GEORG WEIGEL: Rusude keskel

Saada sõbrale
Kõige mõttetum kiirkommentaar peale teisipäeval toimunud USA valimistulemuste selgumist oli, et „midagi pole tegelikult muutunud“ - et Obama valitseb edasi Valges Majas, kongressi esindajatekoda on ikka Vabariiklaste käes ja senat jätkuvalt Demokraatide kontrolli all. Tõde on loomulikult hoopis, et väga palju muutus teisipäeva õhtul kella 11 paiku, kui kuulutati, et Ohio võitmisega on valimised sisuliselt Obama käes.
Mõelge:
Obamacare, mis võimaldas valitsusel kaaperdada tervelt kuuendiku USA majandusest, on nüüd vääramatult seaduseks saamas ja vasakpoolsete kampaania muuta aina suurem hulk kodanikke riigi eestkostealusteks sai tohutu tõuke. Ja sellel polnud mingeid negatiivseid valimistagajärgi niikaugele, kui silm ulatub.
Sõda Lähis-Idas on nüüd praktiliselt kindel, pigem varem kui hiljem; ja justkui eelmise kolme ja poole aasta saamatus poleks piisav, administratsioonipoolne kohustuste hülgamine Bengazis veenis kriitilist massi Iisraeli juhtkonnast, et neil pole muud valikut kui rünnata Iraani tuumaobjekte enesekaitseks. Majanduslik kaos, mis järgneb konfliktile Pärsia lahes (ja sellest kaugemal) süvendab veelgi Euroopa rahakriisi, mis muudab niigi nõrga Ameerika majanduse taastumise veelgi verevaesemaks.
7. novembri 2012 valijate lapsed ja lapselapsed on mõistetud kandma koormat, mis on päris kindlasti makstamatu võlamägi ja võib olla ka teenindamatu võlamägi. Igal juhul saab see olema tohutu veskikivi majandusele, samas kui Ameerika strateegilised valikud Aasias on panditud valitsuse võlakirjade omanikele Pekingis.
Ameerika kultuurisõda on märkimisväärselt ägenenud ja need, kes alles hiljuti oma parteikongressil Jumala peale buu karjusid, abordi piiramatut kättesaadavust nõudsid ja sodoomiat pühaks kuulutasid, on saanud julgustust, et edendada oma elustiili-üritust riigivõimu sunniaparaadi abil, süvendades nii ohtu, mida üks tuntud Baieri teoloog nimetab „relativismi diktatuuriks.“
Usuvabadus ja kodanikuühiskond on nüüd suuremas ohus kui kunagi varem, kuna administratsioon, mis oli niigi juba Ameerika ajaloo kõige sekulaarsem ja riigikesksem, kartmata tagasivalimiste pärast, kiirendab oma püüdlusi kärpida vabatahtlikku kogunemisvabadust riigivõimu laienemise arvelt.
Midagi pole muutunud? Ja veel kuidas.
Eurooplased mõistsid seda koheselt, isegi kui suur osa Ameerika kommentaatoreid mitte. Üks e-kiri tuli mulle Poolast valimiste järgsel hommikul. Selles väljendati tõelist hirmu tuleviku ees (ja täiesti õigustatud, arvestades Obama argpükslikku sosistust Dmitri Medvedevi kõrva, et tagasivalimiste puhul tõmbaks tema administratsioon lõplikult kriipsu peale raketitõrjekilbile Euroopas, nagu Vladimir Putin on ammu soovinud). Teine kiri, Londonist, leidis, et Obama tagasivalimine on Ameerikale samasugune kataklüsm, nagu oli kuningas Henry VIII lahkulöömine katolikust kirikust: poliitiline, kultuuriline ja majanduslik põhjapanev muutus, mille mõju on tuntav sajandeid. Üks mu šoti sõber näeb õigustatult ette tõsiseid probleeme Ühendriikide katolikule kirikule, mille juhtkonna poole ta on alati vaadanud kui eeskujudele, kuidas tulla toime agressiivse sekularismiga.
Olgu Mitt Romney kohmaka ütlusega „47 protsendi“ kohta kuidas on, aga karm tõde on see, et kriitiline mass ameeriklasi on nüüd nii sõltuvad valitsusest (kas otseselt või läbi avalike asutuste ametiühingute), et igasugune rõhumine ühisele rahvuslikule visioonile, ammu siis veel isiklikule vastutustundele, on võimatu. Seega tuleks üritada veenda valijaid, et Vabariiklased teevad asjad korda ilma põhimõtteliste muudatusteta kodaniku (perekonna) ja New Deale, Suure Ühiskonna järgse Ameerika heaolusüsteemi suhetes.
Siin on karm tõde. Asjaolu, et pool riiki oli nõus valima ilmselgelt läbikukkunud presidenti, kelle isiklikud võimetused, näiteks võimetus juhtida oma ülepaisunud valitsusbürokraatiat, oli selgelt nähtav nädalaid enne valimisi Põhja-Aafrikast New Yorgini, on ülimalt murettekitav indikaator, nagu sotisaaluuringute tegijad armastavad öelda. Et hea hulk sellest poolest Ameerikast oli vastuvõtlik Obama klassisõja kampaaniale on samuti murettekitav. Aga vast veel kõige häirivam oli lävepakuküsitluse tulemus, mis näitas, et enamus valijaist uskus Obama olevat Romneyst võimekam välispoliitika kriiside lahendamisel. Ja seda peale surmavat fiaskot Bengazis, mis kujutab endast arglikkuse ideoloogia kehastust, mis on Obama puhul olnud nähtav alates vabandusturneest, millega ta valitsemist alustas. See, et Ameerika pole enam suur, ei ole tingitud mitte võimul olijatest. Selle on toonud kaasa kodanikkond, kes ei viitsi tähele panna. Veelgi hullem, selle põhjuseks on kodanike nii ränk ideoloogiline kanapimedus, et nad ei näe enam kõige ilmsemaid asju.
Teiste sõnadega: täiesti ilmselt on muutunud Ameerika poliitiline kultuur. Väga raske on väita, et paremuse poole. Kohe peale Ohio valimistulemuste selgumist saatis sõber mulle e-kirja, kus ütles, et ta ei tunne enam ära riiki, milles üles kasvas. Ta lisas tsitaadi 18. sajandi filosoofilit Tocquevilleilt:
„Ühendriikides valitseb enamus rahva nimel. See enamus koosneb peamiselt rahumeelsetest kodanikest, kes oma maitse ja huvide poolest soovivad siiralt riigile head. Kui vabariiklikud põhimõtted peaks Ameerikas kaduma, siis lämmatuvad nad ainult peale pikka sotsiaalset rügamist, pidevalt katkestatud, sageli jätkatud; nad paistavad sündivat uuesti mitmel korral ja nad kaovad naasmatult vaid siis, kui praeguse asemele on tulnud täiesti uus rahvas.“
Säästame end Bertold Brechti labasusest kuidas rahulolematu valitsus saadab rahva laiali, praegu on näide täpselt vastupidine. Mõtleme hoopis Tocquevillei poolt tõstatatud küsimuse peale ja paneme selle moodsasse konteksti veel ühe mulle saabunud e-kirja abil endiselt Valge Maja töötajalt:
„Kas on aeg tõdeda, et: 1) see, mis algas 1992 on kinnitanud 26 aasta jooksul, et Ameerika eksperiment korrapärase vabadusega on andmas teed - otsustavalt ja pöördumatult - juhmile ja jõhkrale kommertslikule (ja seksualiseeritud) kultuurile, tehnokraatlik-bürokraatlikule riigile, mida juhib arusaam, et inimene on kõikide asjade mõõt ja 2) tuleks kaaluda oma poliitiliste püüdluste puhul keskendumist kohalikule tasandile, kus on küll omad probleemid korruptsiooni, lolluse ja traditsiooni ning vooruse kadumisega, aga kus teatud juhtudel on võimalik ajada poliitikat viisil, mis on üllas ja vääriline?“
Kuigi ma ei tahaks langeda nii ränka meeleheitesse leian siiski, et neid kahte küsimust tuleb tõsiselt kaaluda. Ehki pealispind võib olla mitte muutunud, küsimus sellest, kas me oleme kui mitte just „täiesti uus rahvas“ siis vähemalt sügavalt lõhenenud, kus üks suur osa on nüüd abielus valitsusega viisil, mis rängalt õõnestab kodanikuvoorusi, peaks kindlasti olema praegu arutelu all.
Selleks on vaja teatud tüüpi inimesi, elamas teatud tüüpi asendamatute väärtuste järgi, et turg ja demokraatia saaks toimida viisil, mis tagab õigluse, jõukuse ja inimeste õilmitsemise vabaduse tagajärjel. Elementaarne tõde - mida mõistsid ka Ameerika asutajad ja mida eiravad nii äsja tagasivalitud administratsioon kui libertaalid ja Vabariiklaste kampaaniakonsultandid - peab olema kesksel kohal arutelude üle riigi tulevikust ja eelolevate aastate raskes poliitilises võitluses.
Artikkel on refereeritud portaalist National Review Online

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php