Stiglitz: Vaja on uut majandusmudelit ja finantssüsteemi

Stiglitz soovitab uut majandusmudelit, mille näitudes väljenduksid ka elukvaliteediga seotud väärtused.       
Joseph e. Stiglitz, Vaba langemine: Ameerika, vabaturg ja maailmamajanduse langus. Tõlkinud Raul Kilgas. Kujundanud Margit Randmäe.  Tänapäev, 2011. 328 lk.     
Nobeli majanduspreemia laureaat New Yorgi  Columbia ülikooli professor Joseph Stiglitz on Eestis olnud suhteliselt tundmatu nimi. Enne majanduskriisi oleksid tema raamatud siinse lugeja tõenäoliselt arusaamatuses õlgu kehitama pannud. On ju Eestis aastaid tuntud uhkust üliliberaalse majandusmudeli edu üle. Maailma majandusorganisatsioonid on Eestit sageli kiitnud kui üht liberaalseima regulatsiooniga riiki. Stiglitz avaldas aga 2002. aastal välja antud rahvusvahelises bestselleris „Globaliseerimine  ja selle varjuküljed” sügavat muret IMFi, Maailmapanga ja teiste majandusorganisatsioonide meetmete pärast. Ta näitas, kuidas nende kaudu peale surutud neoliberaalne majanduspoliitika on arenguriikides regulaarselt tekitanud laenubuume ja kinnisvaramulle, mis lõpevad majanduskrahhiga. Seejuures toetus ta oma praktilisele töökogemusele Maailmapanga peaökonomistina ning Bill Clintoni administratsiooni majandusnõunikuna.      
Milles täpsemalt Stiglitzi kriitika seisneb? IMFi lemmikmeetodid – kõik Eesti lähiajaloost tuttavad – on olnud šokireform, finants- ja kapitalituru liberaliseerimine, üldise regulatiivse  raamistiku vähendamine, kiire erastamine, madalad maksumäärad, minimaalsed sotsiaalsed garantiid, minimaalne riigi roll jms. See kõik esindab turufundamentalismi ideoloogiat või nn neoliberaalset majanduspoliitikat, mille propageerimine algas eriti 1980. aastatel Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri valitsusperioodil. Need kujunesid keskseks osaks nn Washingtoni konsensusest, mis on IMFi, Maailmapanga jt organisatsioonide konsensus  „õige” poliitika osas. Stiglitz aga näitas, analüüsides 124 majanduskriisi arengumaadel ajavahemikus 1970–2001, kuidas selline poliitika tekitab tüüpilise majandusmulli stsenaariumi. Selle algfaasis viib krediidituru kiire liberaliseerimine kohalike pankade turult kõrvaldamiseni, kuna need ei suuda rahvusvaheliste pankadega konkureerida. Seejärel pakuvad välispangad suurel hulgal odavat krediiti, mis toob kaasa laenu- ja kinnisvaramulli ning ajutise  kiire majanduskasvu. Mulli lõhkemine aga viib majanduskriisini, mis jätab elanikkonna kõrge laenukoorma alla ning nõuab maksumaksja toetust pankadele. Tugeva sotsiaalse närviga Stiglitz taunib seda, et finantsalane globaliseerumine on järjepidevalt suurendanud ebavõrdsust, vaesust ja sotsiaalseid probleeme.   
Globaalne majanduskriis       
Kui enamik majandusteadlasi ei näinud praegust majanduskriisi ette, siis Stiglitzi puhul on tegu „kriisiveteraniga”, kelle arvates ülemaailmne  dereguleerimine ja üha paisuv laenuja kinnisvaramull sai viia vaid ühe vältimatu tagajärjeni. Stiglitzi uues raamatus „Vaba langemine” ongi käsitletud globaalset majanduskriisi, mida peetakse suurimaks pärast suurt depressiooni. Raamat algab ülevaatega majanduskriisi tekkimisest ja lugu ise on nüüdseks hästi teada, alates Ameerika nn Ninja-kodulaenudest pankade väljaaitamiseni. Pealkiri „Vaba langemine” on aga Stiglitzi  raamatu sisu kohta mõnevõrra väheütlev, kuna põhirõhk ei ole seal majanduskriisi lahkamisel. Pigem on raamatus tõstatatud laiemaid küsimusi põhiseadusliku korra ja demokraatliku kontrollimehhanismi kohta, dokumenteeritud seda, kuidas riigiorganite vastus kriisile on seisnenud kodanike ja riigi ressursside suuremahulises ülekandmises pankadele. Stiglitz on käsitlenud neid küsimusi temale omase otsekohesuse ja tugeva sotsiaalse õiglustundega,  mida illustreerib ilmekalt 5. peatüki pealkiri „Suur Ameerika rööv”. 
Peatükis on dokumenteeritud see, kuidas pankadele anti pärast Lehmani kriisi korduvalt sadu miljardeid dollareid. Lisaks lükati nn toksilised varad pankadest valitsuse bilansilehele. Kokku on Stiglitzi hinnangul kulutused pankade  päästmiseks ja tagatisteks ainuüksi USAs ulatunud 80%-ni SKTst ehk umbes 12 triljoni dollarini. Lisaks kulub umbes 20% maksutuludest riigivõla teenindamiseks. Kuna pangad on põhjaminekuks liiga suured, on ainus, kelle käest raha võtta, maksumaksja. Samal ajal on tulnud oluliselt kärpida riigieelarve kodanikele mõeldud ressursse, sh sotsiaaltoetusi, kulutusi meditsiinile, haridusele jms. 
Seejuures osutab Stiglitz sellele, et raha eraldamine ei olnud läbipaistev ning puudus järelevalve. Maksumaksjal ei olnud õigust teada ja kaasa rääkida, milleks vahendid kulutati. Ta näitab, kuidas suur osa valitsuse toetustest kasutati rekordiliste boonuste maksmiseks. Lisaks tõstatab Stiglitz küsimusi juhtude kohta, kus näiteks 13 miljardit dollarit anti Goldman Sachsile, kus tookordne USA rahandusministeeriumi peasekretär Hank Paulson oli varem  töötanud peadirektorina. Kuigi raamatus keskendutakse peamiselt Ameerika Ühendriikidele, on stsenaarium üldjoontes tuttav ka Euroopa riikides. Oleks huvitav teada, kuidas on kasutatud Euroopa pankade päästmiseks eraldatud maksumaksjate vahendeid.
Kolm aastat pärast kriisi: samad regulaatorid, sama regulatsioon   
'Kirjeldades abi pankadele, avaldab Stiglitz korduvalt nördimust selle üle, et ei ole toimunud pankade reformi ega märkimisväärset edasiminekut regulatsiooni alal. Põhjusi näeb ta peamiselt selles, et regulaatorid ja nende nõuandjad on reeglina samad isikud, kes olid kaasa aidanud  kriisi põhjustamisele, olles tihedalt seotud finantssektoriga ja esindades minimaalse regulatsiooni suunda. Stiglitz näitab, kuidas finantssektor kasutas buumiaastatel ülikasumeid poliitilise mõjuvõimu ostmiseks, mille abil vabastati finantsturud regulatsioonidest. Pankade lobitöö keskseks saavutuseks oli 1999. aastal Glassi-Steagalli seaduse tühistamine, mis oli investeerimispangad ja hoiupangad lahus hoidnud. Teine dereguleerimise sümbol on hüpoteeklaenude väärtpaberistamine. Kriisi järel tagati sama lobitöö kaudu pankadele triljon dollarit finantsabi.       
Seejuures ei arva „vana meeskond” Stiglitzi meelest, et nende mudelid ja otsused olid vigased. Nad usuvad, et langus turul on üksnes ajutine ja kui „usaldus” õnnestub taastada, muutub eluaseme hind endiseks ja majanduses jätkub kõik vanaviisi. Pigem on majandusfoorumitel (nt Davosis) saanud mureküsimuseks võimalik „ülereageerimine”, millest on saanud rangema regulatsiooni ja uuenduste  lämmatamise ohtude eufemism.     
Stiglitzi ettepanekud regulatsiooniks         
Avaldades kartust, et kriisi järel tekkinud võimalus luua parem finantsregulatsiooni mudel jäetakse kasutamata, soovitab Stiglitz rea konkreetseid reforme. Keskse reformipaketina peab ta vajalikuks suure depressiooni järel kasutusele võetud pangandusreeglite taastamist. Siia kuuluvad Glassi-Steagalli seadus, liiga suurte pankade tükeldamine ning ranged kapitaliadekvaatsuse nõuded.       
Teine osa Stiglitzi ettepanekust seondub eraisikute kaitsega. Föderaalreservi tollane esimees Greenspan esindas valitsevat arvamust, et isegi kui laenu antakse ülekohtustel tingimustel, hoolitsegu iga inimene ise enda eest. Stiglitz ei pea sellist lähenemist kohaseks, kuna isegi finantsspetsialistid, regulaatorid ja pankurid  ise ei osanud riske ette näha. Stiglitz soovitab eriti intressidele ülempiiri kehtestamist ning eluasemelaenu suuruse piiranguid. Eluasemelaenude õiglasemat korraldust analüüsides toob ta Taani näite, kus maja hinna langus toob kaasa hüpoteegiga tagatud võlakirja väärtuse vähenemise, mis väldib eluasemekapitali negatiivseks muutumist. Brasiilias näiteks jälgib valitsusasutus, et inimesed võtaksid vaid jõukohaseid hüpoteeklaene. Üldiselt taunib Stiglitz  seda et, vaatamata pankade heldele toetamisele on valitsenud vastumeelsus igasuguse vastutuleku osas võlgadesse mässitud inimestele.   
  Kolmandaks peab ta vajalikuks keskpankade tegevuse läbipaistvust ning poliitilist kontrolli nende üle. Ta leiab, et nii Föderaalreserv  kui ka Euroopa Keskpank on tegutsenud miljardite kasutamisel halvasti ning salastatuse tõttu on varjatud halbu otsuseid. Lisaks taunib ta fakti, et kriisi lahendusena nähakse keskpankadele suurema võimu andmist, arvestamata, et nood ei näinud kriisi ette. Stiglitz jõuab järeldusele, et majanduspoliitilisi meetmeid ei saa jätta ainuüksi tehnokraatide hooleks. Stiglitz lahkab ka vajadust uue ülemaailmse finantssüsteemi korralduse järele. Ta peab  problemaatiliseks IMFi rolli finantsabi keskse institutsioonina, kuna IMF ei teinud midagi kriisi ärahoidmiseks, vaid vastupidi, surus peale finantsturgude liberaliseerimist, mis soodustas kriisi teket. Stiglitz on siin ja varem avaldanud muret selle üle, et IMFi poliitika on tegelikult esindanud kitsaste huvidega finantsringkonna ehk Ameerika Wall Streeti pankade huve. Töötanud Maailmapanga peaökonomistina, on ta varem märkinud, et IMF on üks kõige läbipaistmatumaid  institutsioone, mida ta on avalikus elus kohanud. Samuti on Stiglitz tauninud IMFi tüüpilisi kriisijärgse šokiteraapia meetmeid ja nende ülemäärast valulikkust tavalistele inimestele, ja nõudeid, et näiteks riigi varad tuleb odavalt ära müüa.
„Chicago poisid” ja tuleviku majandusmudel   
Raamatu lõpuosas vaatleb Stiglitz, miks majandusteoreetikud ei näinud kriisi ette, ja pakub välja tuleviku uue majandusmudeli. Majandusteooria peakoolkonnad on olnud enamjaolt kantud Adam Smithi „nähtamatu käe” ja Milton Friedmani vabaturumajanduse doktriinist. Nende ideid juurutasid eriti Chicago ülikooli majandusteadlased, kelle õpilased läksid tööle juhtivatele ametikohtadele IMFi,  Maailmapanka ja riikide ministeeriumidesse. Nad rakendasid nn Chicago poiste programme ehk artikli alguses mainitud meetmeid, mida üleminekuriikides tuntakse kui „šokiteraapiat”. Veerand sajandit valitses doktriin, mille kohaselt peeti parimaks nõrka valitsust. Lähtudes turu isereguleeruvusest, ei näinud peavoolu majandusteadlased aga majanduskriisi ette. Neid, kes laenumulli eest hoiatasid, ei kuulatud, kuna, nagu Stiglitz ütleb, „seda, kes  valitsevale arvamusele vastu vaidles, ei peetud usaldust pälvivaks”.     
Turufundamentalismi mudel aga viis Stiglitzi kohaselt „karmi individualismi” ja „jõhkra  materialismini”, mille jätkuva mõttekuse praegune kriis on küsimärgi alla seadnud. Stiglitz tunneb muret selle pärast, et kriis on suurendanud inimestes hirmu, ärevust ja ebakindlust. Seetõttu soovitab ta uut majandusmudelit, kus SKT kõrval oleksid näidud, milles väljenduksid elukvaliteediga seotud väärtused nagu inimeste mediaansissetulek (mitte keskmine sisetulek), tervis, keskkonnaalane kestlikkus, haridustase, turvatunne töö ja vanaduspõlve  osas, sotsiaalne kaitse. Ta viitab ka õnnelikkusealastele teadusuuringutele, mille kohaselt ei tee konkurents ja majandusedu inimest õnnelikuks.     
Ta märgib, et SKT ei kajasta õnnelikkuse taset ega väärtusi nagu vaba aeg, aeg puhkuseks ja perega koosolemiseks, kultuuriga või spordiga tegelemiseks. Üldiselt soovitab Stiglitz taastada riigi suurema rolli ning investeerida pankade asemel haridusse, alusuuringutesse, tehnoloogiasse, ühistranspordisüsteemi jms.  Stiglitz hindab kõrgelt Rootsi kõrget sotsiaalse kaitse taset ja riigi rolli, seostades seda sealse 80 ja poole aastase keskmise elueaga. Sellele võiks vastandada Eesti statistika, kus eeltoodud väärtusi ei ole riigi poliitikas oluliseks peetud. Põhiroll on olnud majanduskliimal, konkurentsil ja iga inimese enesega ise toimetulekul. Võib-olla tuleks siit otsida vastuseid ajakirjanduses sagedastele küsimustele, miks on Eesti meeste eluiga Euroopa üks madalamaid („Noored  mehed äkksurevad. Miks?”) ja miks kannatab üle poole Eesti lastest stressi all.   
Globaliseerumise varjukülgede raamatus on Stiglitz pühendanud eraldi peatüki „Chicago  poiste” šokiteraapia programmidele Ida-Euroopas. Ta näeb neis otsest põhjust üleminekuriikides tekkinud sotsiaalsetele probleemidele nagu keskmise eluea lühenemine, vaesus, suur ebavõrdsus ja GINi koefitsient (lahknevus suure ja väikese sissetulekuga elanike gruppide vahel), terviseprobleemid, suitsiidsus jms. Ta leidis, et Ida-Euroopa puhul kasutati „liiga palju šokki ja liiga vähe teraapiat”. Eesti lähiajaloo seisukohalt oleks ehk isegi huvitavam  tõlkida eesti keelde „Globaliseerimise varjukülgede” raamat. Samalaadseid küsimusi IdaEuroopas rakendatud šokiteraapia kohta on esitanud ajakirjanik Naomi Klein 2007. aastal avaldatud rahvusvahelises bestselleris „šokidoktriin”. Juristide seast on võrdleva õiguse professor Ugo Mattei koos Laura Naderiga kirjutanud raamatu, kus IMFi, Maailmapanga ja teiste majandusorganisatsioonide meetmeid kirjeldatakse kui arenguriikide rüüstamist. Ehk  on Eestit pärast laenubuumi räsinud majanduskriis muutnud siinse kandepinna altimaks alternatiivsele majanduslikule tagasivaatele.
Anneli Albi on Euroopa õiguse vanemlektor Kenti ülikoolis.

Allikas: SIIN
_________________
Lugege lisaks ka SIIT. 
M.I.