Pankade intressikasumite eetilisest ja majanduslikust tähendusest

Adrian Bachmann - 14.01.2013

Hiljuti avaldati De Civitate veergudel Ellen Browni artikkel, mis käsitles panganduse rolli tänapäeva majanduses. Täpsemalt selgitati kirjutises, kuidas intressikasumite plahvatuslik kasv on mõjutanud lääneriikide majanduse toimimist ning heaolu.

Artikli autor demonstreeris mõningate faktide abil põhjusi, miks majanduskriisi juurpõhjus peitub liitintressile üles ehitatud rahasüsteemis ning kuidas majandussurutis oleks tegelikkuses lihtsasti lahendatav avalik-õiguslike pankade abil, mis teeniksid mitte finantskapitali, vaid ühiskonna kui terviku huve.

Enne pealkirjas antud teemakäsitluse avamist olgu öeldud, et käesolev lihtsakoeline kirjutis ei ole mõeldud osana “majanduslike mõtiskluste” artikliteseeriast. Antud kirjutise taotlus on tagasihoidlikum, piirdudes eesmärgiga kummutada kõige tüüpilisemad argumendid, mida finantssektori mittetöise tulu õigustamiseks tavapäraselt esitatakse.

Konkreetsemalt ajendas antud teemal kirjutama Browni artiklit kõnetavate kommentaaride hulgas leiduv postitus, mis üritas selgitada liigkasuvõtmise majanduslikku ja eetilist legitiimsust järgnevalt:

Alati on finantsturgudel subjektid, kellel on kapitali üle, ja subjektid, kellel on seda puudu. Ma ei saa nüüd küll aru, et kuidas on pank süüdi, et need, kellel raha üle on, ei taha seda laiali jagada tasuta? Pank reeglina vahendab ja paneb kokku struktuuri, võttes selle eest vahendustasu. Turud on suhteliselt efektiivsed... kui keegi leiab, et pangandus on ülikasumlik, siis miks ta endale ise panka ei tee? Keegi ei süüdista, kui jaekaubandus viib tarbija vahendustasu eest tootjaga kokku, aga panganduses on see justkui liigkasuvõtmine?

Kuna kommentaar peegeldab arusaamatust majandus- ja pangandussüsteemi olemusest, mis on kahetsusväärsel kombel šabloonina kirjutatud enamikesse majandusõpikutesse, siis väärib kirjapandu lähemat tähelepanu.

Kommentaar lähtub neoklassikalise majandusteooria postulaatidest, mis on – tsiteerides Paul Samuelsoni – "matemaatiliselt elegantsed", ent paraku defektsed ühes olulises aspektis: nimelt selles, et paljudel abstraktsetel majandusmudelitel on pahatihti vähe pistmist reaalsusega.

Oluline on mõista, et matemaatiliselt kooskõlalisi majandusteooria mudeleid (või pseudomudeleid) on võimalik luua lõpmatult, ent kas abstraktsioonidest [1] koosnevatel "majandusseadustel" on üldse mingisugust pistmist kirjeldatava reaalsusega – see ei ole sageli lihtne küsimus.

Ometi on tsiteeritud seisukoht tänuväärne selles mõttes, et selles esitatud argumendid on selgepiiriliselt esitatud ja hõlpsasti mõistetavad. Paraku on kommentaaris sisalduvate teeside tõeväärtus sõltuv kahest vaikivast eeldusest, mida formuleeringus välja ei lausuta ning mis reaalsuses ei kehti, muutes sedasi pankade liigkasuvõtmisele moraalset õigustust andva mõttekäigu ebatõeseks. Sellest nüüd lähemalt…

Neoklassikalise majandusteooria kaanoneid järgiv kommentaar lähtub vaikivast eeldusest, et kommertspangad on majandusringlust kirjeldavas mudelis põhimõtteliselt samaväärsed tavaliste majandussubjektidega, kes või mis:

a) teenivad oma kapitali reaalse lisaväärtuse loomise (st. töö) kaudu; ja

b) omavad selle tõttu moraalset õigust laenata oma tööga teenitud kapitali välja intressiga, et katta laenude tagastamata jätmisest tulenevaid kahjusid.

See paistab esmapilgul tõepoolest õiglane lahendus, kuna töötavatel majandussubjektidel ei ole muud võimalust kaotatud kapitali taastada, kui teha tööd, mille väärtus on võrdne kaotatud finantsvara väärtusega reaalsetes kaupades ja teenustes. Näiteks põllumees teeb 100 tundi tööd, et kasvatada 1000 euro väärtuses vilja, mis kujutab endast reaalset väärtust, mille ta virtuaalväärtuseks (rahaks) konverteerides pärast realiseerimist välja laenab. Kui väljastatud võlg 500 euro väärtuses põllumeheni tagasi ei jõua on põllumees sunnitud tegema taas kord 50 tundi tööd, et kaotatud kapital taastada.

Kuid pangandussüsteemi puhul on antud argumentatsiooniahela kasutamine põhjendamatu – seda tulenevalt lihtsast tõsiasjast, et pangad ei ole tavalised majandussubjektid. Tegemist on ainsate majandussubjektidega, millel on võime laenata edasi majandusringluses kapitalina käibivat raha, mida väljastatakse keskpankade poolt ilma, et kapitali omandanud kommertspangad oleksid teinud selle nimel tööd, mis oleks ligilähedaseltki võrdne laenatud raha väärtusega töötundides.

Sedavõrd elementaarsest tõest möödavaatamine praktiliselt kõikides majandusõpikutes annab tunnisust sellest, millisel määral on tänapäeva makroökonoomiline majandusteooria loksunud lahti lõtkust, mis peaks teaduslikkusele pretendeerivat teooriat siduma reaalsusega.

Tulenevalt loogikas tuntud modus tollens printsiibist lähtuvad ebatõesed järeldused ebatõestest eeldustest paratamatult (ja vastupidi). Eelpool toodud liigkasuvõtmist moraalselt õigustav mõttekäik on ebatõene seepärast, et see on rajatud kahele ebatõesele eeldusele.

Neist eeldustest esimene on ebatõene järgmistel põhjustel:

a) Suurte kommertspankade aktsiakapitali (mis on väga problemaatiliselt lähim, mida panga puhul võiks tinglikult nimetada tööga teenitud kapitali vasteks) maht moodustab pankade poolt valitsetavate varade kogumahust tühise osa. [2] Sedasi on ebatõene väide justkui oleksid panga poolt väljastatud laenud samasugused nagu laenud, mis on väljastatud tavaliste majandussubjektide poolt, kes on omandanud oma vara tööga.

Käsitledes pankade turukapitalisatsiooni mahtu kui tööga teenitud tulu [3] ning võttes keskmiseks turukapitalisatsiooni ja varade mahu suhteks 10 (mis oli vastavaks suhteks Eestis 2008-2012), võime väita, et käsitlus, mis annab pankade intressinõuetele moraalse legitiimsuse tööga teenitud kapitali välja laenamise õigustuseks toodud printsiibi alusel (nagu see on kirjas enamikes majandusõpikutes), on tõene maksimaalselt 10% ulatuses ning sedagi vaid juhul, kui eirata tõsiasjast, et pankade omakapital on enamikul juhtudel samuti mittetöise tuluga teenitud vara.

Sedasi on vaikiv eeldus, nagu oleks pankade poolt väljalaenatud kapital omandatud reaalse lisaväärtuse loomisega sarnaselt teiste majandussubjektidega, ilmsesti ebatõene.

b) Eelnevas teesis esitatu on ise-eneses küllaldane, et muuta üleliigseks detailsemad selgitused selle kohta, miks pangad ei ole – erinevalt teistest majandussubjektidest – sunnitud laenukahjusid töise tuluga korvama. Piisab vaid sellest, kui keskpank rullib halvad laenud üle uue (sisuliselt) tasuta rahaga, mis ei nõua kommertspangalt mingisugust täiendavat tööd ning kõikvõimalikud makroökonoomika õpikutes esitatud paralleelid säästjate ja võlgnike, kapitali puudujäägi ja ülejäägi vahel muutuvad pangandussüsteemi toimimismehhaanika taustal kohatuks. Tegemist on rahaga, mille väärtus mõõdetuna kaupades, teenustes ning nende loomiseks vajaminevates töötundides ületab pangandussüsteemi püsikulud väga suurel määral. Muutuvkulu mõttes on digitaalse ülekande tegemise maksumus keskpangalt kommertspankadele sisuliselt hoopiski olematu ning seega ei vääri isegi märkimist.

Olukord, kus liitintressil põhinev liigkasuvõtmine on kasvanud kontrollimatult läbi kogu majandussüsteemi, on saanud võimalikuks tänu asjaolule, et “krediiditeenust” pakkuvad erapangad laenavad keskpankadelt saadud raha edasi nii riikidele, majapidamistele kui ka ettevõtetele kordades või koguni kümnetes kordades kallimalt. Sedasi usurpeeritakse pidevalt kasvav osa majandussüsteemis toodetud lisaväärtusest finantssektori poolt. See on protsess, mille varjatus majanduse toimimise baasstruktuure halvasti tundva elanikkonna mõistmise eest on kõikjal samavõrra hämmastav kui traagiline.

Liitintressile üles ehitatud liigkasuvõtmises peitub ka peamine (kuigi mitte ainus) põhjus, mis seletab enamikes majandusõpikutes seletuseta jäänud müsteeriumit – täpsemalt küsimust sellest, kuidas on võimalik vaesuse kasv keset rikkust. See leiab aset ajastul, kus kõrge spetsialiseerituse astmega kvalifitseeritud tööjõu hulk, infrastruktuuriline tase, tehnoloogilised võimalused ning ekspluateeritavate energiakandjate kättesaadavus on vähemasti arenenud riikides tasemel, mis on inimkonnale olnud senini tundmatu. Paraku on inimkonnale senini tundmatu ka olukord, kus kõige kõrgema majandusliku lisaväärtuse loomise võimega piirkonnad on allutatud täielikult rahasüsteemile, mis jaotab üha kasvava osa toodetud lisaväärtusest mitte seda tootnud subjektidele, vaid reaalset lisaväärtust mitte tootvale finantskapitalile – finantskapitalile, mille kasumite osakaal on viimase kolme dekaadi jooksul lääneriikides viiekordistunud, jõudes varsti süsteemi peatset lõppu ennustava 50% piirimaile.

Lõpetuseks... Majandusteoorias on levinud kainemõistuslikkuse kontsentraadina kõlav maksiim, mille kohaselt protsessid mis ei saa jätkuda… lõppevad. Seda, kas läänemaailma majandussüsteemi võtmeinstitutsiooniks saanud liigkasuvõtmine on mõeldud leidma oma lõpu läbi riikliku rahasüsteemi taaskehtestamise või kulgema kuni destruktiivse tsükli loogilise lõppkulminatsioonini, näeme juba järgnevate kümnendite jooksul. Kuid maailmamajanduse kujunemislugu, hetkeseisu ning võimalikke tulevikustsenaariume käsitleme põhjalikumalt juba „Majanduslike mõtiskluste“ järgmises osas.


[1] Näide. Selline üldmõiste nagu "finantsturu subjekt" on täiesti õigustamatult reaalses maailmas esinevat kompleksust nivelleeriv mõiste. "Majandussubjekte" on finantsturgudel mitmesuguseid ja nende käitumismustrid erinevad diametraalselt. Esimene vahetegu on "majandussubjektide" vahel tõelises tähenduses ning "krematistlike" subjektide vahel teises tähenduses. Antud teema on avatud lähemalt “Majanduslike mõtiskluste” artikliteseeria esimeses peatükis “Majandus ja krematistika”.

[2] Käärid pankade turukapitalisatsiooni ja hallatavate varade mahu vahel on hiiglaslikud. Isegi kui jätta hallatavate varade hulgast välja kõikvõimalikud tuletistehingud jms finantsinstrumendid, mida bilansilehtedel ei kajastata, ületab pankade poolt hallatavate finantsvarade maht pankade omakapitali reeglina kümneid kordi. Järgnev viide (vt siit) kirjeldab suhteid pankade kapitali ja hallatavate varade (mis ei ole küll pankade vara, ent millelt pangad teenivad kasumeid) vahel erinevates riikides. Olgu öeldud, et alljärgnevad suhted on saadud võttes arvesse mitte üksnes panga omakapitali, vaid ka likviidseid reserve mida pank on kohustatud omama, ent mis võivad olla keskpangalt laenatuna samuti mittetöise tulu järelmid.

[3] See on ise-eneses panakdele maksimaalselt soodne tõlgendus, kuna pankade aktsiakapital on enamasti omatud majandussubjektide poolt, kes on omakorda teeninud raha mittetöise tuluga – kas teised pangad või finantsspekulatsiooniga tegelevad majandussubjektid. Lisaks tõuseb aktsiaturgudel kaubeldavate pankade aktsiate väärtus pankade kasumliku, ent mittetöise tulu kasvu tõttu paratamatult.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1472