MART HELME: Eesti-Vene piirileping ja Tartu rahu
Õhtulehe kolumn
Eluraskustest vaevatud ja võimu omavolist väsinud eestlast ei näi enam miski, mis pole otseselt seotud tema materiaalse olukorraga, erutavat. Nii on suurema ühiskondliku resonantsita jäänud uudised ka Eesti-Vene piirileppe võimalikust lahtikülmutamisest.
Mis seal siis ikka, maad on läinud, Eesti suured strateegilised püüdlused seoses Euroopa Liidu ja NATOga teostunud - keda huvitavad mingid juriidilised nüansid?
Tegelikult peaks need inimesi siiski huvitama. Näitena igapäevaelust võime siin tuua kõikvõimalike tavapäraste lepingute peenes kirjas toodud selgitused, mis tihtipeale sisaldavad kohustusi ja sanktsioone, mille täimine lepingu nõrgema poole mingil hetkel sulaselgelt ahastama võivad panna.
Nii on ka Eesti-Vene piirilepinguga. Kui Venemaa seitse aastat pärast nimetatud lepingu (mitte just eriti pidulikku) allkirjastamist Moskvas ja sellele järgnenud skandaalset oma allkirja tagasivõtmist ühtäkki teema juurde tagasi pöörduda on otsustanud, ei tee sealsed võimud seda eelneva põhjaliku analüüsita ning selgelt seatud sihtideta. Meie asi on endalt küsida, mis need sihid on? Ja mitte leppida selle juures lihtsate vastustega, vaid olla pigem paranoiline kui kergemeelne.
Iseenesest on Moskva meid piiriküsimusega kogu aeg kahvlis hoidnud, ehkki meie oleme kogu aeg halva mängu juures head nägu teinud ja väitnud, et meie seisukohast on teema ammendatud. Eesti on Tartu rahulepingu kohaselt talle kuuluvatest, kuid Nõukogude okupatsiooni ajal administratiivselt Vene Föderatsiooni koosseisu arvatud aladest loobunud, sellekohasele uuele piirilepingule allkirja andnud ja selle riigikogus ka ratifitseerinud. Case closed.
Tegelikult oleme kogu aeg teadnud, et kui ratifitseerimisel riigikogu vastu võetud Tartu rahule viitava preambuli tõttu lepingust taganenud Venemaa asja uuesti käsitlema asub, oleme me väga ebamugavas olukorras. Muidugi võime me öelda, et see, millest venelased räägivad, on võõras mure. Aga nii saab teha üksnes tõeliselt iseseisev riik - näiteks Jaapan. Meie oleme europrovints ja Saksamaa protektoraat viimase armust ning meie endale sirgeselgset käitumist lubada ei saa. Saksamaa (tegelikult kogu vana Euroopa) on aga ajast aega olnud huvitatud idakaubast ning meist üksnes kui selle Saksamaa seisukohast kriitilise tähtsusega majandussuuna geograafilisest vahelülist.
Tegelikult taandub Eesti-Vene piirilepingu temaatika suuresti üldisesse geopoliitilisse konteksti, kus Eestil (ja teistel Balti riikidel) on omaenda jõu nappimisel valik kolme eestkostja (peremehe) vahel. Nendeks on USA, Saksamaa ja Venemaa. Taasiseseisvumisjärgselt orienteeruski Eesti eelkõige Ameerika Ühendriikidele ning just viimase toetus oli otsustav ka meie pääsemisel NATOsse.
Praeguseks on olukord aga muutunud. USA keskendub üha selgemalt Lähis-Ida ning Vaikse ookeani piirkondadele, millest tema julgeolek ja majanduslik toimetulek kõige vahetumalt sõltuvad. Oleks küll vale väita, et ameeriklasi Baltikumis toimuv üldse ei huvita. Kahtlemata on USA huvides vältida Venemaa liigset (nende seisukohast) tugevnemist ja Moskva (poliitilise, majandusliku) võimu laienemist lääne suunas. Kuid see huvi pole ka nii suur, et seda ei võiks delegeerida Euroopa Liidule (loe siinkohal: Saksamaale).
Sestap ongi meie praegune poliitiline eliit teinud sisuliselt paratamatu valiku ja püüab ennast nii kõvasti kui võimalik haakida Berliini sappa. Seda hoolimata tõsiasjast, et ajaloos on Saksamaa meid alati varem või hiljem muutnud vahetusrahaks oma suures mängus venelastega.
Meenutagem siinkohal vaid 1930. aastaid, kui britid aastakümne keskel Läänemerelt lahkusid ja Baltikum samuti Venemaa ja Saksamaa vahele jäi. Ka siis püüdsid Balti riikide poliitikud senist Briti orientatsiooni kompenseerida kiire ümber-orienteerumisega Berliinile. Kui Molotovi-Ribbentropi pakti sisu aga siinsetele riigipeadele teatavaks sai, tormati ummisjalu Moskvasse, et päästa, mida veel päästa annab. Kahjuks, nagu me teame, Moskva pisaraid ei usu.
Mida Moskva meilt seekord siis tahab? Kõigepealt vaatame näkku tõsiasjadele, et suured riigid ajavad pika perspektiiviga poliitikat. Ehk nagu ütles NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov meie esindajatele Moskvas 1939. aastal Punaarmeele baase nõudes: te ometi ei arvanud ju, et me jääme igavesti istuma siia Soome lahe mudalompi. Paraku käsitles Moskva ka 1991. aastal Eesti iseseisvust tunnustades seda kui vaid ajutist, taktikalist taandumist. Veel kord: tunnistagem tõsiasju. Venemaa on maailma suurriikidest ainus, kes on alaliselt ja eluliselt huvitatud kontrollist Balti riikide ja siinsete logistiliste ning julgeolekuvõimaluste üle. See ei pruugi tähendada otsest okupatsiooni, vaid just nimelt kontrolli.
Pika perspektiivi ja piirilepingu puhul seisneb raskuspunkt aga Tartu rahulepingu kaasuses. Venemaa huvi on siinkohal selle dokumendi muutmises ajalooliseks, mitte juriidilist või isegi moraalset jõudu omavaks dokumendiks. Seda on võimalik teha üksnes meie enda kätega. Ja see on kindlasti Vene diplomaatide ja poliitikute peamine eesmärk ka teema lahtikülmutamisel. Murendades Tartu rahulepingu ajalooliseks dokumendiks, saavutavad venelased moraalse võidu kõiges, mis puudutab nende seisukohta okupatsiooni küsimuses ja muudavad küsitavaks kogu meie riikliku järjepidevuse idee. Ühtlasi aga ka kogu meie iseseisvuse legitiimsuse. 1991. aastal ei kirjutatud ju alla ühtegi dokumenti, kus Venemaa teatab, et loobub igaveseks ajaks nõudmistest meie territooriumile. Tartu rahulepingus Venemaa seda kohustub. Ja just sellepärast Tartu rahuleping Moskvat nii väga ka ärritab.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
4 kommentaari:
AMaryo7Järjekordselt külvab hr Mart Helme hirmu. Talle nagu ei tule mälupilti tõsiasi, et Stalini repressiooni all ägas kõige enam Vene rahvas ja praegusel Venemaal pole sellega seost. Venemaa on laitnud stalinismi kuriteod. NSV Liidu Ülemnõukogu mõistis 1989 aasta novembris hukka Stalini režiimi barbaarse tegevuse: vangistused, surmalaagrid, rahvaste sunniviisilise ümberpaigutamine, ja samas kohustus tingimusteta taastama represseeritute õigused. Sama aasta detsembris mõisteti Moskvas hukka Molotov Ribbentropi Pakt. Kongress rõhutas, et lepe Saksamaaga oli sõlmitud salaja ja sellel ei olnud Nõukogude rahva ja partei heakskiitvat otsust ning rahvas ei saa vastutada selle vandenõu tagajärgede eest. Rahvastel oli, kuni salaprotokolli avalikustamiseni, arusaam Eesti vabatahtlikust astumisest Venemaa koosseisu ja sellest tulenes ka ajaloo erinev tõlgendamine: okupatsioon, fašism, vabadusvõitlus jne.
Kui 20. Augustil 1991 kuulutas Eesti end iseseisvaks ja juba 4 päeva hiljem tunnustas teise riigina ja ulatas sõbrakäe Venemaa. Sedavõrd kuidas meid vastu võeti NATO-sse, Euroopa Liitu, oleme rohkem suhelnud Venemaa vastalistega, kui riigi endaga. Meile on sõbraks kõik Venemaa opositsionäärid, olgu nad siis maksudest kõrvalehoidjad, teistimõtlejad, kirikurõvetajad, või virtuaalmaailmas suguakti näitajad - peaasi, et neile ei meeldiks Putin.
Praegu on mõned endised Nõukogudemaa mõjualariigid, eesotsas Eestimaaga, takistamas Venemaad seada Euroopaga viisavabadus. On teada, et maailma kaks suurimat linna miljonäride arvu poolest on New York ja Moskva. Venmaal on üle 80 tuhande inimese dollarimiljonärid. Seega Moskva rong tooks Eestisse rikkust, kui oskame raha viisakalt vastu võtta. Näeme vastupidist. Endine Venemaa suursaadik süneneb meelsamini Venemaa siseasjadesse, kui eestimaalaste heaolu parandamise võimalustesse. Pole oluline, et Venemaa riigipiiriga kokkupuutuvate maakondade elanikel paraneks viisavabaduse korral elujärg: bensiin 40% odavam, samuti toidukonservid, metalltooted jne. Vaba pääs Venemaale on aga eelkõige vaesema maarahva probleem ega huvita hr suursaadikut. Ja on ka põhjust, siis variseks kokku tondimaja Venemaast ja halvustaja leivapajuk.
Ei saa nõustuda Teie kommentaariga, sest Venemaa jääb alaliselt agressiivseks riigiks gobaalsete ambitsioonidega, mis on kantud veel uskumusest venelaste erilisusesse ja samas ka kummalisest messianismi käsitlusest. Pihkva Jelizari kloostri munk Filofei oli see, kes sellise käsitluse käibele tõi ning seda juba 16. sajandil ja mürgitatakse venelaste ajusid slellega ka tänapäeval.
Nõustun Matti Ilvesega: ...Venemaa (on olnud) on ja jääb üleilmsete abitsioonidega agressiivseks riigiks. Meie kohus on seda mitte unustada - seda ometi oleme õppinud okupatsiooniaastatel! Me pole kuulnud ei ühtki vabandust okupatsiooni kuritegude täideviijalt... rääkimata nende heastamisest.
Millisesse konteksti asetate selle ründava ning halvustava meediavale lähiajaloost hr.Aleksander Kaasik?
Mina olen jõudnud arusaamisele(seda aastatega),et venelased saavad oma tahtmise(mis see ka poleks) nagu nii. Ning meie kasulikud idioodid/söödikud riigikogus aitavad sellele,kas teadlikult või puhtalt oma võhiklikkusest kaasa. Vaadake või praegust olukorda riigis? Praegune poliitiline ükskõiksus on viinud sisemise demoraliseerumiseni rahva seas,mis tingib selle,et tavaline kodanik on suurem julgeoleku risk,kui mis tahes spioon või sõjaväe luure teisel pool piiri. Rahva püksikumm tõmmatakse aina rohkem pingule ja keegi kavatseb vallanduvat viha ja agressiooni ära kasutada. Ma ei hakka siin spekuleerima,kes mida ja kuidas, aeg näitab,mis saama hakkab.
Postita kommentaar