Eesti Juudi Kogukonda juhib eestlaste mõrtsuka-küüditaja tütar

Juut-mõrtsukas Idel Jakobson

Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobsoni sõnul on Eesti riik suhtunud neisse väga austavalt ning holokausti mälestuspäeval peeti neid väärikalt ka meeles. http://www.postimees.ee/1118170/juudi-kogukond-eesti-riik-suhtub-meisse-vaga-austavalt/

Tuletame siinjuures kõigile meelde, kes oli Alla isa Idel Jakobson: http://et.wikipedia.org/wiki/Idel_Jakobson

Idel Jakobson (12. august 1904 Jēkabpils^[1] – 12. september 1997 Tallinn) oli NSV Liidu ja Eesti NSV SARKI ning riikliku julgeoleku ohvitser, rahvuselt juut^[1].
Kaitsepolitseiameti kogutud materjalide järgi oli ta osaline umbes 1200 inimese surmamõistmisel ja vähemalt 1800 isiku represseerimises.^[2][3][4]

Sünnist 1940. aasta juunipöördeni

Idel Jakobson oli Läti kodanik. Noorena tegutses ta rätsepana, asus Lätist Eestisse. Ta kuulus ka juudi kultuuriseltsi Licht. Aastatel 1928–1930 tudeeris Tartu Ülikoolis filosoofia erialal.^[1]
29. jaanuaril 1931 tuli Jakobsoni korterisse Tartus politseikonstaabel, kes andis talle üle siseministri allkirjastatud käskkirja, mille kohaselt pidi Idel Jakobson 48 tunni jooksul lahkuma Eesti piiridest. Jakobson otsustas pärast nõupidamist Elmar Vassiliga Tallinnasse sõita, kus tema kaaskondlased aitaksid tal edasise osas otsus teha. Ta elas nädala konspiratiivkorteris, kuni tolleaegne kommunistliku partei organisaator Osvald Tuul kutsus ta Kristjan Eichorni korterisse Järvel Tuule tänav 14 (kaasajal Elektri tänav), mis oli mitmete kommunistliku liikumise juhtide varjupaigaks ning ühtlasi asus seal ka EKP Keskkomitee salajane trükikoda. Idel Jakobson, kui ameti poolest trükiladuja, hakkas nüüdsest tegelema lendlehe Kommunist trükkimisega. 9. juunil 1931 kl 2 öösel alanud operatsiooniga likvideeris Poliitiline Politsei salajase trükikoja ning arreteeris kõik, kes sellega seotud olid, sealhulgas ka Idel Jakobsoni.^[5]
34 protsessil, mis toimus 2. märtsil 1932, mõisteti Jakobsonile 12 aastat sunnitööd.^[6] Ta vabastati 1938. aastal amnestia alusel ja saadeti välja Lätti.^[7]

Tegevus Eesti NSV SARKis

Jakobson naasis Eestisse kohe pärast juunipööret. Juulis 1940 sai temast nõukogude kontrolli all olevas Poliitilises Politseis uurija Tallinnas. Pärast Eesti Vabariigi politseiorganisatsiooni likvideerimist ja Siseasjade Rahvakomissariaadi loomist, sai ta septembris 1940 NKVD uurimisosakonna ülema asetäitjaks. Selle osakonna uurijad harrastasid muuseas ülekuulatavate jõhkrat peksmist ning piinamist.^[8]
13. septemberil 1940. aastal valiti Idel Jakobson Juudi kultuuriseltsi "Licht" juhatuse liikmeks.
Pirita-Kosel pankur Klaus Scheeli suvilas tapsid NKVDlased 1941. aastal 78 inimest. Isiklikku eeskuju näitas Jakobsoni otsene ülemus Sergei Kingissepp, kes maksis kätte oma isa Viktor Kingisseppa eest. Hukati ka kaitsepolitsei vanemassistent Hans Pipar, kes oli Jakobsoni aastate eest arreteerinud.^[9]

Tegevus Teise maailmasõja ajal

Enne Teise maailmasõja algust lahkus Jakobson juulis 1941. aastal Eestist. Temast sai NSV Liidu Siseasjade rahvakomissariaadi Ukraina NSV Siseasjade valitsuse Starobelski siseasjade osakonna riikliku julgeoleku juurdlusosakonna ülem (Starobelski piirkonda toimetati ka osa 1941. aasta juuniküüditamise käigus deporteeritud eestlasi), hiljem oli Jakobson juurdlusosakonna ülem Sverdlovski oblasti SAV-is Sverdlovskis. Jakobsoni "uurimistegevus" toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja Võšinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel.^[10][11]
Sõja ajal kinnitas Jakobson ilma mingi kohtupidamiseta surmaotsuse Sosvas Vostok-Uralski vangilaagris 621 inimesele^[12]. Põhiliselt olid ohvrid juuniküüditamise ajal Siberisse viidud eesti mehed. Ülekuulamised olid pealiskaudsed – pärast esimest vestlust valmis süüdistuskokkuvõte ja ettepanek karistuseks. Jakobsoni ohvrite hulgas oli ka tuntud ühiskonnategelasi, nagu Ado Birk ja Jaan Hünerson^[13].
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna uurijana, pärast ülemana pani alampolkovnik Idel Jakobson toime nende vangide "ülekuulamise", kes Eestist juuniküüditamise käigus 14. juunil 1941 viidi Sverdlovski oblasti vangilaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse vaid üksikud.^[14]

Tegevus pärast Teist maailmasõda Eesti NSV SARKis ja RJM

Pärast Teise maailmasõja lõppu tuli Jakobson Eestisse uuesti 1944. aastal ja jätkas tööd Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna ülemana kuni 1950. aastani. Teadaolevalt osales ta tollal 540 inimese represseerimises. Kuna Eesti ohvitserid ja politseinikud olid enamuses tapetud juba sõja ajal, andsid nüüd uut tööd teiste hulgas Omakaitse liikmed. Tänu leebemaks muutunud seadustele ootas neid hukkamiskomando asemel pikaajaline vangistus Siberis.^[15]
1953. aastal heideti Jakobson NLKP-st välja, sest ta oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eest varjanud ning ka ise külastanud kinnist juudi erasööklat. Pärast partei ridadest kustutamist töötas Jakobson trükikojas Kommunist korrektorina. 1958 sai temast Eesti NSV riikliku plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspoja abi.
1990ndate algul alustas Kaitsepolitsei Jakobsoni vastu süüdistusmaterjalide kogumist, kuid tema surma tõttu jäi ta kohtu alla andmata.
Ta on maetud 15. septembril 1997 Tallinnasse Rahumäe Juudikalmistule.^[16]

Ohvrite arv

1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juulini arreteeriti Jakobsoni ettepanekul 31 isikut Eesti erinevaist piirkonnist, 1941. aasta juulist kuni juunini 1942 kinnitas Jakobson ettepanekud kohaldada 799 Eesti kodaniku suhtes karistusi, neist 621 osas surmanuhtlust. Aprillist 1944 jaanuarini 1950 kinnitas Jakobson ettepanekud küüditada Eestist 174 isikut.


Millal Alla vabandab eestlaste ees oma isa pärast? Kas tal pole moraalselt ebamugav esindada juute rahva seas, keda tappis ta enda isa? Kas Himmleri või Eichmanni laps võiks Iisraelis sakslasi esindada? Kuidas juudid sellesse suhtuksid

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/