiguste deklaratsioon, art 7).

3. Religiooni vallas propageerivad vabamüürlased kõikide religioonide võrdsust (kuna pole mingit absoluutset tõde, pole ka mingit Jumala ilmutatud üleloomulikku religioosset tõde ja ükski religioon pole tõesem kui teised) ning sellest tulenevat religioonivabadust.112

4. Kuna jumalik ilmutus ja usk kui inimese vastus sellele on olemuslikult üleloomulikud (inimloomuse enese võimalusi ületavad) nähtused ja seotud inimese tõstmisega loomulikust korrast üleloomulikku ehk armu korda, siis on vabamüürlased igasuguse loomulikku korda ületava ja täiustava Jumala-poolse “vahelesegamise” idee vastu. Seda hoiakut võib iseloomustada mõistetega ratsionalism (siin tähendab: ainult puhas mõistus!; jumaliku ilmutuse ja üleloomuliku usu kui tunnetusvahendi põhimõtteline eitamine113) ja naturalism (imede, pühitseva armu ning inimese üleloomuliku lõppeesmärgi eitamine114).

5. Vabamüürlaste filosoofiliste ning religioossete vaadete aluseks on mitmesugused uus- ning kaasaegsetes filosoofilistes vooludes (kantism, eksistentsialism, strukturalism, psühhoanalüüs, mütoloogilis-sümbolistlik religioonifilosoofia jt) väljenduvad seisukohad, mille ühisosadeks on agnostitsism, subjektivism, immanentism ning alateadvuse, tunnete, fantaasia ja tahte seadmine kõrgemale mõistusest või sellega võrdsele tasemele. Mõistus kuulutatakse nende teenriks või keeldutakse talle omistamast teiste võimete suhtes kõrgemat ja juhtivat rolli. Selline antropoloogia on radikaalselt vastupidine klassikalisele antiik- ja kristliku kultuuri antropoloogiale, mille kohaselt inimese kõrgeim jõud on mõistus, mis tahte abil peab valitsema fantaasia, kirgede, tunnete ja alateadvuse üle ning neid juhtima. Uus antropoloogia on inimhinge sisekorra, vaimse elu ja moraali, kuid ka ühiskondliku korra tasemel radikaalselt revolutsiooniliste tagajärgedega, õigustades ja põhjendades subjektivismi, voluntarismi, egoismi ning kõikide loomalike tungide ja kirgede vallapäästmist inimeses. Modernismi kaudu on sellised vaated leidnud sissepääsu ka teoloogiasse ning katoliku Kirikusse, olles Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsiooni põhiliseks intellektuaalseks teguriks.

6. Religioossete veendumuste kohta õpetavad vabamüürlased, et kõik usutõed ja –vormelid on ainult sümbolid, mille eesmärgiks on avada inimese teadvus ja stimuleerida seda religioosseteks läbielamisteks, tundmusteks, mõteteks, Jumala tunnetamiseks iseendas. Religioossed ideed tulenevad inimese alateadvusest, religioossetest läbielamistest, eksistentsiaalsetest vajadustest, mille mõistus nende üle reflekteerides sümboolselt mõistetavateks dogmadeks sõnastab (uute “vajaduste” ilmnemisel sõnastatakse nad muidugi ümber). Seega asetub vabamüürlaste arvates religioon seesmise elamuse, kogemuse ja valgustusena tervenisti inimeste sisemaailma, olles ei midagi rohkemat kui teadvuse funktsioon. Jumal poleks siis tegelikkuses midagi muud kui inimese idee, mis tähendab, et igal inimesel oleks oma väike mugav jumalake, mis on tema kujutluste ja vajaduste kohane.115 Esitame enesele küsimuse: kas selline idee või ebajumal suudab kedagi reaalselt päästa – päästa reaalsest kurjast, päästa surmast? Religioon muutub sellises vaadete süsteemis lihtsalt enesepettuse vormiks.

7. Mis puudutab avalikkuse ning vabamüürluse madalamate astmete ees demonstreeritavat suhtumist Jumalasse, siis on vabamüürluses välja kujunenud kaks põhisuunda: üks deistlik (Jumal on, kuid ei sega end maailma asjadesse vahele) ja teine kas agnostiline (kas Jumal on või ei ole, seda pole võimalik kindlalt teada) või otseselt ateistlik (Jumal on kahjulik idee primitiivsete ja valgustamata inimeste peades). Piisavalt pühendatute suhtumist Jumalasse me juba nägime III.2. all, eriti O. Wirth’i, A. Pike’i ja Cl. de Saint-Martini selgitustes.

8. Kõrgemate pühendusastmete tasandil muutub vabamüürlaste ähmane ja vastuoluline Jumala-idee üha rohkem panteistlikuks, vastuolulisust kaotamata, pigem seda juurde võttes. Jumalat samastatakse maailmakõiksusega, kosmosega, eriti aga inimkonnaga, kes “valgustatute” juhtimisel toimuva ühiskondlik-ajaloolise progressi käigus jõuab üha selgema Jumala äratundmiseni iseendas, kuni täieliku samastumiseni Jumalaga. Nende pseudoteoloogiliste ideede väljendamisel kasutab paljude illuminaatlike salaordude gnostitsism palju kristlikust teoloogiast laenatud mõisteid, kaasa arvatud Kristus, lunastus, kolmainsus, Püha Vaim, ortodokssus jne, andes neile moonutatud või tõelisele risti vastupidise tähenduse.116

9. Pankristusliku või kristuseeritud inimkonna panteistlikust samastamisest Jumalaga tuleneb otsese järeldusena religioosselt motiveeritud, tsentraliseeritud kultuuri- ja haridussüsteemi kaudu teostatav totalitaarne kollektivism ning teokraatlik etatism (s.t inimese täielik allutamine riigile, riigiorjus). Inimesel on selles süsteemis väärtus ja olemisõigustus ainult niivõrd, kuivõrd ta on osa ühtset pankristlikku planetaarset teadvust (ehk ideoloogilist homogeensust) omavast pankristlikust inimkonnast.117

10. Seoses sellega pakub vabamüürlus alternatiividena iga üksikinimese sügavaimat reaalsust – pattu ja surma – puudutavale kristlikule lunastusele, päästmisele ning igavesele elule välja ainult ühiskondlikku lunastust ning maapealset paradiisi heaoluühiskonna ja ülemaailmsete politseijõudude abil kindlustatava üleüldise maailmarahu näol.118 Mis juhtub inimese hingega pärast surma, selle küsimusega vabamüürlaste lunastusõpetus ei tegele. Selline lunastus on poolik, armetu ja illusoorne.

11. Vabamüürlaste kui tüüpiliste gnostikute jaoks rajaneb inimese isiklik täiustumine ning väidetav jumalikustumine ainult gnoosise omandamisel. Gnoosise all mõistetakse tarkust (sophia – sellest teosoofia, antroposoofia), varjatud salateadmisi või teadust laias mõttes (teadus haarab nii tõelist kui ka esoteerilis-okultistlikke teadusi, millest kõrgeim on nn teurgia ehk intellektuaalne maagia – vt X.2.2., Ühiskondlike arhetüüpide skeem, tabel 53).119 Moraalsele täiustumisele ehk vooruste omandamisele, milles seisneb tõeline täiuslikkus ehk pühadus kui sarnasus püha Jumalaga, ei pöörata ei loožides ega kõrgemates salaordudes mingit tähelepanu – pigem vastupidi, need on igasuguse amoraalsuse kooliks. Teadmine ilma voorusteta muudab inimese uhkeks, ülbeks, üleolevaks, küüniliseks, võimuahneks ja oma eesmärkide saavutamisel vahendeid valimatuks (vt Fukuyama, märkustes 126 ja 134 ning Brzeziński tsitaadid alapeatükkides X.4. ja X.6.) Inimene vajab lunastust ja pääsemist enda moraalsest kurjusest ehk patust, sest iga inimene vastutab esmalt iseenese eest. Kuid patt on ka kõigi ühiskondlike hädade, esmajoones ebaõigluse ja sõdade põhiallikaks, ainus realistlik tee ühiskondlike hädade leevendamiseni või likvideerimiseni on võit üksikinimese patu üle. Vabamüürlaste gnostitsism ja ühiskonna välisele parandamisele suunatud utoopiad neile probleemidele mingit lahendust anda ei suuda, ei üksikisiku ega ühiskonna tasandil – pigem vastupidi. Illuminaatlike prominentide nagu Brzeziński, Attali ja Fukuyama avalduste alusel võime juba praegu ette kujutada, kuidas uues maailmakorras politseivägivalla abil kindlustatud välise rahu sildi all hakkab vohama ebaõiglus ja rõhumine.

12. Vabamüürlaste ideoloogias on keskse propagandistliku tähtsusega inimese (inimkonna) kultuse tasemele tõstetud paatoslik humanism: “Vabamüürlaste jaoks leiab progress aset siis, kui inimesest, kes praegu on allutatud Jumalale ja neile, kes nimetavad end tema maapealseteks esindajateks, kujuneb välja vabastatud moraaliga inimene ehk vabamõtleja... Sel moel realiseerime progressi viimase sõna: see on inimene, kes on iseenda preester ja kuningas, kes tunnistab ainult iseenda tahet ja südametunnistust."120 Kõnekas on ka kunagise Grand Orient’ suurmeistri Jacques Mitterrand’i tunnistus: “Kui Luciferi patuks on Jumala asemel inimese asetamine altarile, siis humanistid teevad seda pattu alates renessansist. Seesama oli ka üks vabamüürlastele esitatud põhisüüdistustest, kui paavst Klemens XII nad 1738. aastal esimest korda hukka mõistis.”121

13. Vabamüürlaslik humanism kujutab endast ühelt poolt pärispatu eitamist, s.t väitmist, et inimese loomus on hea, rikkumata, oma eesmärkide saavutamiseks iseeneses piisav ja ei vaja oma elu lõppeesmärgi saavutamiseks (ja oma rikutuse ravimiseks) mingit üleloomulikku abi Jumala armu näol – väites, et mingit üleloomulikku eesmärki inimesel polegi. Teiselt poolt kujutab see aga patu, eriliselt aga pärispatu kui Jumala-vastase mässu idealiseerimist koos selle kuulutamisega igasuguse progressi mootoriks ja inimkonna ideaaliks (vt O. Wirth, III.2.). Vastuolu? Loomulikult vastuolu, kuid mitte ainus vabamüürlaste ideoloogias.122 Olgu vabamüürlaste tegelik suhtumine pärispattu ja pattu milline tahes, aga nende liberalism ja pattu eitav või lausa idealiseeriv optimistlik humanism on pisikese inimese eneseuhkust ja ülbust inimese kultuse paatoslike loosungitega ülesergutav praktilise satanismi programm laiadele massidele.

14. Vabamüürlaste jaoks on progressi vaenlasteks igasugused traditsioonid, olgu need siis rahvuslik-kultuurilised või supranatsionaalsed, religioossed või mittereligioossed, üleloomuliku või loomuliku päritoluga.123 Vaenlasteks ei ole ainult juudi rahvuslik-religioosne traditsioon ja mitmesugused gnostilis-esoteerilised traditsioonid. See on ka arusaadav, sest traditsioonid takistavad ühiskonna ümberkujundamist kunstlike teooriate ja utoopiate või siis lihtsalt võõraste traditsioonide alusel, andes inimestele vaimse kindluse, iseseisvuse, rahvuslik-kultuurilise ja ajaloolise eneseteadvuse ning püsivad moraalsed põhimõtted (seda isegi siis, kui need on osaliselt valed ja ebamoraalsed, nagu islamis), olles niiviisi takistuseks ja piduriks igasugustele revolutsioonidele ning ideoloogilisele manipulatsioonile. Et muuta inimesed manipuleeritavaks ja vastuvõtlikuks oma ideoloogiale ning traditsioonidele, tuleb vabamüürlastel esmalt kõik vaenulikud traditsioonid hävitada ning lükata ühiskond loožidest juhitava permanentse revolutsiooni ning kultuurilise, religioosse ja moraalse kaose seisundisse.124

15. Kuna traditsioonid on enamalt jaolt seotud mingi kindla rahvusega, väljendudes rahvuskultuuris ja kujundades seda, siis on vabamüürlus ka programmiliselt antinatsionalistlik ja kosmopoliitiline – erandiga ühe kindla rahvuse jaoks. Seepärast on üheks oluliseks uut maailmakorda ettevalmistavaks eesmärgiks ka religioosse sünkretismi ning multietniliste ja multikultuuriliste ühiskondade propageerimine ning väljakujundamine massilise migratsiooni käivitamise ja soodustamise teel, et kujundada “uuele aadelrahvale” valitsemiseks ja plastiliinina vormimiseks ülemaailmne religioonita, kultuurita, rahvuseta, ajaloota ja eneseteadvuseta amorfne multi-kulti inimmass.125

16. Vabamüürlaslik ideoloogia propageerib rünnakut kõige loomuliku vastu ning loomuliku asendamist kunstlikuga või loomuvastaseks ümberkujundatuga. See suunitlus ulatub toidust (geneetiliselt manipuleeritud või sünteetilised ning keemiliste lisanditega toiduained, fast food’i rämpstoit), inimese seksuaalsusele suunatud rünnakutest (homoseksuaalsuse propageerimine, katseklaasi-viljastamine, soomuutmise operatsioonid) ning geneetilistest manipulatsioonidest (inimese meditsiinilis-geneetiline “parandamine” ja kavatsused inimest kloonida) kuni vaimse tasandini (inimese reaalsusetaju hävitamine filosoofilise subjektivismi, relativismi ja agnostistsimi ning kaasaegse massikultuuri, massiteabevahendite ning arvutimängude kaudu tekitatava virtuaalse reaalsuse kaudu). Tegelikkusest võõrandunud, füüsiliselt, intellektuaalselt ja moraalselt nõrgestatud; geneetiliste ja biotehnoloogliste manipulatsioonidega väärastatud inimloomus pole siis enam võimeline arvestatavaks vastupanuks riigiaparaadi toetusel rakendatavale ideoloogilisele manipulatsioonile, psüühilisele ja füüsilisele vägivallale.126

17. Vabamüürlaste jaoks on moraali ainsaks allikaks inimene ise ja tema südametunnistus. Iga inimene otsustab ise oma südametunnistuses, mis on tema jaoks hea ja mis on kuri: “Inimene on iga asja ja iga tunnetuse algpunktiks. Ta on iseenda allikas ning sihtpunkt. Ainult tema ise võib igal hetkel “siin ja praegu” öelda, mis on talle täna hea.”127 Sellel radikaalsel moraalsel immanentismil, subjektivismil ja relativismil rajaneb ka vabamüürlaste nõue südametunnistuse vabaduse kui põhilise inimõiguse tagamiseks. Mitte mingi väline sund – ei Jumal, religioossed kujutelmad, Kirik ega ka riik või ühiskondlik arvamus – ei tohi piirata südametunnistust ega suruda inimesele peale moraali, mis pole otsast lõpuni tema enda oma. Vabamüürlased ja illuminaadid jätavad muidugi ütlemata, et see moraal, mis on iga inimese enda oma, on välja töötatud hoopis nende loožides ja salaühingutes ning seda propageeritakse päevast-päeva ajalehtedes, televisioonis, raadios, raamatutes, internetis jne. Ka siin näeme taktikat: kõigepealt vale abil vabaduse nimel plats konkurentidest puhtaks, et pärast ise seda suurema hoolega vabadust rünnata. Loomulikult tuleb siis terve ühiskondlik elu, seadusandlus, haridus ja kasvatus selle südametunnistuse vabaduse ning teiste inimõiguste alusel ümber korraldada. Seda laadi vabastatud moraali kirjeldatakse hulga kõrgelennuliste sõnade abil: vabadus, võrdsus, vendlus, solidaarsus, progress, südametunnistuse vabastamine jne. Praktikas väljendub “vabastatud moraalsus” sellistes tsivilisatsiooni “progressiivsetes saavutustes” nagu abordi- ja eutanaasiavabadus;128 rasestumisvastaste vahendite129 kasutamine ning seksuaalne kõikelubavus; perekonna kui püsiinstitutsiooni kadumine ja selle asendumine (ühe- või kahesoolise) vaba kooselu partnerlusega;130 vabakasvatus koos laste õiguse deklaratsiooniga, mis võtab vanematelt praktiliselt ära lastekasvatamise õigused ning annab lapsed riigi kontrolli alla;131 ilmalik riiklik koolisüsteem koos riiklike ideologiseeritud kooliprogrammidega132 jne. Kogu seda kurjuse ja vale vohamist kaitsvateks “valvekoerteks” on totaalse vabaduse ja tolerantsi loosungid.

Nagu juba deklaratiivsetestki põhimõtetest näha, on vabamüürlaste põhimõtteks põhimõtteline moraalitus.133 Mis on aga sellise moraalituse organiseeritud ja sihikindla propageerimise eesmärk? Kas ainult iseenese perversse mõtlemise ja käitumise õigustamine, seades ebanormaalse ja haiglase normiks? Mitte ainult. Esmaseks eesmärgiks on võim: absoluutse võimu saavutamine masside üle. Liberalismi kui piiramatu vabaduse juurutamisega vabastatakse inimesed kõigist moraalse korra, religiooni, kultuuri ja ajaloo sidemetest, et lõpuks lõplikult ja absoluutselt “vaba”, s.t igasuguste vaimsete ja moraalsete pidepunktideta, totalitaarse riigi suhtes mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt kaitsetu inimene saaks ideaalseks manipulatsiooni ja ekspluatatsiooni objektiks, muutudes üheks lambaks Salajaste Ülemuste poolt valvekoerte abil juhitud (vt Chamfort, märkuses 188) suures lambakarjas. Inimene muutuks lihtsalt oma loomuse poolest orjaks; orjaks mitte niivõrd välise sunni survel, kuivõrd iseenese pattude ja pahede, ignorantsuse, rumaluse, tahtejõuetuse, eesmärgituse, oportunismi ja konformismi märksa tugevamate seesmiste köidikute mõjul.134

VI.3. Pettus ja ajalooline lavastus hegeliaanliku dialektika abil kui universaalne meetod

Nagu eelpool toodud ideoloogiliste eesmärkide ja ajaloolis-poliitiliste näidete varal nägime, on paljud vabamüürlaste deklareeritavad ja realiseeritavad eesmärgid puhas pettus, kattevari deklareeritavale hoopis vastupidise eesmärgi teostamisel. See viitab veel ühele uue maailmakorra ehitajate pikaajalisele, s.t pikki ajaloolisi perioode hõlmavale taktikalis-metoodilisele vahendile: nimelt Hegeli dialektilise loogika (teesi-antiteesi-sünteesi) kui meetodi kasutamisele ajalooprotsesside suunamisel ja juhtimisel ettekavatsetud suunas. Massidele mängitakse üks põnev ajalooline teatrietendus, mille lavastajad ning lõppvaatus, kaasa arvatud see, et tegemist oli lavastusega, jäävad saladuseks kuni eesriide langemiseni, enamikule aga ka pärast seda.

Kõigepealt lüüakse ühiskond revolutsiooniga loomulikust seisundist välja, ühte äärmusesse, ning tekitatakse kaos. Seejärel (aastakümnete või isegi sajandi pärast) esitatakse teine äärmus väljapääsuna esimese äärmuse tekitatud kaosest. Pärast teise äärmuse tekitatud veel hullemat kaost hakatakse inimestele sisendama vajadust pöörduda tagasi loomuliku hierarhilise korra ja traditsioonide kui ainsa päästerõnga juurde (kuid see kord ja traditsioon, mis lahendusena välja tuuakse, on pahupidi pööratud, miinusmärgiga, s.t saatanlik). Kogu protsess, ehkki seda on realiseerinud sajandite jooksul erinevad ja näiliselt vastandlikud jõud, toimub tegelikult ühe ja sama kõrgeima, vastuolusid omavahel dialektiliselt ühendava ideelise jõu diktaadi ja plaanide kohaselt – see on otsene viide mitte niivõrd inimeste hulgast pärit Salajastele Ülemustele, vaid pigem neid inspireerivale Universumi Suurele Arhitektile. Need plaanid on põhiosas valmis aastakümneid ja sajandeid enne nende tegelikku teostamist, nagu näitavad A. Pike’i kiri G. Mazzinile, Alta Vendita salajane instruktsioon võitluseks Kirikuga, Ühiskondlike arhetüüpide skeem ja Sünarhistlik pakt, millega me tagapool põgusalt tutvume. Tänapäeval tegelevad nende plaanide, s.t. psühholoogilise sõja ja avaliku arvamuse suunatud ning järjekindla manipuleerimise programmide väljatöötamisega, kümned suured valitsusringkondadega seotud instituudid ja uurimisgrupid, eriti NATO-ga seotud Tavistocki Instituut (vt 300 Komitee ja Rooma Klubiga seonduv V.2.2. ja V.2.3 all).

VII

VABAMÜÜRLASTE TEGEVUSEST

MAAILMAAJALOO KUJUNDAMISEL

Vabamüürlased ja illuminaadid on alates Suurest Prantsuse Revolutsioonist olnud tegevad kõikide suuremate revolutsioonide organiseerimisel, juhtimisel ja nende viljade – s.t uute, edaspidi juba nende kontrolli all olevate võimusuhete – jagamisel nii Euroopas kui ka Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, kuid ka Mehhiko ja paljude teiste vähemtähtsamate riikide parlamendid, valitsused ja ametlik poliitika on alates eelmise sajandi lõpust olnud vahetpidamata vabamüürlaste juhitavad. Vabamüürlased on välja andnud seadusi ja seadnud ametisse valitsusi sõltumata võimulolevatest parteidest, organiseerinud riigipöördeid, sõdasid ja revolutsioone. Järgnevalt toome illustratsiooniks ainult mõned faktid ja tsitaadid.

VII.1. Prantsusmaa

· “Bastille’i langemise järel langes vabamüürlusele osaks kõrgeim au annetada inimkonnale suurima hoolega väljatöötatud harta (...) 25. augustil võttis Konstituant, mille liikmetest üle 300 olid massoonid, lõpuks pea sõna-sõnalt vastu kõik, mis oli olnud kauakestva töö objektiks loožides, nimelt surematu inimõiguste deklaratsiooni teksti.“135

· “Jakobiinide rühmitus, Prantsuse revolutsiooni tegelik teostaja, oli ainult vabamüürlaste looži n.ö väline kuju. Mida tegid jakobiinid viie surematu aasta jooksul, 1789. kuni 1794., seda võime korrata ja peame kordama, kui hädaoht uuesti tuleb.”136

· Vabamüürlaste avaliku ja nähtava mõjuvõimu tipp Prantsusmaal langes aastatele 1870137 kuni 1940, mil enamik valitsusliikmeid, peaministreid ning presidente olid vabamüürlased. Ka pärastsõjaaegne Prantsusmaa pole vähem vabamüürlaste mõju all, pigem rohkemgi, kuid nüüd on nende tegevus vähem silmapaistev ja avalik. Charles de Gaulle oli kõrgvabamüürlane, niisamuti nagu François Mitterrand, kelle vend Jacques Mitterrand oli Grand Orient’i suurmeister.138

VII.2. Inglismaa

Inglismaal on alates eelmise sajandi algusest mitteformaalne, kuid see-eest ülimalt tegus liit kuningadünastia, anglikaani kiriku ning vabamüürluse vahel. Sunday Express’i (23. III 1980) alusel on terve kuninglik perekond tihedates sidemetes vabamüürlusega ja enamik loožide suurmeistritest pärineb kuningliku perekonna liikmete hulgast. Inglismaa kuningaperekonda kuuluv Kenti hertsog on traditsiooniliselt ülemaailmse vabamüürluse (sümboolne) pea. Inglismaa vabamüürluse võrk on väga tihe ja on võrreldav ainult Ameerika Ühendriikide omaga (1990ndate aastate algul oli Inglismaal üle 800 tuhande vabamüürlase 56 miljoni elaniku kohta). Seetõttu võib õigusega väita, et teatud organisatsioonid ja institutsioonid (nt politsei ja kohtusüsteem) pole mitte ainult vabamüürlaste infiltreeritavad ja suunatavad, vaid neist lausa läbi imbunud ja nende juhtimise all.139

VII.3. Mehhiko

Vabamüürlaste edukas infiltratsioon läbinisti katoliikliku Mehhiko ülemkihtides ning tähtsamates institutsioonides (politsei, ohvitserkond, kohtud, parteid, ülikoolid) võimaldas neil korraldada 1877. aastal riigipöörde keiser Maximiliani kukutamiseks, järgnenud positsioonide tugevdamine ühiskonnas võimaldas neil valla päästa aastail 1910-1920 kestnud revolutsiooni, mis lõppes küll (USA survel) mittemarksistliku diktatuuri kehtestamisega. Katoliiklikus Mehhikos kehtestati rahva suure enamiku tahte vastaselt ateistlik-sekularistlik riik. 1938. aastast kuni 1990ndate aastate alguseni valitses Mehhikos katkematult vabamüürluse otsene poliitiline emanatsioon Institutsioonilise Revolutsiooni Partei (miks demokraatia maailmapolitsei USA ei muretsenud demokraatia ja poliitiliste vabaduste tagamise eest oma naaberriigis?). Kirikult võeti avalik-õiguslik staatus, keelati religioossed ordud ning vaimulikurüü kandmine avalikes kohtades, religiooni õpetamise koolides, aeg-ajalt korraldati katoliiklaste massipogromme. Näiteks aastatel 1926-1929 provotseeriti (lavastati) fanaatiliselt ateistliku presidendi Elias Plutarco Callese, sotsialisti ja vabamüürlase, “Jumala isikliku vaenlase” initsiatiivil välja antud antikatoliiklike seaduste restriktiivse elluviimisega katoliiklik valitsusvastane mäss, mida taheti kasutada ettekäändena katoliku Kiriku lõplikuks likvideerimiseks. Katoliiklaste verisele jälitamisele järgneva kristlaste (cristeros) tõelise ülestõusu käigus tapeti 3 aasta jooksul USA rahalisel ja poliitilisel toetusel ligi 90 tuhat katoliiklast. Ehkki pärast 1940ndaid aastaid ning eriti peale Vatikani II Kirikukogule järgnenud revolutsiooni katoliku Kirikus Mehhiko massoonlik-antikatoliikliku diktatuuri kurss kiriku ja katoliiklaste suhtes märgatavalt leebus, on Mehhiko siiamaani jäänud ateistlikuks riigiks, mida valitseb vabamüürlaslik maffia vastu katoliikliku rahva enamuse tahet. Alles 1991.-1992. aasta konstitutsiooniparandustega taastas Mehhiko (Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsiooni käigus eelnevalt kahjutuks tehtud) katoliku Kiriku avalik-õigusliku staatuse.140

VII.4. Ameerika Ühendriigid

Enamik Ameerika Ühendriikide asutajatest olid vabamüürlased, samuti paljud presidendid, alates esimesest, G. Washingtonist, ja lõpetades viimastega, G. Bush seeniori, B. Clintoni ja G. Bush juunioriga (G. Bush juunior kuulub, nagu ta isagi, illuminaatlikusse ordusse Skull and Bones). Kuuluvusest vabamüürlaste hulka ei tehta Ameerikas ka erilist saladust: Ameerika Ühendriikide asutajate loožikuuluvus on avalikkusele nähtavalt kirjas George Washington National Memorial’is, Washingtonile pühendatud graniitpühamus. Georges Virabeau toob kirjutises Mais qui gouverne l’Amerique? ära andmed, et näiteks Reagani-aegse (kes ise ei kuulunud küll vabamüürlaste hulka, kuid oli sellegipoolest tihedates vastastikku kasulikes sidemetes USA oligarhidega CFR-ist – vt V.3.) senati 100-st liikmest olid 23 ja esindajatekoja 435 liikmest 66 vabamüürlased. Traditsiooniliselt on vabamüürlased olnud tugevalt esindatud USA Ülemkohtu liikmete hulgas, kindlustades konstitutsioonilise ja pretsedendilise tähtsusega õiguslike küsimuste lahendamise vajalikul viisil. Kokku loendatakse USA-s ligi 2,6 miljonit klassikalist vabamüürlast, arvestamata mitmesuguste paramassoonlike organisatsioonide nagu YMCA, Rotary, Lions, Old Fellows ja Ku Klux Klan ning mitmesuguste gnostiliste ja lutsiferiaanlike ordude liikmeid. See võimaldab vabamüürlasel H. L. Baumil õigusega väita Ameerika Ühendriikide kohta: “See rahvas elab vabamüürluse ideaalidest (...) Paljud tema praegustest juhtidest on samuti vabamüürlaste Reegli liikmed ja juhid. Nad teavad hästi, et meie Ameerika demokraatia, mis rõhutab üksikisiku õigusi ja võõrandamatuid vabadusi, pole midagi muud kui vabamüürlus valitsuses”.141

VII.5. Venemaa ja Nõukogude Liit

· Hoolimata sellest, et sellekohased andmed on ajaloolastel veel paljuski hästi läbi töötamata ning kontrollimata, võib juba praegu täie kindlusega väita, et Venemaal revolutsiooni korraldanud bolševistlik-kommunistlik partei polnud midagi muud kui (enamuses juudi päritoluga) Venemaa illuminaatide sünnitis (vt V.2. koos märkusega 40 ning X.5.). Selle eesmärgiks oli hävitada Venemaal illuminaatide ja sionistide plaanidele allumatu monarhia koos kristliku ühiskonnakorraga ning saades enda kontrolli alla Venemaa rikkused, teha sellest oma plaanide elluviimise kuulekas tööriist (vt X.6. A. Pike’i ja Mazzini kirjavahetust kolme maailmasõja plaanidest ning Venemaa osa kohta selles).142

· Ameerika suurpankurite ja -töösturite abi143 Nõukogude Venemaa revolutsioonijärgseks ülesehitamiseks poleks olnud mõeldav, kui Stalini-Venemaa ja selle juhid ei oleks piisavalt hästi vastanud rahvusvahelise finantsoligarhia ja illuminaatide salaplaanidele. Sellest küllaltki laialt teadaolevast tõsiasjast ei saa muidugi teha veel otseseid järeldusi Stalini ning Nõukogude kommunistliku nomenklatuura samastamiseks Venemaa illuminaatidega. Kuid järeldusi aitavad toetada ka mõned sõltumatute uurijate avastatud materjalid Venemaa kommunistliku ladviku ja rahvusvahelise vabamüürluse salasidemete kohta, mida analüüsib põhjalikult Joh. Rothkranz oma triloogia Die kommende Diktatur der Humanität 1. ja 2. osas. Sellele viitab kõnekalt ka fakt, et juba aastal 1989 ootas Mihhail Gorbatšovi alaline liikmekoht Trilateral Commission’is ehk ülemaailmses varivalitsuses.144 Võib ju pikemalt mõtlemata väita, et see oli talle ainult sümboolne preemia “tubli töö” eest Nõukogude Liidu lammutamisel. Kuid kes vähegi teab, kuidas, keda ja millistel alustel (eriti alalisi ning juhtkonda kuuluvaid liikmeid) sellesse institutsiooni välja valitakse ja kutsutakse, ei saa sellest faktist järeldada muud, kui et Gorbatšov pidi juba kaua aega enne nende organisatsioonide liikmeks kutsumist olema põhjalikult pühendatud kõikidesse ülemaailmse illuminaatliku oligarhia salajastesse plaanidesse ja saladustesse, ning olema mitte ainult nendest teadlik, vaid nendega ka ühel nõul. See aga eeldab pikaajalisi ja põhjalikke kontakte Salajaste Ülemustega juba enne laguneva (s.t ettekavatsetult lagundatava, kuna tema aeg ja ajalooline missioon sai täis) Nõukogude Liidu viimaseks juhiks saamist ja tema ilmset kuulumist mõnesse illuminaatlikusse salaordusse. Mispärast pidi aga tema olema Nõukogude nomenklatuurast ainus, kel olid pidevad kontaktid Salajaste Ülemustega? Kui ta oleks tõesti olnud ainus selline, siis kuidas oleks küll üks selline välismaiste juudi ja ameerika pursuide agent ilma kommunistliku nomenklatuura toetuseta saanud tõusta Nõukogude Liidu etteotsa ja selle lammutada? Kas mitte need asjaolud ei anna alust põhjalikuks järelemõtlemiseks, et ümber hinnata või vähemalt tugevasti parandada üldlevinud arusaamu Nõukogude Liidu lagunemise põhjustest ning Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelistest suhetest külma sõja päevil?

· Samas ei pruugi me Nõukogude Liidu ja perestroika vastavust ülemaailmse illuminaatliku ja pangandusoligarhia plaanidele järeldada ainult kaudselt. Selle kohta eksisteerivad ka ühemõttelised otsesed tõendid. 1919. a. Budapestis ütles juudi pankur Otto Kahn ühel juudi ringkondadele peetud koosolekul: “Teie ütlete, et marksism on meie jaoks püha ja puutumatu kapitalismi vihaseim vaenlane. Kuid see on vaid vastaspoolus, mis lubab meil olla pooluseid ühendavaks teljeks. Mõlemal poolusel on sealjuures üks ja sama eesmärk, nimelt maailma uuendamine: ülevaltpoolt kontrolli saavutamise rikkuse üle ning altpoolt revolutsiooni kaudu”.145 1992. a. alguses Prantsuse sotsialistlikule ajakirjale Liberation antud intervjuus ütles Mihhail Gorbatšov: “... et me nii Idas kui ka Läänes liigume vastu ühele uuele tsivilisatsioonivormile. See on nii, nagu liiguks erinevad jõud maailma erinevatest osadest ühe ühise eesmärgi poole, mis pole sotsialistlikule ideaalile sugugi mitte vähe sarnane”.146

VII.6. Eesti

Vabamüürlaste tegevuse kohta Eestis on teada vähe kindlat ja usaldusväärset. Teada on ainult mõned ebamäärased faktid, nimelt niipalju, et Eestis tegutsevad paramassoonlikud organisatsioonid Lions, Rotary ja YMCA kui vabamüürlaste värbamis- ja mõjugrupid. Teada on ka mõnede nais- ja meesloožide nimed (Eesti Suurloož ning loožid Kalev, Fööniks ja naisloož Linda). Mitmesugustel andmetel kuulub loožidesse suur osa Eesti poliitilisest, majanduslikust ja haritlaskonna ladvikust, nt Tunne ja Mari-Ann Kelam, Siim Kallas, Mart Laar, Lennart Meri, Teaduste Akadeemia president Arno Köörna, Hansapanga direktor Hannes Tamjärv jne. Arvatavasti üks tähtsaimaid isikuid Eesti ühiskonna illumineeritud eliidi hulgas on Välisministeeriumi nõunik Harri Tiido, kes Eesti ajakirjanduse andmeil on 1993. aastast Trilateraalse Komisjoni liige.147 Vabamüürlusest Eestis pole palju teada, kuid kõikjal võib tähele panna nähtusi ja tendentse, mis kõike eelpool toodut arvestades saavad olla seletatavad ainult vabamüürlaste põhjaliku ja järjekindla tegevusega ühiskonna kõrgeimates kihtides ning kõikides ühiskondliku elu valdkondades. Eesti poliitiline, majanduslik ja suuremas osas ka kultuurielu eliit on põhjalikult korrumpeerunud, euro-oligarhia poolt ära ostetud, ideoloogiliselt manipuleeritud, muudetud mondialistide ja euro-oligarhia kuulekateks lakeideks ning Eesti riigi, rahva ja rahvuskultuuri vaenlasteks. See saab seletatav olla ainult vabamüürluse eduka tööga, on ju nende taktikaks ühiskonna eliidi värbamine ning korrumpeerimine (vt IV.1., p. 6 ja 8). See on neil Eestis lühikese ajaga hästi õnnestunud: Eesti riik pole enam juhitav Eestist ega Eesti huvides, sest riigikogu ja valitsus, sõltumata poliitiliste jõudude paigutusest, võtavad ühtemoodi vastu rahvuslikke huve hukutavaid, rahvusriiki, rahvuslikku majandussüsteemi, põllumajandust, maaelu ja rahvuskultuuri hävitavaid otsuseid. Seevastu Eesti ajakirjanduse ja avalikkuse vaikimisele vabamüürlaste olemuse ja eesmärkide suhtes saame anda ainult ühe tabava selgituse, mis on ainus loogiline selgitus viimasel ajal paljudiskuteeritavale Eesti ühiskonna kriisile: “Kogu ajakirjanduse absoluutne huvipuudus salajaste organisatsioonide ja nende tegevuse vastu on sedavõrd silmatorkav, olles niivõrd karjuvas vastuolus samaaegse avalikustamis- ja sensatsioonimaaniaga kõikides teistes valdkondades, et kogu meie “vaba” ajakirjanduse täiusliku kontrollimise kohta loožide poolt pole vaja enam mingeid muid lisatõendeid”.148

1 – Revolutsiooni defineerime siin kui laiasid masse hõlmavat mässu Jumalalt inimesele ja inimühiskonnale seatud loomuliku ja üleloomuliku korra vastu, mille eesmärgiks ja tulemuseks on ühiskondliku ja isikliku elu ümberkorraldamine uutel, inimeste arbitraalselt seatud põhimõtete alusel. Revolutsiooni kui niisuguse enesekirjelduse andis piiskop Jean Gaume: “Ma pole Marat ega Robesperre, või Babeuf või Mazzini või Kossuth. Need inimesed on mu pojad, kuid mitte mina. Need sündmused on minu teod, kuid mitte mina. Need inimesed ja sündmused on mööduvad faktid, mina aga olen pidev seisund. Mina olen vihkamine igasuguse korra vastu, mida pole rajanud inimene ning milles ta poleks kuningas ja jumal samaaegselt. Olen Jumala õigustest mittehooliva inimese inimõiguste proklamatsioon. Olen inimese ning mitte Jumala tahtele rajaneva religioosse ning ühiskondliku riigi vundament. Olen Jumala troonilt tõukamine ja inimese asetamine Tema asemele. Seepärast kannan ma revolutsiooni, see tähendab, hävitamise nime” (Rev J. Gaume, La Revolution. Recherches historiques, Lille, 1877, vol. I, lk 18, siin tsiteeritud: abp Marcel Lefebvre, Oni Go zdetronizowali, Warszawa, Te Deum, 1997, lk 36, alusel). – Revolutsioonide nimetamisega võib alustada reformatsioonist (al 1517), mis kujutas endast maades, mida see mõjutas, senise religioosse-ühiskondliku süsteemi fundamentaalset segipaiskamist ning rajamist senistest radikaalselt erinevatele alustele. Edasi tuleb Prantsuse revolutsioon (1789) kui esimene kõikehõlmav ühiskondlik revolutsioon, sellele järgnevad 1848. ja 1870. aasta revolutsioonid ning Oktoobrirevolutsioon (1917), mis seadis eesmärgiks esimese täielikult ateistliku riigi rajamise. Ka paljudes maades, kus selgelt määratletav verine revolutsioon puudus, viisid suunatud ühiskondlikud protsessid olukorrani, mis kiriku ja religiooni seisukohast üsna vähe erinesid Oktoobrirevolutsiooni tulemustest Venemaal (nt vabamüürlaste juhitud antikatoliiklikud režiimid sajandivahetuse Prantsusmaal, 20. sajandi alguse Portugalis, antikatoliiklik diktatuur Mehhikos jne). Suuremas osas Lääne Maailmast toimus liberalistlike ideede alusel ümberkujundatud sekulaarse ühiskonna (s.t sellise ühiskonna, milles religioon ja kirik ei avaldaks ühiskondlikule elule mingit mõju) ehitamine rahulikul teel, liberalistliku ideoloogia mõju järk-järgulise kasvamise kaudu inimeste mõtlemises ja ühiskondlikus elus. 1960ndate aastate algusesse võiks tinglikult seada veel ühe, kõikidest kõige sügavamaid tagajärgi omava ja siiamaani kestva revolutsiooni, kultuurirevolutsiooni algusaastad. Selle revolutsiooni eesmärgiks on (tõelise) Jumala ja religiooni väljatõrjumine kultuurist, haridusest ja tervest vaimse elu sfäärist, nende asendamine materialismi ja tarbimiskultusega, lõbustuste, ebajumalate ja pseudoreligioonidega (Panem et circenses plebi! – “Leiba ja vaatemänge pööblile!”).

2 – Näiteks jäi Stalini kätte Teise Maailmasõja lõpus Saksamaalt üle võetud Hitleri salajane arhiiv, milles leiduvad dokumendid alates 18 saj. keskelt kuni 1939. aastani – loožide istungite protokollid, tsirkulaarid, finantsaruanded jms, mis annavad ülevaatliku kogupildi sellest kuritegelikust salaorganisatioonist ja tema meetoditest (Олег Платонов, Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000, Москва, 1996, lk. 3);

3 – Arnaud de Lassus, Masoneria – intrygująca tajemniczość (edaspidi lühidalt: de Lassus), lk 9.

4 – Isa Henryk Czepułkowski, Antykościół w natarciu (edaspidi lühidalt: Czepułkowski), lk 20.

5 – Naturalism – filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis eitab Jumala ilmutust, Jumala üleloomuliku armu vajalikkust, üleloomulikku moraalset korda ning inimese elule Jumala seatud üleloomulikku eesmärki, väites, et kõik inimese elueesmärgid ja moraalne kord on täielikult määratletud tema enda loomusega, saavutatavad tema enda jõududega täielikult siinses maises elus.

6 – Liberalism – filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis absolutiseerib vaba tahet ja piiramatut valikuvabadust kui kõrgeimat moraalset väärtust iseeneses, jättes arvesse võtmata inimese sõltuvuse objektiivsest Jumala seatud moraalsest korrast, esmajoones talle inimloomusega seatud tingimustest ja piirangutest, kuid ka inimese moraalsest rikutusest pärispatu tagajärjel.

7 – de Lassus, lk 9-13 ja 28.

8 – Sealsamas, lk 12-14. Esimene vabamüürlaste konstitutsioon, nn Andersoni konstitutsioon aastast 1723, esindab liberaalse protestantismi põhimõtteid: moraali, mis oleks vaba dogmaatilisusest ning “religiooni, millega kõik võivad nõus olla”.

9 – Refereeritult: William T. Still, Nowy porządek świata (edaspidi: William T. Still), lk 28-29, 43-44 ja edasi. Viitamine Atlantisele omab olulist rolli kõrgvabamüürlaste ja illuminaatide õpetuses ja sümboolikas – Põhja-Ameerikat (Ameerika Ühendriike) käsitletakse kui Uut Atlantist.

10 – Osiris oli Vana-Egiptuse religioonis maa-aluse maailma jumal, surnute valitseja, käsitletud ka kurjade jõudude jumalana. Isis oli tema kaasa, prostituutide jumalanna. (sealsamas, lk 29).

11 – Refereeritult: sealsamas, lk 45-46. William T. Still toetub salaühingute ja -õpetuste ajaloo ning filosoofia käsitlemisel põhiliselt kahele väljapaistvale okultismi ja salaühingute uurijale: Edith Starr Millerile ehk Lady Queensborough’ile (Occult Theocrasy) ja Nesta Websterile (Secret Societies and Subversive Movements).

12 – “Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur” ja “Vabamüürlaste levitatavad tõed põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis vabamüürlastele pärandati templirüütlite vahendusel” (Albert Pike, tsit de Lassus, lk 15 ja 53). – Vt tagapool märkus 17 ja alapeatükid V.1. ning V.5..

13 – Selle nimi pidavat pärinema templirüütlilt Chretien Rosencreuz’ilt, kes tutvus Türgis, Palestiina ja Araabias põhjalikult esoteeriliste õpetustega ja keda loetakse üheks selle salaordu asutajaks (de Lassus, lk 11).

14 – P. Virion, Rząd światowy. Globalizm, Antykościół i Superkościół, lk 14.

15 – “”Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur,” ütleb ameerika vabamüürlane Albert Pike. See doktriin aga jääb varju. Avalikkuse vaatevälja seatakse liberalism. Seega, mis puutub ideedesse ning kavatsetud eesmärkidesse, ilmneb vabamüürlus algusest peale kui liberalismi fassaadi taha hoolikalt peidetud gnostitsism ning seepärast tuleb hoiduda ainuüksi fassaadi vaatlemisest, tähele panemata seda, mis peitub selle taga” (de Lassus, lk 15).

16 – Sealsamas, lk 55-57; samuti Czepułkowski, lk 23.

17 – “Vabamüürlus on juudi institutsioon, mille ajalugu, kraadid, auastmed, loosungid ja õpetused on algusest lõpuni juudi päritoluga” (Isaac M. Wise, USA pearabi ajakirjas Israelite oif America, 3. VIII 1855, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 28). – “Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur” ja “Vabamüürlaste levitatavad tõed põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis vabamüürlastele pärandati templirüütlite vahendusel” (Albert Pike, tsit. de Lassus, lk 15 ja 53). Albert Pike (1809-1891) oli ameerika vabamüürlaste obedientsi Scottish Rite of the Southern Jurisdiction (millest pärinesid paljud Ameerika Ühendriikide presidendid ja kongressi liikmed) üks mõjukamaid liikmeid, kelle raamat Morals And Dogma on tunnistatud “vabamüürlasliku filosoofia alustalaks” (nii väidetakse selle obedientsi ajakirjas New Age, jaan 1950). – “Ühelt pühendatuse astmelt teisele jõudes, hieararhia astmeid mööda üles tõustes võib tähele panna, et see institutsioon muutub üha rohkem ja rohkem kabalistlikuks” (vabamüürlane Arthur Waite, tsiteeritud: de Lassus, lk 54). Kabbala on teatavasti juutide gnostiline, panteistlik ja maagiline õpetus, mis kujunes välja põhiliselt I aastatuhande lõpus pKr ning mis kujutab endast apostaasiat ka ortodoksse judaismi suhtes ning mis oma sügavamas olemuses on selge lutsiferianism või isegi satanism: “Jumal üle kõige on Deemon” kõlab kabbala 18. dogma. Erinevates vabamüürluse vooludes leidub mõjutusi veel teistestki gnostilistest traditsioonidest ja õpetustest (manihheism, katarite õpetused, hermetism jm).

18 – de Lassus, lk 44, prantsuse leksikoni Le Robert alusel. – Maagia jagamisel heaks ehk valgeks maagiaks ning kurjaks ehk mustaks maagiaks puudub igasugune realistlik alus, sest suveräänset Jumalat ja Tema ingleid ei saa maagia abil kuidagiviisi mõjutada ja seetõttu võib maagia puudutada ainult teisi inimesi või kurje vaime (deemoneid). Kogu maagia, seda vähemalt inimesest loomult kõrgema vaimudemaailma suhtes, on rajatud illusioonile, nagu võiks inimene vaime (deemoneid) mõjutada, neid ära kasutada ning neid koguni oma tahtele allutada. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sageli ilmuvad deemonid maagiliste toimingute peale küll välja või avaldavad inimesele oma mõju, kuid seda alati omal tahtel, mitte aga maagiliste rituaalide jõul. Maagilised toimingud ainult provotseerivad deemonite ilmumist, demonstreerides neile, et tegemist on inimesega, kes tahab vabatahtlikult saada nende saagiks, nende orjaks. Maagilistel toimingutel iseenesest pole ka mingit otsest mõju inimestele või loomadele, v.a juhul, kui neile lisatatakse füüsilisi ja psühholoogilisi mõjutamisvahendeid (näiteks rakendatakse teatud paranormaalseid võimeid) või kui neile lisandub deemonliku tegevuse mõju.

19 – Sealsamas, lk 44-51.

20 – L´ideal initiatique, lk 8, 10, 36 ja 58, tsiteeritud: de Lassus, lk 56-57.

21 – Le livre du compagnon, lk 74, tsiteeritud: sealsamas, lk 57.

22 – Fragment tema Instruktsioonist 23 Kõrgeimale Nõukogule, välja antud 14. juulil 1889, Suure Prantsuse Revolutsiooni 100. aastapäeval – The Freemason, 19. I 1935, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 30.

23 – Stanislaus de Guaita, kabalistliku Roosi ja Risti Ordu asutaja, Must Muusa, 1883, tõlgitud: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 26, alusel.

24 – Prantsuse vabamüürlaste ajakiri L`Acacia, oktoober 1924, lk 69, tsiteeritud: sealsamas, lk 28-29. – Ehkki satanismi hindab lutsiferiaanlikult “ortodoksne” kõrgvabamüürlus “hereesiaks”, on eriti Itaalia vabamüürlaste ja illuminaatide kõrgloožides satanism pigem reegliks kui erandiks, mida kinnitavad mitmed loožidest pärit satanistlikud tekstid ning paljudes Itaalia kõrgloožides tuntud Giosue Carducci Hümn Saatanale.

25 – Illuminaatlik-kabalistlik teoreetik Louis Claude de Saint-Martin, üks martinistide salaordu asutajaid, oma teoses Eksitustest ja tõest, Edinburgh, 1782, II osa, lk 228-230, siin tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk 200, alusel.

26 – Must missa – satanistlik riitus, mille keskmeks on jumalateotuslikud toimingud tõelise Kristuse pühimaks ihuks konsekreeritud hostia suhtes (mis on kas kirikust varastatud või siis vabamüürlaste ridadesse kuuluva usust taganenud preestri poolt kohapeal konsekreeritud) koos kättemaksu ja vaenu tõotamisega Kristusele ja Tema Kirikule.

27 – “Vähesed neist tahavad minna viimse piirini. Seetõttu on hädavajalik, et suure revolutsiooni eesmärk jääks neile teadmatuks. Ärge näidake neile kunagi järgmisest sammust rohkem“ (Itaalia illuminaatide kõrglooži Alta Vendita juhi ja 19. sajandi Euroopa revolutsioonide niiditõmbaja Giuseppe Mazzini, Juhend revolutsionääridele, 1846, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 14). – “Vabamüürlaste loožid kujutavad endast teatud laadi hoiupaika, grupeeringut ning koolituskeskust, mis tuleb läbida, enne kui jõutakse meieni [s.t kõrgemate salaühinguteni]. (...) Kui viiakse läbi vastav koolitus, saavutatakse valitsemine inimese tahte, mõistuse ja tema vabaduse üle. Talle antakse käske, teda kujundatakse, õpetatakse, teda kasutatakse ära. Uuritakse tema kalduvusi ja harjumusi, õrnu kohti, eelistusi ja kirgi. Kui ta lõpuks saab küpseks ja kõlblikuks meie eesmärkide täitmise jaoks, suunatakse ta salajase rühmituse juurde, mille suhtes vabamüürlased pole ei midagi rohkemat kui halvasti valgustatud eeskoda” (Piccolo Tigre (ühe Alta Vendita liikme pseudonüüm) kirjast oma sõbrale ja looživennale, tsiteeritud: de Lassus, lk 72). – “Vabamüürluse 33. pühitsusastmest ülalpool on koht universaalsele õpetusele, mille pühad raamatud on olemas, kuid mis pole praegu massoneeria valduses” (gnostilise martinistide salaordu kõrge liige Saint-Yvers d’Alveydre, Mission des Souveraines, lk 446). – Vrd ülaltoodud tsitaatidega A. Pike’ilt ja Cl. de Saint Martin’ilt.

28 – Nii väidab tunnustatud ekspert okultismi alal Edith Starr Miller, Occult Theocrasy, lk 31-32; siin tsiteeritud William T. Still, lk 140-141, alusel.

29 – “Saatan ei esine kunagi sellisena, nagu ta tegelikkuses on. Oleks lapsik seda uskuda. Ta mängib alati Valgusinglit, Trööstijat, Tõe Vaimu. See Vale Isa muudab ennast Rahu Apostliks, müstiliseks Teejuhiks, Teaduse Vürstiks. Häda aga neile, kes satanistliku hierarhia astmetel edenedes, astuvad temaga üha tihedamasse kontakti... Eksisteerib teatud antikirik oma kirjade, dogmade ning preestritega; vabamüürlus on üks selle antikiriku aspekte” – kunagine kõrgvabamüürlane J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 238 ja 242, tsiteeritud: de Lassus, lk 55.

30 – IV.1. ja IV.2. p. 1-3: refereeritult de Lassus, lk 69-70.

31 – “Infiltratsioon – sõna-sõnalt: sissetungimine, sisseimbumine. Luuretegevuses tähendab see salateenistuse agentide sisseimbumist nende huviobjektiks olevassse organisatsiooni või ringkonda. (...) Infiltratsiooni teostamiseks viiakse luureteenistuse töötaja või koostööd tegev agent nõutavale kohale või meelitatakse koostööle juba sellel kohal viibiv isik. (...) Infiltreeritav organisatsioon on olulise hulga agentide abil täieliku kontrolli all ning agentidel on võimalik aktiivselt mõjutada tema edasist tegevust” (Encyklopedia Szpiegowstwa (Luureentsüklopeedia), SPAR, Warszawa, 1995, lk 114).

32 – Vabamüürlane Jean-Andre Faucher, La franc-maçonnerie face aux pouvoirs, lk 72, ajakirjas Spectacle du monde nr 174, sept 1976; tsiteeritud: de Lassus, lk 109.

33 – “... suurema osa eelmisest kahest aastasajast oli tema [s.t vabamüürluse] ainsaks tööks vägivaldse tegevuse tundide ettevalmistamine, seda nimelt pikaajalise propaganda, avaliku arvamuse eksitusse juhtimise ja ühiskonnas uue vaimse seisundi loomise abil, kasutades selleks kõikvõimalikke vahendeid, kuid jälgides alati enda varjamise põhimõtet, niisamuti nagu salajane võim end tema [s.t vabamüürluse] suhtes varjab. Massoneerial pole muid tegevusvahendeid ning ta ei saa saavutada oma eesmärke muudmoodi kui ainult pikaajalise ettevalmistusega, mis seisneb oma mõtete oskuslikus esitamises ja vastavate sisenduste tegemises” (kunagine kõrgvabamüürlane Copin-Albancelli, La drame maçonnique. La conjuration juive contre le monde chrétien, lk 67; tsiteeritud: de Lassus. lk 88).

34 – Vt tagapool (alapeatükis X.6.) toodud C. Rakovski küünilist tunnistust.

35 – de Lassus, lk 53, vt ka märkust 17.

36 – de Lassus, lk 54. – “Massoneeria on juudi institutsioon, mille ajalugu, reeglid, kohustused, sümbolid ja õpetus on algusest lõpuni juudi päritoluga, välja arvatud mõningad teisejärgulised reeglid ja mõned väljendid tõotustes” (La Francmaçonerie en Hongrie, Budapest, 1921, siin tsiteeritud: Juan Antonio Cervera, Pajęczyna władzy, Wrocław, 1997, lk 71, alusel). – “Esimene asi, mis hämmastab uusi liikmeid loožides, on kõige juudi iseloom. Šoti riituseinitsiatsioonide teine seeria peab oma meistriks valima juudi, kolmas seeria, mis haarab astmeid 23 kuni 33, peab meistriks pühitsema kabbala asjatundja.” (Leon Meurin, Filosofia de la Masoneria, 1957, lk 30, siin tsiteeritud: J. A. Cervera, op cit, lk 70, alusel).

37 – Siinkohal tõrjuvad autorid ennetavalt tagasi kõik primitiivsed süüdistused antisemitismis ja juudivastase vaenu õhutamises. Tõde iseeneses ei saa kunagi olla mingi rahvuse suhtes vaenulik, iseasi on see, kelle vastu, milleks ja kuidas seda tõde kasutatakse. Autoritel pole mingit kavatsust kutsuda üles juutide organiseeritud dekonspireerimisele, diskrimineerimisele ja tagakiusamisele, veel vähem füüsilisele hävitamisele. Kuid ei saa avaldamata jätta hästipõhjendatud arvamust, et juudi lihtrahva (kes on alati olnud igasuguste antisemiitlike pogrommide põhilisteks ohvriteks, samas kui rikas juudi ülemkiht pääses või ennast lahti ostis) peamised vaenlased on olnud ja on ka praegu mitte antisemiidid, vaid juutide endi talmudistlik-kabalistlik ning sionistlik ehk maailmavalitsuslike plaanidega ülemkiht (eriti sionistlikud rabid ja juudi suurpankurid), kes oma finantsiliste ja poliitiliste mahhinatsioonide, avaliku arvamuse manipulatsioonide ning konspiratiivsete maailmavalitsuslike plaanidega on ära teeninud kõigi ausate inimeste õiglase viha ja põlguse. Seda eriti juutide endi poolt, kui nad ainult oma sionistliku ülemkihi varjatud mängust aru saaksid. Nemad rakendavad etturitena oma plaanide teenistusse rahvuskaaslasi, nendega manipuleerides ja mängides, neis kõikide mittejuutide ehk goj’de suhtes üleolekutunnet, põlgust ja vihkamist sisendades ning neid vajaduse korral oma plaanide huvides ettekavatsetult tuhandete kaupa ohverdades, et hiljem antisemitismi tondiga šantažeerida rahvaid ja riike. Näiteks võiks tuua kasvõi Teise maailmasõja aegse juutide massilise hävitamise avalikkuse eest varjatud aspektid. Nimelt Teise maailmasõja alguses, enne aastat 1941, oli Hitleri-Saksamaa valitsus nõus oma valitsuspiirides olevatele juutidele välja andma kokku 1 miljon emigratsiooniluba (alaealisi arvestamata). Ka Rumeeniast, Bulgaariast ning Ungarist tulid maailmasõja alguses Hitleri-vastase liidu riikide valitsustele palved juudi põgenike vastuvõtmiseks. Ei Inglismaa, ei Ameerika Ühendriigid ega ka Kanada või Austraalia polnud nõus vastu võtma neist kasvõi tühist osagi, ehkki näiteks Ameerika Ühendriigid oleks aastatel 1941-1945 ainuüksi oma ametlike emigratsioonikvootide raames võinud vastu võtta ligi 210 000 juuti. Ameerika ja Inglismaa sionistlikud organisatsioonid tegutsesid tõestatult koguni igasuguste konkreetsete abiandmisplaanide vastu, varjates avalikkuse eest ja salastades nende käsutuses olevat juutide massilist hävitamist puudutavat informatsiooni ning torpedeerides kõiki konkreetseid riiklikke abiandmisplaane ning seadusprojekte. Ameerika Ühendriikide presidendiks oli sel ajal Franklin Delano Roosevelt, rahvuselt juut, 32. astme vabamüürlane, B’nai B’rith’i liige, kel oleks pidanud olema piisavalt huvi oma rahvuskaaslaste päästmise vastu. Hoolimata sellest, et ta oli tõestatult juba vähemalt 1942. a. alguseks põhjalikult informeeritud juutide massilisest hävitamisest Hitleri võimu all olevas Euroopas, ei võtnud ta oma ametiaja jooksul ette ühtki konkreetset abinõu Euroopa juutide päästmiseks ning lasi liiva joosta kõik algatused selles küsimuses. Seda tõestab ameerika ajaloolane David S. Wyman oma raamatus The Abandonment of the Jews. America and the Holocaust 1941-1945 (1984, New York), mis on kiitvaid arvustusi saanud nii Ameerika kui ka Euroopa tippajakirjanduselt. Ka mõned ausad kaasaja juudi ajaloolased, nagu J. G. Burg ning isegi esimene Iisraeli siseminister dr Grünbaum, on tunnistanud sedasama. Wyman jätab küll vastamata loogiliselt esilekerkivale küsimusele, miks jätsid Ameerika ja Inglismaa mõjukad sionistlikud ringkonnad oma rahvuskaaslased Hitleri hooleks, kui pärast teise maailmasõja lõppu suutsid sionistlikud organisatsioonid Iisraeli riigi loomise toetuseks (Palestiinas) paari aastaga efektiivselt mobiliseerida kogu Ameerika ja Inglismaa poliitilise ladviku. Sellele küsimusele jätavad vastamata ka autorid, jättes vastuse tegemise taibuka lugeja hooleks.

38 – L. de Poncins, La franc-maçonnerie contre le France, lk 78-79, tsit: de Lassus, lk 77.

39 – “Kommunism on vahend, mis teenib rahvusriikide hävitamise, ühe ülemaailmse valitsuse, ühe ülemaailmse poliitika ja ühe ülemaailmse rahaühiku sisseseadmist” (Murray Butler, British-Israel World Federationi esindaja 1937, tsiteeritud: Pierre Virion, Le Nouvel Ordre du Monde, Ed. Tequi, Paris, 1974, lk 59).

40 – Lõigud, mis käsitlevad illuminaatide ja rahvusvaheliste suurpankurite (eriti Rotschildide ja tema liitlaste) osa revolutsioonides, sh Oktoobrirevolutsioonis, põhinevad peamiselt William T. Stillil, kes toob tõenduseks hulgaliselt esmastest allikatest (nimelt valitsus- ja pangandusringkondadest) pärit konfidentsiaalset materjali. Täiesti usaldusväärseks allikaks on kindlasti ka rahvusvahelise kuulsusega teoloogi ja filosoofi isa Denis Fahey raamatud The Mystical Body of Christ and The Reorganization of Society, lk 296-330 ja The Rulers of Russia; samuti E. Franke-Gricksch’i poolt välja antud kogumik Der namenslose Krieg. Seevastu Joh. Rothkranz’i triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität” 2. osa Die Welthersscher der Finsternis in der Aktion, eriti lk 37-38, ehkki sisaldab hulgaliselt huvitavat informatsiooni ja olulisi allikaid ning on kirjutatud suure eruditsiooniga, pole iseseisva ja esmase allikana mitte kõigis faktilistes küsimustes usaldusväärne (nt juute ja vabamüürlaslikku kuuluvust puudutavas, milles autorile võib ilmselt õigusega ette heita, et kahtlustab iga pimeda nurga taga seismas vähemalt ühte juuti ning arvab, et iga valitsusliige peab automaatselt olema vabamüürlane). Tõsi küll, olemuslikes küsimustes nõustub temaga enamik tõsiseid uurijaid. Hoolimata sellest, et vabamüürlaste ja illuminaatide osa kohta Nõukogude Venemaa ajaloos ringleb (eriti vene keeles) palju ebausaldusväärset ja fantastilist materjali, ei anna see veel alust nende küsimuste kergekäeliseks klassifitseerimiseks poliitiliste müütide või psühhopaatilise fantaasia viljade hulka. Vene autorite teostest on selles suhtes usaldusväärseks ja tõsiseks allikaks Oleg Platonovi teosed (vt valitud kirjanduse nimekirja). – Küsimusele, miks üldse olid suurkapitalistid ja -pankurid huvitatud kapitalismiga kui oma surmavaenlasega võitleva kommunistliku Nõukogude impeeriumi toetamisest, anname selgituse tagapool.

41 – Kriitiliste uurijate arvates asutatud tõenäoliselt 14. sajandil mõnede ellujäänud templirüütlite (Chretien Rosencreuz’i) poolt või veel hiljem. Roosiristlased jäid iseseisvalt eksisteerima ka pärast kaasaegse vabamüürluse asutamist 1717. a. Londonis ja nende mõju on kindlasti tajutav ka ajalooliselt hilisemate illuminaatide ning martinistide juures. Tänapäeval eksisteerib mitu roosiristlaste haru. Roosiristlaste sümbol, ristile paigutatud roos tähendab Iisraeli rahvast, kes kannatab maailma lunastamiseks (Iisrael kui kollektiivne Messias). Roosiristlaste õpetus kujutab endast kabbala alusel moonutatud gnostilist kristlust. – Teiste uurijate arvates ning roosiristlaste enda “ametliku” ajaloo kohaselt pärineb nende organisatsioon ja õpetuslik traditsioon katkematult, ehkki küll mitmeid institutsioonilisi ja õpetuslikke muutusi läbi teinuna, otse Vana-Egiptuse esoteeriliselt sektilt, mida helleniseerununa nimetatakse hermetismiks. Roosiristlaste õpetuslik traditsioon olevat hiljem kandunud ka Indiasse, Tiibetisse ning araabiamaadesse. Roosiristlaste ülemaailmseks keskuseks (sisemiseks loožiks, valitute templiks) olevat Suur Valge Loož (vt X.2.2., Ühiskondlike arhetüüpide skeem, tabel 93!), mille peakorter olevat kuni Hiina okupatsioonini asunud Tiibetis (!). Mida sellest tõeks ja mida legendiks pidada, on raske hinnata, kuid paljude eesti poolharitlaste iidoli Dalai–Laama üliosav tegutsemine globalismi, massoonliku humanismi, religioonidevahelise dialoogi ja New Age’i religioosse sünkretismi propageerimisel viitab sellele, et roosiristlaste väide ei pruugi sugugi nii fantastiline olla.

42 – Asutatud templirüütlite esoteerilise traditsiooni jätkajana 19. sajandil, sellesse kuulus ka tuntud satanist Aleister Crowley, kes lõpetas elu vaimuhaigena. O.T.O. on ordu nimi saksa keelt rääkivates maades, anglosaksi haru nimi on seevastu Mysteria Mystica Maxima (M.M.M.).

43 – A. Pike: “Selle (palladismi) kohta ei tohi teha ühtegi märkust või vihjet loožide kogunemistel ning teiste riituste sisemistes kabelites (...), sest uue institutsiooni saladuse võib ainult suurima ettevaatlikkusega avaldada käputäiele väljavalitutele kõrgete tavaliste pühitsusastmete omanikest. (...) Palladism on põhimõtteliselt lutsiferiaanlik riitus. Tema religiooniks on manihheistlik neognostitsism, mis õpetab, et jumalus on dualistlik ning et Lucifer on Adonaiga võrdne. Kogu vabamüürlaste maailm sai organiseeritud Charlestonis, Palladiumi pühas linnas” (E. Starr Miller, Occult Theocrasy, lk 217, siin tsiteeritud William T. Stilli, lk 142, alusel).

44 – Roosiristlaste sümbol – roos ristil – tähendab terve maailma lunastuseks kannatavat messianistlikku Iisraeli rahvast.

45 – Svedenborgiaanlsed (nagu ka roosiristlased ja martinistid) väidavad, et nad tunnistavad püha kolmainsuse dogmat. Tegelikkuses tunnistavad nad kolmel erineval kujul ilmnevat ühte Jumalat (modalismi hereesia uus variant). Jumal-Isa on Jumal iseeneses ehk Maailma Vaim, Jumal-Poeg on panteistlikult (terve loodud maailmana, eriliselt aga inimkonnana) mõistetud Kristus, Püha Vaim aga on Jumal oma loovas tegevuses. See üks Jumal on seega panteistlik ja samastub maailmaga, mille ta on omaenese olemusest “sünnitanud” emanatsiooni käigus.

46 – Andrzej Zwoliński, To już było, Wyd Gotów, Kraków, 1997, lk 44-45.

47 – P. Virion, Rząd światowy, lk 192.

48 – Nimetus tuleb Inglismaa Lõuna-Aafrika koloonia peaministri (aastatel 1890-96) Cecil Rhodese nimest.

49 – Peale täielikult judaiseeritud protestantismi propageerimise on selle ühingu eesmärkideks ülemaailmse valitsuse idee, sotsialistlike ja sionistlike ideede propageerimine mittejuutide hulgas.

50 – Utoopiliste sotsialistide ühendus, asutajateks G. B. Shaw ja Eleonora Aveling Marx (Karl Marxi noorim tütar). Hilisematest liikmetest tasub mainida H. G. Wellsi ja lord Beveridge’i, Inglismaa Teise maailmasõja järgset peaministrit. FS tegutses Inglismaal sotsialistlikuna ja Ameerika Ühendriikides kommunistlikuna. Ehkki tal polnud olulist mõju USA ametlikule poliitikale, tulenes tema mõjust näiteks USA sõjaline ja majanduslik abi Stalini režiimile (nn lend-lease) ning pärastsõjajärgne kahepalgeline poliitika kommunistlike režiimide suhtes.

51 – Skull and Bones on Manhattani Wall Streeti ja Broadway 120 suurpankureid ning USA establishment’i koondav salaordu (asutatud arvatavasti juba 1850ndatel aastatel Ameerika illuminaatide järglasena), eesmärgiks uus maailmakord ja ülemaailmne impeerium USA juhtimisel. Sinna kuuluvad suurpankurid nagu Rockefellerid, Morganid, Warbourgid, lutsiferiaanlikud intellektualistid nagu Zb. Brzeziński (omal ajal ka H. Kissinger), tipp- poliitikutest muuhulgas ka George Bush seenior ning George Bush juunior. Skull and Bones nime identsus Hitleri gestaapolaste mütse kaunistanud surnupealuu ja kontidega pole mitte juhuslik. Totenkopf und Knochen oli 1830. a. Weisshaupti õpilaste poolt asutatud Saksa salaordu, mis moodustas SS-i sisemise “pühendatute ringi”. Ordusse Totenkopf und Knochen kuulus 100 aastat hiljem ka Adolf Hitler (kes oli peale selle ka natsionalistlikult meelestatud saksa vabamüürlaste looži Thule liige, enne kui ta vabamüürlased keelas ja loožid laiali saatis).

52 – Siinkohal tuleb selgitada, mida mõistetakse Briti Krooni all. Vastupidiselt absoluutse enamiku arvamusele, kes seondavad selle nimetusega automaatselt Briti kuningakoda ja seega Ühendatud Kuningriiki kui riiki, pole Briti Kroonil praktiliselt mingit tegemist Inglise kuningakojaga. Vastupidiselt, Briti Krooni näol on täiesti reaalses mõttes tegemist Inglise kuningakojast täiesti sõltumatu, kuigi selle kuningriigi pealinna territooriumil asuva riigi valitsusega. Mis sellest, et seda riiki pole kantud ühelegi maakaardile ega temast pole lugeda üheski poliitilises entsüklopeedias. See riik on lahutamatult seotud City’ks nimetatud Londoni äri- ja panganduskeskusega. Seal asuvad Rothschildide kontrollitav Bank of England, Lloyd’s of London, Londoni aktsiabörs, ning juhtivate kaubanduskontsernide bürood. Sellepärast hüütakse seda väikest territooriumi Londoni kesklinnas ka “maailma kalleimaks ruutmiiliks”. Briti Krooniks (Crown) nimetatakse London City’s resideeruva seltskonna 12 kuni 14-liikmelist esinduskogu, keda juhib nn Lord Mayor. Briti Krooni kolooniateks ehk kroonikolooniateks (India, Egiptus, Kesk-Aafrika, Singapur, Hongkong jt) nimetati City’le, mitte aga Inglise kuningale alluvaid kolooniaid, mille elanikel polnud Briti kodakondsust ja kus kehtisid ainult Krooni esindajate kehtestatud seadused – ja sellised olid Briti impeeriumi kolooniate seas rahvaarvu poolest enamuses. Kui Inglise kuningas (või kuninganna) tahab külastada City’t, peab ta City sümboolses väravas, nn Temple Bar’is, ootama kuni saabub Lord Mayor, paluma talt luba astuda City territooriumile ning laskma tal ennast juhatada. Kuid Lord Mayor on täielik suverään mitte ainult City’s, vaid ta on koos Briti Krooniga ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks: “Peaminister kui hõivatud poliitik ei pea midagi teadma kõrgfinantside saladustest ning Chancellor of the Exchequer (rahandusminister) peab neid tundma ainult siis, kui ta esitab eelarve. Mõlemaid nõustavad rahandusministeeriumi ametnikud. Need kuulavad City’t. (...) City teab, mida on vaja teha. Ta annab seda teada rahandusministrile ja rahandusminister peaministrile. Olgu talle Jumal armuline, kui ta City’t ei kuula.” (Aubrey Menen, London Time-Life, 1976, lk 18, siin tsiteeritud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 62, alusel). – Kuskil pole kaasaegset maailma valitsevate võimude tegelik vahekord selgem kui Londonis: kuningas on Briti impeeriumi haldaja, City juhtkond aga on tema “kroon”.

53 – Allikas: John Colemani raamatu The Comittee of 300 1998. a. Venemaal välja antud tõlge.

54 – Poolsalajased on need organisatsioonid sellepärast, et avalikkusele on teada küll nende olemasolu, mõned nende väljapaistvamatest liikmetest (asjast huvitatutel pole põhimõtteliselt võimatu hankida ka peaaegu terve liikmeskonna nimekirja), kuid nende tegevust, eesmärke, kohtumisi ja neil kohtumistel vastuvõetud otsuseid ümbritseb saladuskate, millest ei tungi läbi ka muidu ”kõiketeadev” ajakirjandus.

55 – “(Ameerika Ühendriikide) Establishment, niisamuti nagu see on Prantsusmaal ja Inglismaal, ei oma midagi ühist mingi konkreetse ametliku ühinguga või mingi konkreetse poliitilise parteiga. See on pigem rühm inimesi, kes efektiivselt kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu, majandust, kultuurielu, teadus- ja haridustegevust ning kellel on suur mõju isegi erinevates usuühingutes, seda peamiselt “heategevuslike fondide” kaudu, mis sellise sildi taha varjavad oma tõeliseid eesmärke. Isegi mitte kümnendikku Rockefelleri, Carnegie’ või Fordi fondide rahadest pole kulutatud asjatult, kasu toomata establishment’i püüdlustele” (P. Virion, Rząd światowy, lk 71). Establishment on lihtsalt nimetus USA sünarhilisele oligarhiale.

56 – Saladuslik kuju telgitaguses maailmapoliitikas. Tegemist oli Poola päritoluga juudiga, kel puudus piisav sotsiaalne positsioon ja varandus, et kuuluda selle maailma kõige vägevamate hulka, kuid kes sellest hoolimata sõitis 1950ndatest kuni 196O. aastani mööda tervet maailma ringi, kohtudes riigipeadega, suurpankuritega, kultuuri- ja religioonitegelastega ja osaledes igal Bilderbergi Klubi istungil (mille sekretär ta oli kuni oma surmani 1960. aastal). Ta oli ka 300 Komitee liige. Tema looži- või ordukuuluvusest pole teada midagi kindlat – võib-olla oli ta hoopis isikliku erimissiooniga sionistlik tipp-okultist. Sellest hoolimata on ta kindel viide sellele, et Salajased Ülemused ei ole pärit mitte ainult juudi suurpankurite, vaid ka juudi intellektuaalide ringkonnast (vt V.5. alguses).

57 – “Internatsionalistid ei taha midagi vähemat kui üht ülemaailmset erakätes oleva rahandusliku võimu süsteemi, mis juhiks nii iga eraldiseisva riigi poliitilist süsteemi kui ka maailmamajandust tervikuna. Seda süsteemi juhitaks feodaalses stiilis koordineeritult tegutsevate maailma keskpankade salakokkulepete alusel, mis on kooskõlastatud tihti asetleidvatel tippkohtumistel ja -konverentsidel” (C. Quigley, Tragedy and Hope, lk 324). Ehkki siin puudutab tsitaat ainult panku, kehtib see ka muude elualade illuminaatliku maailmaladviku kohta.

58 – Politisches Lexikon von C.O.D.E., Nr. 1-2, Verlag CODE, Vaduz, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 313-314, alusel. – Eesti ajakirjanduse andmeil on Trilateraalse Komisjoni liige ka Eesti Välisministeeriumi nõunik Harri Tiido (Eesti Päevalehe kultuurilisa, 31.XII 1999, art nr 874 ja Kes on kes?, Eesti 2000, Ekspresskataloogide AS, 2000, lk. 206).

59 – Mõiste riigikapitalism puhul tuleb mõista, et riik ei valva ega käsuta kapitaliste, kes ühiskonna ühise hüve kasuks hoolsasti tööd teevad, vaid hoopis vastupidi. Kapitalistid käsutavad ja kasutavad riiki ja riigiaparaati kui oma bürooametnikke, kes nende heaks ja ühise hüve kahjuks hoolsasti tööd teevad. Ühesõnaga, riik on muudetud sisuliselt käputäie suurpankurite ja riigikapitalistide eraomandiks. Riigikapitalismi samastamine sotsialismiga viitab ainult sellele, et sotsialistlik kord (s.t eraomanduse puudumine ja proletaarne riigiorjus) kehtib ülejäänud 99% rahva suhtes, kes ei saa riiki lugeda oma eraomanduseks.

60 – “Kas mitte vabamüürlaste seast ei pärine säde, mis põhjustas Rahvaste Liiga, Rahvusvahelise Tööbüroo ja kõikide nende rahvusvaheliste institutsioonide esilekerkimise, mis moodustavad veel ebaselge, kuid tegusa plaani Euroopa Ühendriikidele, võibolla isegi terve maailma ühendriikidele?” (Grand Orient’i 1932.a. konvendi dokumendid, lk 111, tsiteeritud: Czepulkowski, lk 83). – “Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni charta revideerimine peab näima loogiline neile, kes täna annavad endale aru sellest, et suveräänsuse mõiste pole mitte ainult aegunud, vaid lausa nonsenss ning et ainsaks eksisteerivaks vaatenurgaks on föderalism” (Lord Beveridge, ÜRO charta muutmise teemal peetud konverentsil, 26. II 1955, tsit.: Czepułkowski, lk 82-83).

61 – Nagu väidab J. A. Cervero (poola k. Pajęczyna władzy), oli mondialistide esialgne plaan hoida Rooma Klubi olemasolu ja tegevust avalikkuse eest range saladuse all ning talle oli määratud tähtsaim roll uue maailmakorra teoreetilisel ettevalmistamisel.. Kuid informatsiooni lekke tõttu avalikkuse ette tuli plaane ning klubi tööde iseloomu muuta avalikkusele veidi vastuvõetavamaks. – Kõik selle klubi maailma saatuse pärast “muretsevad” raportid ja üllitised viivad välja sarnase lõpplahenduseni, nagu seda sõnastab Rooma Klubi liige, Nobeli majanduspreemia laureaat Jan Tinbergen: “Inimkonna probleeme ei suuda enam lahendada rahvusriikide valitsused. Me vajame kogu maailma valitsust. Parim viis selle saavutamiseks on kasutada ÜRO-d selle allorganisatsioonide tugevdamise kaudu. Teatavatel juhtudel tähendaks see viimaste muutumist nõuandvatest üksustest täidesaatvateks maailmaministeeriumideks” (tsiteeritud: Vello Leito, Eesti & geopoliitika, Tallinn, 2001, lk 11–12, alusel). – 1980. a. Ameerika ajakirjas Fusion ilmunud intervjuus avalikustas Rooma Klubi liige Howard Odum osa mondialistide tulevikuplaanidest, väites muuseas, et hädavajalikuks osutub Ameerika Ühendriikide rahvaarvu vähendamine lähema 50 aasta jooksul 2/3 võrra (kuidas seda on kavas saavutada, ta ei täpsustanud) Ta ütles, et tulevikus ei ole praktiliselt mingit tööpuudust, kuna paljusid praegu masinate abil tehtavaid töid hakatakse tegema käsitsi ning inimesed leiavad rakenduse (orjadena?) põhiliselt põllumajanduses ning et nende plaanide realiseerimiseks tuleb peale ülemaailmse valitsuse sisse seada ka ülemaailmne kontrollsüsteem (tsiteeritud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 479, alusel). – Rooma Klubi töödes on Eestist osalenud ka Ülo Vooglaid. – Arvame, et ei maksa kahelda enamiku Rooma Klubi mudelite aluseks olevate statistiliste andmete ja analüüside tõepärasuses. Küll aga maksab kahelda tema poolt nn globaalprobleemide lahendamiseks pakutavates väljapääsudes. Tuleb arvestada, et tegemist on tellimustöödega, millele on lahendused ülaltpoolt juba ette antud – nimelt ülemaailmne valitsus, maailma rahvaarvu radikaalne vähendamine, totaalne kontroll jne. Rooma Klubi pakutavad “lahendused” ise tekitavad märksa suurema globaalprobleemi, nimelt terve inimkonna orjuse totalitaarse süsteemi all.

62 – Venemaa majanduse ja panganduse krahh Jeltsini valitsemisaja lõpul (1997-1998) oli eelnevalt Boliivia majanduse laostanud ja suurpankurite võlaorjusesse juhtinud ning sedasama (kuid suhteliselt edutult) Poolaga teha proovinud majandusnõunik Jeffrey Sachsi poolt dikteeritud IMF-i meelse poliitika otsene tulemus. Reaktsioonina sellele krahhile toimus Venemaal veretu riigipööre, mille tulemusena tegi Putin 1998. aastal IMF-i meelsele poliitikale järsu lõpu ja otsustas hakata ajama iseseisvat, rahvuslikest huvidest lähtuvat majanduspoliitikat, mis tõi endaga kaasa Venemaa majanduse seni kestva tõusutendentsi.

63 – UNESCO kahepalgelisest tegevusest kultuuri- ja hariduspoliitika vallas räägime tagapool (alapeatükis X.3.). UNICEF-i tegevus seisneb lisaks kahtlemata positiivsetele ettevõtmistele laste tõeliste õiguste kaitsmisel ka selles, et rõhutada laste õigusi nende kohustuste ja vanemate õiguste arvel, destabiliseerida ja relativiseerida perekonna õigusi laste kasvatamisel, muuta vastavate seaduste vastuvõtmise kaudu lapsed (teatud aspektides) õiguslikult sõltumatuks oma vanematest ning seada nad üha rohkem lastekaitsepolitsei (s.t riigi) kontrolli alla. Seda kõike õilsate eesmärkide nimel – et vältida laste seksuaalset kuritarvitamist, kodust vägivalda jms (suurepärane, kui totaalse kontrolli kehtestamiseks on võimalik leida tõeliselt eksisteerivaid põhjusi-ettekäändeid – kurjus parasiteerib ju alati headuse varemetel). – Amnesty International tegeleb lisaks informatsiooni kogumisele inimõiguste tõelise rikkumise kohta diktatuurimaades ka homoseksualistide, terroristide ja igasuguste käitumishälvikute väidetavate õiguste eest võitlemisega, kuna selliste tegevuste ja suunitluste keelamine olevat Amnesty tegevuse aluseks oleva political correctness’i kaanonite kohaselt inimõiguste rikkumine. – Planned Parenthood ja terve hulk teisi analoogilisi organisatsioone organiseerivad rahvusvahelist abordi-lobby, perekonnavastase poliitika riiklikku toetamist, eostamisvastaste vahendite propageerimist, organiseeritud steriliseerimist, seksuaalsele kombelõtvusele ja alternatiivsetele seksuaalkalduvustele õhutavat seksuaalkasvatust jne. Planned Parenthood’i poolt ÜRO rahvastikukomisjoni toetusel Peruus, Boliivias, Bangladeshis ja paljudes teistes arengumaades läbiviidud kampaaniate käigus näiteks jagati teismelistele koolilastele troopiliste haiguste vastase vaktsineerimise sildi all hoopis viljatust põhjustavaid hormoonpreparaate. See kõik on osa ÜRO rahvastikukontrolli poliitikast, mida viiakse läbi Rooma Klubi soovituste alusel. Selle eesmärk on maailma rahvaarvu vähendamine ja kontrolli saavutamine inimeste perekonna- ja eraelu üle.

64 – Oma õilsast rahuarmastavast nimest hoolimata asus 1908. a. asutatud Carnegie Fond kohe peale asutamist tegelema poliitilise sõja-lobby’ga, et tõugata Ameerika Ühendriigid (esimesse) maailmasõtta ja täitis oma ülesande, nagu teame, suhteliselt edukalt. See demonstreerib ilmekalt, et selle maailma vägevate lubatav rahu pole midagi muud kui valmistumine kas järgmiseks sõjaks või siis sõja jätkamine teiste vahenditega.

65 – Näiteks finantseerivad Rockefelleri ja Carnegie Fondid Rockefelleri algatusel asutatud Avaliku Administratsiooni Instituuti ehk teise nimega 1313 (Thirteen-Thirteen), kust tuleb enamik USA riigiametnikke. Selle ideoloogilise ajupesu ülikooli vasteks Prantsusmaal on L’Ecole Nationale d’Administration – ENA.

66 – Paavst Pius XI ringkirjast Quadragesimo anno (1931).

67 – Täpsem ja selgem mõiste kui liigkasu on vahekasu, sest amoraalne pole mitte ainult liigse tasu, vaid igasuguse tasu ehk vahekasu eest palja raha laenamine. – Ajaloolis-majanduslikuks selgituseks niipalju, et see väide ei tähenda igasuguse panganduse hukkamõistmist. Kui pangad teevad raha hoiustamiseks ja arveldusoperatsioonideks kulutusi, siis tuleb see teenustasuna loomulikult kliendil maksta ning sellistel alustel on mittejuutide juhitavad pangad tegutsenud ka kristlikus Euroopas. Kuid teenustasu pole intress ehk vahekasu.

68 – Platon kirjutab Politeia’s, et liigkasuvõtja tegevus on õigusega vihatud, kuna too “saab oma teenistuse rahast endast, mitte aga asjadest, mille müügiks raha on sisse seatud. Raha ülesandeks on ainult hõlbustada asjade vahetamist. Laenutasu (protsent) aga põhjustab raha paljunemist justkui iseendast... Seepärast on seda laadi teenistus kõige loomuvastasem” (siin tõlgitud saksa keelest J. Rothkranz’i Der Vertrag von Maastricht, 1. Bd, lk 244 alusel, kes omakorda viitab teisele vahendavale allikale, toomata tsitaadi täpset kohta originaalis). – Sedasama kinnitab ka p. Thomas Aquinost: “Raha on ... Filosoofi [Aristoteles] kohaselt (tema eetika viiendas raamatus ja riigiõpetuse esimeses raamatus) leiutatud vahetustoimingute hõlbustamiseks. Seega seisneb raha tõeline ning peamine kasutamine tema väljaandmises vahetatavate asjade eest. Seepärast on lubamatu võtta palja raha laenamise ja selle kasutamise eest tasu, mida nimetatakse vahekasuks. Seepärast, nii nagu inimene peab tagastama iga asja, mille ta on ebaõiglaselt omandanud, peab ta tagastama ka vahekasuna omandatud raha” (tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, lk 244-245, samuti ilma täpsete viideteta originaalile).

69 – Absoluutne enamik inimesi ei saa vahekasuvõtmisest üldisel, s.t pangandussüsteemi tasemel mingit kasu, vaid saavad sellest otsest kahju. Kõige üldisemalt ja otsesemalt näiteks pankade kasumite kindlustamiseks tekitatavast inflatsioonist, mis kergitab hindu ja lahjendab inimeste pangaarveid.

70 – Kindlasti on võimalik, et Rockefellerid nende kogutud vara ja loodud sidemete najal teatud aja jooksul iseseisvusid, otsustades hakata oma kunagiste tööandjatega konkureerima; selle väite tõenduseks on võimalik leida ka mitmeid fakte. Kuid ei tohi unustada, et avalikkusele puru silma ajamiseks võib omavahelisi konflikte ka mängida ning ajakirjanduse ees suureks puhuda (mängimine ning jälgede segiajamine on nendes ringkondades pigem reegliks kui erandiks). Mitmetel põhjustel (nt Rockefellerite mittejuudi päritolu ja veel üks märksa olulisem asjaolu, mille tähelepanelik lugeja järgnevast vahest ise avastab) ei hinda autorid tegelikku konflikti ja konkurentsi Rothschildide ja Rockefellerite vahel tõenäoliseks ning lähtuvad edasises Rothkranzi teesist.

71 – “Emissioonipankade kolmas põhitegevusala on pangatähtede väljaandmine. Seeläbi loovad pangad (emissioonipangad) ilma intressideta vajaliku kapitali, et teha laiahaardelisi äritehinguid, selle asemel, et oodata, kuni hoiustajad vajalikul määral raha toovad. Pangatähed on lihtsad pangapoolsed maksutõotused” (Herder’s Konversations-Lexikon, Freiburg/Breisgau, 1902-1910, Bd I, Art “Banken”, Sp. 1036). – “”Sõja ajal (1797-1821) vabastas riik panga [jutt on Inglismaa keskpangast, Bank of England] kohustusest maksta pangatähti välja sularahas” (Herder’s Konversations-Lexikon, Sp. 1039 jj), mis lubas pangal üle tema tegelike kullavarude väärtuse lasta ringlusse suvalisel määral paberraha, millega Inglise riik inflatsioonilisel viisil oma sőjakulutused kattis ning seeläbi panga ees üha sügavamini vőlgadesse sattus” (J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 324).

72 – “Miks on nii paljud riigid võlgades? Kellele on nad võlgu? Valitsuste taga peab olema üks valitsus või võim, kelle käest peaaegu kõik valitsused laenu võtavad ning seega võlgadesse satuvad. Kui iga valitsus annaks tõesti välja omaenda vääringut, seda mõistlikult reguleeriks ning selle tegevuse erakätest kaugel hoiaks, siis poleks riikidel mingit põhjust olla suurtes võlgades. Tõepoolest, ühegi sellise riigi jaoks ei eksisteeriks ühtegi põhjust olla võlgades” (Gilles Butler OFM in: The Seraph, sept 1989, 12, siin tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, 1. Bd, lk 215, alusel).

73 – J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd, lk 399.

74 – Caroll Quigley oma raamatus Tragedy And Hope, lk 327. – Temaga nőustub Paul Warbourg, Hamburgist pärit Rothschildi Ameerika-agent, USA keskpanga Federal Reserve System’i rajamisel (nähtavat) juhtrolli mänginud suurpankur ja hilisem Ameerika senaator: “Vastupidiselt laialt levinud arusaamale pole Euroopa riikide keskpangad reeglina valitsuse omanduses. Bank of England tegutseb eraviisilise pangana... Selle juhtimine on täielikult ärimeeste käes ning see ei anna valitsusele mingit kontrolli vőimalust... Peale selle peab valitsus rahvusliku poliitika küsimustes usaldama end nende keskorganite hea tahte ja lojaalse koostöö hooleks” (tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd, lk 399).

75 – Nii esimene kui ka teine tsitaat pärineb C. Quigley, op cit, lk 325.

76 – “Tema pank, Rothschild Frères, ületas mäekõrguselt kõiki oma rivaale. Tema kapitali hinnati rohkem kui 600 miljoni kuldfrangini, see teeb pea 150 miljonit rohkem kui kõikide teiste Prantsuse finantsistide kapital kokku... Ta sai Prantsusmaa riigikassa peamiseks võlausaldajaks” (J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd lk 374-375)

77 – Sealsamas, 2. Bd, lk 374-378 ja 400-412.

78 – William T. Still, lk 168-169. – President Jackson ütles selle keskpanga taga seisnud suurpankurite kohta: “Olete rästikute ja varaste pesa. Ma kavatsen teid koos juurtega välja tõmmata ja igavese Jumala nimel, seda ma ka teen” ja “Paljud meie rikkad ... palusid meid, et me kongressi aktidega teeksime nad veelgi rikkamaks. Kui me püüaks täita nende soove ..., tõukaks me ühed huvid võitlusse teiste huvide vastu ja ühed inimesed võitlusse teiste vastu, mis põhjustaks meie ühendriikide vundamenti ähvardava kohutava segaduse” ning süüdistas neid poliitikute äraostmises ja proovis allutada valitsust enda huvidele (sealsamas). – Mis suurpankuritel Jacksoni ajal luhta läks, see õnnestus neil täielikult hiljem, 20. sajandi alguses.

79 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 378-400. – Vastavast kirjandusest: vt ka William T. Still, lk 167-172 ja Des Griffin, Die Absteiger, lk 381-441; Gary Allen, The Rockefeller File; A. Sutton, Federal Reserve System Conspiracy; Sheldon Emery, Billions for the Bankers, Debts for the People; Eustace Mullins, The Secrets of the Federal Reserve.

80 – Tsiteeritud: William T. Still, lk 172.

81 – Nii väljendus Louis McFaden, USA Kongressi panganduse ja rahanduskomisjoni liige aastatel 1930-1931 (tsiteeritud: sealsamas, lk 172).

82 – “Euroopa ühisraha juhib rahvaid loobuma oma suveräänsusest finants- ja palgapoliitikas nagu ka rahanduses. Liikmesriikide autonoomsuse säilitamine ühtse maksupoliitika korral on lihtsalt illusioon” (Hans Tietmeyer, Saksa Riigipanga president, 1991, tsiteeritud: Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk, Ühendus Eurodesintegraator, Tallinn, 2001). – “”Peale valuutaliidu moodustamist algas Euroopa integratsiooniprotsessis uus peatükk, milles rahvusriigi praegusel kujul pole enam kohta” (Romano Prodi, detsember 2001, tsiteeritud: Nowa Myśl Polska, nr 4-5/2002).

83 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 380-387.

84 – Seda süsteemi kirjeldab J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd, lk 422-423.

85 – Johannes Kleinhappl, Christliche Wirtschaftsethik, lk 350, siin tsiteeritud; J. Rothkranz, op cit, 1. Bd, lk 309-310, alusel.

86 – Mis on inflatsiooni põhjuseks? Ajalehtedest võib lugeda ja poliitikute suust kuulda, et põhjuseks on tõusev palga-hinna spiraal. Kui aga ringluses on konstantne hulk raha ning tööviljakus jääb enam-vähem samaks, kust saab see tõus tekkida? Palkade ja hindade tõus on hoopis ringluses oleva rahahulga suurenemise tagajärg. Uut raha aga laseb ringlusse keskpank, et täita sellega riigieelarve defitsiiti (et seda raha keskpangalt, s.t tema omanikelt, riigile laenatakse ja mitte niisama, sellele sai juba eelpool viitatud) või et võimaldada uusi laene ning kõrgeimaid intressimäärasid teistele krediitpankadele (mis on enamasti samades kätes kui keskpankki). Poolest liitrist piimast ei piisa mitte kuidagi liitrise anuma täitmiseks, ükskõik kuidas seda piima ka anumas ei loksutataks. Kui aga poolele liitrile piimale pidevalt vett juurde lisada, siis saab anum küll varsti täis (J. Rothkranz, sealsamas, 1. Bd lk 226-229, alusel).

87 – “Raha on universaalne vahend kõige jaoks, edu instrument, võimu sümbol, võim iseeneses” (Guy de Rothschild, oma raamatus Geld ist nicht alles, Hamburg, 1984, lk 9, siin tsiteeritud: J. Rothkranz, op cit, lk 476, alusel). Kuid lugejad, pange tähele raamatu pealkirja: isegi raha võimu ülistav Rothschild ütleb, et raha pole veel kõik! Mis on siis see, mis rahale lisanduma peaks, et oleks kõik?

88 – Clinton Roosevelt, üks Rothschildide varasemaid agente Ameerika Ühendriikides, oma raamatus The Science of Government, New York, 1841, siin tsiteeritud: J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 378-379. – Juba 19. sajandi keskel kirjutab Inglismaa kunagine peaminister Benjamin Disraeli, kes oli pidev külaline Rothschildide Londoni peakorteris, oma ilukirjanduslikus, kuid majanduslik-poliitiliselt äärmiselt huvitavas ja õpetlikus raamatus Coningsby: “Te näete seega, mu kallis Coningsby, et maailma valitsevad hoopis teised isikud, kui on need, keda peavad juhtideks need inimesed, kes ei saa vaadata kulisside taha” (siin tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, 1. Bd, lk 24).

89 – Et selle võlaorjuse puhul on tegemist nii mõneski riigis juba täiesti konkreetse, igat inimest puudutava tegelikkusega, näitab Kasahstani näide. Kasahstani elektrijaamad on tänaseks ligi 80% ulatuses erastatud, enamaltjaolt USA firmadele. 2000. aasta jooksul, väidetavate investeerimis- ja moderniseerimiskulude katmiseks, tõsteti elektrihinnad nii tööstus- kui ka eratarbijale ligi kahekordseks, ette kuulutatakse jätkuvat hinnatõusu. Ettevõtted pankrotistuvad, paljud eratarbijad ei suuda enam elektrivõlgu tasuda. Elektrivõlgade sissenõudmiseks arestitakse juba ka eraisikute pangaarveid ja vara (pankrotistunud ettevõtete varadest rääkimata). Kas Narva Soojuselektrijaama erastamisel NRG Energy’le on Eestil paremat loota? Kaudsest ja maskeeritud, kuid seetõttu mitte vähem reaalsest võlaorjusest – astronoomiliste riigivõlgade ja sellest tulenevate kõrgete maksude, madalate palkade ning kõrge inflatsiooni näol või siis kurikavalate pikaajaliste pangalaenude ja liisingute süsteemi abil – ei maksa rääkidagi. Skeem tervete rahvaste võlaorjusesse juhtimiseks on tuntud: geniaalse juudi peaministri, pankuri ja finantspoliitiku Joosepi näitel (1. Moos 47, 13-26) on sellesama rahva pankurid ja finantspoliitikud seda skeemi erinevates kohtades kümneid ja sadu kordi korranud.

90 – Dr F. Soddy, Nobeli preemia laureaat, A Statement of the World, 1938, siin tsiteeritud: Czepułkowski, lk 82, järgi.

91 – Kõik Rothschildid ning enamik nende agente nagu Warbourg’id, Schiff, Lehmanid jt toetasid ja toetavad rahvusvahelist sionistlikku liikumist ja selle eesmärke. Kõige ilmekamalt avaldus see annetustes ja tagastamatus rahalises toetuses (NB! juudi pankurite puhul väga haruldane erand – tegemist peab olema mingi nende eluliselt tähtsa huviga!) juudi asunikele Palestiinas (enne Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. a.), pärast 1948. aastat aga pidevates annetustes Iisraeli riiklikele programmidele ning Ülemaailmsele Sionistlikule Kongressile (faktid: J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 490-500).

92 – Richard Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus, Wien – Lepizig, 1925, lk 32j. ja 49j. (sama raamat ilmunud ka tiitli all Adel). Krahv Coudenhove-Kalergi, austria ja jaapani aadlike poeg, oli uue ajastu vaimuaadlile seisusekohases abielus juuditariga.

93 – The Washington Observer, 15.12.1969, tsiteerides antisionistlikult meelestatud B’nai B’rith’i kõrge tegelase Saul E. Joftese tunnistust kohtuprotsessil, mille too algatas oma sionistlike loožikaaslaste vastu nende poolt tema vastu teostatud laimukampaania pärast.

94 – Tsitaat Isaac Blumcheni 1934. a. Austrias väljaantud raamatust Das Recht der überlegenen Rasse, mida omakorda tsiteeris seesama ülalpool mainitud aus antisionistlik juudi ajaloolane J.G. Burg oma raamatus Sündenböcke. Grossangriffe des Zionismus auf Papst Pius XII und auf die deutschen Regierungen, 3. Aufl, München 1980, lk 576. – Seda juutide maailmavalitsemise aktuaalset tegelikkust võib iga arukas ja mõtlemisjulge inimene tähele panna ka suvalisest ajalehest, lugedes näiteks sellest, kuidas Saksamaa valitsus Holocausti-ärimeeste järjekordse šantaaži peale Iisraelile või Ülemaailmsele Sionistlikule Kongressile järjekordsed miljardid üle kannab; kuidas kõikide poliitiliselt korrektsete riikide poliitiliselt veel korrektsemad valitsustegelased mõne Simon Wiesenthali, Elie Wieseli või Ephraim Zuroffi ees lipitsevad, et täita kõik nende soovid ja anda Iisraelile välja kõik oletatavad ja tegelikud sõjakurjategijad ja represseerida antisemiitidena kõik sionistide vaenlased; kuidas suurriik Ameerika Ühendriigid annab Iisraelile igal aastal miljardeid tagastamatut finantsabi ning toetab kõiges Iisraeli poliitikat; kuidas sionistlik lobby võib antisemitismis süüdistatuna kohtu alla anda ükskõik kelle, kes kirjutab kriitiliselt ja objektiivselt judaismist ja sionismist, nii et antisemitismi ametlikuks definitsiooniks on muutunud kõige laiemalt tõlgendatav “mõtlemine ja käitumine, mis ei meeldi sionistidele”; ning kuidas Eesti banaanivabariigi parlament võttis vastu otsuse tähistada koolides Holocausti-religiooni püha.

95 – Range sionist David Ben Gurion, taastatud Iisraeli riigi esimene president, tegi 1962. a. oma intervjuus Ameerika juudi ajakirjale Look “prohvetliku” avalduse, milles avas sionismi tõelised tulevikueesmärgid: “Enam ei saa mingeid sõdu olema... Jeruusalemmas ehitavad Ühendatud Rahvad (tõelised Ühendatud Rahvad) ühe prohvetite templi, et teenida kõikide kontinentide maailmaliitu. Siin saab olema inimkonna kõrgeima kohtu asupaik, kus lahendatakse ja otsustatakse ühendatud kontinentide kõik vastuolud.” (siin tsiteeritud: J. Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht!, Durach, 1994, lk 25, alusel).

96 – Roosiristlaste, esimeste inglise vabamüürlaste, illuminaatide, Alta Vendita ja martinistide juhtide hulgast pole teada ühtegi arvestava kaliibriga suurpankurit, ehkki mõned neist olid küll nimetatud ühingute liikmete hulgas. Neil ühingutel olid küll sidemed suurpankuritega, kuid niipalju kui seda annab jälgida, lähtus selliste suhete initsiatiiv alati kurjuse teoreetikute, mitte aga rahavõimu poolelt.

97 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 487-500. – Näiteks Guy de Rotschild oli oma teise abielu tõttu mitte-juuditarist naisega (mittejuudi naisest sündinud lapsi ei saa juudi seaduste kohaselt käsitleda juutidena) sunnitud tagasi astuma Prantsusmaa juudi kogukonna vanema kohalt.

98 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 480-485.

99 – Maag Papus ehk Gerard Encausse aastal 1914, tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk 80-81.

100 – Huvitav tõik järelemõtlemiseks telgitagustest ülisalajastest tegelikest valitsejatest ühes hoopis teises (kas ikka teises?) süsteemis. Nikita Hrustšov lobises NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 8. veebruaril 1955. a. kogemata välja ühe detaili, mis ilmselgelt polnud määratud sellele profaansele publikule: “Seltsimehed rahvasaadikud! NLKP Keskkomitee ning Vanemate Nõukogu ülesandel tahaks ma kui NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees seada üles seltsimees Nikolai Aleksandrovitš Bulganini kandidatuuri”. Isegi loožide kontrollitud Londoni Daily Express’i järgmise päeva numbrist võis lugeda kommentaari: “Sellise nimega nõukogu olemasolu NSV Liidus pole siiamaani veel kunagi ja kuskil mainitud!” (J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 514).

101 – Mitte väike osa Vana Testamendi messianistlikke tekste, mis käsitlevad Iisraeli, Jeruusalemma ja Siioni autoriteeti kõikide paganarahvaste suhtes (et Israelist tuleb valgus paganatele, ning Jeruusalemmas on pühima Jumala kõrgeim tempel ja Siionist väljub kogu maailma valitseja Messiaskuningas) – annab moraalselt rikutud inimestele piisava aluse tõlgendada neid tõotusi nii, nagu peaks tulevane Iisraeli messiaskuningas Iisraelile ja juudi rahvale kindlustama maailmaimpeeriumi juhtimise. Eelkõige kipuvad tõotusi selliselt tõlgendama need inimesed, kes on orienteeritud ainuüksi maisele võimule ja aule ning käsitlevad Jumalat tüüpilise erapooliku hõimupuuslikuna, kes peab ainuüksi nende hõimule kindlustama maise heaolu ja õnne, purustades kõik nende vaenlased ja heites nad nende võimu alla.

102 – “Judaism pole mitte üksikisiku, vaid terve kogukonna religioon, teiste sõnadega öeldes: judaism pole selle sõna ranges ja täpses mõttes üldsegi mitte religioon ..., vaid pigem riiklik seadus. Kuid neid materiaalseid ja sotsiaalseid eesmärke on omakorda läbistanud metafüüsilised mõtted ja neid on korrastatud dogmaatiliste ideede alusel ning viimastega läbi põimitud... Sellest vaatenurgast lähtudes oleme sunnitud tunnistama, et judaism ikkagi on religioon. Just nimelt selline kahepooluselisus kujundab judaismi olemuse” (Kurt Wilhelm (Hrsg.), Jüdischer Glaube, Birsfelden- Basel, 1961, lk 366, siin tsiteeritud; J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 490 alusel). – Võib lisada, et juudi tsivilisatsioonis, niisamuti nagu islami tsivilisatsiooniski, on religioosne kogukond ja riik, religioosne ja riiklik seadus, religioosne ja poliitiline võim lahutamatud ning iga religioosne idee on automaatselt poliitiline ja riiklik. Tõsi küll, kaasaja Iisraelis on religioosse ja poliitilise eluvaldkonna vahendajaks sionismi ideoloogia, kuid eelpool toodu taustal on eksituslik näha sionismis midagi muud kui religioosse idee praktilist poliitilist väljendust.

103 – Jules Tallandier, Les origines secretes du Bolschevisme, Paris, 1930, lk 33-34, siin tsiteeritud: J. A. Cervero, Pajęczyna władzy, Wrocław, 1997, lk 116-117, alusel.

104 – “Mitte kõik juudid ei osale sionistlike loožide saladustes. Niisamuti nagu salajased vabamüürlaslikud ühingud on goj’sid petnud ja ära kasutanud, nii on ka juute petnud ja ära kasutanud juudi salaühingud, mis on läbi imbunud teoreetilisest ja praktilisest kabbala’st.” (P. Virion, Rząd światowy, lk 193).

105 – Mõned näited Talmudi ehk rabinistliku traditsiooni moraalist: “Goj’de hauad ei tee ebapuhtaks, kuna (Hes. 34, 31) on kirjutatud: “Teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed!” Teid nimetatakse inimesteks, goj’sid aga ei nimetata inimesteks, vaid pudulojusteks (kariloomadeks)” (Talmud, Baba mecja 114 B). – “Goj’ maja tuleb pidada pudulojuste talliks ja seepärast võib tassida [sabbat’i ajal asju] majast õue ja õuest majja. Kui aga sellel õuel elab kasvõi üks juut, on asjade tassimine keelatud, sest õue tuleb käsitleda kui temale kuuluvat” (Talmud, Tos. Erubin, 8.1., sarnaselt Gemara Erubin, 62). – “Abielu mittejuudiga või orjaga on kehtetu” (Jabamot, 45 b). – “Mittejuudi omand on nagu isandata hüve: kes esimesena (juutidest) selle juurde satub, sellele kuulub see esmaõiguse alusel” (religioosse õiguse koodeks Szulchan Aruch, osa Choschen hamischpath,§ 156.5). – “Goj’le kuulunud kaotatud ese on lubatud (s.t et seda ei pea tagasi andma), sest rabi Hama ben Gorja ütles rabide nimel: “Kust tuleb see, et goj’le kuulunud kaotatud ese on lubatud? – Sest kirjutatud on: iga sinu venna kaotatud asja pead sa vennale tagasi andma (5. Ms 22, 3), kuid mitte goj’le... ” (Talmud, Baba kama 113 b). – “Kui keegi on ettekavatsetult tapnud, siis on selge, et talt tuleb elu võtta. Rabi ütles: välja arvatud siis, kui keegi kavatses tappa looma, kuid tappis inimese või kui kavatses tappa goj’, tappis aga iisraellase.” (Makot 7 b). – Talmudistliku moraali mõtteväänamise kohta sobib suurepäraselt kommentaariks: “Rabi Mejeri aegadel polnud kedagi, kes oleks olnud temaga võrdne: ... ta selgitas nimelt, et ebapuhas on puhas ning tõestas selle, samuti, et puhas on ebapuhas ja tõestas ka selle.“

106 – Kaasaja Iisraelis ja sionistlikus liikumises on väga mõjuka positsiooni hõivanud kunagiste kasaaride järglased. Kasaarid olid 7.-8. sajandil tervenisti judaismi pöördunud türgi rahvaste hulka kuuluv rändhõim, kes hiljem asusid Kesk- ja Ida-Euroopa aladele (Tšehhimaale, Poolasse, Ukrainasse, Venemaale) ning moodustasid suurema ja mõjukama osa aškenazi’dest ehk Ida-Euroopa päritoludega juutidest. Kuid kasaaride järglased on mitte-etniliste juutide hulgas ainsaks erandiks.

107 – Sellega ei kavatse me väita, nagu oleksid kõik tõsijudaistlikud või mittekristlastest juudid automaatselt satanistid või lutsiferiaanlased. Kuid seetõttu, et neid kui juudi kogukonna ustavaid liikmeid juhib lutsiferiaanlik religioosne eliit, on nad objektiivselt Saatana sünagoogi tööriistaks, nii oli Jeesus Kristuse eluajal (vt Mt 27, 1. 20-26 parall) ning on samuti kaasajal. Tuleb alati eristada asjade objektiivset seisu inimeste subjektiivsest teadlikkusest ning sellest tulenevast isiklikust vastutusest ja süüdivusest. Isegi enamik vabamüürlasi ei tea lõpuni, millega on neil oma looži puhul tegemist, kuid sellest hoolimata (ja enamik just nimelt sellepärast!) teenivad nad objektiivselt ikkagi Saatanat. Iga veendunud lutsiferiaanliku illuminaadi kohta on sadu õilsatest, kuid mõttetühjadest loosungitest haaratud sentimentaalseid naiive; realiteedikaugeid, kuid enda silmis geniaalseid poolharitlasi; alati abivalmis kasulikke idioote; võimu- ja rahaahneid karjäriste; selgrootuid oportuniste ja lihtsalt abivalmis seiklushimulisi lolle. Tol esimesel tuleb neile teistele ette sööta vaid paar õilsat loosungit koos vihjega karjääri- ja rikastumisperspektiividele ning juba lendavadki nad karjakaupa abivalmilt kasvõi iseendale määratud poomisnööri tooma. Imetlusväärseks näiteks kasulike idiootide ennastohverdavast tegevusest neile endile kahjulike võõraste huvide kaitsmisel on mittejuudi rahvusest (eriti haritlaskonna hulgast pärit) filosemiitide enamasti omakasupüüdmatu kaasaaitamine avaliku arvamuse filosemiitlikule ja sionistlikule manipulatsioonile ning vastavate poliitiliselt korrektsete pseudodogmade ja tabude ning nn. “Holocausti-religiooni” uurutamisele.

108 – “Talmudi kujunemisest alates lakkas piibel olemast juutide südame raamat ning nende vaimse elu tähtsaimaks allikaks ja peale kultusliku elu peaaegu et ainsaks ühiskondliku tegevuse inspireerijaks muutus Talmud” (juudi kirjandusteadlase J. Wajnbergi sulest pärit alapeatükk Literatura żydowska kogumikus Wielka Literatura Powszechna, I, Warszawa, 1930, siin tsiteeritud: Ks dr Stanisław Trzeciak, Talmud o gojach, Wydawn. Ostoja, Krzeszowice, 2000, lk 9, alusel). Seda õpetab ka Talmud ise: “Mu poeg, pane rohkem tähele kirjatundjate kui Tora sõnu” (Erubbin, 21 b) ja “Pühakiri on võrreldav veega, Mishna veiniga, Gemara maitsestatud veiniga” (Soferim, XV, 7, 13b ). – Tegelikult algas rabinistlik-talmudistliku ehk puhtinimliku traditsiooni domineerimine Vana Testamendi jumalik-ilmutusliku päritoluga traditsiooni üle juba paar sajandit enne Kristust. Just nimelt selles kontekstis tuleb mõista kõiki Kristuse etteheiteid variseridele ja kirjatundjatele, eriti aga süüdistusi selles, et nood hülgasid Moosese seaduse, seades esikohale omaenese inimlikud pärimused, väänates Jumala sõna ja käitudes nende endi tahte ning mitte Jumala seaduse kohaselt (Mt 15, 1-9; Jh 5, 45-47; Mt 23, 4-5 ja 13-22; Mk 7, 1-13).

109 – Liberalistlik ideoloogia, käsitlus absoluutsest vabadusest ning inimesest kui autonoomsest olendist, iseenda jumalast, kes ise enda jaoks otsustab, mis on hea ja mis on kuri, on küüniline vahend inimestelt nende tegeliku vabaduse röövimiseks ning nende heitmiseks Saatana kiusatuste, iseenda nõrkuste, kirgede ja pattude ning selle maailma vägevate, ideologiseeritud riigi, avaliku arvamuse ja poliitilise korrektsuse orjusse. Jumala looduna ei saa inimene olla Jumala sarnaselt absoluutselt vaba ja autonoomne, sest ta sõltub iga hetk ontoloogiliselt (s.t terves oma olemises) täielikult Jumalast ja tema poolt maailmale seatud korrast. Inimene allub esmalt paratamatult Jumala loomisakti läbi tema loomusesse seatud, nii isiklikus kui ka ühiskondlikus käitumises väljenduvatele vajadustele, kalduvustele ja seaduspärasustele, allub samuti inimloomusest tulenevale moraalsele korrale (loomuseadusele), peale selle allub ta ka Jumala kui maailma valitseja, inimeste Lunastaja, maailma-ajaloo lõpuleviija ja Kohtuniku poolt väliselt seatud (ilmutatud) moraaliseadustele. Alles seejärel ja teiseselt allub ta riigi ja Kiriku kehtestatud positiivsetele seadustele, mis on esimesest tuletatud. Tõsi küll, Jumal on inimesele andnud vaba tahte ning Ta tahab, et erinevalt taimedest ja loomadest täidaks inimene talle loomisaktis seatud ning ilmutuse kaudu avaldatud eesmärke vabatahtlikult ning jõuaks nii oma elu lõpp-eesmärgini – igavese eluni Jumalas; see toimub isiklikult vastu võetud otsuste alusel, seda eesmärki jumaliku korraga kooskõlas oleva elu kaudu teadlikult välja teenides. Teha seda teadlikult, vabatahtlikult ja armastusest ongi ainus tõeline vabadus. Kes tõstab mässu objektiivse jumaliku korra (nii moraalse kui ka ontoloogilise) vastu, ei pääse Jumala seatud korrast ei välja ega vabaks, vaid peab sellele alluma vastu tahtmist sunniviisilise karistuse all, mitte aga enam vabatahtlikult moraalset hüvet valides. Kes neist seaduspärasustest teda tabavate karistuste, õnnetuste, vastumeelsuste, südametunnistuse piinade ja rahuldamatuse läbi aru ei saa, sellele ilmneb liberalismi lubatava absoluutse vabaduse petlikkus ja reetlikkus vaidlustamatu tõsiasjana liberalismi viimases ning lõplikus tagajärjes ja tasus, nimelt põrgus, kus pole mingit vabadust, vaid igavese karistuse rõhuv absoluutne paratamatus. Need pühendatud, kellele liberalism on ainult ajutine vahend objektiivse moraalse korra hävitamisel, teavad, et pärast liberalismi tehtud laastamistööd kristliku ühiskonnakorra ja moraali varemetele ehitatavas uues maailmakorras pole ette nähtud mingit vabadust ega inimõigusi peale vabaduse ja õiguse mõelda ja teha seda, mida “valgustatud targad” (illuminaadid) pööblimassidele massiteabevahendite kaudu ette kirjutavad: “...see pole enam mingi küsimus, kas ülemaailmne valitsus saab olema või mitte. Küsimus on ainult selles, mil viiisil see saab moodustatud ... ning selles, kas see saab olema totalitaarne, healoomuline või kaasotsustamist võimaldav (ning seda just nimelt võimaluste selles järjekorras” (dr Saul H. Mendlovitz, CFR-i liige, õigusteaduste proffessor Ritgersi Ülikoolis, tsiteeritud Des Griffin, op cit, lk 463).

110 – “Pidagem alati meeles, et vabamüürlus on algusest peale igasuguse absolutismi vaenlane. Pidagem meeles, et tõde pole kunagi saavutatav ja taevas ega maa peal pole midagi nii absoluutset, mis oleks väärt kõigi vahendite andmist selle teenistusse ... Kõik on suhteline, kõik eesmärgid on ajutised ja mööduvad, iga võim võib olla seatud kahtluse alla.” (Michel Baroin, looži Grand Orient kunagine suurmeister, Prantsuse Raadio saates 4. veebruaril 1979, tsiteeritud: de Lassus, lk 32). Kui tõde ja moraal on muutuvad ja arenevad, siis peab ometi olema keegi, kes seda arengut väljendab, suunab ning uusi “tõdesid” välja kuulutab. Need on muidugi vabamüürlased kui ainsad valgustatud pead, kes ainsana tunnevad ajaloo progressiivset arenguteed helge tuleviku suunas. – “Vabamüürlase kutsumus on üldinimlik kutsumus... Teie ülesandeks, 1983. aasta vabamüürlased, on tavainimene kõigepealt defineerida, seejärel ta konstrueerida... Selleks eesmärgiks tuleb olla vaba, tuleb olla inimene. Aga olla inimene, tähendab mitte omada kindlust. Eelmise päeva tõde suri juba, homse päeva tõde tuleb alles ehitada...” (Georges Marcou, Prantsuse Suure Looži suurmeister, selle obedientsi liikmetele adresseeritud konfidentsiaalses ringkirjas (1983), tsiteeritud: de Lassus, lk 31). – Ühesõnaga: vabamüürlased on utoopilise uue ja parema ühiskonna ning tuleviku inimese konstruktorid, kes küll täna veel täpselt ei tea, milleni nad ülehomme välja jõuavad, kuid kes sellegipoolest arvavad olevat endal ainuõiguse teha katsetusi rahvastega, riikidega ning terve maailmaga.

111 – “Vabadus – usk. Seesama südamest tulev püüdlus, vahest seesama entusiasm, kuid milline määratu erinevus! Ühelt poolt inimene, kes tõuseb püsti ja seisab kindlalt, kes on tugev, kes otsib; teiselt poolt teadvus, mis alandab ennast, unustab enda, allutab end dogma alla, loobub igasugusest ajutisest ja mööduvast väitest, olgu tõesest või väärast, loobub üldse inimlikust mõtlemisest. Vaba on ainult see, kes otsib ja juurdleb, kes kahtleb ja mõtleb järele... Inimene, kes usub, pole enam vaba... Religiooni ideaal on lihtinimese usk, lapse usk, ignorandi usk. Uue maailma ideaal on inimene, kes otsib tõde, hüve ja tunnetust täieliku südametunnistuse- ja mõttevabaduse tingimustes, inimene, kes murrab igasugused kartused ja alluvuse...” (Jammy Schmidt looži Grand Orient konvendil 1925. a., tsiteeritud: J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 170 ja de Lassus, lk 32-33). – Kui nii, siis miks vabaduseapostlite endi loožides valitseb range hierarhia ja pimeda kuulekuse põhimõte eesmärkide suhtes, mille päritolu, autor ja täielik ulatus on tundmata? Miks nad tahavad oma arusaamist südametunnistusest ja mõttevabadusest ning oma vaateid kui ainuõigeid tervele ühiskonnale peale sundida?

112 – Religioonivabadus oleks õigustatud ainult siis, kui maailmas poleks Jumala enda ilmutatud ja rajatud religiooni, või kui Jumala üleloomulik ilmutus poleks üleüldse võimalik. Sellisel juhul saaks inimene Jumalat tunnetada ainult iseenda mõistuse ja tahte jõupingutustele tuginedes ning erinevad religioonid selliste inimese Jumala-otsingute väljendusena oleksid omavahel olemuslikult võrdsed (v.a religioonid, mis kiidavad heaks loomuliku kõlblusseaduse vastaseid tegusid, nt inimohvreid). Sellisel juhul oleks religioonivabadus loomuliku kõlblusseaduse piires õigustatud. Kui aga üleloomulik jumalik ilmutus on põhimõtteliselt võimalik, siis on too religioon, mis on Jumala ilmutatud, kõikidest teistest inimliku päritoluga religioonidest olemuse poolest kõrgem, olles ainus tõeline ja tõene ning Jumalale meelepärane religioon, mis on võimeline inimest Jumalaga lepitama, siduma ja ühendama. Sellest tuleneb kõikide inimeste absoluutne moraalne kohustus sellise religiooni vastuvõtmiseks. Sellisel juhul oleksid kõik teised religioonid, kuivõrd osutuvad konkurentideks, eksitajateks ja takistuseks ainsa tõelise religiooni vastuvõtmisele, mitte ainult puudulikud, vaid lausa valed religioonid. Nende suhtes ei saa kehtida mingi religioonivabadus, vaid ainult religioosne tolerants, sedagi ainult loomulikku kõlblusseadust tunnistavate religioonide suhtes (nt inkade, asteekide ja teisi inimohreid nõudvate religioonide suhtes on tolerants võimatu).

113 – Samas vaimudemaailma olemasolu ja spiritismi (madalamatel astmetel) ning illuminaatlikku “valgustust” ja Luciferi ning teiste deemonite ilmutust (kõrgeimatel illuminaatlikel astmetel) ei eitata.

114 – Seevastu Universumi Suure Arhitekti üleloomulikku mõju ja “abi” ei eitata – vt Oswald Wirth ja Claude de Saint-Martin, tsiteeritud III.2.

115 – “Me suundume lõpuks religioosse individualismi poole, mille mõte on selles, et iga usklik loob endale ise oma isiklikud uskumused” (O. Wirth, Le Symbolisme, veebr 1929).

116 – Valik roosiristlaste ja martinistide pseudoteoloogiast: “Homse päeva elavas religioonis moodustavad Looja ja loodu lahutamatu ühtsuse, teostub kosmiline kommunioon, ühtsus saab universaalseks seaduseks” (martinistlike ringkondade ajakiri L’Initiation, IV/1964, lk 219). – ”“Kui Kristus-Inimene on inimeseks saanud Jumala sõnana Jumala ainusündinud Poeg, siis on ta samas ka kogu universum, aga erilisel moel terve inimkond või pigem teel olevate inimkondade arvutu rida.” (usust taganenud ja roosiristlaste hulka astunud endine katoliku preester Roca, Glorieux Centennaire, lk 528). – “Kristuseks on põhimõtteliselt terve inimkond, jumalik inimkond, eostatud Elu Isa poolt ühe ja sama, ikka veel kestva sisemise akti tulemusena, mille käigus Ta pidevalt sünnitab oma ainsat Poega. Pojas ei sisaldu mitte ainult arengupotentsiaaliga universaalne inimkond, vaid ka tema täiendus – loov tegevus tervikuna” (sealsamas, lk 518). – Martinistide, roosiristlaste ja mõnede teiste gnostikute pseudoteoloogilised ja pseudomüstilised teosed kubisevad sellistest justkui kristlikest väljenditest nagu Pan-Kristus, universaalne Kristus, kosmiline Kristus, Kristus-Vaim, kristogenees, kristuseeritud inimkond jne. Ilus ja ülev, et haarata sentimentaalseid pseudomüstikuid, keda huvitavad nende endi religioossed elamused ja “kõrge vaimsus”, kuid mitte mingil juhul tõde. Tegelikkuses on selline gnostiliste pseudomüstikute Kristus puhas idee, väljamõeldis, sümbol, mille alla võib suvaliselt painutada kõike – see on inimeste loodud ebajumal, mis ei suuda kedagi reaalselt päästa. Panteismi puhul muutub mõttetuks ka Kristuse mõiste. Kui kõiksus on Kristus, siis pole enam midagi Kristus, siis pole enam lunastust, päästmist ning Kristust kui Päästjat ja Lunastajat vajagi, sest inimkond lunastab end ise. Sarnaseid panteistlikke jaburdusi teaduse ja teoloogia sildi all õpetab ka katoliiklike poolintelligentide ja modernistlike preestrite iidol, martinist ja jesuiit ühes isikus Teilhard de Chardin. See kristlike gnostikute inimkonna enesepäästmise panteistlik doktriin on kooskõlas judaismi ja sionismi väärastunud messianismiga, mille kohaselt oodatud Messias pole isik, vaid pigem hoopis Iisraeli rahvas või Iisraeli riik ise (vt rabi Baruch-Levy kiri Karl Marxile, V.5.). Neid kahte messianismi kokku pannes võib väita, et nii nagu kirik on Kristuse Müstiline Ihu ja Jeesus Kristus tema Pea (Kol 1, 18. 24), sarnaselt peab lutsiferiaanlaste juhtimisel kristuseeritav inimkond olema Pan-Kristuse müstiliseks ihuks, Iisrael ja sionism aga selle pankristusliku inimkonna peaks.

117 – “Tuleb luua uus religioon, uus moraal, uus ühiskond. Usume, et integratsioon mängib tulevases maailmas tähtsat rolli, olles planetaarse teadvuse väljenduseks, nii nagu eraldumine sellest oleks märk egotsentrilisest elustiilist, mis on meile vastuvõetamatu” (martinistlike ringkondade ajakiri L’Initiation, IV/1964, lk 219). – “Tõelises sünarhistlikult mõistetud demokraatias ei saa mitte ükski indiviid leida end väljaspool kultuurilise põhiüksusena mõeldud rahvusriiki” (Sünarhiline pakt, art 489, tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk 159). – “Väljaspool teaduste hierarhilist korda ja kooskõlastatud hariduslik-valgustuslikku süsteemi pole võimalik oodata midagi muud kui sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles ei ole mingit ortodokssest õpetusest tulenevat tõde, katolitsismi realismi ega autoriteeti, kuna neis pole ühiskondliku religiooni loovat jõudu” (Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Souverains, lk 433-434).

118 - “Taevas ei ole üleval, vaid siin – maa peal. Inimesed Jumala abiga teostavad taeva... Mitte keegi, kel on terve mõistus, ei räägi enam taevast ning mitte keegi, tõsiselt rääkides, ei soovi minna taevasse. Taevas pole midagi otsida. Küsige Gagarinilt. Jumal on maa peal, ... Ta paigutas selle, mis on igavene sellesse, mis on maine ja mööduv...“ (modernistlik preester Louis Evely, siin tsiteeritud P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 120, alusel).

119 – “Usk kaob uue võimu ees, mis peab kõike valgustama” (L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 21) ja “Seda liikumist pole võimalik peatada: teadus on maailma kuninganna, sest ta ise on inimkonnas Jumal” (sealsamas, lk 79).

120 – Senaator Goblet d`Aviello, Belgia Grand Orient`i liige, oma kõnes looži Amis philantropiques kokkutulekul Brüsselis 5. augustil 1877, tsiteeritud: L. de Poncins, Christianisme et franc-maçonnerie, lk 120 ja de Lassus, lk 37. – Südametunnistuse vabadust ja paljusid muid vabadusi lubati konstitutsiooniliselt muide ka Nõukogude Liidus.

121 – Jacques Mitterrand, La politique des franc-maçons, lk 162. – Lisaks sellele: “Maailma Suur Arhitekt on ka inimene, kes samm-sammult avastab kosmose seadused, alistab loodusjõud ja allutab need oma eesmärkidele. See on inimene, kes mõtleb välja leiutisi, muudab maailma, kelle mõistus ei tunne piire. See on inimene, kes avastab Jumala iseendas, kuna ta on võimeline välja mõtlema sellise idee...” (Suure Prantsuse Looži Föderaalnõukogu raport, Suure Prantsuse Looži ametlik bülletään nr 20, 1923, tsiteeritud: : J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 213 ja de Lassus, lk 36). – “Inimene – see kõlab uhkelt!” – seda oleme me ühe meile kogemuste najal hästi tuttava ideoloogia paatosliku loosungina juba kuulnud, mis tõestab veelkord nende ideoloogiate omavahelist sugulust ja päritolu ühest ja samast esmaallikast.

122 – Näiline vastuolu tuleneb vabamüürlastele paljudes küsimustes omasest ideoloogilisest kahepalgelisusest, nende välise ja sisemise doktriini kardinaalsest erinevusest. Avalikkusele mõeldud optimistlik-humanistlik ideoloogia eitab pärispattu ning väidab, et inimese loomus on hea ja rikkumata; seevastu lutsiferiaanliku pühenduse osaliseks saanutele määratud esoteerilises õpetuses on pärispatu reaalsusel tähtis roll kui Jumala “türanliku” valitsemise vastu mässu algatamise “looval ja progressiivsel aktil”.

123 – “Meie ajastu mõtte ja ajaloolise missiooni võib kokku võtta järgmiselt: ülesandeks on kultuurinimese ümberkujundamine ning seni valitsenud ühiskondliku süsteemi asemele uue rajamine. (...) Igasugune ümber- ning uuestikorraldamine seisneb kahes: vana korra hävitamises ning uue korra ülesehitamises. (...) Seega seisneb meie ajastu esimene ülesanne hävitamises: kõik ühiskondlikud kihistused ja vormid, mis moodustasid vana süsteemi, tuleb hävitada, üksikinimesed tuleb välja rebida nende päritud ja harjumuspärasest miljööst; ühtegi traditsiooni ei tohi enam pühaks pidada; igipõlisus kehtigu siitpeale ainult haiguse sümptoomina; lööksõnaks olgu: mis oli, peab kaduma” (Nahum Goldmann, Sionistliku Maailmakongressi esimees, Der Geist des Militarismus, Stuttgart – Berlin, 1915 (Reprint: Bremen, 1985), lk 37). – “Me usume, et traditsioonilised, dogmaatilised ja autoritaarsed religioonid, mis asetavad ilmutuse, Jumala, jumalakultuse ja usu üle inimlike vajaduste ja kogemuste, tulevad inimkonnale ainult kahjuks” (loožidest pärit USA hariduspoliitika programmdokument Humanist Manifesto II,1973).

124 – Ameerika Ühendriikide algatatud sõda väidetava islami terrorismiga Afganistanis on sõda viimase põhimõtteliselt traditsioonilise, religioosse ning uue maailmakorra kavade suhtes jäigalt paindumatu tsivilisatsiooniga kaasaja maailmas (selgituseks: autorid ei pea bin Ladenit ja radikaalseid islamiste kangelasteks ja maailma päästjateks ega väida, et nad pole terroristid. Autorid väidavad ainult, et suurvõim, kes neid ründas, on kümme korda rohkem terroristlik ja märksa suurema õigusega ära teeninud nimetuse kurjuse impeerium). See on hoiatus- ja pretsedentmudel kõikide religioossete ja rahvuslike traditsionalistide kui fundamentalistide, usufanaatikute, potentsiaalsete terroristide ja inimkonna vaenlaste hävitamiseks tulevikus ka omaenda ühiskonnas. Et see on kavas, võib Ameerika valitsuse ja ajakirjanduse vihjetest Ameerika kristlike fundamentalistide kui konstitutsioonilisele korrale vaenuliku elemendi suhtes ette aimata. Ükskõik kes World Trade Center’i purustamise taga ka tegelikult oli, tuleb tähelepanu pöörata esmajoones sellele, milliste sammude astumiseks seda terroriakti ära kasutatakse ja milliseid lahendusi terrorismivaba ühiskonna ja maailmarahu kindlustamiseks tulevikus välja pakutakse.

125 – “Kauge tuleviku inimene saab olema segavereline... Suurlinnas kohtuvad rahvad, rassid ja seisused. Reeglipäraselt on linnainimene segu erinevatest sotsiaalsetest ja rahvuslikest elementidest.... Temas tõusevad esile tema esivanemate vastuolulised iseloomujooned, eelarvamused, kompleksid, suundumused ning maailmavaated... Tagajärjeks on, et sageli on segaverelistes iseloomunõrkus, pidurdamatus ja enesevalitsemise puudumine, tahtenõrkus, tasakaalutus, aukartuse puudus ning truudusetus ühenduses objektiivsusega, mitmekülgsusega, vaimse ärksusega, eelarvamustevabadusega ning maailmavaatelise avarusega” (krahv Richard Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus, 1925, tsiteeritud: J. Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht!, lk 9, alusel). See on suurepärane materjal valitsemiseks uue ajastu aadelrahvusele, kes muidugi mõista ainsana teiste rahvustega ei segune. – “Natsionalism, agressiivne kogu oma olemuselt, on vihkamise ideoloogia ning kahjuks tüüpiline Euroopa haigus. Natsionalism segab Euroopa inimesi eurooplasteks saamast. Üheks euroopa rahvuseks kokkukasvamine, ühe ülemaailmse seaduse all – see peab olema praeguste rahvuste eesmärk. Homne Euroopa on kujutatav ainult multirahvuselise ja multikultuurilise ühiskonstruktsioonina” (Rahvusvahelise PEN-Klubi president György Konrad, tsiteeritud: sealsamas, lk 11). Tõsi küll, oma tänast vaenlast natsionalismi toetasid vabamüürlased ise kõigi vahenditega 19. sajandil Euroopas ja 20. sajandi esimesel poolel terves maailmas – et rahvusriikide tekkimise läbi hävitada Euroopas paljurahvuselised monarhiad ning erinevaid rahvaid ühendava kristliku universalismi viimased jäänused ning et tekitada pingekoldeid, mida hiljem annaks vahelesegamiseks ära kasutada. See oli esimene etapp. Nüüd aga, teisel etapil, võideldakse sellesama natsionalismiga kui takistusega teel paljurahvuselisele Euroopa impeeriumi poole. On siin üldse mingi loogika? On küll, nimelt hegellik teesi-antiteesi-sünteesi dialektika koos “jaga ja valitse!” põhimõttega.

126 – “Pole välistatud, et XX sajandi ühiskonnainseneride vahendid – psühhoanalüüsist ja laste kollektiivsest kasvatamisest (sotsialisatsioonist) alates ning agitatsiooni, propaganda ja koonduslaagritega lõpetades – olid lihtsalt liialt primitiivsed, et muuta inimliku käitumise loomulikku alust. Biotehnoloogias ja bioloogilistes teadustes toimuv revolutsioon on avatud iseloomuga – see võib anda meile vahendid saavutamaks seda, mis ei õnnestunud mineviku ühiskonnainseneridel, nimelt inimloomuse muutmist. Siis lõpeb inimkonna ajalugu definitiivselt, sest me jätame siis hüvasti sellise inimliigiga, nagu me teda täna tunneme. Siis algab uus ajalugu, post-inimese ajalugu.” (Francis Fukuyama vestluses Nathan Gardelsiga, Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001; sama tekst ilmus tervikuna ka 1999. aasta juunis Los Angeles Times’is). – Täname avameelsuse eest! Kas Fukuyama vaateid tunnevad ka need Eesti poolharitlased ja tõusikud, kellele too lutsiferiaanlik intellektuaal on uue ajastu suureks prohvetiks. Või loodavad nad kõik samuti uue maailmakorra intellektuaalse eliidi hulka pääseda?

127 – Michel Baroin, looži Grand-Orient eks-suurmeister Radio France saates 4. veebr 1979, tsiteeritud: de Lassus, lk 38.

128 – “Palun mind uskuda, kui ma kinnitan, et tänu viimasel ajal meie [vabamüürlaste] saavutatud kokkulepetele, mis olid suunatud kivistunud konservatiivsete pimedusejõudude vastu, võisime [parlamendis] läbi suruda meie aborti ning perekonnaplaneerimist puudutavad tekstid” (Fred Zeller, looži Grand Orient’ eks-suurmeister, Nouvel Observateur, 24. mai 1976, lk 101, tsiteeritud: de Lassus, lk 62). – “Lahendused, mida pakub traditsiooniline moraal, ei saa (...) meid enam kauem rahuldada. Need põhinevad elu sakraliseerimise põhimõttel, mis iseeneses on eelarvamuslik ning oma praktilises teostuses fetišistlik.” (Pierre Simon, Suure Prantsuse Looži eks-suurmeister, rasestumisvastaste vahendite ning abordivabaduse fanaatiline eestvõitleja oma propagandistlikus raamatus De la vie avant toute chose, ed. Mazarine, 1979, lk 233, tsiteeritud: de Lassus, lk 128). – Viimase lühikese mõtteavalduse üle tasub põhjalikumalt järele mõelda, sest see pole mingi puht-teoreetiline väide, vaid praktilistes järeldustes väga viljakas ja radikaalselt revolutsiooniline põhimõte, mis lõhub mitte ainult ilmutatud ja üleloomulikult motiveeritud moraali, vaid ka loomuõiguse põhimõtted. Kirjutatud omal ajal abordivabadust läbisuruva seaduse põhjenduseks, kasutatakse sama väidet nüüd juba ka eutanaasia (s.t raskelt kannatavate inimeste kiiremale ja valutule surmale kaasaaitamine nende endi või nende omaste nõusolekul) ning sealt samm edasi, eugeenika (s.t tugevalt alaarenenute ja muude “väheväärtuslike” sünnieelne abortimine või sünnijärgne valutu likvideerimine) lubatavuse põhjenduseks. Hollandis on pretsedendid juba sündinud laste karistamatust tapmisest arsti ning lastevanemate nõusolekul, juhul, kui “lapsel on vähe šansse täisväärtusliku elu elamiseks”, ehkki (veel) jõusolevate seaduste kohaselt on sel juhul tegemist mõrvaga. Üsna ilmselt ei saa ka eutanaasia ja eugeenika olla selle revolutsioonilise põhimõtte järk-järgulise rakendamise piiriks. Väheväärtuslikeks isenditeks võidakse tulevikus kuulutada ka poliitiliselt mittekorrektsed kodanikud ja igasugused totalitaarsele süsteemile allumatud inimesed – ühesõnaga inimloomakarja süstemaatiline riiklikult läbiviidav eugeeniline selektsioon.

129 – “Konflikt antikontseptsiooni (rasestumisvastaste vahendite) ning minevikku kuuluvate ühiskondlik-religioossete väärtuste vahel on möödapääsmatu. (...) Rasestumisvastaste vahendite kasutamise vabadus lükkas ümber traditsiooniliste fatalismide müüri. Selle kadumine avab ruumi uue moraali ülesehitamiseks.” (Pierre Simon, De la vie..., lk 145 ja 194, tsiteeritud: de Lassus, lk 128).

130 – “Vabamüürlaste püüdlused on sageli ideede avangardis. Selliste hulka kuuluvad sündide piiramine, rasestumisvastased vahendid, abort.” (ajakiri Le Point, 11. juuni 1978, tsiteeritud: de Lassus, lk 40). – “Ühiskonna re-organiseerimine töö-fetišismi kriitika põhjal toob endaga paratamatult kaasa tööaja märgatava lühenemise. Kuna seksualism ja erotism nõuavad rohkelt vaba aega, tuleb seda aega võimaldada igaühele. Õnn on tulevikus ilma Marxi ning Jeesuseta. Abielu on ühiskondliku mugavuse küsimus, peaasi, et see ei domineeriks seksuaalse elu üle. Abikaasa-lapsevanema asemele astub armuke.” (Pierre Simon, De la vie avant toute chose, lk 243, tsiteeritud: de Lassus, lk 40). – “Aeg-ajalt uuendatava lepingulise abielu vorm (Margaret Meadi ettepanek) vastab paremini kaasaja ühiskondlik-majanduslikele tingimustele” (ajakiri Humanisme, juuni 1987, tsiteeritud: de Lassus,lk 129). – “Perekondlikus rakukeses toimuvad muutused peavad endaga kaasa tooma selle institutsiooni seni liiga jäikade raamide lõdvenemise, kohendamaks seda paremini kaasaja aktuaalsete imperatiividega. Wikler (abielu loomulikud õigused) arvab, et õiguslikust vaatepunktist peaks praegune abielu kui definitiivne leping asenduma ajas piiratud ning näiteks iga viie või kümne aasta tagant uuendatava lepinguga” (Humanisme, juuli 1987, tsiteeritud: de Lassus, lk 128).

131 – Mitmetes “eesrindlikes” Lääne-Euroopa maades nagu Holland, Taani ja Rootsi on võimalik (ning see juhtub üha sagedamini ka tegelikult), et lapsed kaebavad oma vanemad kohtusse kehalise karistamise, taskuraha mitteandmise või selle kasutamise kontrollimise või psüühilise vägivalla ja muu säärase laialt määratletud lastevanemate poolse “laste vabaduste ning õiguste piiramise” eest.

132 – “Kooliprogrammid tuleb puhastada igasugusest Jumala-ideest” (Looži Grand Orient’ konvent 1896, loožisisene bülletään, lk 203; tsiteeritud: Czepulkowski, lk 27). – “Koolis sisendatav moraal on tulevikus täielikult ilmalik, sõltumatu igasugusest dogmast, kõikidest religioossetest ning metafüüsilistest väidetest. Transtsendentse korra küsimused peavad jääma eraasjaks. Kool pole selleks, et seda õpetada... Kool peab apelleerima mõistusele, austama lapse vabadust... Ei tohi olla mingit laadi välist sundust, tegude ainsaks kohtunikuks olgu südametunnistus. Ainult tema kas kiidab teod heaks või mõistab need hukka: moraal olgu ilma sanktsioonideta ning ilma kohustusteta.” (Suure Looži konvendi deklaratsioon 1925, tsiteeritud: J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 161 ja de Lassus, lk 39). – “Prantsuse Grand Orient’i vabamüürlased tuletavad meelde, et õpetuse ja kasvatuse osas tuleb pöörduda tagasi riikliku koolisüsteemi juurde, mis oleks vaba igasugusest dogmast ja religioossest mõjust... Tagasipöördumine peab olema täienduseks ilmaliku riikliku koolisüsteemi uuendamisele, mis ainsana on võimeline kujundama homse ühiskonna vaba kodanikku, jättes igaühele õiguse täiendavaks õpetuseks oma äranägemise kohaselt vastavalt tema isiklikele uskumustele ning tunnetele” (Grand Orient’ Suure Nõukogu deklaratsioon, Le Monde, 21. aprill 1982, tsiteeritud: de Lassus, lk 132). – “Avalik riiklik koolisüsteem sai Prantsusmaal loodud tema dekristianiseerimiseks. See kavatsus ja eesmärk on ajalooline fakt. Sajandi eest eksisteeris ainult projekt, kavand, mille teostamine algas Jules Ferry jõudmisega võimule. Plaan on nüüd ellu viidud ning ihaldatud eesmärk saavutatud: Prantsusmaa on dekristianiseeritud.” (Jean Madiran, Une domination etrangere, Prantsuse katoliiklik ajakiri Itinéraires, aprill 1982, tsiteeritud: de Lassus, lk 136).

133 – “Tertullianusel oli õigus, kui ta kirjutas, et märtrite veri on kristlaste seemneks. Ärgem siis loogem märtreid, vaid levitagem masside hulgas kombelõtvust. Inimesed joogu rikutust kõigi viie meelega, joobugu nad sellest maani. Maa, millele külvas Aretinus [kreeka k. areté – voorus], vőtab meelsasti vastu ka rővedaid őpetusi. Muutkem inimeste südamed alatuks ja katoliiklasi rohkem ei tule! Parimaks relvaks kiriku vastu on moraalne rikutus. Seega – tööle, kuni voiduka lopuni!” (kõrge kraadiga karbonaari Vindice kiri oma sõbrale Nubiusele, 9. aug 1838, tsiteeritud: Ks bp Jerzy F. Dillon, Masoneria zdemaskowana, Wyd Ostoja, Krzeszowice, 2001, lk 100-101). – “Meie peamine eesmärk on mehe eraldamine perekonnast ning tema moraalne rikkumine. Mehe loomuses on kalduvus hiilida kõrvale oma argipäevastest muredest ja otsida meelelahutusi ning keelatud naudinguid. (...) Tõmmake ta kaasa, hoidke teda neis, äratage temas vastumeelsus igapäevaste kohustuste vastu. Tõmmates ta sedaviisi kõrvale oma naise ja laste juurest ning lastes tal tunnetada kogu perekonnaeluga seotud kohustuste raskust, äratage temas soov muuta oma eluviisi. Inimene sünnib mässajana. Õhutage seda kalduvust, et see põlema hakkaks, kuid ainult teatud määrani, et ei juhtuks plahvatust (...) Kui te olete tema hinge valanud põlguse perekonnaga ning religiooniga seotud kohustuste vastu (üks kaasneb harilikult teisega), esitage talle justkui tahtmatult ja möödaminnes nõuanne astuda vabamüürlaste looži. Tavalise kodaniku ja väikekodanlase tühisus, mis õhutab astuma vabamüürlaste hulka, on niivõrd üleüldine ja universaalne, et ma sageli imestan inimeste rumaluse üle. (...) Keegi meie sõpradest ütles: “Tahtes välja juurida katoliiklased, tuleb kõrvaldada naised”. Teatud mõttes on see lause õige. Kuna aga naisi ühiskonnast kõrvaldada ei anna, tuleb nad moraalselt rikkuda... Eesmärk on seda ilusam, et tegemist on meile sarnaste inimeste võrgutamisega. Ärme hoidume selle eest seepärast, et see võib tabada osaliselt ka meid ennast. Kindlaim pistoda Kiriku südame tabamiseks on moraalne rikutus.” (Piccolo Tigre, Itaalia karbonaarideide kõrglooži Alta Vendita liige, kirjas oma sõbrale varjunime all Vendice, a. 1819, tsiteeritud: Historia masonerii, Warszawa, 1904, lk 327-328 ja ks bp Jerzy F. Dillon, op cit, lk 60).

134 – Sihikindlalt barbariseeritud massid tuleb lõpuks nende endi barbaarsuse käest “päästa”: “... ainus väljapääs selle ohu vältimisel, mis võib välja kasvada teadusel rajanevate tehnoloogiate üleüldisest kättesaadavusest, on uute eliitide väljakujunemine, kes peavad hakkama kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele” (Francis Fukuyama, Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001).

135 – M. Bonnet Grand Orient’i konvendil 1904, tsit.: L de Poncins, La franc-maçonnerie d’apres ses documents secrets, ed. DPF, lk 99, siin de Lassus, lk 17, alusel.

136 – J. Bon, kunagine Seine’i departemangu parlamendisaadik Grand Orient’i konvendil 1920, tsiteeritud: Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 95, siin de Lassus, lk 18, alusel.

137 – Nii Prantsuse Kommuuni ettevalmistamisel kui ka selle verisel mahasurumisel olid juhtivateks jõududeks vabamüürlased – ning selles pole, arvestades vabamüürlaste tegevusmeetodeid (vt IV.2. ja VI.3.), mingit vastuolu ega kooskõlastamatust! (de Lassus, lk 20-21). Lavastuse tulemuseks oli Prantsusmaa iseendi käest “päästnud” vabamüürlaste positsioonide märgatav tugevnemine sõjaväes, politseis ja riigiorganites, mis võimaldas loožidel järgnevatel aastakümnetel järjekindlalt ellu viia oma plaane Prantsuse ühiskonna, riigi ja haridussüsteemi täielikuks ümberkujundamiseks.

138 – de Lassus, lk 21-22 ja mujal. Kindral de Gaulle oli P. Virioni (raamatus Bientot une gouvernement...) andmete põhjal tihedates sidemetes illuminaatliku martinistide orduga, ehkki Virion kaldub arvama, et ise ta sellesse otseselt ei kuulunud, ta oli tihedalt seotud ka Rothschildide pangandusgrupiga.

139 – de Lassus, lk 23-24.

140 – Poola katoliikliku ajakirja Fronda (nr 15/16, aasta 1999) andmete põhjal.

141 – Scottish Rite of the Southern Jurisdiction ametlikus ajakirjas New Age, juuli 1950, lk 419-420, tsit.: de Lassus, lk 25-26. – Õigusega tuleb muidugi rõhutada ka seda, et nagu Prantsusmaal, nii on ka USA-s vastukaaluks vabamüürlaste ideoloogilisele manipulatsioonile ja nende juhitud ametlikule poliitikale välja kujunenud teadlik ning suhteliselt mõjuvõimas antimassoonlik opositsioon.

142 – "Me peame muutma Venemaa kõrbeks, mis on asustatud valgete neegritega, kellele me anname niisuguse türannia mida ei ole olnud kunagi isegi kõige kohutavamate despootide ajal. See türannia ei tule paremalt, vaid vasakult. See ei ole valge, vaid punane, sest me valame niisuguseid verejõgesid millel ees kahvatuvad kõikide kapitalistlike sõdade kaotused ja ohvrid. Suurimad ookeanitagused pankurid töötavad meiega kõige tihedamas kontaktis. Kui me võidame revolutsiooni, siis me lõhume Venemaa, tema haua rusudel tugevdame sionismi võimu ja saame niisuguseks jõuks, mille ees kogu maailm laskub põlvili. Me näitame, mis on niisugune tõeline võim. Terrori ja veresaunaga viime vene intelligentsi täieliku hävinguni, idiotismini ja loomalikku seisundisse... Aga seni meie noored nahkjopedes – selliste tegude meistrite pojad Odessast, Orsast, Gomelist ja Vinnitsast – kui suurepäraselt ja vaimustatult vihkavad nad kõike venelikku. Missuguse mõnuga hakkavad nad füüsiliselt hävitama Vene intelligentsi – ohvitsere, insenere, õpetajaid, vaimulikke, kindraleid, agronoome, akadeemikuid ja kirjanikke!" (Leiba Bronsteini (Lev Trotski) mälestustest). – Nelja aastaga mõrvati 18 miljonit inimest... (Молодая Гвардия, nr. 6 1991, lk. 55).

143 – Kuulus “punane” tööstur, miljardär Armand Hammer (Ameerika juut, B’nai B’rith’i ja kolme tavalise looži liige), kes pidevalt Moskva ja Ameerika vahet lendas, tegi seda ainult teiste, temast veel suuremate tööstus- ja finantshaide, nimelt Rockefellerite ning Rotschildide gruppi kuuluvate Paul Warbourg’i, Morganite, Schiffi ja Cohn & Loeb panga esindajana (Joh. Rothkranz’i triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität” 2. osa Die Weltherrscher der Finsternis in der Aktion, lk 210 jj., samuti Des Griffin, Die Absteiger). Roosevelti ja Trumani-aegse Ameerika juhtkonna heakskiidul antud sõjalis-tehnilise abi suurusest Stalini-aegsele Nõukogude Liidule kirjutab oma raamatus William T. Still ning Gary Allen raamatus Insider. Nad tõestavad, et presidendid Roosevelt ja Truman jagasid Nõukogude Liiduga vennalikult aatomipommi valmistamise saladust ning et ettekavatsetult ja tahtlikult lasid nad Nõukogude Liidul Teise maailmasõja lõpptulemusena vallutada pool Euroopat. Jalta pakt polnud milleski parem MRP paktist.

144 – Олег Платонов, Почему упадёт Америка?, Краснодар, 2001, lk 193. Sama autori andmetel (raamatus Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000) võtab M. Gorbatšov sageli külalisena osa CRF-i ehk Ameerika Ühendriikide varivalitsuse istungitest, mille alaline nõunik (!) ta on, peale selle on ta Bilderberger Group’i nõunik, mitmesuguste ÜRO allorganisatsioonide nagu UNESCO liige või nõunik ning paari muu rahvusvaheliste foorumi ja fondi esimees. Gorbi on kaasaja poliitikas endiselt kõva tegija, palju kõvem kui NSV Liidu viimase presidendina.

145 – Tsiteeritud: Joh. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht, I Bd, lk 282, alusel.

146 – Tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, I Bd, lk 176, alusel.

147 – Eesti Päevalehe kultuurilisa, 31.XII 1999, art nr 874, samuti Kes on kes?, Eesti 2000, Ekspresskataloogide AS, 2000, lk. 206.

148 – Joh. Rothkranz, Die kommende Diktatur..., 1. Bd, lk 63.

RAHVUSLANE

Blog Archive

Teave minu kohta

reede, 12. juuni 2015

UUS MAAILMAKORD - KELLE KASUKS JA KELLE JUHTIMISEL? EESTI-POOLA UURIMISGRUPP KONTRREVOLUTSIOONILINE VASTULUURE (1. osa)