Eesti Ekspress vahendab tõde multikultist

Vaadates ja adudes kurbusega ühiskonna moraalset allakäiku, olen end korduvalt tabanud küsimuse juurest, et mis probleem on selle multikultiga või Euroföderatsiooni ning -sotsialismiga. Tuli pähe võrdlus, et see on nagu arvutimaailmas kohati praktiseeritav kuid enamalt jaolt siiski võimatuks peetav punnimine, kus püütakse ühte arvutisse sobitada programme, millised on mõeldud töötamaks erinevates operatsioonisüsteemides.

Jah, üksikult võetuna võivad kõik need aplikatsioonid ju töötada, täites erinevaid toredaid eesmärke, kuid kui unustada, et ühed on mõeldud Androidi jaoks, teised toimima IO'sis ja kolmandad Windowsi süsteemis, siis me peame varem või hiljem tunnistama, et koos nad ühes masinas lihtsalt ei tööta.
Ja kui keegi hiidajust eurounifitseerija suudabki mingisuguse emulaatori abil need erinevad programmid panna ühes masinas tööle, siis on garanteeritud, et see kompuuter töötab igal juhul aeglaselt, vigadega, suutmata täita planeeritud eesmärki ning varem või hiljem ka kräššib e. jookseb kokku.

Seejärel on sellise arvuti kasutaja ikka ja taas mõtte küljes, et kas teha järjekordne restart või oleks ehk mõistlikum süsteemile teha reset või veelgi parem - hoopis totaalne format C: ja panna arvutisse üles üks ja loomulikult toimiv normaalne süsteem, kasutades hiljemgi vaid neid loomulikke aplikatsioone ja osiseid, mis selle konkreetse operatsioonisüsteemi jaoks mõeldud on.

Niisamuti on meie ühiskonna ja Euroliiduga, kus konservatiivid hoiavad kümne küünega kinni ühe, äraproovitud ja toimiva süsteemi kasutamise taktikast. Eurosotsid (ja erinevad vasakpoolitsejad) armastavad teostada modernseid inimkatseid ja muuta ühiskonda, kultiveerivad mitmeit laadi uusi "heaoluprogramme", millistest paljudki kõlavad kaunilt, on väliselt ilusad, reeglina kulukad ja paraku ka ühiskonnale pikemas perspektiivis destruktiivsed. Multikulti kultus on üks selliseid mittetöötavaid programme.

Tabasin end taas eelpool esitatud võrdluse juurest, kui lugesin Eesti Ekspressis avaldatud Thilo Sarrazini raamatu “Ennastlammutav Saksamaa” kokkuvõtet.

Kuivõrd nõustusin sealtooduga, siis on mõistlikum jätkata Tiit Matsulevitš'i sõnadega ning mõistmistega, millised nimetatud raamatust tulenevad.

Seal räägitakse ausalt ja avalikult Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest, mida seni peideti poliitkorrektsuse udu varju. Saksamaad vapustanud ülipopulaarse teose autorit usutles suursaadik Tiit Matsulevitš.

“Kui me nii edasi toimetame nagu 40 viimast aastat, hääbume demograafiliselt ja kuhtume intellektuaalselt… Meile kultuuriliselt ja hariduslikult kaugete inimrühmade massiline sisseränne Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Aasiast ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde,” kirjutab Sarrazin oma teose kokkuvõttes. “Kes teaks saja aasta pärast veel Goethe “Rändaja õhtulaulu”? Koraaniõpilane naabermošeest kindlasti mitte.”

Kesksed probleemid on Sarrazini järgi demograafiline halvemusnihe, vaimset taset ruineeriv sisseränne, ühiskonna suurenev heterogeensus, saavutusvõime allakäik, harimatuse vohamine ja põhjakihi kinnistumine. Kasvab selliste inimeste osakaal, kes napi hariduse ja intellektuaalse vajaku tõttu ei suuda õieti töötada.

Lumpeniseerumise masendava näitena toob Sarrazin suurkontsernis BASF alates 1975. aastast tehtud iga-aastased standardtestid keskkooli lõpetanutele, kes tahavad tulla firmasse väljaõppele. Mõne aastakümnega on noorte õigekiri halvenenud veerandi ja elementaarne arvutamisoskus kolmandiku võrra.

Sarrazini kontseptsiooni kohaselt on riigile olulisimad kaks õppurite gruppi: esiteks tipud, kellelt oodatakse tehnoloogilise ja innovatiivse võimekuse taastootmist (osakaal umbes 5%); teiseks need, kes vajalikku põhitaset välja ei vea ning moodustavad tulevikus vaese ja abirahadest sõltuva probleemgrupi (keskeltläbi 20%). Karm statistika näitab, et taseme veavad alla ennekõike muslimitaustaga migrandid, kes, moodustades paralleelühiskondi ning soovimata integreeruda (abikaasad tuuakse enamasti kodumaalt), ei suuda isegi kolmandas põlves korralikult omandada asukohamaa keelt.

Sarrazin pakub välja hulga meetmeid, näiteks koolide muutmine kogupäeva-asutusteks, migrantide kohustus lapsed saksakeelsesse lasteaeda panna (kui seda ei täida, abiraha vähendatakse), telekate ja arvutimängude eemaldamine haridusasutustest ning selle asemel lugemisele-kuulamisele keskendumine.

Sisserändele tuleb panna ranged piirangud ning sõnastada migrantidele selged ootused.

“Kes juba – seaduslikult – siin on, tere tulemast,” ütleb Sarrazin. “Aga me ootame, et te õpiksite keelt, et teeniksite oma elatise tööga, et sisendaksite oma lastesse hariduslikku auahnust, et kohaneksite saksa tavade ja kommetega ning et te ajapikku sakslasteks saaksite. Kui teil on muslimi usutunnistus, siis olgu pealegi. Sellega on teil samad õigused ja kohustused nagu paganlikel, luterlikel või katoliiklikel sakslastel. Kuid kes tahab jääda türklaseks või araablaseks ning soovib sedasama oma lastele, võib selle õnne teostada oma päritolumaal. Ja kes on huvitatud vaid saksa sotsiaalsüsteemi hüvedest, pole meie juures üldse teretulnud.”

Et sünniks rohkem tarku sakslasi, soovitab Sarrazin maksta kõrgharitud naistele 50 000 eurot iga enne 35. eluaastat sünnitatud lapse eest.

Loe intervjuud Thilo Sarraziniga Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Anar Rand/Tiit Matsulevitš
BHR/Eesti Ekspress/

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/