LEONHARD PALLON: Võim tegelikule omanikule

Põhiseaduse järgi on kõrgeima riigivõimu kandjaks Rahvas. See on Põhiseaduse järgi. Peale Põhiseaduses olevate sõnade meie tegelikus elus Rahvas kõrgema võimu kandjana küll välja ei paista. Rahvas on pigem selleks, et Parteide ülalpidamiseks ja nende luksusliku elu kindlustamiseks vahendeid kokku koguda, rahvas ise on seejuures enamuses „näljas ja paljuas".
Tegelikult on võim Rahva asemel tühise osa (ligi 5 % protsenti Rahvast) ehk suuremate Parteide käes, kes võimu usurpeerisid. Rahva ja pisiparteide häält nad lihtsalt EI KUULE, kuna nad ei taha seda kuulda.
Paraku on KOGU VÕIMUTÄIUS Parteide käes ja rahval pole siin mingisugust sõnaõigust.

Milleks see eelnev jutt?

Piia Kurro esitas „Postimehes” üleskutse - Plats puhtaks Erakondadest .
See üleskutse on praegu õige sellepärast, et meie valitsevad Erakonnad ei ole meie Riiki ja ühiskonda edasiviiv jõud - pigem vastupidi. Seetõttu arvan ka mina, et meie Valimisseadus vajab PÕHJALIKKU ümbertöötamist ja seda juba enne järgmiste valimiste läbiviimist.
Paljudele on arusaamatu miks peab erinevates riikides kaitseministriks olema tsiviilisik. Selleks põhjuseks on üldarusaamade järgi see, et tuleb säilitada tsiviilkontroll sõjavägede üle. Meie Parteid/Erakonnad on ise tunnistanud endid „jumalusteks” ja oma tegevusega on näidanud, et asetanud endid Rahvast kõrgemaks - nad ei arvesta Rahva ega Riigi huvidega. Ülimaks on nende arvates Parteide/parteilaste heaolu. Samas ei vastuta Parteid millegi eest. Meie Parteid on muutunud kasumlikeks äriühinguteks. Selleks, et mingilgi määral piirata Parteide poolt Riigi rahaga laristamist on tarvis kehtestada nende üle mingi kontroll. Kontroll peab olema Parteidest sõltumatu.
NII NAGU Sõjaväele KEHTESTATAKSE tsiviilkontroll, nii PEAB kehtestama RAHVA KONTROLLI Parteide üle.
Selleks, et kõrgema võimu esindajad saaksid mingil määral kontrollida Parteide (rumalaid või omakasuahnet ) tegevust Riigikogus on vaja, et Rahva esindajad omaksid dialoogi puhul Parteidega nende otsuste-seaduste vetostamiseks vajalikku häälte arvu Riigikogus. Parteide ainuvõimu on tarvis ohjata!
Praegu on Riigis võimul Reformierakond koos IRL-ga, Tallinna linnas Keskerakond. Tulemused on pisikeste nüanssidega enam-vähem samased nii Riigis kui Tallinnas. Riigi ulatuses on Reformierakond - nagu Tallinnas Keskerakond - hõivanud KÕIK võtmepositsioonid endi kätte. Iga pisemgi ülemus pannakse Parteide poolt paika teistelt nõu küsimata - olgu see ülemus nii ebakompetentne kui tahes - peaasi, et oleks ustav Parteile.
Meie poliitikud on suutmatud (ebakompetentsus) meie Riigi majandust ja Rahva heaolu piisavalt tõstma. Näitab kasvõi selline võrdlus: 20 aastaga tõusid Saksamaa ja Jaapan sõjavaremetest edukate, rikaste riikide hulka. Meie riik on seadnud horisondile eesmärgi Euroopa 5 rikkama Riigi hulka jõudmise. Aastad mööduvad - horisont eesmärgiga üha kaugeneb.
Meie suuremates Parteides puudub sisedemokraatia, mille tõi välja ka Harta 12 arutlus, seetõttu on parteide isepuhastusvõime praktiliselt välistatud ja ikka jääb Parteides valitsema isepäine ebakompetentsus nii Partei siseelus kui Riigi tasemel.
Sellepärast on TARVIS tegeliku PEREMEHE e. RAHVA KONTROLLI Parteide tegevuse üle. Seda saavad teha aga VÕRDVÄÄRSED partnerid. Partnerid on võrdväärsed siis kui nad esinevad samal tasandil Riigikogus.
Praeguse seisuga on Riigikogu asendunud Parteide Esinduskoguga - mille komplekteerivad Parteid. Kogu võimutäius on koondunud Parteide kätte. Seni on Rahva ülesandeks hääletada PARTEIDE NIMEKIRJADE poolt, RK komplekteerivad aga Parteid. Parteide käes on kogu võim. Rahva ülesandeks on Parteide arvates (nagu vahva sõdur Švejk ütles): Lõuad pidada ja edasi teenida!
Parteilised valimised ei ole meil end õigustanud (nad on vastuolus ka meie Põhiseadusega), see pole siiani andnud meie Riigi oludes vajalikku tulemust. Põhjuseks on see, et meie Parteid ei ole küpsed omakasupüüdmatult ja kvaliteetselt Riigi ja Rahva elu edukalt juhtima. Võtab veel kümneid, sadu??? aastaid aega enne kui Parteid on selleks valmis. Seni valitsevad Parteid ikka endiselt endi hüveks...
Praegune Valimisseadus keelab põhjendamatult Kohalike MTÜ-de osalust RK valimistel ja piirab üksikkandidaatide võimalust pääsuks Riigikogusse. Parteide eelistust valimisseaduses põhjendatakse Parteide vastutusega valimislubaduste andmisel ja nende lubaduste täitmisel. See väide on meie Parteide puhul bluff, sest viimase 20 aasta jooksul pole ÜKSKI MEIE PARTEI vastutanud ei lubaduste andmiste ega ka lubaduste täitmise eest. Nad pole vastutanud ka Riigile ja Rahvale tekitatud kahjude eest.
Parteid saadavad maapiirkondadesse keskustest (Tallinn, Tartu) - kandideerima inimesi kes ei tea-tunne kohalikke olusid ja keda ei tunne kohalik rahvas (V.Randpere, H.Lenk,…). Seega ei kanna nad kohalike valijate ees ka mingit vastutust. Neid isegi ei huvita kohaliku elanikkonna soovid-arvamused. Alluvad nad ju Parteile, mitte Rahvale.
Kohalike MTÜ-de puhul tunnevad kohalikud inimesed kandideerijat, tema isiklikke eetilis-moraalseid omadusi, tema oskusi ja võimekust. Elades igapäevasel Valimisringkonna territooriumil on ta pidevalt Rahva silme all ja Rahvas saab alati temalt aru pärida. Kohalik valija teab ka seda, kes on tegutsev riigimeheliku mõtlemisviisiga inimene ja kes on paljalt käsu korras nupulevajutaja.
Ainult valijatest-Rahvast sõltuv kandidaat, mitte Partei tagatoast sõltuv riigikogulane esindab Rahva, mitte oma Partei huvisid, sest Parteide huvid ei lange kokku Rahva huvidega. Kohalik elanik teab seda, mida kohalik Rahvas ääremaadel vajab - mitte Toompeal resideeriv parteibroiler.
Kuidas siis saavutada seda, et Parteid oleksid Riigikogus vääriliselt esindatud ja samal ajal oleks esindatud ka Rahva arvamus ja tõhus kontroll Parteide tegevuse üle - Parteide poolt endi või Riigi ja Rahva hüvedes tegutsemise üle? Praegu on ju kaitstud Riigikogus ainult Parteide huvid - Rahva huvisid ei arvesta keegi.
Kes seda siis teeb? Parteid? Kes siis algatab Valimisseaduse muutmist ja mis suunas see Valimisseaduse muutmine liigub? Algatuse on osaliselt lahti teinud liikumine Harta 12. Kuid tundub, et nemad nii radikaalsed ei ole, et saavutada Valimisseaduse muutmine vajalikul määral - sel määral, et murda Parteide võimutäius ja muuta Rahvas maa peremeheks.
Kõrgem võim ei saa valida oma esindajaid Riigikokku - seda ei luba kahjuks Valimisseadus. Rahvas saab hääletada Parteide Esinduskokku Parteide poolt etteantud parteilasi - valiku nendest teeb aga Partei. Nii saavad Riigikokku enamasti Parteile kuulekad nupulevajutajad, kes esindavad Parteide huvisid. Seega - kogu võimutäius on koondunud alla 5% parteilaste kätte ja 95% Rahvast (Kõrgema Võimu Kandjast) ei oma mingit võimu.
Tõsi, kandideerida võivad ka üksikkandidaadid, kuid Valimisseadus on koostatud selline, mis välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku. Oleks ammu aeg anda võim Kõrgema võimu omanikule. Selleks tuleb muuta Valimisseadust. Valimisseadus tuleb koostada selline, mis annaks tegeliku võimu selle Põhiseaduslikule omanikule.
Üks Valimisseaduse muutmise variantidest, mis tagastaks võimu Rahvale ja piiraks Parteide ainuvõimu ning seaks kontrolli Parteide tegevuse üle oleks, kui Rahvas TEGELIKULT ise valiks oma esindajad.
Praeguse 101 Riigikogu liikme puhul koosneks Riigikogu 50-st parteitust liikmest ja 51-st Parteide poolt esitatud kandidaadist. Igas Valimisringkonnas kandideerida võiksid nii valimiste MTÜ esitatud kui ka üksikkandidaadid. Kandideerida saaksid vähemalt 1 a. (või 2 a.) sama Valimisringkonna territooriumil elanud isikud.
Valija saaks sel juhul 2 häält - ühe hääle parteitute esindaja valimiseks ja teise hääle Partei kandidaadi poolt. Häälte arvestus valimistulemuste kokkulugemisel käiks eraldi arvestus parteitute ja Parteide kandidaatide suhtes. Valituks osutumisel loetaks enim poolthääli saanud parteitut kandidaati ja eraldi Partei kandidaati.
Kuna meil on 12 Valimisringkonda, siis igast Valimisringkonnast osutuksid valituks 4 enim hääli saanud parteitut kandidaati - pluss 2 järgnevast (vabariigi territooriumiarvestuses) enim hääli saanud kandidaati - kokku 50.
Parteiliste kandidaatide puhul osutuksid valituks igast Ringkonnast samuti 4 kandidaati - pluss absoluutarvudes (üle EV) 3 järgnevat kandidaati - kokku 51.
Parteikandidaatide valituks osutumise määramine võib jääda samaks nagu on see praegu kehtiva Valimisseaduse järgi. Või siis…
Parteide nimekirjades kandidaatide valituks osutumine otsustatakse samuti kokkuvõttes enim hääli saanud arvu järgi -arvestamata parteilist kuuluvust ning mingeid häälte ülekandmist ja kompensatsioonihääli ei toimu.
Selline on väga üldises plaanis üks valimiste skeemidest. Muidugi, see annaks juurde tööd valimiskomisjonidele, kuid samas annaks võimaluse teostada riigivõimu Rahval - ehk - Kõrgem Võim kuuluks tegelikule peremehele - Rahvale.
Mida meile annaks selline valimissüsteem?
1. Rahvas saaks OMA esindajad ja kõrgemat võimu teostaks Rahvas.
2. Parteide Esinduskogu asemel oleks meil Riigikogu.
3. Konkurents on edasiviiv jõud. Tekiks konkurents Riigi juhtimisel, mis likvideeriks ebakompetentsuse ja kaoksid pelgalt nupule vajutajad Riigikogust. Riigikogu muutuks tööorganiks.
4. Saaks esindatud ka ääremaade huvid ja väldiks ainult kesksete suurlinnade huvide esindamise.
5. Kaoksid Riigi ”Lüpsjad” Riigikogust ja Riigiametitest, sest parteitud RK liikmed jälgiksid-kontrolliksid Parteide st RK liikmeid ja vastupidi.
6. Kaoks võimalus, et 2-3 Parteid haaraks kogu võimutäiuse Riigis.
7. Areneks meie Riigi Demokraatia.
8. Kaoks meie Parteide riiklik ülalpidamine.
Praegu Põhiseaduses deklareeritu - Kõrgemat Riigivõimu teostab RAHVAS - on sama tõene väide kui see väide, et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php