MARTIN HELME: Kaitserelv igasse kodusse

Eesti oleks parem, turvalisem ja vabam ühiskond, kui iga kodaniku kodus oleks legaalne käsitulirelv.
Esiteks: relv kaitseb korralikke kodanikke pättide eest. Teiseks: relvastatud rahvas suurendab tunduvalt riigi kaitsekapatsiteeti. Kolmandaks: relvastatud rahvas ei lase ennast korrumpeerunud või võimust hullunud poliitikutel orjastada. Just selles tähtsuse järjekorras.
Peale mõningast toibumist võivad nüüd vasakpoolsed ja liberaalid väite, et relvi on juba praegu võimalik poest osta ja teiseks, kui nüüd kõik mingil põhjusel hakkaks end relvastama, siis läheks lahti üleüldiseks kõmmutamiseks ja elu ilma kuulivestita muutuks võimatuks. Riigikeskset ideoloogiat kandvad isikud, kes vaistlikult vastustavad kodanikukeskset riiki, väidavad, et ainult proffidel, st. politseil ja sõjaväel võib olla relv.
USA-s on 40 protsendil majapidamistest kodus vähemalt üks käsitulirelv. Kuigi relvavastased aktivistid toovad Ameerikat näitena sellest, kui paha on rahva massiline relvastatus näitab statistika, et suur hulk relvi kodanike hulgas vähendab kuritegevust. Vasakpoolne ja relvavastane peavoolumeedia sellest ei räägi, aga viimase 40 aasta jooksul on USA-s relvade hulk rahva hulgas kahekordistunud, samas kui kuritegevus tunduvalt vähenenud. On esitatud võrdlusi, et näiteks Suurbritannias või Rootsis on madal kuritegevus võrreldes Ameerikaga ning ometi on seal väga vähe relvi rahva hulgas. Mida ei mainita, on see, et näiteks Šveitsis, kus rahval on kolm korda rohkem relvi võrreldes Saksamaaga, on Saksast madalam kuritegevus. Madala kuritegevuse ja kõrge relvastatusega riikide nimekirjas on veel näiteks Soome, Uus-Meremaa ja Iisrael.

Lisaks väidetakse, et relv kodus ohustab inimeste enda turvalisust, peretüli käigus võidakse abikaasat tulistada või lapsed leiavad relva ja lasevad ennast või kedagi teist maha. Statistika seda taas ei kinnita: perevägivalla käigus tapetakse Ameerikas kodudes tühine hulk inimesi ning suure enamuse juhtude puhul on politsei käinud osapooli juba varem lahutamas. Rohkem kui pooltel kordadel on politsei tülitsevaid pooli lahutanud rohkem kui korra. Seega ei ole tegu olukordadega, kus keegi kaotab ilma igasuguse eelneva hoiatuseta enesevalitsuse ja haarab relva järele. Mis puutub relvaõnnetustesse, siis on statistika taas ühene - inimesed tapavad end palju rohkem muude koduste tegemiste käigus kui relva näppides. Näiteks upub igal aastal tunduvalt rohkem lapsi vannis kui relvaõnnetuste läbi, ometi ei kõla ettepanekud vanne keelata kuigi tõsiselt.


Samas hoiavad relvad massiliselt kuritegusid ära. Sealse justiitsministeeriumi statistika kohaselt registreeritakse aastas 700 000 kuritegu, kus kodanik oma isikliku relvaga ründe tõrjus. Rõhuval enamusel juhtudest katkestab aga kurjategija oma tegevuse, kui talle toru suunatakse ning sellist olukorda reeglina politseisse ei teatata. Hinnanguliselt kasutavad ameeriklased aastas keskmiselt kuni kaks miljonit korda relva enesekaitseks.

Relv on eriti vajalik, kui puudub usaldus politsei vastu. Relvastatud kodanikud ei sõltu oma elu, tervise ja vara kaitsel siis puudulikust riigivõimust. Nad ei pea käed rüpes abitult istuma, oodates, millal riik lõpuks hakkab tegelema nende turvalisusega. Nad saavad end ja oma lähedasi ise kaitsta. Veelgi enam, kui rahvas on hästi relvastatud on meil vähem vaja politseinike, kuna puudub vajadus iga nurga peale patrull panna - kodanikud saavad oma kaitsmisega ise hakkama ning kurjategijad peavad kartma mitte lihtsalt mundrimeest vaid iga teist tänaval kõndivat inimest.

Seega on relv korraliku kodaniku käes igati positiivne. Ometi ei ole inimesed kuigi usinalt kasutanud võimalust end relvastada ning selleks on vildakad seadused.

Inimesena, kellel on relv olnud alates 18. eluaastast tean ma liigagi hästi, kui mõttetu ta tegelikult on. Eesti seadused on tehtud sõna otseses mõttes kurjategijate kaitseks. Seadusepügal on sedavõrd paindumatu ja vaenulik enesekaitset rakendava kodaniku vastu, et mõistlik inimene lasebki end pigem peksta või röövida, kui asub ennast kaitsma. Kuid USA statistika kinnitab taas, et lasta end vastupanuta röövida ei ole turvalisem lahendus, kui enesekaitseks tukk põuest tõmmata - inimesed, kes loobusid vastuhakust said kaks korda sagedamini kehavigastusi võrreldes nendega, kes vastu hakkasid. Need, kes hakkasid aga vastu ilma relvata, said kõige rohkem kannatada.


Meie kohtupraktika on täis lugusid kodanikest, kes röövkallaletungi puhul end relvaga kaitsesid ning lõpuks hädakaitse piiride ületamise eest tingimisi vangistuse said. Ja siinkohal polegi põhjust süüdistada kohtuid. Seadus on selline, et enesekaitse ongi sisuliselt karistatav.


Selline seadus peab muutuma. Seni, kuni relva omamine on ebapraktiline, tegelikult isegi tülikas ja koormav, ei hakka inimesed end relvastama. Jah, riigikaitselistel põhjustel võib ju väiksem hulk inimesi endale relva koju viiagi, nagu paljud kaitseliitlased näiteks teinud on. Kuid kodu kaitseks, enda ja oma lähedaste elu ja tervise kaitseks nad seda naljalt kasutada ei saa. Seaduse kohaselt võib inimene kasutada relva ainult vahetult sel hetkel, kui tema elu on ohus ning siiski võib relva kasutada kui ära hoitav kahju on suurem tekitatavast (?! Kõigepealt peab keegi tapetud saama, siis võib kaaluda?!). kõigil muudel juhtudel tuleb aga säilitada külma närvi, lasta ohul kasvada vältimatuks ning siis, elu ja surma olukorras, külmalt hinnata, kas ära hoitav kahju on ikka suurem, kui võimalik tekitatav. No kuulge! Selliste tingimuste puhul ei taha keegi relva kaasaski kanda - kui sa seda kasutada nagunii ei saa, siis võidakse see üldse ära võtta ja sinu vastu pöörata. Ja kasutama teda üldiselt ei hakata, kui narkarist röövli või ülemeeliku teismelistekamba juba sihikule võtmine võib kaasa tuua tingimisi karistuse.


Enesekaitse seadus peab tagama korralike kodanike, mitte kriminaalide kaitse seaduse ees. See seadus peab põhinema paaril lihtsal põhimõttel. Esiteks, iga kodanik võib eeldada ohtu elule ja tervisele igasuguse sissetungi puhul oma ruumidesse või autosse. Sellise ohu tekkides on isikul õigus kasutada kaitsejõudu, kaasa arvatud surmavat jõudu, sissetungija vastu. Teine lihtne põhimõte peab ütlema, et avalikus ruumis, kus igaühel on õigus viibida (näiteks tänav) on kodanikul õigus kasutada jõudu, kaasa arvatud surmavat jõudu, rünnaku puhul talle või ära hoidmaks kuritegu. Enesekaitse seadus peab sätestama, et taolise jõu kasutamise puhul ei tohi inimese vastu esitada ei 

kriminaal- ega tsiviilsüüdistust, kui ei ole põhjust kahtluseks, et tegemist oli kuritegeliku jõu kasutamisega. Seega, kui politsei ei avasta asja uurimise puhul, et sa olidki plaaninud kedagi tappa, siis sulle süüdistust esitada ei tohi.


Taolise lihtsa tagatise andmine asetab riigi üheselt ja selgelt korraliku kodaniku poolele ja kurjategija vastu. Ning taolise olukorra püsides võib kindel olla, et inimesed hakkavad endale koju soetama kaitserelvi, neid ehk isegi endaga kaasas kandma.


Relvastatud rahvas on aga vaba rahvas. Kas Eesti valitsus oleks ikka andnud käsu oma rahva vastu Lihulas jõudu kasutada, kui ta oleks pidanud arvestama statistilise tõsiasjaga, et igal teisel kodanikul, kelle põhiseaduslikke õigusi jalge alla trampima mindi, on relv kaasas? Vaevalt küll, ilmselt oleks tunduvalt tõsisemalt kaalutud võimalust pöörduda samba maha võtmiseks kohtu poole, nii nagu ühes õigusriigis kohane.

Ja kas need, kes plaanivad Vene riigi käitumist langetaks kergekäelise otsuse Eesti ründamiseks, kui nad teaks, et siinne elanikkond on hambuni relvastatud? Küllap vaadataks Moskvaski asjale teise pilguga, kui see oleks reaalsus, mida plaanide tegemisel arvestada tuleb. Ja kas me peaks kartma siinset viiendat kolonni, kui meil oleks kodanikud relvastatud, kolonistid aga mitte?

Seega - Eesti oleks parem, turvalisem ja vabam ühiskond, kui meil oleks iga kodaniku kodus kaitserelv.

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=66&lang=est

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/