JUHAN SILLASTE: Kõik see on juba olnud

Ajendatuna Rein Raua ja David Vseviovi hiljutistest arvamusavaldustes Delfis.
Alustuseks mammuttsitaat. Pole ju sünnis ennast võõraste sulgedega ehtida. Pealegi üritada paremini ja ilmekamalt probleemi esitada kui seda suudab kirjandusklassik.
Niisiis, Tammsaare aastal 1934 Eesti Rahvuslaste Klubi ajakirjas seoses Eesti Wabariigi 16. aastapäevaga.
„…Meie pettumused algasid hiljem, sest nii suurt ja rasket asja, nagu oli meie vabadusvõitlus, ei teostata kunagi ilma teatud illusioonideta. Me olime kaua unistanud kui mitte just riiklikust iseseisvusest, siis ometi omatoast ja loast. Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingid erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid kordamööda meie üle valitsenud. Unistades Eesti asju ajavast eesti mehest, meie unustasime, et see mees oli juba Eesti asju ajanud näiteks Kirjameeste Seltsis ja Lindas ning et säälseis asjaajamistes ei paista mingeid erilisi voorusi.
Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Me leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige eesti mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hää meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjatel. Aga niisugusena ei kujutelnud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.
Päälegi, oma riik virvendas väga paljudele mingisuguse logardite maana, kus viina- ja piimajõed voolavad munaroast ja mannapudrust kallaste vahel. Sest milleks siis oma riik, kui pead töötama, nagu sakslase ja venelasegi all? Milleks oma mehed ja seadused, kui pead ikka kuulama sõna ja alluma võimule? Me ise tahame olla võimuks, nii et me kohe tunneme, kuidas elame oma riigis. Selliseid tarku mehi, kes nõnda arutasid, asus maal kui ka linnas, sest mõlemal pool leidus neid, kes ei mõelnudki kohuste täitmisele unistatud oma riigi vastu.
Samuti hakati hulgana, üksteise võidu elama nii-öelda venelase viisil lauldes, mille tulemuseks oli protestitud vekslite virnad ja laostumised. Ja kui riigivõim ei tahtnud või ei suutnud aidata, siis kiruti oma riik ja kiidetud eesti mehed maapõhja. Lähed sa venelaste ja sakslaste keskel oma asjaga lörri, siis pole parata, aga kui see sünnib sul oma meeste silma all, kes istuvad pangas või riigitüüril, siis on see lihtsalt sigadus. Ja ometi sündisid sellised sigadused hulgana ning nende kari aina kasvas, kes ei suutnud seda sigadust unustada.
Kõigele lisaks leidus terve leegion neid, kes pidasid oma loomulikuks õiguseks, et just nemad pidid istuma kusagil tüüril, aga nüüd said omad eesti mehed sellega toime, et “õiged“ tüürijad kõrvale suruti. Öelge nüüd isegi, kas ka see ei ole sigadus, kui on oma Eesti riik ja omad tuttavad igal pool? Oled eesti teadlane, aga oma suguvennad ei tunnusta sind, nagu oleks mingi tõeline vaen sinu vastu. Oled eesti kunstnik, aga oma suguvend ja suguõde ei tunne sinu vastu huvi, nagu oleks üks kui teine värvipime või helikurt. Oled eesti kirjanik, luuletad ja jutustad puht eesti meele ja keelega, aga suguvend ja suguõde raputab pääd, nagu ei mõistaks ta sinu eesti keelt ja meelt. Ka niisugused asjad ajavad hinge täis ja me paneksime kasvõi kirikuvande alla need, kes ei osta eesti pilte ega raamatuid, kui nad on meie arvates kohustatud seda tegema
Selletaolised on need pettumused, mis on meile valmistanud oma riik, kus pidi aetama Eesti asju eesti meeste poolt. Enamasti kõik praktilised küsimused, mis ühenduses meie sissetulekutega, üldse meie hääoluga. Ühesõnaga - meie leidsime, et eesti mees ei muretse Eesti riigis küllalt teise mehe eest, nagu oleks ta mõni venelane või sakslane. Igatahes usume kindlasti, et rootslane muretses meie eest paremini, kui teeb seda oma eesti mees.“
Mis sai mõne aasta pärast niisuguste meeleolude küüsi vajunud ning vaigistatud olekus Eesti riigist ja rahvast, seda me nüüd juba teame.
Järeldused. Need vajavad tegemist. Pääsu pole.
Alustuseks paar küsimust mammutist jagu saanutele:
Kes Sa oled Vaba Riigi kodanik või hoopis jõetu riigialam?
Kas igapäevaelus ka käitud oma enesehinnangu kohaselt?

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php